Читать книгу Linnud, loomad ja sugulased - Gerald Durrell - Страница 5

Mida näed sa veel ses tumedas

möödanikus ja aja kuristikus?

Shakespeare „Torm”

Kõik see sai alguse siis, kui Margo hakkas järsku kaalus juurde võtma. Üsna varsti oli ta oma õuduseks peaaegu ümmargune. Andrucelli, meie majaarst, kutsuti välja seda saladust uurima. Margo tüsedust üle vaadates tõi ta kuuldavale terve seeria murelikke po-po-po-sid. Ta proovis Margo peal mitmeid ravimeid mitmesugustes annustes ja mitmeid dieete, kuid asjatult.

„Ta ütleb, et tema arvates on see näärmetest,” tunnistas Margo meile ühel päeval söögilauas pisarsilmil.

„Näärmetest?” küsis ehmunud ema. „Mida ta sellega silmas peab?”

„Ma ei tea,” ulgus Margo.

„Kas me peame sinu haigusi alati söögiajal arutama?” uuris Larry.

„Larry, kallis, Andrucelli ütleb, et see on näärmetest,” lausus ema.

„Lollus,” sõnas Larry kergelt. „See on kutsikaümarus.”

„Kutsikaümarus!” piiksatas Margo. „Kas sa tead ka, palju ma kaalun?”

„Sul on vaja rohkem kehalist tegevust,” ütles Leslie. „Miks sa ei tegele purjetamisega?”

„Paat on tema jaoks liiga väike,” ütles Larry.

„Tõbras!” puhkes Margo nutma. „Sa ei ütleks niiviisi, kui teaksid, mida ma tunnen.”

„Larry, kallis,” ütles ema lepitavalt, „see polnud sinust just kena.”

„Noh, mis mina saan parata, kui ta käib ringi nagu laiguline arbuus,” väitis Larry ärritunult. „Teie käitumise järgi võiks arvata, et mina olen süüdi.”

„Midagi peab ette võtma,” muretses ema. „Lähen homme Andrucelli juurde.”

Ent Andrucelli kordas, et tema arvates on Margo olukord tingitud näärmetest ning et tema meelest peaks Margo Londonisse ravile minema. Seega saadeti Margo pärast telegrammide ja kirjade rodu kiiresti Londonisse kahe ainsa väärt sugulase, kellega me veel suhtlesime, õrna hoole alla. Need olid mu ema nõbu Prudence ja tema ema, vanatädi Fan.

Pärast lühikest kirja, mis teatas, et Margo on õnnelikult pärale jõudnud ja et tema, nõbu Prue ja vanatädi Fan on peatunud Notting Hill Gate’i lähedal asuvas hotellis ning Margo on hea arsti hoole all, ei saanud me Margolt enam kaua mingit teadet.

„Ma soovin, et ta kirjutaks,” ütles ema.

„Ära muretse, ema,” rahustas Larry. „Muide, millest ta peaks kirjutama, saatma sulle oma uued mõõdud?”

„Noh, ma tahaks teada, mis seal toimub,” ütles ema. „Pealegi on ta Londonis.”

„Mis see London siia puutub?” küsis Larry.

„Sellises suures linnas võib kõike juhtuda,” arvas ema süngelt. „Räägitakse igasuguseid lugusid, mida kõik võib suurlinnas tüdrukutega juhtuda.”

„Tõepoolest, ema, muretsemine on täiesti asjatu,” ütles Larry ägedalt. „Mida, taeva pärast, võib sinu arvates temaga juhtuda? Kas sa arvad, et ta on mingisse pahelisse urkasse meelitatud? Nad ei saaks teda kuidagi uksest sisse.”

„See pole mingi naljalugu, Larry,” manitses ema karmilt.

„Kuid sa teed paanikat täiesti ilmaasjata,” lausus Larry. „Ütle mulle, milline enesest lugupidav valge orjakaupleja Margole veel teise pilgu heidaks? Ma ei usu, muide, et keegi tema äraröövimiseks küllalt tugev oleks.”

„Noh, ma olen mures,” lausus ema võitlushimuliselt, „ja ma saadan telegrammi.”

Nii ta siis saatis telegrammi nõbu Prudence’ile, kes lõpuks vastas, teatades, et Margo on hakanud läbi käima inimestega, keda tema heaks ei kiida, ja et tema arvates oleks hea, kui ema sinna tuleks ja Margole aru pähe paneks. Kohe pääses valla tõeline põrgu. Murest murtud ema saatis Spiro, meie isehakanud ja hädavajaliku giidi, filosoofi ja sõbra, kiiresti pileteid ostma ja hakkas ise meeletult pakkima. Siis järsku tulin talle mina meelde. Tundes, et minu jätmine kahe vanema venna õrna hoole alla tooks pigem halba kui head, otsustas ta, et pean temaga kaasa tulema. Nii saadeti Spiro kiiresti veel kord pileteid ostma ja hakati uuesti pakkima. Võtsin kogu lugu kui taeva kingitust, sest olin just saanud endale uue koduõpetaja, härra Richard Kralefsky, kes püüdis, vali otsustavus näol, mulle ebareeglipäraseid prantsuse keele verbe õpetada. See reis Inglismaale tõotas minu arvates anda mulle nii vajalikku hingetõmbeaega.

