Читать книгу Mõõgad ja nõidus - Fritz Leiber - Страница 2
ОглавлениеFritz Leiber
Mõõgad ja nõidus
Orpheuse
Orpheuse Raamatukogu on kirjastuse Fantaasia sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine. Orpheuse Raamatukogu ei tee vahet ulmekirjanduse alaliikidel: meie sarjas on oma koht nii teaduslikul fantastikal, fantaasia- kui ka õuduskirjandusel.
Vana-Kreeka laulik ja poeet, «Laulude Isaks» kutsutud ning osa allikate järgi inimkonnale kirjakunsti õpetanud Orpheus ulmesarja nimes peaks lisaks kaunite kunstide nauditavale ettekandmisele viitama ka võimele külastada armastuse nimel lisaks meile hästi tuntud maailmale ka teistsuguseid, teispoolsusse jäävaid fantastilisi reaalsusi ja ulmelisi maastikke ning neis nähtust lugusid ja laule esitada. Pisut müstilise, prohvetliku ning erakliku, aga samas üliinimlike võimetega kangelasena sobib Orpheuse nimi märgistama ideaalselt üht väärtkirjanduse ambitsiooni ning laia temaatilise haardega ulmesarja.
Raamatukogu
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid»
3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid»
4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud»
5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata»
6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik»
1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent»
2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek»
3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal»
4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud»
5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab»
1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack»
2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa»
3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar»
4/2019 – Stephen King «Öine vahetus»
5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad»
1/2020 – Arthur C. Clarke «Kuutolmu varing»
2/2020 – Raul Sulbi (koost.) «Orioni vöö 1»
3/2020 – George R. R. Martin «Valguse hääbumine»
4/2020 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Muinasjutt Troikast»
5/2020 – George R. R. Martin «Haviland Tufi reisid»
6/2020 – Jack McDevitt «Sõjaline talent»
7/2020 – Marek Tihhonov «Maailmalõpu päevik»
1/2021 – Ray Bradbury «Halloweenipuu»
2/2021 – Clifford D. Simak «Mängud ajas»
3/2021 – Isaac Asimov «Mina, robot»
4/2021 – Fritz Leiber «Mõõgad ja nõidus»
Orpheuse Raamatukogu 4/2021
Fritz Leiber
Mõõgad ja nõidus
Originaal:
Swords and Deviltry
1970
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9916-648-03-2 (trükis)
ISBN 978-9916-648-04-9 (epub)
Copyright © 1995 by the Estate of Fritz Leiber
All rights reserved.
Tõlkinud Triin Loide © 2021
Kaanepildi autor Peter Elson. Copyright © 1979 by Peter Elson.
Reprinted by permission of the Estate of Peter Elson.
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2021
Trükitud OÜ Greif trükikojas
SISSEJUHATUS
Meist ajaväinade ja kummaliste dimensioonide kaugusel uinub Newhoni iidne maailm oma tornide ja pealuude ja kalliskividega, mõõkade ja nõidusega. Nehwoni kaardistatud maailmad asuvad ümber Sisemere: põhja poole jääb metsaga kaetud sõjakas Kaheksa Linna Maa, itta Mingoli stepiratsanike valdused ja kõrb, millel rändavad jõukate Idamaade karavanid ja kus voolab Tilthi jõgi. Kuid lõunas, Suure Tammi ja Näljamägede taga, asuvad Lankhmari, Nehwoni vanima ja tähtsaima riigi viljakad põllud ja kõrgete müüridega linnad, olles kõrbega ühendatud üksnes Vajuva Maa kaudu. Lankhmari riiki valitsetakse Hlali jõe mudases suudmes asuvast hiiglaslike müüride ja tänavalabürindiga Lankhmari linnast, mis on leidnud turvalise pelgupaiga viljapõldude, Suure Soolasoo ja Sisemere vahel. Seal kubiseb varastest ja siledaksaetud lõuaga preestritest, kõhnadest maagidest ja rasvas vatsadega kaupmeestest – see on Vallutamatu Lankhmar, Mustade Toogade Linn.
Kui uskuda Silmadeta Sheelba ruunikirjas raamatuid, siis ühel pilvisel ööl kohtusid seal need kaks kahtlase väärtusega kangelast ja veidrat sindrinahka – Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja. Fafhrdi sünnimaad oli tema peaaegu seitsmejalase pikkuse ja nõtke sihvakuse, sepistatud kaunistuste ja hiiglasliku mõõga järgi hõlbus aimata: tegu oli selgesti barbariga, kes oli pärit isegi Kaheksast Linnast ja Trollisammu Mägedest põhja pool asuvalt külmalt kõnnumaalt. Hiirepüüdja esivanemaid oli juba raskem ära arvata ning tema lapselik kehaehitus, hallid rõivad ja hiirenahast kapuuts, mis varjas ta tõmmut lamedavõitu nägu, ja petlikult hapra väljanägemisega rapiir ei teinud järeldusele jõudmist lihtsamaks, kuid miski temas vihjas linnadele ja lõunale, hämaratele tänavatele ja päikese käes kõrbemisele. Kui paar teineteist läbi häguse, kaugetest tõrvikutest valgustatud udu silmitses, olid nad juba jõudmas ähmasele arusaamale, et nad olid kaks kunagi ammu üksteisest eraldatud, kokkusobituvat tükki ühest suuremast kangelasest ning et nad mõlemad olid leidnud seltsilise, kellega koos seigelda läbi tuhande eksirännaku ning seiklusi täis elu – või saja elu.
