Оглавление
Geidi Raud. Ümber ahju paremale
Geidi Raud. Ümber ahju paremale
SUVI
Tühja uulitsa krahv
Loodus on kõik, kõik on loodus
Võõra retsepti järgi küpsetatud
Kummaline mees järvepõhjast
Ebaõnn Viktori õuel
Pohmelli needmine
Kodumets on ülerahvastatud
Öö metsas koos noore naisega
Ootamatu kutse kaugele saarele
SÜGIS
Suikudes suvest sügisesse
Raha jagub rottidelegi
Karm saatus täidab pitsi
Mürriisand sekkub kargesse sahmakasse
Kibe ravikuur kuutõbistele
Tööst puhkab töötades
Hilissügise võlud ja valud
Hinge loputamine metsajärves
TALV
Pidu peo otsa ei lõpe iial otsa
Munadeni vette ei uputa
Mõtteid lapsepõlveradadelt kätte ei saa
Mürride õppetunnid on külmaverelised
Kibe ja üksik jõuluaeg
Surnud ootavad puu otsas
Rooma küünal kustutab eluküünla
Kala ei võta, kalamees aga küll
Tarenähk ohverdab küünised
Talvine traagika traageldatakse
KEVAD
Ärkamine talveunest
Konnaisand võrgutab inimlast
Surmavikat niidab nudisaba
Aadu pöörab ära
Aadu pööratakse tagasi
Ühtäkki on kõik nõiad
Metsajärves mulksub mürk
Kurjus keldrisse hoiule
Lapsepõlverajad kutsuvad endaga kaasa
Kurjus piinleb kuupaistel
Kõige lõppu näevad vaid surnud
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
86
87
88
89
90
91
92
93
94
95
96
97
98
99
100
101
102
103
104
105
106
107
108
109
110
111
112
113
114
115
116
117
118
119
120
121
122
123
124
125
126
127
128
129
130
131
132
133
134
135
136
137
138
139
140
141
142
143
144
145
146
147
148
149
150
151
152
153
154
155
156
157
158
159
160
161
162
163
164
165
Отрывок из книги
Hämar lillelõhnaline suveõhtu Võrumaa külakeses. Kuigi päike on juba loojunud, on taevas veel läänekaares hele. Tänavalaternatest põlevad pooled. Pooltest pooled omakorda vilguvad ja särisevad. Vallavalitsuses on laternate üle mitu korda kaebamas käidud, kuid neid sättima pole keegi tulnud. Lisavalgust annavad eramajadest ääristatud tänava lilleaedadesse paigutatud erivärvi tulukesed, mis on end päeval päikeseenergiat täis imenud nagu verekaanid. Külakrantsid haugatavad laisalt, justkui sooviks üksteisele nii muuseas rahulikku kirbuvaba und.
Õues pole näha enam suurt kedagi. Välja arvatud tänava kõige vanema, 102-aastase maja õuel. Seal istub hallipäine pika habemega mees. Ta koputab piibukaha vastu oma kõhna tagumiku all vaikselt laguneva puutrepi ülemist astet tühjaks, lisab sinna näpuotsaga värsket tubakat, lööb välgumihklist leegi peale ning laseb piibul säriseda kui verivorstil.
.....
Kaspar muigas ja uuris: „Ku-kui vana ta-ta-ta siis oli?“
Heino vastu: „Kuramus, võtaq sa nüüd kinniq! Koton Juta kraapsõ soomussit mahaq, lassõ sooliguq vällä ja löüdse havvõ kõtust tsaariaigsõ lambi. Ja mõtlõ – tuli lambin palli viil!“13
.....
