Читать книгу Tuli ja veri - George R. R. Martin - Страница 5

Aegon I Targaryen oli nimekas sõdalane, vägevaim vallutaja Westerose ajaloos, siiski usuvad paljud, et tema kõige olulisemad saavutused leidsid aset rahuajal. Raudtroon sepistati tule ja terase ja hirmuga, kuid kui troon oli jahtunud, sai sellest õigluse paleus terve Westerose jaoks.

Seitsme Kuningriigi lepitamine Targaryenide valitsusega oli kuningas Aegon I poliitika peamisi eesmärke. Selle nimel pingutas ta, et kaasata õukonda ja nõukogudesse mehi (ja ka mõned naised) riigi igast nurgast. Endisi vaenlasi julgustati saatma oma lapsi õukonda (peamiselt nooremaid poegi ja tütreid, sest enamik vägevaid isandaid soovis aujärjepärijad enese läheduses hoida), kus poisid teenisid paažide, veinikallajate ja kannupoistena, tüdrukud seevastu Aegoni kuningannade ümmardajate ja seltsidaamidena. Kuningalinnas olid nad vahetult ka Aegoni õigluse tunnistajateks ning neid utsitati mõtlema endist kui ühe suure riigi ustavatest alamatest, mitte kui läänlastest, tormimaalastest või põhjalastest.

Targaryenid vahendasid ka riigi eri nurkade üllaste kodade vahelisi abielusid lootuses, et säärased liidud aitavad vallutatud maad ühendada ja seitse kuningriiki üheks sepistada. Kosjasobitamisest leidsid erilist naudingut Aegoni kuningannad Visenya ja Rhaenys. Nende pingutuste viljana nais noor Kotkapesa isand Ronnel Arryn Talitundru Torrhen Starki tütre, Loren Lannisteri vanim poeg, Casterly Kalju aujärjepärija aga Redwyne’i tütre Lehissaarelt. Kui Tarthi Ehatähele sündisid kolmikud tütred, korraldas kuninganna Rhaenys nende kihlamise Corbrayde Koja, Hightowerite Koja ja Harlaw’de Kojaga. Kuninganna Visenya vahendas topeltabielu sajandeid vaenujalal olevate iidsete Blackwoodide ja Brackenite Kodade vahel, pannes mõlema koja pojad paari teise koja tütardega ja sõlmides nii nendevahelise rahu. Ja kui Rhaenyse teenistuses olev Rowani tütar leidis, et on ühest köögiteenijast käima peale jäänud, leidis kuninganna talle Valgest Sadamast rüütli, kellega naituda, ja teise Lannisportist, kes oli nõus sohiku endale kasulapseks võtma.

Ehkki keegi ei kahelnud, et riigi valitsemises jäi viimane sõna Aegon Targaryenile, jäid tema õed Visenya ja Rhaenys kuninga võimupartneriteks kogu valitsusaja jooksul. Kui ehk Hea Kuninganna Alysanne, kuningas Jaehaerys I abikaasa välja arvata, pole ajaloos ükski Seitsme Kuningriigi kuninganna nii palju poliitilist mõju omanud kui Lohe õed. Kuningal oli tavaks üks oma kuningannadest endaga alati ringkäigule kaasa võtta, sellal kui teine jäi Lohekivile või Kuningalinna, sagedasti Raudtroonile kuninga nimel valitsema.

Kuigi Aegon oli nimetanud Kuningalinna oma kuninglikuks aujärjeks ja paigutanud Raudtrooni Aegoni Kantsi suitsusesse kodasaali, veetis ta seal kõige rohkem veerandi ajast. Sama palju päevi ja öid veedeti Lohekivil, tema esiisade saarkantsis. Lohemäe jalamil olevas kantsis oli kümme korda rohkem ruumi kui Aegoni Kantsis, see oli palju mugavam, ohutum ja pikema ajalooga. Kord kuuldi Vallutajat ütlemas, et talle meeldis isegi Lohekivi lõhn, kus soolane õhk lehkas alati suitsu ja väävli järele. Aegon veetis ligi poole oma ajast kahel aujärjel, jagades aega nende vahel.

