Читать книгу Lopi ja Lapi - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ükskord elas üks kehv vabadik naisega tüki maad külast eemal üksikus hurtsikus. Mehe nimi oli Lopi, naisel jälle Lapi. Näis, kui oleksid mõlemad viletsusepõlve sündinud, sest ükski asi ei läinud nende käes edasi.

Nooremas põlves oli jumal neile ka lapsukesi andnud, aga neist ei jäänud mitte ühtainustki elusse, kes vanemaile vanadusetuge oleksid võinud anda. Kui kaks kuivanud kändu istusid mees ja naine iga õhtu ahjupingil, kus nende süda vahel tühjast asjast paisuma läks ja toas tüli tõusis. Nagu igamees ise teab, püüab inimene tüli puhul enamasti oma süüd teise peale veeretada ja mitu korda ka seal, kus midagi inimlikku kurjust asju rikkumas ei olnud, seda inimese süüks arvata. Nõnda kuuldi tüli puhul sagedasti Lopi suust sõnu: