Читать книгу Abieluga lunastatud võlg - Georgie Lee - Страница 5

London, 1817. aasta kevad

„Mida te siin oma meelest teete?“ päris härra Rathbone, kelle sügavsiniste silmade pilk kiindus neidu läbi aurupilvede, mis kerkisid vasksest kümblusvannist. Mehe tumepruunid niisked juuksed katsid laupa. Üks tilk pääses sellest tihnikust välja ja libises mööda nägu alla, järgides enne vanni kukkumist lõua piirjoont.

Laura libistas sõrme päästikult maha, kartes, et saadab juhusliku kuuli läbi laenuandja jõulise, märja ja väga palja rinna. Tal polnud mingit kavatsust meest tappa, ainult teda hirmutada, et ta annaks tagasi kaubad, mis oli onu Robertilt ära võtnud. Otsustades neiule suunatud karmi pilgu järgi polnud härra Rathbone sedasorti mees, keda oleks kerge hirmutada.

„Noh?“ nõudis mees ja neiu võpatas, närvid sama pingul kui riie tooli seljatoel.

Kui ta majja hiilis, olles kindlalt otsustanud mehele julgelt vastu astuda, oli ta kujutlenud, et leiab tolle küürutamas kirjutuslaua kohal ja loendamas mündihunnikuid või tegemas midagi muud, millega laenuandjad õhtul tegelevad. Neiu polnud oodanud, et üllatab meest vannis, õhuke seebiveekirme ainus, mis teda mehe intiimsematest kehaosadest eraldab. Plaan, mis viletsas korteris, mida ta jagas oma onu ja emaga, kus nälg näris sisikonda ja külm puges sisse katkisest aknast, oli tundunud päris hea, näis nüüd kohutav.

Laura ajas selja sirgeks, kogudes julgust, mis mehe ainitise pilgu ees vankus. Väljaspool seda auravat ruumi polnud midagi muud kui vaid laostumine ja vaesus. Talle ei jäänud muud valikut kui jätkata. „Ma nõuan, et te annaksite mulle tagasi kanga, mis te omastasite minu onult.“

Laenuandja tõstis käsivarred veest välja, pannes seebivahu liikuma, ja neiu nägi korraks mehe lamedat kõhtu, enne kui seebine vesi selle uuesti kattis. Mehe käed lebasid vanni kaarjatel külgedel. Käed olid pikkade sõrmedega, tugevad nagu veomeestel, kes riiderulle vankrilt maha võtsid ja Laura isa kangakauplusse tassisid. Härra Rathbone’i käed olid, tõsi küll, siledad ja mõhnadeta, ning kui mitte arvestada vana punast armi, mis vingerdas ühel sõrmenukil, olid need härrasmehe käed.

Neiu astus sammu tagasi, oletades, et mees tuleb veest välja ja tormab tema poole. Mees aga ei teinud midagi, ainult uuris neidu, nagu hinnates tema turuväärtust. „Ja kes täpsemalt on teie onu?“

Laura neelatas kramplikult. Jah, see oli tõesti tähtis informatsioon, mis tuli teatavaks teha, kui sul on plaanis ühelt alasti mehelt midagi nõuda. „Robert Townsend.“

„Mängurist kangakaupmees.“ Mehe üksitist pilku ei häirinud ei jahmatus ega üllatus. „Ta tuli minu juurde kuus kuud tagasi, sest vajas laenu, millega ära maksta suur võlg, mis tal paljude teiste kõrval oli kogunenud ka proua Toppi juures. Minu raha tagatiseks pani ta oma kangakaupluse kaubad. Kui ta kuulutati maksujõuetuks, siis konfiskeerisin ta kaubad, nagu mul vastavalt meievahelisele lepingule oli õigus teha.“

Põrand kõikus Laura jalge all. Onu Robert oli poest ilma jäänud. Varem oli ta varastanud kaupu laoruumist, kord rulli siidriiet, teinekord kera narmastega kaunistuspaela, et saada raha hasartmängude jaoks. Nii tekitas ta ärile küll kahju, kuid ei laostanud seda päriselt.

Polnud võimalik, et kauplus oli nüüd läinud, pärast kõike, mida Laura oli pärast isa surma teinud, et seda alles hoida.