Rongireis oli sündmustevaene, välja arvatud see, et ema oli kogu aeg hirmul, nagu võiks fašistist karabinjeer ta arreteerida. See hirm suurenes veel tuhandekordselt, kui ma Milanos vaguni udusele aknale Mussolini karikatuuri joonistasin.

Ema nühkis seda taskurätikuga oma kümme minutit võistlusel esineva pesunaise õhinaga, enne kui ta uskuma jäi, et see on tõesti maha kustutatud.

Pärast rahulikke, pikki ja päikesepaistelisi Korfu-päevi oli meie saabumine Londonisse hilja õhtul vapustav kogemus. Jaamas oli nii palju võõraid inimesi, kõik edasi-tagasi sagimas, näod hallid ja murelikud. Peaaegu arusaamatu keel, mida pakikandjad rääkisid, ja tuledesäras London, täis sebivaid inimesi. Takso otsis teed läbi Piccadilly nagu mingi põrnikas tulevärgis näituseplatsil. Külm õhk pani hingeõhu rääkimisel suu ees aurupilvena hõljuma, nii et võis end tunda mingi multifilmitegelasena.

Lõpuks venis takso „Balaklava Villa” tahmastest korintose võltssammastest mööda. Saime oma pagasi vanema kõverjalgse iirlasest uksehoidja abiga hotelli, kuid meid vastu võtmas polnud kedagi. Ilmselt oli meie tulekust teatav telegramm ära eksinud. Pakikandja informeeris meid, et noor daam oli läinud koosolekule, miss Hughes ja vana daam aga koeri toitma.

„Kallis, mida ta ütles?” küsis ema, kui pakikandja oli toast lahkunud, sest viimase aktsent oli nii tugev, et tundus, nagu oleks ta mingit võõrkeelt rääkinud. Ütlesin, et Margo olevat mingile koosolekule läinud ning nõbu Prue ja tädi Fan toidavad koeri.

„Mida ta sellega mõtles?” küsis ema hämmelduses. „Mis koosolekule Margo on läinud? Mis koertest ta rääkis?”

Ütlesin, et ma ei tea, kuid selle vähese järgi, mida ma Londonist olen näinud, on mulle mulje jäänud, et ainuke, mis siin veel puudub, on kari koeri ringi traavimas.

„Hea küll,” ütles ema, šillingit asjatundmatult mõõtjasse lastes ja gaasituld süüdates, „arvan, et teeme siin olemise mugavaks ja ootame, kuni nad tagasi jõuavad.”

Olime oodanud umbes tunni, kui järsku uks valla paiskus ja nõbu Prue sisse tormas, käed laiali, ise kisades: „Louie, Louie, Louie!” nagu mingi veider soolind. Ta kallistas meid mõlemaid, unised tumedad silmad täis armastust ja erutust. Ta ilus, meeldivalt lõhnav nägu oli sametine nagu kannikeseõis, kui ma teda kohusetundlikult suudlesin.

„Ma hakkasin juba mõtlema, et te ei tulegi,” ütles ta. „Memm tuleb just üles. Tema arvates on need trepid nii pingutavad, vaeseke. Hea küll, te näete mõlemad nii väsinud välja. Peate mulle kõigest jutustama. Kas sulle meeldib see hotell, Louie? See on odav ja mugav, kuid igasuguseid veidraid tüüpe täis.”

Läbi avatud ukse kostis vaikne puhkiv hääl. „Ahaa, see on memm,” hüüdis Prue. „Mamma! Mamma! Louie on siin!”

Uksele ilmus vanatädi Fan. Mõtlesin üsna õelalt, et esmapilgul sarnanes ta sammuva telgiga. Ta oli mähitud mingisse roostepunasesse, kirjeldamatu stiili ja mõõtudega tviidriidesse. Peas oli tal mingi loppis velvetkübar, sellise tegumoega, millist üldise arvamuse kohaselt kannavad haldjad. Läikivate prillide tagant jõllitasid öökullisilmad.

„Louie!” hüüdis ta käsi laiali ajades ja silmi ülespoole tõstes, nagu olnuks ema mõni jumalik ilmutus. „Louie ja Gerald! Te tulite!”

Mind ja ema suudeldi ja kallistati südamlikult. See polnud nõbu Prue sulgkerge, sametpehme embus. See oli südamlik, roideid raksatav kallistus ja matsuv suudlus, mis jättis huultele muljumismaigu.

„Mul on väga kahju, et meid polnud siin teid vastu võtmas, Louie, kallis,” ütles Prue, „kuid me ei teadnud, millal te tulete, ja me pidime minema koeri söötma.”

„Mis koeri?” küsis ema.

„Noh, minu bedlingtonikutsikaid muidugi,” ütles Prue. „Kas te ei teadnud? Ema ja mina hakkasime koerakasvatajateks.” Ta tõi kuuldavale häbeliku heliseva naeru.

„Kuid viimati oli teil midagi muud,” ütles ema. „Kas mitte kitsed?”

„Oh, meil on need praegugi,” ütles tädi Fan. „Siis veel on mu mesilased ja kanapojad. Kuid Prudence mõtles, et koertekasvatus on üsna kasulik asi. Ta on päris ärinaine.”

„Usun tõesti, et see tasub end ära, Louie, kallis,” seletas Prue tõsiselt. „Ostsin Tinkerbelli ja siis Lucybelli...”

„Ja siis Tinybelli,” ütles Prue.

„Ja Lucybelli,” lisas tädi Fan.

„Oh, mamma, ole vait, Lucybelli ma juba nimetasin.”

„Ja siis on veel Tinkerbell,” lausus tädi Fan.

„Memm on pisut kõva kuulmisega,” seletas Prue ilmselget tõsiasja. „Ja neil kõigil olid kutsikad. Tõin nad mahamüümiseks Londonisse ja samal ajal hoiame Margol silma peal.”

„Ah jaa, kus on Margo?” küsis ema.

Prue läks kikivarvul ukse juurde ja pani selle tasakesi kinni.

„Ta on koosolekul, kallis,” ütles ta.

„Ma tean, kuid mis koosolekul?” päris ema.

Prue heitis enda ümber närvilise pilgu. „Spiritistlikul seansil,” sisistas ta.

„Ja siis on veel Lucybell,” ütles tädi Fan.

„Oh, mamma, ole vait!”

„Spiritistlikul seansil?” küsis ema. „Miks ta, taeva pärast, läks spiritistide seansile?”

„Et oma tüsedusest ja vinnidest lahti saada,” lausus Prue. „Kuid pane mu sõnu tähele, midagi head sellest ei tule. See on saatana lõks.”

Nägin, et ema hakkas närvi minema.

„Kuid ma ei saa aru,” ütles ta. „Saatsin Margo selle arsti juurde, mis ta nimi nüüd oligi?”

„Tean, et sa saatsid, kallis,” ütles Prue. „Aga pärast seda, kui ta siia hotelli tuli, sattus ta selle halva naise võrku.”

„Millise halva naise?” küsis ema ehmunult.

„Kitsedega on ka kõik korras,” ütles tädi Fan, „kuid sel aastal annavad nad piima vähevõitu.”

„Oh memm, ole vait,” sisistas Prue. „Mõtlen seda halba naist, mrs. Haddockit.”

„Tursk, tursk^[1.],” ütles ema üllatunult. Ta mõttelõng kippus alati sassi minema, kui midagi kulinaarset mainiti.

„Ta on meedium, kallis,” ütles Prue, „ja ta on oma võrgu Margo jaoks välja visanud. Ta on Margole rääkinud, et tal on teejuht.”

„Teejuht?” küsis ema jõuetult. „Mis teejuht?”

Ema meeltheitva ilme järgi taipasin, et tema arvates on Margo kaasa tõmmatud mägironimisse või muusse taolisse ettevõtmisse.

„Spiritistlik teejuht,” vastas Prue. „Tema nimi on Mawake. Teda peetakse indiaanlaseks.”

„Mul on nüüd kümme mesipuud,” teatas tädi Fan uhkelt. „Saime mett poole rohkem.”

„Ema, ole vait,” ütles Prue.

„Ma ei mõista,” kurtis ema. „Miks ta enam arsti juures süstimas ei käi?”

„Sest Mawake ütles, et ei maksa minna,” lausus Prue võidukalt. „Kolm seanssi tagasi oli ta öelnud – Margo jutu järgi, ja muidugi tuli kogu lugu mrs. Haddocki kaudu, nii et seda ei või eriti uskuda – Margo jutu järgi oli Mawake öelnud, et ta ei tohi enam ühtki torget saada.”

„Torget?” küsis ema.

„Noh, minu arvates nimetab indiaanlane niiviisi süstimist,” seletas Prue.

„Tore on sind jälle näha, Louie,” ütles tädi Fan. „Minu arvates peaksime tassi teed jooma.”

„See on väga hea mõte,” lausus ema jõuetult.

„Ma ei lähe sinna alla teed tellima, memm,” ütles Prue ukse poole vaadates, nagu olnuks selle taga kõik põrguvõimud. „Mitte siis, kui neil on seanss.”

„Miks, mis siis juhtub?” päris ema.

„Ja hea oleks saada natuke röstitud saia,” ütles tädi Fan.

„Oh, memm, ole vait!” keelas Prue. „Sul pole aimugi, Louie, mis nendel seanssidel juhtub. Mrs. Haddock langeb transsi ja hakkab ektoplasmaga kattuma.”

„Ektoplasmaga?” küsis ema. „Mis asi see on?”

„Mul on toas kruusitäis oma mett,” ütles tädi Fan. „Olen kindel, et sulle see maitseb, Louie. Palju puhtam kui need kunstlikud värgid, mida nüüd ostetakse.”

„See on mingi aine, mida meediumid tekitavad,” seletas Prue. „See on nagu... Noh, see on justkui... näeb välja nagu... Tegelikult pole ma seda kunagi näinud, kuid mulle räägiti, et see sarnaneb ajudega. Siis panevad nad pasunad ja muud asjad ringi lendama. Ütlen sulle, kallis, ma ei lähe kunagi hotelli alumisele korrusele, kui nad seal oma koosolekut peavad.”

