Читать книгу Feng shui meie kodudes - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 10

Meie esivanemad arvasid, et loodusvaimud elavad kõikjal, suurimat tähtsust omistasid nad aga vetevaimudele. Vesi annab kalamehele saagi ja talumehele rikkaliku lõikuse; oma raevus laastab ta asunduse; tekitab krampe ja vappekülma suplejale ning tirib halastamatult põhja uppuja. Kuna aga vesi on eluks hädavajalik, oli eriti tähtis enne elamuehitusega alustamist saavutada kõigepealt kokkulepe vetevaimuga. Nii hakkasid inimesed tegema kummardusi kaevudele ja järvedele, ojadele ja jõgedele.

Esivanemate arvates ei valitsenud vett mitte loodusseadused, vaid vaimude tahe. Vetevaimud sundisid vett voolama kiiresti või aeglaselt. Nad võisid inimesesse ja tema eluasemesse suhtuda päris sõbralikult, aga samahästi ka vaenulikult. Sest jõgi või järv oli ju vaimude eluase. Vetevaimudest on rahva hulgas olnud ajast aega kõige tuntum vetevana, slaavi rahvaste seas aga antšutka.

Antšutka

Idaslaavlaste mütoloogias oli antšutka kuri vaim, üks saatana kehastustest. Slaavlaste uskumuste kohaselt antšutka kord lendas, kord elas vees ja, nagu igasugused kurjad vaimud, reageeris viivitamatult, kui ta nime mainiti.

Vetevana

Vetevana oli rahvaste mütoloogias kuri vaim, ohu ja hirmuäratava veestiihia kehastus. Enamasti esines ta mehe kujul üksikute loomale omaste joontega (käte asemel käpad, peas sarved) või siis inetu välimusega, vetikate ja kõntsaga kaetud pika habeme ja roheliste vuntsidega vanamehena.

Naisvetevaimu ehk näkineidu peeti nagu merineitsitki kahjulikuks olendiks, mistõttu vetevaimudele toodi ohvriks must kits või must kukk. Oli isegi kombeks hoida vesiveskis musta värvi loomi, “vetevana lemmikuid”. Vetevanad hirmutasid ja uputasid suplejaid. Nad võtsid endale naiseks mõne merineitsi või kauni uppunud tütarlapse. Vetevana vanust määrata oli raske, kuna kuu loomisel oli ta noor, kahaneva kuu ajal aga vana. Öösiti armastas vetevana sõita veskirattal või pista pea veest välja näiteks haugi kujul, hirmutades kalureid. Loomadest vihkas vetevana kõige rohkem jäneseid. See kuri vaim ei talunud, kui vee peal vilistati, sel juhul kutsus ta raev esile metsiku tormi.

Esivanemad uskusid, et loodusvaimud võivad kahjustada ehitajaid tuhandel eri moel, alates vundamendi uuristamisest kuni haiguste saatmiseni. Kui vetevaim juhtus olema väga pahane, võis ta koguni tungida selle inimese kehasse, kes talle sugugi meeltmööda ei olnud, ja ta hukutada. Niisiis, kui inimene tahtis rajada oma kodu veekogu äärde, pidi ta vetevaimule tõestama, et temast saab hea naaber. Lõppude lõpuks hakkas inimene pidama neid olendeid, kes olid võimelised tooma talle õnne või õnnetust ja mõjutama tema elu, jumalusteks, kelle ees on vaja palvetada, keda peab kartma, armastama ja ülistama ning kellele tuleb meele järele olla neile ohvriande viies.

Hilisemal ajal keelas osa valitsejaid ohverdamise, kuid see iidne komme oli sajandite vältel sedavõrd tugevasti juurdunud, et võimude survele siiski järele ei antud ja nii on veekummardamine kristluse ideoloogia kattevarjus säilinud meie päevini.