Viha ületas kohkumise ja ta haaras onu Roberti vana püstoli kõvemini kätte, puust käepide higiste peopesade nahale kleepumas. „Ma ei usu teid. Ma tean, kuidas teiesarnased mehed toimivad, kasutades kõrgete intressidega ära meeleheitel inimesi, kuni neil pole muud valikut, kui anda kogu oma vara teie ahnetesse kätesse.“

Härra Rathbone’i silmad tõmbusid veidi pilukile. Seda, mida ei suutnud teha relv ega üllatus, suutis teha mehe halvustamine – see suutis esile kutsuda reageeringu.

„Kui te vajate tõendeid, siis olen heameelega valmis neid pakkuma.“ Mees nõjatus vanniäärele ja tõusis püsti.

„Härra!“ Laura ahmis õhku ja nihkus jalgu lohistades kaugemale, kuni puus puutus vastu laua äärt. Ta pigistas püstolit kõvemini ega suutnud pilku kõrvale pöörata, kui suured veepiisad mehe saledalt kehalt maha voolasid, peatudes kõhulihastel, enne kui langesid loksuvasse vannivette. Seebivett polnud küllalt palju, et midagi varjata, ja Laura nägi vaeva, et ta pilk ei rändaks mehe ilusalt näolt rinnale, kõhule ja kõigele, mis oli allpool. Tema süda peksis kõvemini kui siis, kui ta avatud terrassiuksest majja oli hiilinud ja pidanud sügavale trepialusesse alkoovi varju pugema, sest teenijanna läks temast mööda.

Mees kergitas ühe pika jala, siis teise vaskvannist välja ja astus tilkudes väikesele vaibale, mis oli selle kõrval põrandal. Kõrvaloleval tugitoolil oli kaunist siidist pruun hommikumantel – peene koemustri järgi oletas Laura, et tegemist on Prantsuse kangaga. Ta ootas, et mees võtab mantli ja tõmbab selle oma paljale kehale, aga mees ei teinud seda. Ta hoopis sammus Laurast mööda ja läks riietumis- ja vannitoast välja, suundudes laiast tiibuksest magamistuppa. Ta ei pööranud neiule vähimatki tähelepanu, nagu ei seisakski too seal ega ähvardaks teda tappa, ja nagu polekski ta ise jumala paljas ega jätaks puupõrandale märgade jälgede rada. Ta läks väikese kirjutuslaua juurde, mis asus magamistoa vastasseinas, ühel pool aknad ja teisel pool kõrge hinnaliste tikanditega kaunistatud eesriietega baldahhiinvoodi. Laua taha istudes avas ta laeka. Ei korralik paberite kuhi lauaplaadil ega õlilamp lauanurgal seganud Laurat nägemast meest nii, nagu ilmselt Eeva oli näinud Aadamat pärast seda, kui nad olid maitsnud õuna. Laura tundis kohtumõistmist lähenemas. Mida ta küll poleks andnud kõrgustest sähvatava välgu või vähemalt suure viigilehe eest.

„Siin on leping, mille me koostasime päeval, kui ta minu juurde tuli.“ Härra Rathbone astus ümber laua, dokumenti välja sirutades.

Laura sundis oma silmi mehe omadega kohtuma. „Palun, kas te paneksite end riidesse?“

„See on minu maja. Teie tungisite siia sisse ja ähvardasite mind. Mina võin siin seista nii, nagu mulle meeldib. Siin on teie tõend.“ Paber lipendas väljasirutatud käes.

Vilkuvas küünlavalguses luges Laura onu võlgade nimestikku, mis oli punkt punkti haaval kirjutatud paberilehe keskele. Seal oli rohkem nimesid kui vaid proua Toppi oma. Enamik olid võõrad, aga mõned tundis ta ära vestluskatkete järgi, mida ta oli juhtunud oma viletsa maja koridorides kuulma. Lepingutingimuste all olid härra Rathbone’i ja tunnistaja, kellegi härra Justin Connori allkirjad. Nende kõrval olid onu Roberti kõverad nimetähed, ainult R ja T, suured ja selged.

Neidu ei ehmatanud mitte niivõrd see, et onu andis oma allkirjaga ära nende kaupluse, kuivõrd dokument, millele onu oli allkirja andnud. „Kust te selle dokumendi saite?“

„Härra Townsend tõi selle mulle tol õhtul, kui ta tuli siia laenu küsima.“

„See on minu oma. Mina kirjutasin selle, see oli minu plaan, kuidas meie äri päästa.“

„See oli suurepärane plaan, ja koos tagatisega, mis tal oli laenu garanteerimiseks, oligi see põhjus, miks ma selle summa talle laenasin. Kui ta poleks raha maha mänginud, oleks tal võinud kõik hästi minna.“ Mees asetas dokumendi lauale. „Kas olete täiesti rahul?“

„Olen küll.“ Ja me oleme laostunud.