Sel hetkel poleks keegi osanud arvata, et Halli Hiirepüüdja nimi oli kunagi Hiir või et Fafhrd oli alles hiljuti olnud nooruk, kelle hääl oli kõrgeks treenitud, kes kandis üksnes valgeid nahku ning kes ikka veel magas oma ema telgis, kuigi oli juba kaheksateist aastat vana.
LUMENAISED
Lume klanni naised pidasid Külmas Kantsis keset kesktalve meeste vastu külma sõda. Nad sumpasid kummitustena oma kõige valgemates nahkades ringi, olles vastsadanud lume taustal peaaegu nähtamatud, ning hoidsid omavahel kokku, kas siis haudvaikselt või äärmisel juhul tigedate varjudena sisistades. Nad vältisid Jumalakoda selle puudest sammaste, nööridega kokkupõimitud nahkseinte ja kõrgustesse pürgiva männiokastest katusega.
Nad kogunesid suurde ovaalsesse Naiste Telki, millest valvati ligipääsu väiksemate koldetelkideni, et koos istudes loitsida ja kurjakuulutavalt oielda ning läbi viia mitmesuguseid vaikivaid rituaale, mille eesmärgiks oli luua võimsaid nõidusi, mis pidid nende abikaasad pahkluid pidi Külma Kantsi külge aheldama, nende niudeid nöörima ja andma neile vesise, tilkuva nohu, ähvardades ka Suure Köha ja Talvepalavikuga. Iga mees, kes oli piisavalt rumal, et päeval üksinda ringi liikuda, riskis sellega, et ta piirati sisse ning külvati lumepallivalinguga üle, ning kui ta kinni püüti, siis järgnesid valusad hoobid, olgu siis tegu skaldi või võimsa kütiga.
Ja Lume klanni naiste vihisevad lumepallid ei olnud mingi naljanumber. Tõsi, nad polnud viskamises osavad, kuid nende lihased olid halgude raiumisest, okste lõikamisest ja karusnahkade, sealhulgas ka lumehiidude raudtugeva naha parkimisest väga sitked. Ja mõnikord võlusid nad oma lumepallid jääks.
Soonilised, talvest karastunud mehed talusid seda kõike piiritu väärikusega, patseerides oma silmatorkavates mustades, punakaspruunides ja vikerkaaresarnaseks värvitud pidulikes nahkades ringi nagu kuningad, jõid meeletutes kogustes, ent salaja, ning kaubitsesid justkui kavalad ilthmarid, vahetades oma merevaiku ja ambrat, üksnes öösel nähtavaid lumeteemante, läikivaid karusnahku ja jäätaimi kootud kangaste, kangete vürtside, töödeldud raua, mee, vahaküünalde, värviliste pragisevate tulesegude ja muude tsiviliseeritud lõuna kaupade vastu. Siiski jälgisid nad üldiselt hoolikalt, et nad oleksid mitmekesi koos, kuid sellest hoolimata tilkusid nende ninad sageli vett.
See ei olnud kauplemine, mille vastu naised protesteerisid. Nende mehed olid head kaubitsejad ning nemad, naised, olid peamised kasusaajad. Nad eelistasid seda oma abikaasade juhuslikele rüüsteretkedele, mis viis nood iharad mehed mööda Sisemere idakallast kaugele allapoole, eemale vahetust matriarhaalsest järelvalvest ning, nagu naised mõnikord kartsid, ka nende võimsa naiseliku maagia haardest. Lume klanni liikmed veetsid enamiku oma elust Külmal Tühermaal, vallutamatu Hiiglaste Mäestiku ning veelgi kaugemal põhjas asuva Iidsete Luude eelmägedes ja Külm Kants oli kõige lõunapoolsem paik, kuhu kõik klanni liikmed korraga sattusid, nii et see kesktalvine laager oli nende kord aastas avanev võimalus rahulikult kaubelda reisihimuliste mingolite, sarheenmarlaste, lankhmarlaste ja isegi harvade idamaiste kõrbemeestega, kes olid oma turbanid silmini pähe tõmmanud, riides nagu kubujussid, ja kandsid suuri kohmakaid kindaid ja saapaid.