Kuigi ma olin kogu jutust ääretult võlutud, leidsin, et šanss näha missis Haddocki nimelist ajudega kaetud naist, kelle ümber paar pasunat ringi lendavad, oli möödalaskmiseks liiga hea, ja seetõttu olin valmis vabatahtlikult minema alla teed tellima.

Oma pettumuseks ei näinud ma hotelli alumisel korrusel midagi taolist, mis oleks ligilähedaseltki nõbu Prudence’i kirjeldusele vastanud, kuid ma sain hakkama sellega, et saatsin teekandiku iirlasest ettekandjaga üles. Rüüpasime parajasti teed ja mina püüdsin tädi Fanile seletada, mis on ektoplasma, kui saabus Margo, kaenla all suur kapsapea, kaasas nukrailmeline väike naisterahvas läbitungivate siniste silmade ja salkus juustega.

„Ema!” hüüdis Margo dramaatiliselt. „Sa tulid!”

„Jah, kallis,” ütles ema süngelt. „Ja ilmselt mitte hetkegi liiga vara.”

„See on mrs. Haddock,” tutvustas Margo. „Ta on absoluutselt suurepärane.”

Otsekohe ilmnes, et mrs. Haddock kannatas mingi veidra piina käes. Näis, et ta ei ole võimeline rääkimise ajal hingama. Tulemuseks oli see, et ta kaagatas kõik sõnad üksteise kõrvale ritta nagu lillepärja, ja kui tal siis õhk otsa sai, peatus ta ja tõmbas seda sisse, tehes häält, mis kõlas kui „uaah”.

Nüüd ütles ta emale: „Mulonvägaheameel­teiegakohtuda­missisDurrell­Muidugimuvaimne­teejuhtinformeerismindteie­tulekustLoodan­ettereisläkshästi.. .uaah.”

Ema, kes oli kavatsenud mrs. Haddockit väga külmalt ja väärikalt tervitada, tõmbus ta veidrast kõneviisist pisut tagasi.

„Oh jaa. Ei tea,” ütles ta närviliselt, pingutades kuulmist, et mrs. Haddocki jutust aru saada.

„Mrs. Haddock on spiritist, ema,” teatas Margo uhkelt, nagu tutvustaks ta Leonardo da Vincit või esimese lennuki leiutajat.

„Kas tõesti, kallis?” küsis ema jäiselt naeratades. „Kui huvitav!”

„Sedaonvägalohutav­teadaetneedkesennemeid­onlahkunudonikkaveel­meiegaühenduses...uaah,” ütles mrs. Haddock tõsiselt. „Niipaljudinimesed­eiteamidagi...uaah...vaimudemaailmast­misonniilähedal.”

„Sa oleksid pidanud täna õhtul kutsikaid nägema, Margo,” seletas tädi Fan. „Need väikesed paharetid olid kõik oma asemed puruks rebinud.”

„Memm, ole vait,” ütles Prue, silmitsedes mrs. Haddockit niimoodi, nagu ootaks ta iga minut, et tollel hakkavad kasvama saba ja sarved.

„Teietütrelonväga­vedanudsesttalonõnnes­tunudsaada... uaah...üksparimatest­teejuhtidest,” ütles mrs. Haddock, just nagu Margo oleks tunginud läbi põrgu eeskoja, selleks et oma hingelist nõuandjat kohata.

„Ta nimi on Mawake,” ütles Margo. „Ta on absoluutselt suurepärane.”

„Paistab, et ta pole senini sulle eriti head teinud,” ütles ema salvavalt.

„Kuid ta teeb,” oli Margo nördinud. „Olen juba kolm untsi^[2.] maha võtnud.”

„Seenõuabaegakannatust­jakõigutamatutuskutulevasse­ellu ...uaah...kallis­missisDurrell,” ütles mrs. Haddock, naeratades emale läila armsusega.

„Jah, kindlasti,” möönis ema, „kuid ma oleksin tegelikult eelistanud, et Margo oleks praktiseeriva arsti hoole all.”

„Ma ei usu, et nad neid just puruks rebida tahtsid,” ütles tädi Fan. „Arvan, et neil tulevad hambad. Tead, nende igemed sügelevad.”

„Memm, me ei räägi praegu kutsikatest,” sõnas Prue. „Räägime Margo teejuhist.”

„See on Margo jaoks väga tore,” ütles tädi Fan ja naeratas Margole armsalt.

„Vaimudemaailm­onpaljutargemkuiüks­puhamillinemaine­olend...uaah,” jätkas mrs. Haddock. „Tetütareisaakskunagi­paremateskätesolla­Mawakeoliomasuguharus­suurarstÜkskõige­targemaidkoguPõhja-Ameerikas...uaah.”

„Ja ta on mulle nii head nõu andnud, ema,” ütles Margo. „Kas pole, mrs. Haddock?”

„Eiühtkitorgetenam­Valgetüdrukeitohienamühtki­torgetsaada... uaah,” tsiteeris mrs. Haddock.

„Palun väga, ma ütlesin sulle,” sisistas Prue võidukalt.

„Võtke pisut mett,” pakkus tädi Fan viisakalt. „See pole nagu see kunstlik rämps, mida te tänapäeval kauplustest ostate.”

„Memm, ole vait!”

„Ma arvan siiski, mrs. Haddock, et eelistan oma tütrele mõistlikku arstiabi selle Mawake’i asemel.”

