Читать книгу Troonide mäng. I raamat - George R. R. Martin - Страница 2

„Me peaksime tagasi minema,” soovitas Gared, kui mets nende ümber pimedaks tõmbuma hakkas. „Need metslased on surnud.”

„Kas sa pelgad surnuid?” küsis ser Waymar Royce, hääles kerge naer.

Gared ei reageerinud pilkele. Ta oli vana mees, üle viiekümne, ja ta oli noorisandaid oma elus küllalt näinud. „Surnud on surnud,” ütles ta. „Meil pole surnutega mingit asja.”

„On nad ikka surnud?” küsis Royce vaikselt. „Mis seda tõendab?”

„Will nägi neid,” vastas Gared. „Kui ta ütleb, et nad on surnud, siis ei vaja ma muud tõendust.”

Will oli arvanudki, et ta varem või hiljem sellesse sõnelusse kistakse. Ta soovis, et see juhtuks pigem hiljem kui varem. „Mu ema rääkis mulle, et surnud mehed ei laula,” torkas ta vahele.

„Minu amm rääkis sedasama,” vastas Royce. „Ära kunagi usu seda, mida sa naise tissi otsas kuuled.” Tema hääl kajas liiga valjult üle hämara metsa.

„Meil on pikk maa ratsutada,” märkis Gared. „Kaheksa päeva, võib-olla üheksa. Ja öö on tulekul.”

Ser Waymar Royce heitis ükskõikse pilgu taeva poole. „Nii juhtub iga päev umbes samal ajal. Kas pimedus heidutab sind, Gared?”

Will nägi, kuidas Garedi suu kokku tõmbus, nägi vaevu vaoshoitud viha tema silmis mantli paksu musta kapuutsi all. Gared oli Öises Vahtkonnas teeninud nelikümmend aastat, nii poisi- kui meheeas, ja ta ei olnud üleoleva suhtumisega harjunud. Kuid asi polnud ainult selles. Will tajus vanema mehe haavatud uhkuse taga veel midagi. See oli äratuntav – närvipinge, mis ähvardas kasvada hirmuks.

Will jagas tema ärevust. Ta oli Müüril olnud neli aastat. Esimesel korral, kui ta selle taha saadeti, olid kõik kuuldud lood talle meelde tulnud ja tal oli süda saapasäärde vajunud. Hiljem oli ta selle üle naernud. Nüüd oli ta käinud juba sajakonnal maakuulamisretkel ja see lõputu pime kõnd, mida lõunalased kummitusmetsaks nimetasid, ei hirmutanud teda enam põrmugi.

Kuni tänase õhtuni. Sel õhtul oli midagi teisiti. Selles pimeduses oli midagi häirivat, mis tal ihukarvad püsti ajas. Nad olid ratsutanud üheksa päeva, põhja ja loodesse ja siis jälle põhja, Müürist üha kaugemale, tihedalt metslaste rüüstesalga jälil. Iga päev oli olnud raskem kui eelmine. Tänane oli kõige hullem. Põhjakaarest lõõtsus külm tuul ja pani puud kahisema, nagu oleksid need elus. Terve päeva oli Will tundnud, nagu jälgiks teda miski – miski külm ja halastamatu, mis teda ei sallinud. Gared oli tundnud sedasama. Will ei tahtnud midagi muud, kui ülepeakaela Müüri kaitsvasse varju kihutada, kuid sellist asja ei saanud oma pealikule kuidagi mainida.

Eriti mitte seesugusele pealikule.