Ülejäänud aja pühendas ta lõpututele kuninglikele ringkäikudele, viies oma õukonna ühest lossist teise, olles kordamööda külaliseks kõikidele oma suurisandatele. Kajakalinnal ja Kotkapesal, Harrenhalil, Vetevool, Lannisportil ja Casterly Kaljul, Huigelossil, Vanatammel, Mägiaial, Muinaslinnal, Lehissaarel, Sarvekünkal, Saarekoolmel, Tormiotsal ja Õhtuhaku lossil oli au kostitada Tema Hiilgust mitmel korral, aga Aegon võis ja ilmuski kõikjale, vahel isegi kuni tuhande rüütli ja isanda ning emandaga tema sabas. Kolm korda reisis ta Raudsaartele (kaks korda Pyke’ile ja kord Suur-Wykile), veetis aastal 19 PV kaks nädalat Sõsarlinnas ja külastas kuus korda Põhja, korraldas kolm korda vastuvõtte Valges Sadamas, kaks korda Kääbaskandis ja viimase kuningliku külaskäigu raames aastal 33 PV korra ka Talitundrus.

„Mässe on parem ennetada kui maha suruda,” lausus Aegon oma kuulsad sõnad, kui temalt ringkäikude põhjuse kohta uuriti. Pilk vägevale kuningale Balerioni, Musta Hirmu seljas, kaaskondlasteks sajad siidis ja terases sädelevad rüütlid, aitas rahututesse isandatesse lojaalsust süstida. Ka lihtrahvas peab aeg-ajalt kuningaid ja kuningannasid nägema, lisas kuningas, ja teadmist, et neil on võimalus talle oma katsumusi ja muresid kurta.

Seda nad ka tegid. Suur osa igast kuninglikust ringkäigust kulutati pidusöökidele ja ballidele ja küttimisele ja pistrikujahtidele, kui iga isand teisi külluse ja külalislahkusega üle püüdis trumbata, aga Aegon korraldas kõikjal ka vastuvõtte, olgu see siis mõne vägeva isanda poodiumilt või taluniku põllul olevalt sammaldunud kivilt. Temaga olid kaasas kuus meistrit, et tutvustada talle kohalikke seaduseid, kombeid ja ajalugu ning panna kirja Tema Hiilguse sätestatud määrused ja otsused. Isand peab tundma maad, mida ta valitseb, rääkis Vallutaja hiljem oma pojale Aenysele ning ringreiside käigus õppis Aegon Seitsme Kuningriigi ja selle elanike kohta palju ja enamgi veel.

Igal vallutatud kuningriigil olid omad seadused ja kombed. Nendesse kuningas Aegon ei sekkunud. Ta lubas isandatel jätkata valitsemist nii nagu varemgi, säilitades endise võimu ja eesõigused. Pärimis- ja pärilusõiguseid ei muudetud, olemasolevad läänikoetised kinnitati ning nii suur- kui ka väikeisandad säilitasid omal maal võimu vangikongide ja võlla ning esimese öö õiguse üle, kui see oli varasemalt kombeks olnud.

Aegoni peamine mure oli rahu. Vallutuse-eelsel ajal olid sõjad Westerose riikide vahel tavalised. Ei möödunud aastatki, kui keegi kellegagi kusagil sõjas polnud. Isegi rahujalal olevate kuningriikide naaberisandad lahendasid erimeelsusi mõõga abil. Aegoni tõus troonile tegi sellele kõigele suuremalt jaolt lõpu. Väikeisandad ja maaga rüütlid pidid nüüd vaidlused oma lääniisandate lahendada viima ja langetatud otsuste järgi käituma. Riigi vägevate kodade vahelised vaidlused lahendas nüüd kroon. „Riigi esimeseks seaduseks on kuninga rahu,” kuulutas kuningas Aegon, „ja kõik isandad, kes minu loata sõtta astuvad, nimetatakse mässajaks ja Raudtrooni vaenlaseks.”

Kui varasemalt võis iga sadam ja väikeisand elanikelt, lihtrahvalt ja kaupmeestelt omaenese suva järgi makse sisse nõuda, siis nüüd väljastas kuningas Aegon määrused, mis reguleerisid terves riigis kehtivad tollija muud maksed. Lisaks sätestas ta, et Usu pühamehed ja -naised ning nende maad ja valdused on maksudest vabastatud ning andis Usule õiguse mõista kohut ametiõiguseid kuritarvitanud seitsmike, vannutatud vendade ja pühaõdede üle ning neile karistusi määrata. Ehkki ta ise ei olnud jumalakartlik mees, toetas Targaryenide esimene kuningas alati Usku ja Muinaslinna ülemseitsmikku.

