Отрывок из книги
Komeedi saba laotus üle koidiku – punane vööt, mis veretas Lohekivi kaljurüngaste kohal nagu haav roosas ja purpurses taevas.
Meister seisis tuulisel rõdul oma eluruumide ees. Just siia tulid kaarnad pärast pikka lendu. Nende väljaheited olid muutnud laiguliseks veesülitid, mis temast mõlemal pool kaheteistkümne jala kõrgusele kerkisid – põrgukoer ja tiivuline lohe, kaks nende tuhande seast, mis varitsesid muistse kindluse müüride kohal. Kui ta esimest korda Lohekivile saabus, oli see kivikoletiste vägi talle ängistavalt mõjunud, kuid aastate möödudes oli ta nendega ära harjunud. Nüüd suhtus ta neisse kui oma vanadesse sõpradesse. Nad silmitsesid kolmekesi koos taevast, hinges halb eelaimus.
.....
„Majesteet,” kordas Stannis mõrult. „Sa pilkad mind kuningatiitliga, kuid mille kuningas ma olen? Lohekivi ja paar kaljusaart kitsas meres – see on mu kuningriik.” Ta laskus toolikõrgendiku astmetest alla ja jäi laua ees seisma, nii et tema vari langes Musta Kärejõe suudmele ja maalitud metsale, mille asemel seisis nüüd Kuningalinn. Ta jäi sinna seisma, mõtiskledes kuningriigist, mida ta endale nõudis ja mis oli otse käeulatuses ning ühtlasi nii kaugel. „Täna õhtul einestan ma oma lääniisandate seltsis, nii palju kui neid on. Celtigar, Velaryon, Bar Emmon, kogu see armetu käputäis. Vilets saak, kui aus olla, kuid teisi pole mu vennad mulle jätnud.
Kohale tuleb ka see lüseeni piraat Salladhor Saan koos viimase arvega, mis ma talle võlgu olen, ja Morosh Mürlane hakkab mulle lugema manitsusi hoovuste ja sügistormide kohta, isand Sunglass aga pobiseb hardalt Seitsme tahtest. Celtigar tahab teada, kes tormiisandatest meiega liituvad. Velaryon ähvardab oma sõjamehed koju viia, kui me kohe ei ründa. Mida ma pean neile ütlema? Mida ma nüüd tegema pean?”
.....