Ser Waymar Royce oli põlise valitsejasoo – kus oli liiga palju pärijaid – noorim poeg. Ta oli kena kaheksateistkümneaastane nooruk, roheliste silmadega ja nõtke ja sale nagu nuga. Oma suurel mustal sõjaratsul kõrgus rüütel väikest tõugu hobustel Willi ja Garedi kohal nagu torn. Ta kandis musti nahksaapaid, musti villaseid pükse, musti mutinahkseid kindaid ja mitmekordsete mustast villast ja tärgeldatud nahast riiete peal uhket läikivmusta rõngasrüüd. Ser Waymar Royce oli teeninud Öises Vahtkonnas vähem kui pool aastat, kuid keegi ei saanud öelda, et ta poleks oma kutsumuse jaoks ette valmistunud – vähemalt riietuse poolest.

Kõige krooniks oli tema mantel: sooblinahkne, paks ja must ja pehme kui patt. „Küllap ta tappis nad kõik ise, kindel see,” jutustas Gared kasarmus veinikruusi taga, „käänas neil kaelakesed kahekorra, see meie vägev sõjamees.” Kõik olid temaga kaasa naernud.

Raske on kuulata käske, mida jagab mees, kelle üle sa oled veinikruusi taga naernud, mõtiskles Will, oma väikest kasvu hobuse seljas värisedes. Küllap tundis Gared sedasama.

„Mormont ütles, et me peaksime nad üles otsima, ja seda me tegime,” sõnas Gared. „Nad on surnud. Neist pole meile enam tüli. Meil seisab ees raske ratsateekond. See ilm ei meeldi mulle. Kui lund sadama hakkab, kulub meil tagasijõudmiseks oma kaks nädalat, ja lumesadu poleks veel kaugeltki kõige hullem. Kas te olete kunagi rahetormi näinud, mu isand?”

Noor ülik poleks teda nagu kuulnudki. Ta silmitses talle omasel pooltüdinud-poolhajameelsel pilgul tihenevat hämarust. Will oli selle rüütliga piisavalt kaua koos ratsutanud ja teadis, et teda on targem mitte segada, kui tal selline ilme on. „Räägi mulle veel kord, mida sa nägid, Will. Üksikasjalikult. Ära jäta midagi mainimata.”

Enne Öisesse Vahtkonda tulekut oli Will olnud kütt. Õigust öeldes küll salakütt. Mallisteri priiratsanikud olid ta tabanud Mallisteri enda metsast, kus ta nülgis ühte Mallisteri hirve, käed verised, ja talle anti valida, kas ta tõmbab selga musta rüü või jääb käest ilma. Keegi ei osanud metsades liikuda sama käratult nagu Will ja mustad vennad olid tema võime peagi avastanud.

„Laager on siit kahe miili kaugusel, selle mäeharja taga, kohe oja ääres,” ütles Will. „Ma läksin nii ligidale, kui vähegi söandasin. Neid on kokku kaheksa, mehed ja naised. Lapsi ei hakanud silma. Nad olid kaljurahnu vastu naaldonni ehitanud. See on nüüd peaaegu üleni lume all, aga ma nägin selle ikkagi ära. Lõke ei põlenud, aga lõkkelohk oli ikka veel selgesti näha. Keegi ei liigutanud. Ma jälgisin pikka aega. Ükski elus inimene ei lama nii liikumatult.”

„Kas verd oli näha?”

„Seda mitte,” möönis Will.

„Aga relvi?”

„Paar mõõka, mõned vibud. Ühel mehel oli kirves. Raske moega, kahe teraga, jõhker raudriist. See vedeles tema kõrval maas, otse käe juures.”

„Panid sa tähele, mis asendis nad lamasid?”

Will kehitas õlgu. „Paar tükki on kalju najal istukil. Suurem osa lebab maas. Nagu oleksid kukkunud.”

„Või magavad,” oletas Royce.

„Kukkunud,” jäi Will enda juurde. „Ühe raudpuu otsas on üks naine, pooleldi okste varjus. Piilur.” Ta muigas nõrgalt. „Ma kandsin hoolt, et ta mind ei näeks. Kui ma lähemale jõudsin, siis nägin, et ka tema oli liikumatu.” Ta judises tahtmatult.

„Kas sul hakkas külm?” küsis Royce.