„Oh, ema, sa oled nii kitsarinnaline ja viktoriaanlik,” ütles Margo ärritatult.

„MissisDurrelltepeate­õppimausaldamamõjukat­vaimudemaailmamiskõigepealt­püüabmeidaidatajajuhtida­...uaah,” lausus mrs. Haddock. „Usunetkuiteükskord­tuleksitemeieseansile­veenduksiteteiseselles­headusevõimusmison­meievaimseteltee­juhtidel...uaah.”

„Eelistan end omaenda vaimust juhtida lasta, tänan väga,” sõnas ema väärikalt.

„Mesi pole selline, nagu ta peaks olema,” seletas tädi Fan, kes oli pisut mõtteid mõlgutanud.

„Ema, sul on eelarvamused,” väitis Margo. „Sa mõistad hukka, enne kui püüad järele proovida.”

„Olenkindeletkuisul­õnnestuksveendaoma­emaühestkikoosolekust­osavõtma...uaah,” rabistas mrs. Haddock, „leiakstaterveuue­maailmaendaees­avanevat.”

„Jah, ema,” ütles Margo, „sa pead ühele seansile tulema. Olen kindel, et siis sa ise veendud. Mida kõike sa näed ja kuuled! Pealegi – kus suitsu, seal tuld.”

Nägin, et ema pidas ägedat sisemist võitlust. Palju aastaid oli ta tundnud sügavat huvi ebausu, rahvamaagia, nõiakunsti ja muu taolise vastu ning nüüd oli tal väga suur kiusatus mrs. Haddocki pakkumine vastu võtta. Ootasin hingetult, lootes, et ta nõustub. Sel hetkel ei tahtnud ma midagi muud rohkem kui näha mrs. Haddockit ajudega kaetult, pasunad ümber pea lendamas.

„Noh,” lausus ema kõhklevalt, „vaatame. Räägime sellest homme.”

„Olenkindeletükskord­memurrametõkketeie­eesmahajasaameolla­teileabiksning­juhiks...uaah,” kinnitas mrs. Haddock.

„Oh jaa,” toetas Margo. „Mawake on lihtsalt imetlusväärne.”

„Järgminekoosolek­onmeilhommeõhtul­selleshotellis... uaah,” teatas mrs. Haddock, „jamaloodanette­tuletekoosMargoga...uaah.”

Ta kinkis meile kahkja naeratuse, justkui andestaks üsna vastumeelselt meile meie patud, patsutas mu õde põsele ja lahkus.

„Tõepoolest, Margo,” ütles ema, kui uks mrs. Haddocki järel sulgus, „sa ajad mu vihale.”

„Oh, ema, sa oled nii vanamoeline,” kurtis Margo. „See doktor, muide, ei toonud oma süstidega mulle mingit kasu ja Mawake teeb imesid.”

„Imesid!” turtsatas ema põlglikult. „Minu meelest on su mõõdud praegu täpselt sama suured kui enne.”

„Ristikut peetakse kõige paremaks, kuigi mina eelistan kanarbikku,” seletas tädi Fan saiasuutäite vahelt.

„Ütlen sulle, kallis,” väitis Prue, „et see naine on su täiesti oma haardesse saanud. Ta on õel. Vaata ette, enne kui on hilja.”

„Palun sinult ainult seda, et sa lihtsalt ükskord tuleksid seansile ja vaataksid ise,” painas Margo.

„Ei iial,” teatas Prue värisedes. „Mu närvid ei peaks sellele vastu.”

„Huvitav on ka see, et nad lasevad kimalastel ristikut tolmeldada,” märkis tädi Fan.

„Hea küll,” ütles ema, „olen vaidlemiseks praegu liiga väsinud. Räägime sellest hommikul.”

„Kas sa tuled mulle kapsa juures appi?” küsis Margo.

„Mida tegema?” uuris ema.

„Kapsa juures appi,” kordas Margo.

„Olen tihti imestanud, miks kimalasi ei kasvatata,” lausus tädi Fan mõtlikult.

„Mida sa oma kapsaga teed?” uuris ema.

„Ta paneb selle oma näole,” kihistas Prue. „Naeruväärt!”

„See pole naeruväärt,” ütles Margo vihaselt. „See on mu vinnidele ilmatu hästi mõjunud.”

„Kuidas? Kas sa mõtled, et keedad seda või kuidas?” küsis ema.

„Ei,” vastas Margo. „Panen lehed näole ja sina kinnitad nad pea külge kinni. Mawake soovitas seda ja see teeb imet.”

„See on totter, Louie, kallis! Sa pead teda takistama,” ütles Prue, ise turris kui ümar kassipoeg. „See pole midagi muud kui nõidumine.”

„Hüva, ma olen selle üle vaidlemiseks liiga väsinud,” andis ema järele. „Ma ei usu, et see sulle midagi paha teeks.”

Niisiis istus Margo toolile ja pani suured krimpsus kapsalehed näole, kuna ema kinnitas nad punaste kleepribadega pea külge. Minu meelest nägi Margo välja justkui mingi veider kapsamuumia.

„See on paganlus, ei midagi muud,” pahandas Prue.

„Rumalus, Prue, sa teed tühjast tüli,” väitis Margo, hääl kapsalehtedest summutatud.

