Читать книгу Leidlaps Francois - George Sand - Страница 4

Videvikutunnil, kui me taas koos istusime, kuulsime loo leidlaps François’st. Ema Monique alustas nõnda:

Ühel hommikul, kui Cormouer’ noor möldriemand Madeleine Blanchet läks luhaserva vee äärde pesu pesema, nägi ta seal väikest poissi pesulaua juures istumas ja mängimas õlgedega, mida pesupesijad endale põlvede alla padjaks panevad. Madeleine Blanchet imestas tundmatut poisikest nähes, sest siinpool ei olnud rahvarohket teed ja näha sai vaid kohalikke inimesi.

“Kes sa oled, lapsuke?” küsis ta poisikeselt, kes vaatas talle usalduslikult otsa, kuid ei paistnud aru saavat tema küsimusest. “Kuidas su nimi on?” jätkas Madeleine Blanchet, pani poisi enda kõrvale istuma ja asus põlvili pesu pesema.

“François,” vastas poiss.

“François kes?”

“Kes?” kordas laps lihtsameelselt.

“Kelle poeg sa oled?”

“Ei mina tea!”

“Sa ei tea oma isa nime!”

“Mul ei ole isa.”

“Ta on siis surnud?”

“Ma ei tea.”

“Ja ema?”

“Ta on seal,” ütles laps, näidates üsna viletsa majakese poole, mis oli kahe püssilasu kaugusel veskist ja mille õlgkatus paistis pajude vahelt.

“Ma tean,” sõnas Madeleine, “see naine tuli siia elama, ta kolis eile õhtul sisse.”

“Jah,” vastas laps.

“Te elasite Mersis?”

“Ma ei tea.”

“Sa ei ole kuigi tark, poiss. Kas sa tead vähemalt oma ema nime?”

“Jah, ta on Zabelle.”

“Isabelle kes? Tema teist nime sa ei tea?”

“Ei, tõesti ei tea!”

“Sinu teadmised su pead ei vaeva,” lausus Madeleine naeratades ja hakkas pesu kolkima.

“Kuidas te ütlesite?” küsis väike François.

Madeleine silmitses teda veel kord. Ta oli kena poiss, imeilusate silmadega. Kahju, et ta paistab nii tobuke, mõtles ta. “Kui vana sa oled?” päris Madeleine edasi. “Võib-olla sa ei tea isegi seda.”

Tegelikult ei teadnud ta sellestki rohkem kui kõigest muust. Ta püüdis meeleheitlikult vastata, tundes võib-olla häbi, et möldriemand heitis talle ette tema teadmatust, ja prahvatas välja selle kena vastuse:

“Kaheaastane.”

“Või nii!” hüüatas Madeleine pesu väänates ega vaadanud enam poisi poole. “Sa oled päris totu ja keegi pole vaevaks võtnud sind õpetada, vaene juntsu. Kasvu järgi oled sa vähemalt kuueaastane, aga mõistuse poolest ei anna kahtegi välja.”

“Võib-olla küll!” kostis François vastu. Siis, otsekui veel kord ennast pingutades, et oma armetu hinge tuimust maha raputada, ütles ta: “Te küsisite, mis mu nimi on. Mu nimi on leidlaps François.”

“Ah soo! Saan aru,” ütles Madeleine, vaadates kaastundliku pilguga poisi poole. Ja Madeleine’i ei üllatanud enam, et see ilus laps oli nii kasimatu, nii räbalais ja nii mahajäetud oma ea nürimeelsusse.

“Sa pole sugugi riides,” ütles ta poisile, “ilm ei ole soe. Kindlasti on sul külm?”

“Ma ei tea,” vastas vaene leidlaps, kes oli nii harjunud kannatama, et ei pannud seda enam tähele.

Madeleine ohkas. Ta mõtles oma väikesele Jeannie’le, kes oli vaid üheaastane ja magas mõnusalt oma soojas hällis vanaema valve all, sellal kui see vaene leidlaps lõdises ihuüksi vee ääres, kus teda uppumast hoidis üksnes Jumalik ettehoole, sest ta oli küllalt lihtsameelne ega osanud arvata, et vette kukkudes võib surra. Madeleine’il oli väga kaastundlik süda, ta haaras lapsel käsivarrest ja tundis, et see on soe, kuigi poiss aeg-ajalt värises ja tema ilus nägu läks väga kahvatuks.

