"„Raamatu rahvas“ viib meid rändama ajas ja ruumis: keskaegsesse rahvaste paabelisse ja inkvisitsiooni süngetesse piinamiskoobastesse Hispaanias, 19. sajandi maailmalinna Viini, teise maailmasõja aegsesse Bosniasse, kus tegutsevad partisanid, ning tänapäeva Ameerikasse, Euroopasse ja Austraaliasse. Eri sajandite sündmusi ühendab üks vana juudi raamat – Sarajevo haggada. Selle iidse käsikirja ajalugu uurides saab noor Austraalia raamatukonservaator Hanna jälile omaenese elu suurele saladusele ning kaotab ja leiab armastuse. Kõrvuti hargnevad Hanna isiklik lugu, mida ilmestavad halb läbisaamine emaga ja haggada ajaloo uurimine, mis kulgeb nagu kriminaalromaanis, ning eri aegadel raamatu omanikuks olnud inimeste lood. Käsikirja lehtede vahele peidetud vihjed juhatavad meid ajas tagasi, raamatut lugenud ja kalliks pidanud inimeste ning lõpuks ka saladusliku kunstniku juurde, kes joonistas selle kaunid ja vastuolulised illustratsioonid. Sarajevo haggada on olemas ka tegelikult: see on 14. sajandist pärit illustreeritud juudi käsikiri, mida säilitatakse Bosnia ja Hertsegoviina rahvusmuuseumis Sarajevos."
Оглавление
Geraldine Brooks. Raamatu rahvas
Geraldine Brooks. Raamatu rahvas
Hanna. Sarajevo, kevad 1996. I
II
III
IV
V
Putukatiib. Sarajevo, 1940
Hanna. Viin, kevad 1996
Suled ja roos. Viin, 1894
Hanna. Viin, kevad 1996
Veiniplekid. Veneetsia, 1609
Hanna. Boston, kevad 1996
Soolavesi. Tarragona, 1492
Hanna. London, kevad 1996
Valge karv. Sevilla, 1480
Hanna. Sarajevo, kevad 1996
Lola. Jeruusalemm, 2002
Hanna. Arnhem Land, Gunumeleng, 2002
Järelsõna
Отрывок из книги
Õigupoolest võin kohe alustuseks öelda: see ei olnud minu tavaline tööots.
Mulle meeldib töötada üksi, minu enda puhtas, vaikses, hästi valgustatud laboris, kus valitseb stabiilne temperatuur ja kõik vajalik jääb käeulatusse. Tõsi, mind tuntakse kui inimest, kes suudab vajadusel tõhusalt töötada ka väljaspool laborit, kui muuseumid ei taha raamatu reisikindlustust kinni maksta või kui erakogujad ei taha, et keegi päris täpselt teaks, mis neil on. Tõsi on ka see, et ma olen mõnikord huvitava töö pärast teisele poole maakera lennanud. Aga mitte kunagi sellisesse kohta: panga nõupidamissaali suurlinna südames, kus inimesed viis minutit tagasi lõpetasid üksteise pihta tulistamise.
.....
„Oi, nojah, vabandust, aga ma arvasin, et sind huvitab, et Sarajevo haggada ilmus välja.“
„Ei!“ ütlesin mina, äkitselt täiesti ärkvel. „See on, hmm, suurepärane uudis.“ Ja see oligi, aga see oli sedasorti suurepärane uudis, mida oleksin võinud lugeda ka normaalsel kellaajal e-kirjast. Ma ei osanud arvata, miks Amitai pidas vajalikuks mulle helistada.