„Veidi jah,” pomises Will. „Tuul, isand.”

Noor rüütel pöördus uuesti hallipäise sõjasulase poole. Pakasest näpistatud puulehed sahisesid neist mööda ja Royce’i sõjaratsu tammus rahutult. „Mis sa arvad, mis need mehed tappis, Gared?” küsis ser Waymar nagu muuseas. Ta kohendas oma pika sooblinahkse kasuka hõlma.

„Külm,” vastas Gared raudkindlalt. „Ma nägin eelmisel talvel ja üleeelmisel, kui ma veel poisike olin, kuidas mehed ära külmusid. Kõik räägivad neljakümne jala sügavusest lumest ja sellest, kuidas põhjast lõõtsub kohale ulguv tuul, aga tegelik vaenlane on külm. See hiilib sulle ligi vaiksemalt kui Will ja algul sa võbised ja su hambad plagisevad ja sa trambid jalgu ja unistad hõõgveinist ja toredast palavast lõkkest. See lausa kõrvetab. Miski ei kõrveta nii nagu külm. Aga ainult veidi aega. Siis poeb see sinu sisse ja hakkab sind täitma ja mõne aja pärast ei jaksa sa enam sellele vastu panna. Kergem on lihtsalt maha istuda või magama jääda. Räägitakse, et lõpupoole ei tunne sa mingit valu. Kõigepealt jääd sa nõrgaks ja uniseks ja kõik hakkab kustuma ja siis tundub, nagu vajuksid sa sooja piima merre. Kuidagi rahulikult.”

„Kui ilukõneline, Gared,” tähendas ser Waymar. „Ma ei arvanudki, et sul on selline kalduvus.”

„Mul on ka külm sees käinud, noorsand.” Gared tõmbas oma kapuutsi tagasi, et tema kõrvaköndid ser Waymarile hästi silma paistaksid. „Mõlemad kõrvad, kolm varvast ja vasaku käe väike sõrm. Ma pääsesin kergelt. Me leidsime minu venna vahipostil surnuks külmunult, naeratus näol.”

Ser Waymar kehitas õlgu. „Sa peaksid soojemini riietuma, Gared.”

Gared põrnitses ülikupoega, armid kõrvaaukude ümber, kust meister Aemon oli kõrvad ära lõiganud, vihast õhetamas. „Eks me näe, kui soojalt teie riietuda mõistate, kui talv kätte jõuab.” Ta tõmbas kapuutsi pähe ja jäi oma väikesel hobusel kössitama, vaikne ja morn.

„Kui Gared ütleb, et seda tegi külm…” alustas Will.

„Oled sa selle nädala sees vahikorras olnud, Will?”

„Jah, isand.” Ta oli iga nädal kümmekond korda vahis, pagan võtaks. Kuhu see mees õieti sihtis?

„Ja kuidas Müür sinu arust välja nägi?”

„See higistas,” sõnas Will kulmu kortsutades. Nüüd, kui noorisand seda mainis, sai ta asjale pihta. „Nad ei saanud ära külmuda. Mitte siis, kui Müür higistas. Siis ei olnud nii külm.”

Royce noogutas. „Tark poiss. Viimase nädala sees oli paar kerget pakast ja mõni lühike lumesadu, aga kindlasti mitte nii kanget külma, mis oleks tapnud kaheksa täisealist meest. Pealekauba veel karusnahkades ja nahkrõivastes, ulualune kohe kõrval ja lõkkepuud käepärast.” Rüütel naeratas enesekindlalt. „Juhi meid sinna, Will. Ma tahan neid surnud mehi oma silmaga näha.”

Ja siis ei olnud enam midagi parata. Käsk oli antud ja au sundis neid kuuletuma.