“Sul on palavik?” ütles ta poisile.

“Ma ei tea,” vastas poiss, kellel oli alati palavik.

Madeleine võttis villase rätiku õlgadelt ja pani selle ümber leidlapsele, kes laskis seda rahulikult sündida ega ilmutanud üllatust või rahulolu. Madeleine võttis kõik õled, mis tal olid põlvede all, ja tegi neist aseme, kuhu poiss pikemata magama jäi, ja Madeleine lõpetas oma väikese Jeannie asjade pesemise, tehes seda nobedasti, sest ta toitis Jeannie’d ja kiirustas tema juurde.

Kui kõik sai pestud, oli märg pesu poole võrra raskemaks läinud ja ta ei jaksanud kõike kaasa võtta. Ta jättis oma kurika ja osa kraami vee äärde, tõotades endale, et äratab leidlapse siis, kui tuleb tagasi maja juurest, kuhu ta viib järgemööda kõik, mida suudab endaga kaasa võtta. Madeleine Blanchet polnud ei suur ega tugev. Ta oli väga ilus naine, uhke ja vapper ning tuntud oma leebuse ja arukuse poolest.

Kui ta majaukse lahti lükkas, kuulis ta väikesel veskisillal puukingade klõbinat enda taga, ja ringi pöörates nägi leidlast, kes oli talle järele jõudnud ja tõi talle tema kurika, seebi, ülejäänud pesu ja villase rätiku.

“Ohoh!” ütles ta kätt poisi õlale pannes. “Sa polegi nii rumal, kui ma arvasin, sest sa oled abivalmis, ja kellel on hea süda, see ei ole kunagi rumal. Tule sisse, mu laps, ja puhka natuke. Vaata seda vaest poisikest! Ta jaksab kanda rohkem, kui ise kaalub.”

“Näete, ema,” ütles ta vanale möldriemandale, kes ulatas talle tema värskusest õhkuva ja naeratava lapse, “see on vaene leidlaps, kes paistab olevat haige. Teie tunnete seda palaviku asja, peaks püüdma teda terveks teha.”

“Viletsuse palavik!” ütles vanainimene François’d silmitsedes. “Hea supp teeb ta terveks. Aga temal seda ei ole. See leidlaps on tolle naise oma, kes eile siia kolis. Ta on sinu mehe üüriline, Madeleine. Ta paistab üsna õnnetu, ja ma kardan, et ega ta tihti maksa.”

Madeleine ei vastanud midagi. Ta teadis, et tema ämmal ja mehel ei ole kaastundlik süda ja et nad armastavad raha rohkem kui ligimest. Madeleine imetas last, ja kui vanainimene oli välja läinud hanesid vaatama, võttis ta François’ käekõrvale, Jannie teisele käsivarrele ja läks nendega Zabelle’i poole.

Zabelle, kelle tegelik nimi oli tõesti Isabelle Bigot, oli viiekümneaastane vanapiiga, sedavõrd hea teiste meelest, kui ollakse siis, kui pole midagi hinge taga ja peab pidevalt värisema oma viletsa elujärje pärast. Ta oli võtnud François’ enda juurde pärast imetamise lõppu ühelt naiselt, kes oli tol hetkel surnud, ja Zabelle oli teda pärast seda kasvatanud, et saada iga kuu natuke raha ja teha temast endale väike teenija. Aga ta oli kaotanud oma loomad ja ta pidi uued ostma võlgu niipea kui saab, sest ta elas tillukesest lambakarjast ja tosinast kanast, keda omakorda peeti külamaadel. François’d pidi kasutatama kuni esimese armulauani selle armetu karja hoidmiseks teeveerel, pärast seda tuleb tal kuhugi tööle minna, kas seakarjuseks või künnipoisiks, ja kui tal on süda õigel kohal, siis annab ta kasuemale osa oma palgast.

