Читать книгу Kingsepp ja paharet - FUTU Print - Страница 4

Oli jõuluõhtu. Marja norskas juba ammu ahju peal, lambis oli kõik õli lõpuni põlenud, aga Fjodor Nilov istus ikka veel ja töötas. Ta oleks ammu töö sinnapaika jätnud ja tänavale läinud, kuid tellija Kolokolnõi põikuulitsast, kes talt juba kahe nädala eest saapad tellis, käis eile, riidles ja käskis töö ilmtingimata nüüd, enne hommikust jumalateenistust lõpetada.

«Sunnitöölise elu!» urises Fjodor töötades. «ühed inimesed magavad juba ammu, teised lõbutsevad, sina aga istu nagu mõni Kain ja õmble kurat teab kellele…»

Et mitte kuidagi kogemata magama jääda, võttis ta aeg-ajalt laua alt pudeli ja jõi sellest ning iga lonksu järel raputas ta pead ja ütles kõvasti:

«Mispärast, öelge lahkesti, tellija lõbutseb, aga mina pean neile töötama? Kas sellepärast, et neil on raha, aga mina olen kerjus?!»

Ta vihkas kõiki tellijaid, eriti seda, kes elas Kolokolnõi põikuulitsas. See oli sünge välimusega härra, pikkade juustega, kollase näoga, suurte siniste prillidega ja käheda häälega. Nimi oli tal saksa laadi, säärane, mida ei suuda hääldadagi. Mis seisusest ta oli või millega tegeles, seda oli võimatu mõista. Kui Fjodor kahe nädala eest tuli tema juurde mõõtu võtma, istus tellija maas põrandal ja tampis midagi müüsris. Ei suutnud Fjodor veel teretadagi, kui müüsri sisu äkki plahvatas ja heleda punase leegiga põlema lõi, haisedes väävli ja kõrvetatud sulgede järele, ja tuba täitus paksu roosaka suitsuga, nii et Fjodor korda viis aevastas; ja pärast koju tulles mõtles ta: «Kes jumalat kardab, ei see hakka sihukeste asjadega tegemist tegema.»