Kuningalinn kasvas ümber Aegoni ja tema õukonna kolmel Musta Kärejõe suudme veerel oleval künkal ja nende ümber. Kõrgeim küngastest sai tuntuks kui Aegoni Suurküngas ning peagi kutsuti väiksemaid Visenya ja Rhaenyse Künkaks, nende varasemad nimed unustusehõlma vajunud. Rohmakas muld- ja palklinnus, mille Aegon nii kiirelt oli püstitanud, ei olnud kuninga ja tema õukonna majutamiseks piisavalt suur ega uhke ja oli hakanud laienema juba enne Vallutuse lõppu. Ehitati uus ainult palkidest koosnev ja viiekümne jala kõrgune kants, haigutava kodasaaliga selle all, ning kividest ja kiviplaatidest katusega köök välismüüri ääres, et vältida võimalikke tulekahjusid. Kerkisid tallid ja seejärel viljaait. Püstitati vanast kaks korda kõrgem vahitorn. Peagi ähvardas Aegoni Kants oma müüride vahelt välja purskuda, mistõttu ehitati uus ja künkatippu veelgi rohkem ümbritsev palktara, mille taha mahtusid kasarmud, relvaladu, seitsmekoda ja jäme ümartorn.

Küngaste jalamitele jõekaldale kerkisid maabumissillad ja laohooned ja Velaryonide ja Celtigaride pikklaevade kõrvale, kus varem nähti vaid paari kalapaati, köideti Muinaslinna ja Vabalinnade kaubalaevu. Suur osa kaubandusest, mis varem läbis Neitsiallikat ja Viduorgu, tuli nüüd Kuningalinna. Jõeveerele kerkis kalaturg, küngaste vahele kangaturg. Ehitati tollikoda. Algul avati Mustveel vana koge keres tagasihoidlik seitsmekoda ja seejärel kaldal toekam vitstest ja saviplönnidest ehitatud. Siis ehitati ülemseitsmiku saadetud raha eest Visenya Künka tippu teine, kaks korda suurem ja kolm korda uhkem seitsmekoda. Poed ja kodud kerkisid kui seened pärast vihma. Jõukad inimesed püstitasid künkakülgedele müüriga piiratud häärbereid, vaesed otsisid peavarju nende vahele mudast ja kõrtest ehitatud armetutes osmikutes.

Keegi ei kavandanud Kuningalinna. See lihtsalt kasvas … aga kasvas see kiiresti. Aegoni esimese kroonimise ajal oli see ikka veel muld- ja puitlinnuse veerel lösutav külake. Teise kroonimise ajaks oli see juba õitsev mitme tuhande elanikuga linnake. Aastaks 10 PV juba päris linn, pea sama suur kui Kajakalinn või Valge Sadam. Aastaks 25 PV oli see mõlemad seljataha jätnud ning terves riigis kolmas kõige rahvarohkem linn, millest suuremad olid veel ainult Lannisport ja Muinaslinn.

Erinevalt konkurentidest ei ümbritsenud Kuningalinna müürid. See ei vajanud neid, teati mõningaid selle elanikke rääkivat; ükski vaenlane ei julge linna rünnata, kuni seda kaitsevad Targaryenid ja nende lohed. Algselt võis kuningas nendega nõustuda, kuid tema õe Rhaenyse ja lohe Meraxese surm aastal 10 PV ning rünnakud tema enda vastu andsid talle kahtlemata põhjust …

Ja aastal 19 pärast vallutust jõudis Westerosse kuuldus kartmatust retkest Suvesaartele, kus piraadilaevastik oli rüüstanud Kõrgete Puude Linna, tuhanded naised ja lapsed orjusesse viinud ning terve varanduse kokku riisunud. Kirjeldused retkest ei andnud kuningale rahu ja ta taipas, et Kuningalinn on samuti kaitsetu salakavala vaenlase vastu, kes ründab linna siis, kui Visenya ja tema ära on. Seega andis Tema Hiilgus käsu ehitada ümber Kuningalinna ringmüürid, mis oleksid sama kõrged ja tugevad kui need, mis kaitsesid Muinaslinna ja Lannisporti. Nende ehitamine jäi suurmeister Gaweni ja ser Osmund Tugeva, Kuninga Käe õlule. Seitsme jumala austamiseks sätestas kuningas, et linnal saab olema seitse väravat, millest igaüht kaitseb massiivne väravakindlustus ja kaitsetornid. Tööd hakkasid pihta järgmisel aastal ja kestsid aastani 26 PV.