Eile oli olnud Püha Martini päev ja Zabelle oli lahkunud Mersist, jättes oma viimase kitse üürivõla katteks. Ta oli tulnud elama väikesesse Cormouer’ veski juurde kuuluvasse hütikesse, kus polnud muud kraami kui vilets ase, kaks tooli, üks kirst ja mõned savikausid. Maja oli nii vilets, ei pidanud tuult ja oli nii vähe väärt, et see tuli jätta tühjaks või riskeerida välja üürida vaestele.

Madeleine ajas Zabelle’iga juttu ja nägi peagi, et ta ei ole halb naine, et ta püüdis kõigest hingest teha mis võimalik, et maksta, ja et ta polnud sugugi ükskõikne oma leidlapse vastu. Aga ta oli harjunud poisi kannatustega, sest kannatas isegi, ja rikka möldriemanda kaastunne vaese lapse vastu põhjustas temas esialgu rohkem imestust kui head meelt.

Kui ta oli üllatusest toibunud ja taipas, et Madeleine polnud tulnud temalt midagi tahtma, vaid andma, läks ta usalduslikuks, rääkis pikalt ära kogu oma loo, mis sarnanes kõigi õnnetute inimeste lugudega, ja tänas teda südamest tema huvi eest. Madeleine ütles, et ta teeb kõik mis võimalik tema abistamiseks. Ent ta palus, et Zabelle ei hingaks sellest kunagi ühelegi inimesele, sest ta võib talle toeks olla ainult salaja, ja et ta ei ole perenaine omas majas.

Alustuseks jättis ta Zabelle’ile oma villase räti, lastes tal tõotada, et ta lõikab selle veel samal õhtul lahti ja õmbleb sellest poisile riided ja et ta ei tohi tükke enne näidata, kui on need kokku õmmelnud. Madeleine nägi väga hästi, et Zabelle nõustus vastu tahtmist, ja et tema meelest oli rätt kasulik ja hea temale endale. Madeleine pidi talle ütlema, et ta ei aita enam Zabelle’i, kui ta ei näe leidlast kolme päeva pärast soojalt riides. “Kas te siis arvate,” lisas ta, “et mu ämm, kelle pilgu eest ei jää miski varjule, ei tunneks ära minu rätti teie õlgadel? Kas te tahate siis, et mul tuleks pahandusi? Te võite arvestada, et ma toetan teid veel muulgi moel, kui te nendes asjades pisut saladust peate. Ja veel, kuulake mind: teie leidlapsel on palavik, ja kui teie tema eest hästi ei hoolitse, sureb ta ära.”

“Arvate?” ütles Zabelle. “See kurvastaks mind, sest teate, lapsel on niisugune süda, nagu on harva leida. Ta ei kaeba kunagi ja on niisama kuulekas kui perelaps. Hoopis teine kui tavaliselt leidlapsed, kes on hirmsad ja halva loomuga, alati igasugusteks tükkideks valmis.”

“Sellepärast, et neid tõugatakse eemale ja koheldakse halvasti. Kui tema on hea, siis sellepärast, et teie olete tema vastu hea, võite selles kindel olla.”

“See on tõsi,” sõnas Zabelle. “Lapsed on targemad kui arvatakse. Ta ei ole nutikas, aga oskab ennast siiski kasulikuks teha. Kord, kui ma haige olin, läinud aastal (ta oli siis vaid viieaastane), hoolitses ta minu eest nagu täisinimene.”

“Kuulake,” ütles möldriemand, “te saadate ta igal hommikul ja igal õhtul minu juurde, sel kellaajal, kui ma annan suppi oma maimukesele. Ma keedan rohkem, ja tema sööb ülejäänu. Seda ei panda tähele.”

“Oh, mina ei julge teda teie juurde tuua, ja tema ise ei tea kunagi kellaaega.”

“Teeme nii. Kui supp on valmis, panen ma oma koonla veskisillale. Vaadake, siit paistab see hästi kätte. Siis te saadate lapse puukingaga just nagu meilt tuld tooma, ja et tema sööb suppi minu juures, siis teie oma jääb ainult teile. Siis olete mõlemad paremini söönud.”