„Mõnikord ma imestan,” sõnas ema viimast lehte kinnitades, „kas mu pere on ikka täie mõistuse juures.”

„Kas Margo kavatseb maskiballile minna?” uuris tädi Fan, kes oli huviga kogu protseduuri jälginud.

„Ei, memm,” möirgas Prue, „see on ta vinnidele.”

Margo tõusis ja suundus kobamisi ukse poole. „Ma lähen magama,” teatas ta.

„Kui sa kedagi trepil kohtad, siis nad saavad küll kohutava šoki,” arvas Prue.

„Veeda kenasti aega,” soovitas tädi Fan. „Ära kogu ööks välja jää. Ma tean, millised te, noored, olete.”

Kui Margo oli lahkunud, pöördus Prue ema poole.

„Näed nüüd, Louie, kallis? Ma ei liialdanud,” ütles ta. „Sellel naisel on halb mõju. Margo käitub nagu hullumeelne.”

„Hea küll,” rahustas ema, kelle põhimõtteks oli alati oma lapsi kaitsta, ükspuha kui valesti nad ka ei oleks teinud. „Arvan, et ta on olnud pisut mõistmatu.”

„Mõistmatu!” hüüatas Prue. „Kapsalehed näol! Ei tee kunagi midagi sellist, mida Mawake heaks ei kiida! See on kahjulik!”

„Ma poleks sugugi üllatunud, kui ta esimese auhinna saaks,” ütles tädi Fan itsitades. „Ei usu, et seal veel mõni oleks, kes kapsast kujutaks.”

Vaidlus kord kasvas, kord kahanes, aeg-ajalt katkestasid seda tädi Fani meenutused maskiballidest, kui ta veel Indias elas. Lõpuks Prue ja tädi Fan lahkusid ja me emaga valmistusime magama heitma.

„Mõnikord ma mõtlen,” ütles ema, kui oli riided seljast võtnud ja tule kustutanud, „mõnikord mõtlen, et olen perekonnas ainus terve mõistusega inimene.”

Järgmisel hommikul otsustasime minna kauplustesse, kuna ema tahtis osta ja kaasa võtta terve rodu asju, mis Korful olid kättesaamatud. Prue ütles, et see on suurepärane plaan, kuna ta saaks siis teel oma bedlingtonikutsikad nende uutele omanikele ära viia.

Nii me siis kogunesime kell üheksa „Balaklava Villa” ette kõnniteele. Ilmselt pakkusime möödakäijatele üsna veidrat vaatepilti. Tädi Fan, oletatavasti meie saabumise pidulikuks tähistamiseks, oli pähe pannud suure sulega haldjakübara. Ta seisis kõnniteel nagu maipuu^[3.], ümber keha mässitud kaheksa tema ümber hullava, kiskleva ja urineeriva bedlingtonikutsika rihmad.

„Arvan, et võtame parem takso,” ütles ema, vaadates hüplevaid kutsikaid ärevalt.

„Oh ei, Louie,” vaidles Prue vastu. „Mõtle kuludele! Me võime sõita metrooga.”

„Kõikide nende kutsikatega?” küsis ema kahtlevalt.

„Jah, kallis,” ütles Prue. „Memm on täiesti harjunud nendega ümber käima.”

Tädi Fan, kes oli kutsikate rihmadest peaaegu liikumatuks mähitud, tuli lahti päästa, enne kui saime hakata metroojaama poole minema.

„Pärm ja vahtrasiirup,” lausus Margo. „Ära lase mul pärmi ja vahtrasiirupit unustada, ema. Mawake ütleb, et see on vinnide vastu hea.”

„Kui sa veel kord seda meest mainid, saan tõsiselt vihaseks,” sõnas ema.

Meie liikumine metroojaama poole oli aeglane, kuna kutsikad purjetasid ümber iga teel oleva takistuse sinna-tänna ja meil tuli pidevalt peatuda, et tädi Fani elektripostide, neljakandiliste sambapostkastide ja juhuslike möödujate küljest lahti harutada.

„Väikesed võrukaelad!” hüüatas ta hingetult pärast iga kokkupõrget. „Nad ei mõtle midagi paha.”

Kui me lõpuks piletikassa juurde jõudsime, pidas Prue maha pika ja terava vaidluse bedlingtonide piletihinna üle.

„Kuid nad on ainult kaheksanädalased,” jätkas ta protesteerimist. „Lastelt alla kolme aasta te piletit ei nõua.”

Lõpuks olid piletid siiski ostetud ja me suundusime eskalaatori poole. See paiskas meile näkku maa sisemusest tuleva sooja õhu pahvaku, mis näis kutsikatele väga virgutavalt mõjuvat.

Haukudes ja urisedes tormasid nad sasipuntras edasi, tirides enda järel tädi Fani nagu hiiglaslikku täispurjes sõjalaeva. Alles siis, kui nad eskalaatorit nägid, hakkas neil tekkima kartus selle suhtes, mida nad senini ilmselt vaimustavaks seikluseks pidasid. Paistis, et neile ei meeldinud sellele liikuvale trepile astuda, ja oma otsuses olid nad üksmeelsed. Tükk aega olime kõik eskalaatori otsa juures tihedasse puntrasse mässitud ja rabelesime vinguvate, hüsteeriliste kutsikatega. Meie taha tekkis järjekord.