Will läks kõige ees, tema hatune väike hobune alusmetsa vahel ettevaatlikult teed valimas. Läinud ööl oli sadanud kerget lund ja selle kooriku varjus olid kivid ja juured ja peidetud lohud, mis varitsesid ettevaatamatuid ja hooletuid. Järgmisena tuli ser Waymar Royce, suur must sõjaratsu kärsitult korskamas. Sõjaratsu oli maakuulamisretkel vale valik, aga eks katsu seda noorisandale öelda. Kõige lõpus tuli Gared. Vana sõjasulane pomises ratsutades midagi endamisi.

Hämarus tihenes. Pilvitu taevas tõmbus tumepunaseks nagu vana verme ja värvus siis mustaks. Tähed hakkasid paistma. Taevasse tõusis poolkuu. Will tervitas selle valgust rõõmuga.

„Me võiksime kindlasti kiiremini edasi jõuda,” ütles Royce, kui kuu oli juba kõrgel taevas.

„Selle hobusega küll mitte,” sõnas Will. Hirm tegi ta jultunuks. „Ehk soovib mu isand etteotsa asuda?”

Ser Waymar Royce ei suvatsenud talle vastata.

Kusagil kaugel metsas ulgus hunt.

Will peatas oma hobuse ühe vana jändriku raudpuu all ja tuli sadulast maha.

„Miks sa seisma jäid?” küsis ser Waymar.

„Edasi on targem jala minna, isand. See on otse selle mäeharja taga.”

Royce vaikis hetke, pilguga kaugust puurides, näol mõtlik ilme. Külm tuul sahistas puulehti. Tema uhke sooblinahkne kasukas lehvis tal selja taga, nagu oleks see pooleldi elus.

„Siin on midagi viltu,” pomises Gared.

Noor rüütel naeratas talle põlglikult. „Kas tõesti?”

„Kas te ei tunne?” küsis Gared. „Kuulake seda pimedust.”

Will tundis seda. Nelja Öises Vahtkonnas oldud aasta jooksul polnud ta veel kunagi nõnda kartnud. Mis see oli?

„Tuul. Puude kahin. Hunt. Mis hääl su nii verest välja lõi, Gared?” Kui Gared ei vastanud, libistas Royce ennast nõtkelt sadulast alla. Ta sidus oma ratsu kindlalt ühe madala oksa külge, teistest hobustest üksjagu kaugemale, ja tõmbas mõõga tupest. Kalliskivid selle päral sädelesid ja kuuvalgus veikles helkival teral. See oli uhke relv, välimuse järgi otsustades lossiseppade töö ja uuest terasest. Will kahtles, kas seda on kunagi vihaga hööritatud.

„Mets läheb siin tihedaks,” hoiatas Will. „See mõõk hakkab teil igale poole takerduma, isand. Parem võtke nuga.”

„Kui ma juhtnööre vajan, siis küsin neid ise,” sõnas noor ülik. „Jää siia, Gared. Valva hobuseid.”

Gared tuli sadulast maha. „Meil läheb lõket tarvis. Teen selle üles.”

„Oled sa päris loll, vanamees? Kui selles metsas on vaenlasi, siis lõke meil ainult veel puudus.”

„Mõned vaenlased hoiab lõke eemal,” ütles Gared. „Karud ja ürghundid ja… ja teised olendid…”

Ser Waymari suu tõmbus kõvasti kokku. „Lõket ei tee.”

Kapuuts varjas Garedi nägu, kuid Will nägi rüütlit põrnitseva kaaslase silmis kalki sädelust. Hetkeks kartis ta, et vanamees haarab mõõga. See oli lühike inetu relv, pide higist pleekinud, tera kõvast pruukimisest sälguline, ent kui Gared oleks selle tupest välja tõmmanud, poleks Will ülikupoja elu eest raudšillingitki kaalule pannud.

Lõpuks langetas Gared pilgu. „Lõket ei tee,” pomises ta vaikselt oma nina alla.

Royce võttis seda kui sõnakuulmist ja pöördus minekule. „Mine ees,” ütles ta Willile.