“See on õige,” vastas Zabelle. “Ma näen, et teie olete tark naine, ja oli minu õnn, et ma siia tulin. Mind hirmutati kõvasti teie mehega, kes paistab olevat karmi käega, ja kui ma oleksin mujalt midagi leidnud, poleks ma tema maja võtnud, pealegi on maja vilets ja ta nõuab selle eest palju raha. Aga ma näen, et teie olete hea vaese rahva vastu ja aitate mul leidlast üles kasvatada. Oh, kui see supp ometi palaviku maha võtaks! See veel puudub, et ma peaksin lapse kaotama! Temast saab vähe tulu ja kõik, mis ma hoolekandest saan, läheb tema ülalpidamiseks. Aga ma armastan teda nagu oma last, sest ma näen, et ta on hea ja et ta on mulle hiljem abiks. Kas te teate, et ta on oma ea kohta ilus ja on varakult valmis töötama?”

Nõnda kasvatati leidlaps François’d hea südamega möldriemanda Madeleine’i hoolitsusel. Ta sai ruttu tervise tagasi, sest oli “ehitatud lubjast ja liivast”, nagu meie pool öeldakse, ja ümbruskonnas polnud ühtegi varakat meest, kes poleks endale tahtnud nii ilusa näoga ja nii hästi vormitud liikmetega poega. Kõige selle juures oli ta julge kui täismees; ta oli jões nagu kala, sukeldus isegi veskiratta alla, ei kartnud ei vett ega tuld; ta hüppas kõige ülemeelikumate sälgude selga ja viis nad aasale, panemata neile isegi köit ümber nina, juhtis neid kandadega otse ja hoidis neil lakast üle kraavide hüpates. Ja kummaline oli see, et ta tegi seda kõike nii tasakaalukalt, sundimatult ja sõnagi lausumata, ilme ikka rahulik ja natuke unine.

Selle ilme pärast peeti teda rumalaks; aga siiski on tõsi, et kui oli vaja välja nuuskida harakapesi üleval papliladvas või üles leida kodust kaugele eksinud lehm või kiviga tabada rästast, polnud last, kes oleks olnud temast julgem, osavam ja oma asjaga paremini toime tulnud. Teised lapsed pidasid teda igas ettevõtmises saatuse pailapseks, mis näib olevat leidlaste pärisosa siin ilmas. Sellepärast lasksid nad tal alati olla esimene ohtlikes mängudes.

“Temaga ei juhtu kunagi midagi paha,” ütlesid nad, “sest tema on leidlaps. Nisutera kardab halba ilma, aga umbrohi ei kao kuhugi.”

Kõik läks kenasti kaks aastat. Zabelle leidis võimaluse osta mõned loomad, keegi ei teadnud õieti, mil kombel. Ta tegi palju väikesi töid veskis ja sai möldriisand Cadet Blanchet’ niikaugele, et see laskis natuke parandada tema maja katust, kust igalt poolt vett läbi tilkus. Ta sai pisut paremini riides käia, nii nagu ka tema leidlaps, ja ta ei paistnud enam olevat nii viletsas olukorras kui tulles. Madeleine’i ämm tegi küll üsna teravaid märkusi mõningate asjade kadumise kohta ja et majas süüakse liiga palju leiba. Ükskord pidi Madeleine isegi süü enda peale võtma, et kahtlus Zabelle’ile ei langeks. Ent vastu ämma ootusi ei vihastanud Cadet Blanchet peaaegu sugugi ja näis koguni tahtvat selles suhtes silma kinni pigistada.

Heatahtlikkuse salapõhjus oli selles, et Cadet Blanchet oli ikka veel armunud oma naisesse. Madeleine oli ilus ja mitte sugugi edvistaja, Cadet’le kiideti teda igal pool, ja pealegi läksid möldri asjad väga hästi. Et ta kuulus seda sorti meeste hulka, kes on kurjad vaid hirmust olla õnnetu, oli ta Madeleine’i vastu tähelepanelikum, kui temast arvata osati. See tegi ema Blanchet’ veidi armukadedaks ja ta maksis kätte väikeste norimistega, mida Madeleine talus vaikides ega kaevanud neist kunagi oma mehele.

Ilmselt oli see parim viis neile rutem lõpp teha, ja kunagi pole nähtud selles suhtes Madeleine’ist kannatlikumat ja mõistlikumat inimest. Aga meie pool öeldakse, et headuse tulu kulub kiiremini kui õeluse oma, ja tuli päev, mil Madeleine’i küsitleti ja noomiti tõsiselt tema heategevuse pärast.

