Читать книгу Kuidas üks vaenelaps kogemata õnne leidis - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Kord elas kehv päeviline, kes koos oma naisega päevast päeva vaesel viisil oma pead toitis. Kolmest lapsest oli noorem, üks poeg, järele jäänud, kes sel ajal üheksa aastane oli, kui vanemad teineteise järel mulda viidi. Poisikesel ei olnud paremat nõu, kui heade inimeste uste eest leivapalukest kerjama minna. Aasta pärast juhtus ta ühe nõuka peremehe talusse, kus sel puhul karjapoisikest tarvis oli. Peremees ei olnud küll kuri, aga püksid seisid naise jalas, kes kui tulehark kõigi üle majas valitses. Kuidas vaeselapse käsi siin käis, võib igamees arvata. Peksmine, mis ta iga päev sai, oleks kolmele enam kui küllalt olnud, kuid leiba ei antud iial nii, et kõht täis oleks saanud. Aga et vaesellapsel midagi paremat loota ei olnud, pidi ta häda kannatama.

Õnnetul kombel oli üks lehm ühel päeval karjast ära kadunud. Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa ühest paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. Ehk ta küll teadis, mis lugu tal seljaga kodu saab olema, siiski pidi ta pärast päeva karja koju ajama. Päike ei olnud veel kaua taeva servast vajunud, seal kuulis ta juba perenaise häält: