Читать книгу Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi-põlves üles kasvas - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Algus

Оглавление

Ükskord oli üks kuningas, kes väga heldesti ja armulikult oma alamaid valitses, nõnda et kõiges kuningriigis ühtki inimeselooma ei leitud, kes teda ei oleks õnnistanud ja temale elupäevade pikendust taevase isa käest palunud. Kuningas elas juba mõnda aastat õnnelikus abielus, aga neile ei olnud ühtainustki last antud. Suur oli sellepärast tema ja kõigi alamate rõõm, kui kuningaproua ühe pojakese ilmale tõi. Aga tema emasüda ei pidanud kaua seda õnne maitsma. Kolm päeva pärast poja sündimist vajusid tema silmad surma unel kinni, nii et nad midagi enam siin ilmas ei võinud näha, misläbi poeg vaesekslapseks ja kuningas leseks jäi.

Otsata raske oli kuninga leinakurbus armsa proua surma üle; temaga leinasid üheskoos riigi alamad, nii et kuskil rõõmsat silma ei leitud. Alamate tungil kosis kuningas küll kolme aasta pärast teise abikaasa, siiski ei olnud temal uue nooriku valimisel seda õnne kui esimesel kosimisel; ta oli tuikese matnud ja kulli asemele saanud, nagu paraku mitmele lesele juhtub. Kositud noorik oli üks valju südamega õel naisterahvas, kes ei kuningale ega alamatele head ei näidanud. Endise proua poega ei võinud ta oma silma all kannatada, sest et ta kartis, riigi valitsus võiks võõraspoja kätte saada, keda alamad tema kadunud ema pärast armastasid.

Tige kuningaproua pidas sellepärast kurja nõu poisikest kuhugi salamahti kõrvale saata, kust teda kuningas enam leida ei või; poisikest ära hukata ei olnud tal julgust. Keegi nurjatu vanaeit oli maksu eest kurja asja toimetusel kuningaproua abiline. Selle ülekohtuse naise kätte anti ühel ööl laps ja saadeti salateel kaugele, kuhu teda vaestele inimestele kasvandikuks pidi antama. Teel riisus vanaeit kõik peenikesed riided lapse seljast ja pani teised hilbud temale ümber, et keegi pettust ei märkaks. Vanaeit oli kuningaprouale kindla vandega tõotanud, et ta kellelegi inimesele kohta ei nimeta, kuhu kuningapoeg oli viidud.

Lapsevaras ei julgenud päevavalgel käia, sest et ta tagaotsijaid kartis, sellepärast viibis temal teekäik pikale, enne kui ta varjulise koha leidis, kus kuninglik laps aset pidi saama. Üksikusse metsatalusse, kuhu palju iial võõra inimese jalg ei saanud astuma, anti varastatud kuningapoeg kasvandikuks ja maksti peremehele sada rubla kasvatamise vaeva. Õnneks kuningapojale oli, et ta heade inimeste juurde sai, kes tema eest niisamuti hoolt kandsid, kui oleks ta nende lihalik laps olnud. Terase vaimuga poisike tegi neile mõnikord nalja, iseäranis kui ta ennast kuningapojaks nimetas. Rohkest kasvatamisehinnast märkasid nad küll, et poisike üks õiguse rajalt kõrvale läinud, isa või ema poolt suuremat sugu rahva laps võis olla, ometi ei ulatanud neil mõtted iial nii kõrgele, et nad seda oleksid võinud tõeks pidada, mis laps rumalast peast enesest kiitis.

Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi-põlves üles kasvas

Подняться наверх