„Hästi, siis pole teil seda vaja.“ Härra Rathbone haaras püstolitorust ja väänas selle neiu käest välja.

„Ei,“ karjatas Laura, tundes end ilma relvata sama alasti kui härra Rathbone.

„Teil poleks püstolist niikuinii midagi kasu olnud. See on valesti laetud.“ Mees tõmbas ränikivi püstolilukust välja ja viskas nüüd kasutuks muutunud relva lauale lepingu kõrvale. „Kui oleksite sellest tulistanud, siis oleksite oma kena näo puruks lasknud.“

Laura vaatas sinna, kus kuivatuspaberil lebas püstol, sama kasutu kui tema lootus ja rumalad plaanid. Sel hommikul oli neiu mõelnud, et tema olukord ei või enam hullemaks minna. Oli tundunud, et põhjani on jäänud veel veidi maad, kuid ta ei suutnud mõelda muust kui vaid oma emast. Laura nurjunud katse neid päästa saadab ta nüüd kahtlemata vanglasse. Kuidas suudab ema ilma Laurata ellu jääda ja mida onu Robert Laurale teeb? „Te oleksite pidanud laskma mul tulistada ja end ära tappa.“

Mees möödus tema selja tagant, minnes vannituppa. „Te oleksite vaiba ära rikkunud.“

Viha muutus tugevamaks kui kaotustunne ja Laura keeras end järsult tema poole. Härra Rathbone võttis rahulikult hommikumantli toolilt ja libistas oma tugevad käsivarred varrukatesse, tõmmates mantlihõlmad oma alastuse ees kokku. Laura viha andis veidi järele, peaaegu kustudes, kui ta nägi, kuidas tume siid mehe nahka hellitas, kuid siis süttis uuesti. „Näen, et te ei hooli muust kui ainult rahast.“

Mees tõmbas hommikumantlivöö oma saleda keha ümber kõvasti kinni. „Ma olen ärimees, preili Townsend. Minu juurde tulevad inimesed, kes soovivad rahalist tuge oma ettevõtmistele, samuti ka need, kes soovivad hädas ettevõtet järje peale aidata. Mina pakun neile raha, mis tuleb intressidega tagasi maksta, või kui nad jäävad maksujõuetuks nagu teie onu, siis konfiskeerin ma nende kaubad ja müün maha, et oma kahjumit katta. Mul on perekond ja alluvad, kelle heaolu ma pean kindlustama. Ma pole heategija.“

„Ei, muidugi mitte.“ Laura langetas pilgu vaibale, mille pärast härra Rathbone nii väga muretses, ja liigutas varvast oma kulunud poolsaapas mööda viinamarjaväädi looklevat joont vaibamustris. Lühikese aja jooksul, mis ta selle naeruväärse skeemi kavandamisele oli kulutanud, ei suutnud ta täpselt planeerida, kuidas sellest välja tulla ilma võlavanglasse või mõnda hullemasse paika sattumata. Ta lootis vaid, et helde loomus, millest mees rääkis seoses oma perekonna ja alluvatega, laieneb ka ühele väga rumalale noorele daamile.

„Härra Rathbone, palun andke mulle andeks, et häirisin teie rahu ja püüdsin mustata teie head nime. Enne kui otsustasin teile vastu astuda, ei teadnud ma kõiki fakte. Näib, et ma polnud ka päris mõistuse juures.“ Laura naeratas, püüdes välja näha nii, nagu tema meelest rumalavõitu noor daam võiks välja näha, lootes sellega alles jätta niihästi oma väärikuse kui ka vabaduse. See aga ei suutnud härra Rathbone’i karmi suujoont pehmendada.