„Seda ei tohiks lubada,” ütles härmas välimusega, kõvakübaraga mees. „Koeri ei tohiks metroosse lasta.”

„Ma maksin nende eest,” ähkis Prue. „Neil on samasugune õigus metroos sõita kui teil.”

„Kuradi põrgu!” märkis teine mees. „Mul on kiire. Kas te ei saaks mind mööda lasta?”

„Väikesed võrukaelad,” vabandas tädi Fan naerdes. „Nad on selles eas nii vallatud.”

„Kuidas oleks, kui me igaüks kutsika sülle võtaksime?” pakkus ema, rahvahulga torinast üha enam ärevusse sattudes.

Samal hetkel astus tädi Fan tagurpidi eskalaatori esimesele astmele, libises ja kukkus nagu riietekosk, tirides vinguvaid kutsikaid enda järel.

„Tänu jumalale,” ütles kõvakübaraga mees. „Nüüd ehk saame edasi liikuda.”

Prue seisis eskalaatori otsal ja kiikas alla. Tädi Fan oli jõudnud poole tee märgini ja avastanud, et kutsikate raskuse tõttu on võimatu püsti tõusta.

„Memm, memm, kas sinuga on kõik korras?” kisas Prue.

„Kindlasti on, kallis,” rahustas ema lohutavalt.

„Väikesed võrukaelad!” ütles tädi Fan jõuetult, kui eskalaator teda allapoole viis.

„Nüüd, kus teie koerad on läinud, madam,” ütles kõvakübaraga mees, „ehk oleks ka meil võimalus selle jaama teenuseid kasutada?”

Turris Prue pöördus võitlusvalmilt, kuid Margo ja ema krabasid temast kinni ja nad libisesid mööda treppi alla bedlingtonide ja riiete lainetava puntra poole, mis oli vanatädi Fan.

Me aitasime ta püsti, kloppisime puhtaks ja harutasime kutsikatest lahti. Seejärel suundusime perrooni poole. Mitte kunagi, ka kõige paremal ajal, pole bedlingtonid olnud eriti esinduslik tõug, aga nüüd, kriisimomendil, nägid nad viletsamad välja kui ükski nendest koertest, keda tunnen. Nad seisid ägedalt võbisedes, tuues kuuldavale värisevaid kõrgehäälseid klähvatusi nagu miniatuursed kajakad ja kükitasid perioodiliselt, et perrooni oma hirmu tagajärgedega kaunistada.

„Vaesed väiksekesed,” ütles üks paks naine möödudes kaastundlikult. „Lihtsalt häbiasi, kuidas mõned inimesed loomi kohtlevad.”

„Oh! Kas kuulsid, mis ta ütles?” lausus Prue nördinult. „Lähen talle järele ja ütlen, mis ma arvan.”

Õnneks saabus sel hetkel mürina ja sooja aurupilve saatel rong ning tõmbas kõikide tähelepanu kõrvale. Selle mõju kutsikatele oli silmapilkne. Hetke seisid nad värisedes ja halisedes nagu rühm nälginud halle lambukesi, siis aga tormasid mööda perrooni minema justkui Koljatite meeskond, tirides tädi Fani enda kannul.

„Memm, memm, tule tagasi!” kisendas Prue, kui me neile järele sööstsime. Ta oli unustanud tädi Fani koertejuhtimise meetodi, mida viimane oli mulle pikalt selgitanud: iialgi ära tõmba rihma pingule, sest see võib nende kaeltele viga teha. Jätkates selle koertetreeningu uudse meetodi elluviimist, galopeeris tädi Fan mööda perrooni eemale, bedlingtonid kiljudes ees. Lõpuks püüdsime nad kinni, aga kui me kutsikatest jagu saime, sulges rong just sel hetkel rahuloleva sisinaga uksed ning mürises jaamast minema. Seega pidime ootama bedlingtonide loigus, kuni järgmine rong saabus. Kui me lõpuks nad juba rongi saime, elustus kutsikate vaim taas. Urisedes ja kriisates võitlesid nad rõõmsalt üksteisega. Nad mässisid oma rihmad inimeste jalgade ümber ja üks kutsikas hüppas ülevoolavas rõõmutuhinas üles ning rebis „Times’i” mehe käest, kes nägi välja justkui Inglise Panga president.

Selleks ajaks, kui me sihtpunkti jõudsime, olime kõik saanud peavalu peale tädi Fani, kes oli kutsikate elurõõmust võlutud. Ema nõuande järgi tegutsedes ootasime, kuni inimvool pisut vaibus, enne kui üritasime eskalaatorile minna. Meie imestuseks saime kutsikad üles üsna vähese vaevaga või hoopis ilma selleta. Ilmselt olid neist saanud kogenud rändurid.

„Jumal tänatud, et see on läbi,” ütles ema, kui me üles jõudsime.

„Kardan, et kutsikad olid pisut tüütud,” ütles Prue erutatult. „Kuid teate, nad on maaeluga harjunud. Linnas mõtlevad nad, et kõik on valesti.”

„Ah?” küsis tädi Fan.

