Читать книгу Küti kadunud õnn - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ükskord olnud üks niisama osav kui õnnelik kütt, kes, kui ta metsa läinud, olgu suvel või talvel, iial rohke saagita tagasi ei tulnud. Mis temale parajal kaugusel silma ette juhtunud, kas lind või neljajalgne elajas, oli niihästi kui tema kotis, sest et tema laeng iial tuulde ei läinud, vaid otsekohe looma külge, keda ta tappa tahtis.

Ühekorraga – ei tea, kes temale selle kurja tembu oli teinud – kadunud kütil endine õnn; linnud ja neljajalgsed põgenenud kaugelt tema eest, ja kui ta kogemata kellegi ligi saanud, et püssilaeng elajasse oleks võinud puutuda, läinud laeng iga kord tuulde. Küll märganud kütt sedamaid, et tema püssiga enam seatud korralist lugu ei ole; ta uhtunud ja ohatanud püssi igal viisil, matnud kolmeks päevaks ukseläve alla, kus naisterahvad üle käinud, aga ükski abitükk ei tahtnud aidata. Nõnda olnud ta juba rohkem kui nädalapäevad risti ja põigiti mööda metsi hulkunud, iga päev mõned paugud tuulde põrutanud, ometi ei saba ega sarve, ei sulge ega karva kotti saanud.

Nukral meelel läinud ta ühel õhtul metsast tulles kõrtsi, tahtnud muretuju jahutuseks paar suutäit viina võtta, aga ka viinal ei olnud maitset. Seal toppinud ta tubakat piipu, pannud piibule tuld peale ja istunud kõrtsilaua taha oma nosu suitsetama. Silmi kogemata üles tõstes näinud ta teise võõra mehe nurga pool laua otsas istumas, kellel ei piipu suus ega õlletoopi laua peal ees ei olnud, vaid mees tõmmanud kriiditükiga kriipsukesi lauale, lugenud neid vahetevahel, kustutanud ära, teinud uued kriipsud asemele, kui oleks temal kes teab kui suured asjad kokku arvata.