„Ärge mängige lolli. See ei sobi teiesugusele nupukale naisele.“

Neiu loobus naeratusest, aga mitte lootusest, soovimata tunnistada kaotust. Ta lihtsalt ei saanud seda teha, nüüd mil ema värises kodus külmast. „Sel juhul lubage mul teha teile ettepanek – teile kui ärimehele.“

Härra Rathbone seisis liikumatult ja Laura ei saanud aru, kas mees kavatseb kuulata või kutsuda teenri, kes tooks kohale konstaabli. Neiu ei andnud mehele võimalust midagi ette võtta, lootes, et tema sõnad panevad härra Rathbone’i ettepaneku üle vähemalt järele mõtlema ja lükkama mõneks ajaks edasi hetke, mil ta Laura saatuse otsustab. „Nende kaupade hulgas, mis te ära viisite, oli suur rull väga peent puuvillriiet. See on kootud erilisest puuvillasordist, mida kasvatatakse Egiptuses. Selle võib töödelda väga õhukeseks, peaaegu läbipaistvaks kangaks nagu India puuvilla, aga selle valmistamine on odavam. Kavatsen seda kangast tutvustada madame Pillet’ kaudu, kes on paljude moodsate ja mõjukate daamide modist. Üksnes nende tellimused sellele kangale võiksid sisse tuua sadu naelu. Saadud kasumi eest võiksin riiet veelgi rohkem sisse tuua ja sellega edukalt kaubelda. Kui te kaubad mulle tagasi annaksite, siis maksaksin osa kasumist teile, kuni esialgne võlg saab tasutud.“

„Kardan, et ma ei saa teie ettepanekut vastu võtta,“ vastas mees hetkegi mõtlemata. „Kangakaupluse varad müüdi maha, et härra Townsendi võlgu lunastada. Mul pole enam seda puuvillriide rulli, millele te viitate.“

„Kuid te teate, kelle käes see on. Te võiksite selle tagasi küsida ja me saaksime ikkagi kokkuleppele jõuda.“

„Ma ei saa.“

„Te jätate meid nälga,“ pahvatas Laura, kui isegi see väike lootus haihtus. Polnud mingit võimalust äri ellu äratada või teha üldse midagi muud peale üha alandavamasse vaesusesse vajumise.

Mehe siledat nägu ei rikkunud ükski märk kaastundest või kahetsusest. „Teie plaanil on ilmet, aga see ei õnnestu. Kui puuvillane riie moodi läheb, siis tormavad need, kellel on paremad sidemed ja rohkem raha, seda importima, enne kui teie jõuate seda rohkem sisse vedada. Nad ujutavad turu üle ja vähendavad riide väärtust.“

„Aga enne seda?“ vaidles neiu aralt vastu.

„Ma ei saa endale lubada panna oma raha mängu kõrgseltskonna kapriiside rahuldamiseks. Ka teie ei saa seda teha.“

„Ma ei saa toetuda onu Robertile, kui te seda silmas peate. Ta on kätte saanud kõik, mida ta meilt tahtis: minu isa äriettevõtte ja järelejäänud raha,“ torises neiu. „Üsna varsti jätab ta meid sinnapaika. Mis siis minust ja mu emast saab?“

„Teil on kindlasti veel sugulasi?“

Laura raputas pead. „Ei.“

„Sõpru?“

„Onu Robert hoolitses selle eest, et nad eemaldusid meist, sest onu laenas neilt raha ega maksnud iialgi tagasi.“ Neiu laskis kätel härra Rathbone’i järele aimates alla langeda, püüdes välja näha sama enesekindel nagu temagi. „Ma tean, et minu tänaõhtune tegu oli rumal. Uskuge, mul polnud plaanis teile viga teha. Tahtsin ainult kaupa tagasi, sest ei suutnud näha, kuidas äri alla käib. Isal kulus aastaid, et see üles ehitada, aga onu Robertil vähem kui aasta, et see hävitada.“

Kui Philip oleks preili Townsendist tänaval möödunud, poleks ta neidu tähelegi pannud. Sunnituna aga piki püstoli toru talle otsa vaatama, ei saanud ta jätta märkamata hämmastavat otsustavuse helki neiu ümmargustes pähkelpruunides silmades. Seda ei vähendanud nõrgad ringid, mis muutsid sileda naha silmade all veidi tumedamaks, ega pisut lohku vajunud põsed. Kummalgi pool nägu ulatusid õlgadeni vabalt langevad kuldpruunid lainelised juuksed. Kulunud riided rippusid tal seljas. Korrapärased söömaajad tooksid ta põskedele tagasi ümaruse ja puusadele pehmuse. Tema nahk oli kahvatu, nagu oli olnud Arabella nahk, aga seal, kus Philipi surnud abikaasa õitsengu oli närbuma sundinud haigus, rikkusid tema ees seisva daami sära üksnes raskused. „Äris on alati parem hoida tõsiasjad ja tunded teineteisest lahus, et üks ei varjutaks teist.“

„Tuletan seda meelde, kui näljas olen,“ turtsatas neiu.