Ser Osmund oli kuninga neljas Käsi. Esimene oli olnud isand Orys Baratheon, tema sohikust poolvend ja lapsepõlvekaaslane, kuid isand Orys langes Dorne’i sõja käigus vangi ja kaotas mõõgakäe. Kui ta välja lunastati, palus isand kuningal end kohustustest vabastada. „Kuninga Käel peaks olema käsi,” ütles ta. „Ma ei luba inimestel rääkida Kuninga Köndist.” Järgmiseks pöördus Aegon Vetevoo isanda Edmyn Tully poole ja palus tal Käe amet üle võtta. Isand Edmyn teenis aastatel 7 kuni 9 PV, aga kui ta naine sünnitamisel hinge heitis, otsustas ta, et tema lapsed vajavad teda rohkem kui riik ning palus luba naasta jõgedevahesse. Tully vahetas välja Küünissaare isand Alton Celtigar, kes teenis Käena oma loomuliku surmani aastal 17 PV, pärast seda nimetas kuningas ametisse ser Osmund Tugeva.

Suurmeister Gawen oli kolmas selle ametikohuse täitja. Aegon Targaryenil oli nagu tema isal ja isaisalgi enne teda Lohekivil alati meister olnud. Kõik Westerose vägevad isandad ja paljud väikeisandad ja rüütlidki kasutasid oma majapidamises ravitsejate, kirjatarkade ja nõunikena ning sõnumeid toovate ja viivate kaarnate aretajatena (ja kirjaoskamatute isandate eest sõnumite kirjutajate ja ettelugejatena), kojaülematel arvepidamisel abiks olevaid ning lastele kirja- ja muud tarkust tutvustavaid Muinaslinna Tsitadellis väljaõppe saanud meistreid. Vallutuse ajal teenis Aegonit ja tema õdesid oma meister ning hiljem lasi kuningas kuni poolel tosinal meistril tema ette toodud riigiasju lahendada.

Kuid kõige targemad ja õpetatumad mehed terves Seitsmes Kuningriigis olid Tsitadelli ülemmeistrid, igaüks neist suurim autoriteet ühes suures teaduses. Kui kuningas Aegon leidis aastal 5 PV, et riik võiks säärasest tarkusest kasu lõigata, palus ta Konklaavil saata enesele ühe endi seast, kes teda riigiasjade vallas nõustaks ja konsulteeriks. Nii loodigi Aegoni nõudmisel suurmeistri ametikoht.

Esimesena teenis sellel ametikohal ülemmeister Ollidar, ajalugude tundja, kelle sõrmus ja sau ja mask olid valmistatud pronksist. Ehkki äärmiselt õpetatud, oli Ollidar ka äärmiselt eakas ning lahkus siitilmast vähem kui aasta pärast suurmeistri rüü selga tõmbamist. Tema asemikuks valis Konklaav ülemmeister Lyonce’i, kelle sõrmus ja sau ja mask olid sepistatud kollasest kullast. Lyonce oli oma eelkäijast tugevama tervisega ja teenis riiki aastani 12 PV, kui ta poris libastus, puusa murdis ning üsna pea varsti seda hinge heitis, siis ülendati ametikohale suurmeister Gawen.

Kuninga nõukogu lõi tõeliselt õitsele alles kuningas Jaehaerys Lepitaja valitsusajal, kuid see ei tähenda, et Aegon I nõuandjateta valitses. Teda teati eri suurmeistrite ja ka tema enda majapidamise meistritega tihti nõu pidamas. Maksude, võlgade ja sissetulekute asjus küsis ta nõu riigi varahoidjatelt. Ehkki tal oli üks seitsmik Kuningalinnas ja teine Lohekivil, toetus kuningas usuasjus sagedamini Muinaslinna ülemseitsmikule ning külastas oma iga-aastastel ringkäikudel kindlasti ka Säravat Seitsmekoda. Kõige rohkem aga toetus kuningas Aegon Kuninga Käele ja muidugi oma õdedele, kuningannadele Rhaenysele ja Visenyale.