„Valesti,” hüüdis Prue. „Kutsikad. Nad mõtlevad, et kõik on valesti.”

„Kui kahju,” ütles tädi Fan, ning enne kui me takistada jõudsime, oli ta kutsikad teise eskalaatori juurde juhtinud ja veel kord kadusid nad maa sisemusse.

Olles lõpuks ometi kutsikatest lahti saanud, veetsime eelnenud läbielamistest mõnevõrra kurnatud enesetundele vaatamata rahuldava hommikupooliku sisseoste tehes. Ema ostis ära kõik asjad, mida tal vaja oli. Margo sai oma pärmi ja vahtrasiirupi, ning sel ajal kui nad seda täiesti tarbetut kaupa ostsid, õnnestus mul hankida imeilus punane kardinal^[4.], tähniksalamander, paks ja läikiv nagu hahk, ning krokodilli topis.

Igaüks omal viisil ostudega rahul, pöördusime „Balaklava Villasse” tagasi.

Margo pealekäimisel oli ema otsustanud õhtusest seansist osa võtta.

„Ära tee seda, Louie, kallis,” keelas nõbu Prue. „See on kokkupuude tundmatusega.”

Ema õigustas oma teguviisi märkimisväärse loogikaga.

„Arvan, et peaksin selle Mawake’ist tegelasega kohtuma,” lausus ta Pruele. „Pealegi ta ravib mu tütart.”

„Hea küll, kallis,” ütles Prue, nähes, et ema ei lase end kõigutada. „Arvan, et see on hullumeelsus, kuid tulen sinuga kaasa. Ma ei saa lasta sul üksi, omal riisikol, sellistest asjadest osa võtta.”

Ma palusin, et mul lubataks ka minna, sest nagu ma emale seletasin, olin natukese aja eest laenanud ühe raamatu võltsmeediumi paljastamise kunstist. Tundsin, et sealt omandatud teadmised võiksid osutuda vägagi kasulikuks.

„Arvan, et memme ei peaks me kaasa võtma,” ütles Prue. „Usun, et see võib talle halvasti mõjuda.”

Niisiis, õhtul kell kuus, Prue värisedes meie vahel nagu äsjapüütud lind, suundusime alla mrs. Haddocki valdustesse. Leidsime eest suure hulga inimesi. Seal oli mrs. Glut, hotelli direktriss; keegi pikk sünge venelane nii tugeva aktsendiga, nagu räägiks ta läbi juustusuutäie; noor, väga tõsine blond neiu ja uimase moega noormees, kes kuulduste järgi õppis näitlejaks, kuid keda me kunagi polnud näinud tegemas midagi pingutavamat kui tukkumine hotelli palmidega ääristatud fuajees. Minu pahameeleks ei lubanud ema mul enne algust tuba läbi otsida, et leida peidetud nööre või võltsitud ektoplasmat. Siiski õnnestus mul rääkida mrs. Haddockile raamatust, mis mul pooleli oli, sest mõtlesin, et kui ta on ehtne meedium, siis peaks see talle huvi pakkuma. Pilk, mille ta mulle pühendas, oli kõike muud kui heatahtlik.

Tuled kustutatud, istusime ringis, kätest kinni, ja sisenesime üsna pahaendelisse starti, kuni Prue tõi kuuldavale läbilõikava karje ja hüppas üles toolilt, kus ta oli istunud. Ilmnes, et käekott, mille ta oli nõjatanud vastu toolijalga, oli libisenud ja nahast sangaga ta jalga puudutanud. Kui olime Prued rahustanud ja kinnitanud, et mingi paha vaim pole talle kallale tunginud, pöördusime kõik oma istmete juurde tagasi ja võtsime uuesti kätest kinni. Öölambi valgus võbeles ja vilkus, saatis tuppa voogavaid varje ja tegi kõigi näod selliseks, nagu oleksid nad alles äsja tõusnud mingist väga vanast hauast.

„Nüüdeitahamakuuldaenam­mingiträäkimistjamapean­palumaettekõikhoiaksite­kätestkõvastikinninii­etmidagiolulistkaduma­eiläheks...uaah,” ütles mrs. Haddock. „Mateanetsiinmeie­hulgasonuskmatuidsiiski­palunmateidtehaomameeled­vaikseksjavastuvõtlikuks.”

„Mida ta silmas peab?” sosistas Prue emale. „Ma pole uskmatu. Minu häda on selles, et ma usun liiga kõvasti.”

Olles meile instruktsioonid edasi andnud, võttis mrs. Haddock sisse oma koha tugitoolis ja petliku kergusega langes transsi. Jälgisin teda hoolega. Otsustasin ektoplasmat mitte kahe silma vahele jätta. Esialgu ta lihtsalt istus suletud silmadega ning polnud kuulda ühtki häält, peale erutatud Prue kahina ja värina. Siis hakkas mrs. Haddock sügavalt hingama; varsti norskas ta mahlakalt ja vibreerivalt. See kõlas, nagu oleks kotitäis kartuleid lakapõrandale kallatud. Mulle see mõju ei avaldanud. Pealegi oli norskamise teesklemine kõige lihtsam. Prue käsi, mis minu oma külge klammerdus, oli higist märg ja ma tundsin värinaid mööda ta käsivart jooksmas.