„Te ei jää nälga. Olete selleks liiga taibukas.“ Preili Townsendis oli mingi elu ja võitlusvaim, mida Arabellas polnud. Hoolimata pahameelest selle üle, et teda sel õhtul häiriti, imetles mees seda liialt palju, et lasta vanglates levival tähnilisel tüüfusel see ära kustutada. Ta haaras laualt püstoli ja sirutas neiu poole. „Tänan teid huvitava õhtu eest, preili Townsend.“

Lootus muutis Laura põsed roosaks. „Te lubate mul ära minna?“

„Kas eelistaksite, et kutsuksin konstaabli ja laseksin teid rahukohtuniku ette tirida?“

„Ei.“

Mees astus kõrvale ja viipas ukse poole. „Siis minge.“

Kulunud bombasiinkleidi lehvides oligi neiu läinud.

„Sina seal, pea kinni!“ Justini hääl kõlas allkorrusel, enne kui tagaukse mütsatus vastu seina ja aiavärava kriiksumine andsid Philipile teada, et preili Townsend on lahkunud.

Sekundi pärast saabus jooksuga Justin, püstol käes. „Kas sinuga on kõik korras?“

„Täiesti korras.“ Philip istus toolile, sõrmedega ikka veel niisket lõuga hõõrudes. Preili Townsend oli temas midagi tekitanud – mitte haletsust ega himurust, kuigi neiu oli kenake. Ei, see oli uudishimu, nagu esimesel korral, kui Philip nägi Arabellat koos isaga teisel pool kirjutuslauda istumas. Samal ajal, kui doktor Hale oli tema ees laiali laotanud oma väikese meditsiinikooli plaanid, polnud Philip suutnud keskenduda mitte millelegi peale Arabella. Kool kukkus läbi ja doktor Hale kaotas niihästi enda kui ka Philipi raha. See oli ainus kord, mil Philip oli lasknud tunnetel äriotsust juhtida.

„Ainult sina võid käituda sellise kavalerina sissetungijaga, kes sind ähvardab.“ Justin võttis sõrme päästikult.

„Ta ei kujutanud endast mingit ohtu.“ Philip hõõrus nimeta sõrme, mis ikka veel igatses lihtsat abielusõrmust, mille ta oli koos Arabellaga maha matnud. Ei, see päev polnud hoopiski tolle moodi, mil ta oli kohtunud oma abikaasaga. Mitte mingid tunded ei riivanud Philipi armastust Arabella vastu, eriti mitte selle võõra neiu kujul, ükskõik kui huvitav ta ka ei paistnuks.

„Sa näed välja kuidagi raskemeelne.“ Justin pistis püstoli kuue all olevasse kabuuri.

„Oli raske päev.“ Philip oli arvanud, et kuuma vette sukeldudes olid selle päeva peavalud läbi. Ta poleks saanud rohkem eksida.

Mees vaatas üksisilmi Justinist mööda, vaskse kümblusvanni ja sellest ikka veel kerkivate aurujugade poole. Teda olid täna vaevanud üha uued mured. Üks kingsepp tuli laenu küsima, et oma äri laiendada. Tema lõputud kinnitussõnad ja tagatise puudumine olid Philipi sellest ettevõtmisest eemale tõrjunud. Mees polnud Philipi keeldumisele kuigi leebelt reageerinud. Ta oli just majast välja visatud, kui saabus Justin uudistega impordifirmast, millel oli laen tagasi maksmata ja mis oli nüüd pankrotistunud. Oli kõvasti rabelemist, et saada kätte lattu pandud kaubad, enne kui importija need ära viib, ja lõpuks jäi Philipile ikkagi kahjum.

Kui äridega oli kõik korras, ründasid teda majapidamisprobleemid, mis võtsid enda alla ülejäänud osa päevast. Philipi õde Jane oli mehe kannatuse jälle proovile pannud uue nõudmisega osta kallis kleit, mis oli õitsele puhkeva kolmeteistkümneaastase noore daami jaoks liiga täiskasvanulik. Tüdruk oli venda kirunud nende vanaemale omase temperamendiga ja jalgu trampides lahkunud pärast seda, kui Philip oli ähvardanud tema kleidiraha vähendada. Kohe pärast Jane’i vihahoogu tuli uudis, et proua Marston, Philipi poja Thomase hoidja, kolib Bathi oma pojapoja eest hoolitsema, jättes Philipile asendaja leidmiseks ainult ühe kuu. Jane oli selleks liiga noor, et temast abi oleks olnud, ja proua Palmerilt, kes juhtis nende majapidamist efektiivselt nagu vabrikut, ei saanud oodata, et ta oleks emaks mehe õele ja pojale või leiaks proua Marstonile sobiva asendaja.