Kuninganna Rhaenys oli Seitsme Kuningriigi laulikute ja muusikute suur eeskostja ning külvas talle meelepärased üle kulla ja kingitustega. Ehkki kuninganna Visenya pidas oma õde kergemeelseks, oli selles tarkust, mitte ainult lihtsalt armastust muusika vastu. Riigi laulikud olid innukad võitma kuninganna soosingut ja lõid ülistuslaule Targaryenide Kojast ja kuningas Aegonist ning esitasid neid igas kantsis ja lossis ja külaväljakul Dorne’i rajamaadest kuni Müürini. Nii sai Vallutus lihtrahva seas kuulsusrikkaks ja Aegon Lohe ise kangelaskuningaks.

Kuninganna Rhaenys huvitus ka lihtrahvast ning tundis erilist poolehoidu naiste ja laste vastu. Kord, kui ta Aegoni Kantsis vastuvõttu korraldas, toodi tema ette üks mees, keda süüdistati oma naise surnuks peksmises. Naise vennad ihkasid talle karistust, kuid mees väitis, et oli käitunud seadusega määratud õiguste piires, sest oli oma naise võõra mehega voodist leidnud. Õigus eksinud naist nuhelda oli Seitsmes Kuningriigis (kui Dorne välja jätta) ammune tava. Mees osutas ka, et kepp, millega ta oli oma naist nüpeldanud, ei olnud paksem kui tema pöial, ja esitas ka kõnealuse kepi. Kui kuninganna küsis, mitu korda ta oma naist oli löönud, ei osanud mees aga vastata, kuid surnud naise vennad kinnitasid, et hoope oli olnud sada.

Kuninganna Rhaenys pidas oma meistrite ja seitsmikega nõu ning langetas siis otsuse. Abielu petnud naine oli solvanud Seitset, kes oli nad loonud oma meestele truude ja kuulekatena ning vääris seetõttu nuhtlemist. Aga kuna jumalal on kõigest seitse nägu, tohib karistada vaid kuue hoobiga (sest seitsmes oleks Võõra nimel ja Võõras on surma võrdkuju). Seega olid esimesed kuus hoopi seaduslikud … aga ülejäänud üheksakümmend neli rikkusid jumalate ja inimeste seaduseid ning selle eest tuleb võrdväärselt karistada. Alates sellest päevast sai „kuue reegel” koos „pöidlareegliga” osaks tavaõigusest. (Mees viidi Rhaenyse Künka jalamile, kus surnud naise vennad jagasid talle seadusliku suurusega keppidega üheksakümmend neli hoopi.)

Kuninganna Visenya ei jaganud õe armastust muusika ja laulude vastu. Siiski polnud ta päris naljasooneta ning tal oli palju aastaid oma narr, karune küürakas, keda kutsuti isand Ahvinäoks ja kelle veiderdused naisele palju nalja tegid. Kui ta virsikukivi kurku tõmbas ja lämbus, hankis kuninganna ahvi ja riietas tolle isand Ahvinäo rõivastesse. „Uus narr on nutikam,” kuuldi teda tihti lausumas.

Kuid Visenya Targaryenis oli ka süngust. Suuremale osale maailmast esitles ta sõdalase morni, ranget ja andestamatut ilmet. Isegi tema ilu oli nurgeline, pidid tema imetlejad tunnistama. Lohe kolmest peast vanimana elas Visenya vennast ja õest kauem ning räägiti, et vanemas eas, kui ta ei suutnud enam mõõka kanda, laskus ta mustadesse kunstidesse, segas mürke ja tegeles kurjade nõidustega. Arvati isegi, et ta võis olla hõimlase- ja kuningatapja, ehkki säärase laimu õigustamiseks ei esitatud ühtki tõendit.