Will tungis loogeldes läbi tihniku ja hakkas siis mööda nõlva tõusma madalale mäeharjale, kus ta oli endale ühe vahipuu all vaatluskoha leidnud. Maapind õhukese lumekooriku all oli märg ja porine – libe jalgealune, kus võis kergesti kivide ja varjatud juurte otsa komistada. Will liikus nõlval täiesti käratult. Selja taga kuulis ta noore üliku rõngasrüü vaikset metalset lihinat, lehtede sahinat ja summutatud vandumist, kui esileküünituvad oksad rüütli mõõga taha haakusid ja tema uhket sooblinahkset kasukat sikutasid.

Suur vahipuu seisis kohe mäeharjal, nagu Will juba teadis; selle alumised oksad olid maapinnast vaid jala kõrgusel. Will lipsas nende alla, kõhuli lumme ja porri, ja vaatas alla tühjale lagendikule.

Tal jäi süda rinnus seisma. Hetkeks ei julgenud ta hingata. Kuupaiste valgustas lagendikku, tuhka lõkkeasemel, lumega kaetud naaldonni, suurt kivirahnu, väikest pooleldi jäätunud oja. Kõik oli täpselt nii nagu paari tunni eest.

Nad olid kadunud. Kõik surnukehad olid kadunud.

„Jumalad!” kuulis ta enda tagant. Mõõk sähvas ühte oksa, kui ser Waymar Royce mäeharjale jõudis. Ta jäi vahipuu kõrvale seisma, mõõk käes, mantel tõusvas tuules taga lehvimas, tähtede taustal uhkelt esile joonistudes, kõigile näha.

„Heitke maha!” sosistas Will ägedalt. „Siin on midagi nihu.”

Royce jäi paigale. Ta vaatas alla tühjale lagendikule ja naeris. „Sinu surnud mehed on vist laagri ümber kolinud, Will.”

Willil oli hääl kurku kinni jäänud. Ta otsis tulutult sõnu. See polnud võimalik. Tema pilk libises üle hüljatud laagriplatsi edasi-tagasi ja peatus kirvel. Suur kahe teraga sõjakirves lebas puutumatult sealsamas, kus ta oli seda viimati näinud. Väärtuslik relv…

„Tõuse püsti, Will,” käsutas ser Waymar. „Siin pole kedagi. Ma ei luba sul põõsa all redutada.”

Will kuuletus vastumeelselt.

Ser Waymar silmitses teda varjamatu pahakspanuga. „Ma ei kavatse oma esimeselt retkelt tühjade kätega Musta Kantsi naasta. Me leiame need mehed üles.” Ta vaatas ringi. „Roni puu otsa. Ja tee kähku. Vaata, kas lõket pole näha.”

Will pöördus sõnatult. Vastu vaielda polnud mõtet. Tuul valjenes. See lõikas temast otse läbi. Ta läks võlvja rohekashalli vahipuu juurde ja hakkas ronima. Varsti kleepusid tema käed vaigust ja ta kadus okaste varju. Hirm täitis ta sisikonda nagu seedimatu söök. Ta palvetas sosinal nimetute metsajumalate poole ja tõmbas oma vestu tupest välja ning võttis selle hammaste vahele, et mõlemad käed ronimiseks vabaks jätta. Külma raua maitse suus tõstis ta enesetunnet.

All hõikas noor ülik järsku: „Kes seal on?” Will kuulis tema hääles ebakindlust. Ta katkestas ronimise, ta kuulas, ta jälgis.

Mets vastas: lehtede sahin, oja jäine vool, lumekaku kauge huige.

Ebalased ei teinud häältki.