Sel aastal oli rahe vilja maha peksnud ja jõgi üle kallaste tulles heina rikkunud. Cadet Blanchet’ tuju oli paha. Ühel päeval, kui ta tuli turult ühe ametivennaga, kes oli abiellunud väga ilusa tüdrukuga, ütles see mees talle:

“Ega tegelikult sinulgi midagi kurta olnud sinu ajal. Sinu Madelon oli ka väga meeldiv tüdruk.”

“Mida sa tahad öelda selle sinu ajaga ja sinu Made1on oli? Ega ometi ei öelda, et meie, tema ja mina, oleme vanad? Madeleine on alles kahekümneaastane ja ma ei tea, et ta oleks inetuks läinud.”

“Ei, ei, ega ma seda ütlegi,” jätkas teine. “Muidugi on Madeleine veel kena. Aga lõppude lõpuks, kui üks naine abiellub nii noorelt, siis kaua teda enam ei vaadata. Kui ta on last toitnud, on ta juba väsinud. Ja sinu naine ei olnud tugev, seda näitab seegi, et ta on üsna kõhn ja rõõsk jume on kadunud. Kas vaene Madelon on haige?”

“Minu teada mitte. Miks sa mult seda ometi küsid?”

“Pagana pihta! Ma ei tea. Minu arust näeb ta nukker välja, just nagu oleks ta haige või oleks tal muresid. Ah! Naiste aeg on üürike, just nagu viinapuu õitseaeg. Eks minagi pean olema selleks valmis, et naise nägu venib pikaks ja ilme läheb tõsiseks. Säärased me mehed oleme! Kuni naised meis armukadedust äratavad, oleme neisse armunud. See vihastab meid, me karjume, isegi peksame teinekord; see teeb neile muret, nad nutavad; nad püsivad kodus, nad kardavad meid, neil on igav, nad ei armasta meid enam. Ja meie oleme rahul, meie oleme peremehed!... Aga ühel ilusal hommikul me märkame, et kui keegi meie naist enam ei taha, siis sellepärast, et ta on läinud inetuks, ja vaata siis saatust! Me ei armasta neid enam ja me ihaldame teiste naisi... Head õhtut, Cadet Blanchet! Sa kallistasid mu naist täna õhtul natuke liiga kõvasti, ma nägin seda küll ja ma ei öelnud midagi. Sellepärast ma sulle praegu ütlengi, et ega me sellepärast vähem head sõbrad ole, ja ma püüan teda mitte nii kurvaks teha, kui on sinu naine, sest ma tunnen ennast: kui ma olen armukade, siis olen ma tige, ja kui mul pole enam põhjust armukade olla, siis olen võib-olla veel halvem...”

Arukas inimene võtab kuulda head õpetust; ent kuigi Cadet Blanchet oli taibukas ja toimekas, oli ta liiga uhke, et olla mõistlik. Ta tuli koju, hari punane ja karvad turris. Ta silmitses Madeleine’i, nagu poleks teda ammugi näinud. Ta märkas, et naine on kahvatu ja muutunud. Ta küsis naiselt, kas ta on haige, nii jõhkra tooniga, et naine läks veel kahvatumaks ja vastas väga nõrga häälega, et ta tunneb ennast hästi. Cadet Blanchet vihastas taevas teab mille pärast, ja istus lauda, ihates kellegagi tüli norida. Võimalus ei lasknud ennast kaua oodata. Räägiti kõrgest viljahinnast ja ema Blanchet tähendas, nagu tal oli kombeks teha igal õhtul, et leiba süüakse liiga palju. Madeleine ei lausunud sõnagi. Cadet Blanchet tahtis naist teha vastutavaks pillamise eest. Ämm kuulutas, et ta oli samal hommikul näinud leidlast poole pätsi leivaga ära minemas... Madeleine oleks pidanud vihastama ja neile vastu hakkama, aga ta mõistis vaid nutta. Blanchet mõtles sellele, mida ametivend oli talle rääkinud, ja läks sellest veel õelamaks; nii et sellest päevast peale, seletage seda, kuidas oskate, aga tema oma naist enam ei armastanud ja tegi ta õnnetuks.