Kui see tõele vastanuks, oleks olnud tegu julma nöökega, sest oma nooruses ei teinud kuninga kaitsemiseks keegi rohkem kui tema. Dorne’i kõrilõikajate rünnakute käigus kasutas Visenya Tumedat Õde Aegoni kaitsel kaks korda. Kordamööda nii kahtlustav kui ka raevukas, ei usaldanud ta peale venna kedagi. Dorne’i Sõja käigus hakkas ta rõngassärki kandma nii ööl kui ka päeval, isegi õukonnarõivaste all, ja utsitas kuningat samuti käituma. Kui Aegon keeldus, sattus Visenya raevu. „Isegi Mustleek peos oled sa vaid üks mees,” kärkis ta vennale, „ja ma ei saa kogu aeg sinuga olla.” Kui kuningas osutas, et teda ümbritsevad ihukaitsjad, tõmbas Visenya Tumeda Õe tupest ja tõmbas vennal nii kärmelt üle põse, et ihukaitsjatel polnud aega reageeridagi. „Sinu ihukaitsjad on aeglased ja laisad,” ütles ta. „Võinuksin sind sama hõlpsalt tappa. Sa vajad paremat kaitset.” Veritseval kuningas Aegonil ei jäänud üle muud, kui nõustuda.

Paljudel kuningatel olid nende elu kaitsemiseks esivõitlejad. Aegon oli Seitsme Kuningriigi isand, seega peaks tal olema seitse esivõitlejat, otsustas kuninganna Visenya. Nii loodigi Valvkond; seitsme, riigi parima, valgeid keepe ja turviseid kandva rüütli vennaskond, kelle ainus kohus oli kuningat kaitseda ning vajadusel tema eest oma elu anda. Visenya koostas nende vanded Öise Vahtkonna järgi; nagu musti mantleid kandvad varesed Müüril, teenisid ka Valge Vennaskonna liikmed terve elu, loobusid maadest, tiitlitest ja maisest varast, et elada kasinalt ja kuulekalt, tasuks vaid au.

Valvkonda soovis astuda nii palju rüütleid, et kuningas Aegon kavatses korraldada suure turniiri, et otsustada, kes neist on kõige väärilisemad. Kuninganna Visenya aga ei tahtnud millestki säärasest kuuldagi. Valvkonna rüütliks olemine nõuab rohkemat kui relvakäsitsusoskus, osutas ta. Ta ei riski sellega, et kuningat ümbritsevad kaheldava lojaalsusega mehed, ükskõik kui hästi nad ka segatapluses hakkama ei saa. Tema valib rüütlid ise.

Valitud esivõitlejad olid noored ja vanad, pikad ja lühikesed, tõmmud ja heledanahalised. Nad pärinesid riigi igast nurgast. Mõned olid nooremad pojad, teised iidsete kodade aujärjepärijad, kes kuninga teenimise nimel oma pärandusest lahti ütlesid. Üks neist oli rändrüütel, teine sohikuverd. Nad kõik olid väledad, tugevad, tähelepanelikud, oskuslikud mõõga ja kilbi käsitsejad ning kuningale pühendunud.

Aegoni Seitsme nimed, nagu need on kirjas Valvkonna Valges Raamatus, olid järgmised: ser Richard Roote; ser Addison Hill, Nisuvälja Sohik; ser Gregor Goode; tema vend ser Griffith Goode; ser Humfrey Pajats; ser Robin Darklyn, keda kutsuti Tumeööbikuks, ja ser Corlys Velaryon, ülempealik. Ajalugu on tunnistanud, et Visenya Targaryen valis hästi. Kaks algsest seitsmest sureb kuningat kaitstes ja kõik teenivad auga elu lõpuni. Nende jälgedes on käinud, oma nime Valgesse Raamatusse kirja pannud ning valge keebi üll tõmmanud palju vapraid mehi. Valvkonda peetakse siiani au võrdkujuks.

Aegon Lohele järgnes Raudtroonile kuusteist Targaryeni, enne kui Roberti Mäss dünastiale lõpu tegi. Nende seas oli tarku ja rumalaid, julmi ja südamlikke, häid ja halbu kuningaid. Kui aga lohekuningaid ainult nende pärandi, seaduste ja tavade ning nende kordasaadetu alusel hinnata, kuulub kuningas Aegon I nimi loetelu tipu lähistele nii rahus kui ka sõjas.