Will märkas silmanurgast liikumist. Läbi metsa liuglesid kahvatud kogud. Ta pööras pead ja märkas pimeduses valget varju. Hetk hiljem oli see kadunud. Oksad õõtsusid kergelt tuule käes, kraapides üksteist oma puiste sõrmedega. Will avas suu hoiatushõikeks ja tundus, nagu oleksid sõnad talle kurku kinni külmunud. Võib-olla ta eksis. Võib-olla oli see vaid mõni lind, peegeldus lumel, mingi kuuvalguse mäng. Mida ta siis õieti näinud oli?

„Will, kus sa oled?” hõikas ser Waymar üles. „Kas sa näed midagi?” Ta pöördus aeglaselt ringiratast, ühtäkki ettevaatlik, mõõk käes. Ilmselt tajus ta nende lähedust nagu Willgi, kuigi näha polnud midagi. „Vasta mulle! Miks siin nii külm on?”

Oli tõesti külm. Värisev Will klammerdus kõvemini oma tugioksa külge, nägu kõvasti vastu vahipuu tüve surutud. Ta tundis oma põsel magusat kleepuvat vaiku.

Metsa pimedusest väljus üks vari. See peatus Royce’i ees. See oli pikk ja sale ja kõva nagu vana luu, ihu valev kui piim. Selle turvis näis liikumise pealt värvi muutvat; kord valge nagu äsjasadanud lumi, siis must nagu vari, puudekarva tumerohekashallide tähnidega kaetud. Need mustrid värelesid iga tema sammu juures nagu kuuvalgus veepinnal.

Will kuulis, kuidas ser Waymar Royce kopsud pika sisinaga tühjaks hingas. „Hoia eemale,” hoiatas ülikupoeg. Tema hääl oli rabe nagu poisikesel. Ta heitis pika sooblinahkse mantli üle õlgade taha, et käed võitluseks vabaks teha, ja haaras mõlema käega mõõgast. Tuul oli vaibunud. Oli väga külm.

Ebalane nihkus hääletul sammul edasi. Tal oli käes mõõk, millesarnast Will polnud kunagi näinud. See polnud sepistatud ühestki inimestele tuntud metallist. See oli kuupaistest tulvav läbikumav kristallikild – nii õhuke, et serva poolt vaadates kadus see peaaegu silmist. Relva ümbritses nõrk sinine sädelus, selle teramike ümber värelev virvatuli, ja Will aimas kuidagi, et see on teravam kui habemenuga.

Ser Waymar ei löönud taganema. „Eks tantsime siis.” Ta tõstis oma mõõga uhmavalt pea kohale. Tema käed värisesid – mõõga raskusest või ehk ka külmast. Kuid nüüd ei ole ta mitte enam poisike, vaid Öise Vahtkonna sõjamees, mõtles Will.

Ebalane peatus. Will nägi ta silmi; sinised, tumedamad ja sinisemad kui ühelgi inimesel; see sinine kõrvetas nagu jää. Need peatusid kõrgele tõstetud väriseval mõõgal ja jälgisid, kuidas külm kuuvalgus üle metalli voolas. Hetkeks süttis Willis lootus.

Nad ilmusid vaikselt varjust esile, selle esimese teisikud. Kolm tükki… neli… viis… Ser Waymar tundis ehk külma, mis nendega kaasas käis, kuid ta ei näinud ega kuulnud neid. Will pidi teda hõikama. See oli tema kohus. Ja tema surm, kui ta seda teeb. Ta värises ja hoidis kätega puust kinni ja vaikis edasi.

Valev mõõk väreles läbi õhu.

Ser Waymar tõrjus selle terasega. Kui mõõgad kohtusid, ei saatnud seda mitte metalli kõlin, vaid nõrk kõrge heli kuulmise piiril, nagu kisendaks mõni loom valu pärast. Royce tõrjus teise hoobi ja kolmanda ja taandus siis sammu. Veel üks löökiderahe ja ta taganes uuesti.