Philipil oli vaja abikaasat, kedagi, kes koduste probleemidega tegeleks.

Justin võttis seina kõrvalt väikese tooli, pööras kirjutuslaua ees ringi ja istus kaksiratsi selle peale, toetades küünarnukid tooli poleeritud seljatoele. „Niisiis, kes see naine oli?“

„Robert Townsendi vennatütar.“ Philip silitas kätega üle märgade juuste. „Ta tahtis oma tagatist tagasi saada.“

„Seda tahavad nad kõik,“ ümahtas Justin, toetades lõua peopesale. „Jätsin veel kaks meest importija tagavarasid valvama, kuni sa saad need maha müüa.“

„Seda vaatame homme,“ sõnas Philip ebamääraselt, mõtted hõivatud millegi muu kui äriasjadega.

Justin kergitas uudishimulikult kulmu. „Mida ta sinuga tegi?“

Philip silus kuivatuspaberil kirjutussulge. „Mida sa silmas pead?“

„Ma pole kunagi näinud, et sa kaupu täis laohoone suhtes nii ükskõikselt käituksid. Harilikult koostad sa aina plaane, nii et mina olen üleval kogu öö ja tegutsen suurema osa järgmisest päevast, et su plaane ellu viia, aga mitte täna õhtul. Miks?“

Philip silmitses oma vana sõpra ja partnerit. Justin oli seisnud tema kõrval laulatuse ajal ja Arabella matustel. Ta surus käe rusikasse. Tema abikaasal pidanuks olema võimalus kasvatada nende poega ja hoolitseda majapidamise eest. Nüüd langes see töö inimestele, kellele Philip abi eest maksis. Selline olukord polnud just kõige ideaalsem ja ta muudab seda peagi.

End toolil sirutades põimis ta sõrmed kõhu peal kokku. Praegusel hetkel polnud talle probleemiks mitte see, et preili Townsend teda häiris, vaid hoopis võimalused, mida ta pakkus. Härra Rathbone’i isa oli teda harjutanud klienti vaid paari sekundi jooksul hindama. Philip oli preili Townsendi üle vaadanud, ja hoolimata tema naeruväärsest katsest meest ähvardada leidis ta ikkagi, et neiu kasulikud omadused kallutasid kaalukausi soodsale poolele.

See oli hullumeelne ja mees teadis seda. Ta peaks andma preili Townsendile ja tema emale soovituse Halcyon House’i, Philipi heategevusliku organisatsiooni jaoks, ja kõik vahekorrad lõpetama, mitte jätkama oma mõtteis kujuneva plaani koostamist. Ta oli Arabella valinud südamega, pööramata tähelepanu neiu haprusele; uskudes, et see ei hakka neid segama. Ta oli olnud loll ja lõpuks oli nende armastus naise tapnud.

Väikesed sammud tatsasid mööda pikka koridori tema magamistoa ukse taha, enne kui neile järgnesid kindlad raskemad sammud. Kohe läheb ta ja aitab proua Marstonil Thomase tagasi magama viia, aga kõigepealt tuli äriasju arutada.

„Mul on mõttes teine plaan, Justin.“ Philip võttis kätte Robert Townsendi lepingu. Oli tõeline vedamine, et ta oli otsustanud selle koos teistega ülemisele korrusele tuua nagu tal kombeks, et need veel kord läbi vaadata, kas enne voodisseminekut või kui ta öösel und ei saanud. Ta ulatas dokumendi sõbrale. „Uuri tema vennatütre kohta välja kõik, mis võimalik.“

„Teadsin, et ma täna õhtul nii kergesti ei pääse.“ Justin tõusis toolilt ja asetas selle tagasi seina äärde, seejärel võttis Philipi käest lepingu.

„Räägi kõigiga, kes võisid teda tunda tema elukohas või selles piirkonnas, kus asus kangakauplus. Olen kindel, et sa leiad selle asukoha üles.“

„Sa ju tead, et leian.“

„Uuri välja, milline on ta maine, iseloom ja olukord. Uuri välja kõikvõimalikud üksikasjad, mida vaid suudad leida, ja too võimalikult kiiresti mulle.“

„Kas temast saab klient?“

Philip tõusis püsti, innukalt soovides poega näha. „Ei. Temast võib saada minu abikaasa.“