Tema taga, paremal, vasakul, kõikjal ümberringi seisid kannatlikult tummad nägudeta pealtvaatajad, kelle eriskummaliste turviste värvidemäng muutis nad metsas peaaegu nähtamatuiks. Kuid nad ei üritanud vahele segada.

Mõõgad põrkasid üha uuesti vastamisi, kuni Will tundis tahtmist kõrvad kinni katta, et mitte kuulda seda saatvat veidrat ahastavat itku. Ser Waymar hingeldas nüüd pingutusest, nii et tema hingeõhk auras kuupaistel. Tema mõõka kattis valge härmatis; Ebalase oma sähvis kahkjat sinist valgust.

Siis jäi Royce tõrjega hetke hiljaks. Valev mõõk lõikas läbi rõngasrüü tema kaenla all. Ülikupoeg karjatas valust. Soomusrõngaste vahele nõrgus veri. See auras külma käes ja piisad tundusid tulipunased, kui need lumme langesid. Ser Waymar puudutas sõrmedega oma külge. Kui ta mutinahkse kinda tagasi tõmbas, oli see üleni punaseks värvunud.

Ebalane ütles midagi Willile tundmatus keeles; tema hääl kõlas nagu jää praksumine talvisel järvel ja tema sõnad olid pilkavad.

Ser Waymar Royce sattus marru. „Roberti eest!” hüüdis ta ja ründas raevunult, tõstis härmatisega kaetud mõõga mõlema käega üles ja pani kogu kehajõu laugesse laia kaarega külglööki. Ebalane tõrjus selle peaaegu loiult.

Teras purunes, kui mõõgad kohtusid.

Läbi öise metsa kaikus kisendus ja mõõk pudenes sajaks hapraks killuks, mis nõeltesajuna laiali lendasid. Royce vajus kriisates põlvili ja haaras kätega silmadest. Tema sõrmede vahelt immitses verd.

Nagu märguande peale astusid pealtvaatajad üheskoos lähemale. Mõõgad tõusid ja langesid täielikus surmavaikuses. See oli kalk veresaun. Valevad mõõgad tungisid läbi soomusrüü, nagu oleks see siidist. Will sulges silmad. Ta kuulis kaugel all nende hääli ja naeru, mis oli terav kui jääpurikad.

Kui ta lõpuks uuesti vaadata söandas, oli möödunud hulk aega ja mäehari tema all oli tühi.

Ta jäi puu otsa edasi, vaevu hingata söandades, kuna kuu liikus aeglaselt üle musta taeva. Lõpuks, kui ta lihased krampi kiskusid ja sõrmed külmast tuimaks jäid, ronis ta alla.

Royce’i keha lamas näoli lumes, üks käsi välja sirutatud. Paks sooblinahkne mantel oli kümnest kohast lõhki raiutud. Kui ta seal niimoodi lamas, võis näha, kui noor ta oli. Poisike.

Will leidis mõõga jäänused paari jala kauguselt, ots kildudeks ja väändus nagu välgust pihta saanud puu. Ta põlvitas maha, vaatas valvsalt ringi ja haaras selle pihku. Murtud mõõk on talle tõenduseks. Küll Gared oskab selle kohta midagi arvata, ja kui mitte tema, siis vana karu Mormont või meister Aemon kindlasti. Kas Gared ikka ootab veel hobuste juures? Tuleb kiirustada.

Will tõusis püsti. Tema ees seisis ser Waymar Royce.

Tema uhked riided olid räbalais, tema nägu sodi. Üks mõõgakild oli tema vasaku silma pimeda valge pupilli läbi puurinud.

Parem silm oli lahti. Selle pupill helkis siniselt. See nägi.

Katkine mõõk pudenes tundetute sõrmede vahelt. Will sulges silmad ja palvetas. Pikad elegantsed käed riivasid tema põske ja tõmbusid siis tema kõri ümber pingule. Need olid kõige uhkemates mutinahksetes kinnastes ja kleepusid verest, kuid nende puudutus oli jääkülm.