Читать книгу Ravitinktuurid, tõmmised, salvid, palsamid - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 5

Ravimtaimepreparaadid ja nende valmistamine

Tänapäeval on kasvanud huvi rahvameditsiini ravimpreparaatide vastu, mida inimesed kasutasid kõige erinevamate haiguste puhul paljude sajandite vältel.

Ühed kõige tugevama ravitoimega ravimtaimevahendid on tinktuurid ja palsamid. Neid lastakse tõmmata piiritusel või viinal ja tarvitatakse terve rea haiguste puhul, aga kasutatakse ka üldtugevdava, toniseeriva ja immuunsust tugevdava vahendina. Salve kasutati juba ammu mittetraditsioonilises meditsiinis välispidise vahendina peamiselt nahahaiguste puhul. Ei maksa unustada ka tõmmiseid ja teejooke, millel on kõige laiem kasutusala.

Taimeravivahendite kasutamisel tuleb meeles pidada, et mitte ükski medikamentoosne ega ka rahvameditsiini vahend ei garanteeri täielikku tervenemist. Just seetõttu tuleb rahvameditsiini retseptidesse suhtuda ettevaatlikult ning ravimtaimepreparaadiga võib ravi alustada alles pärast oma raviarstiga konsulteerimist. Vastasel juhul võivad tekkida tüsistused või ei anna ravi oodatud tulemusi, sest iga organism on sügavalt individuaalne ja nõuab ka vastavat lähenemist. Mõningatel juhtudel võib preparaadi annuseid määrata ainult arst, kes võtab arvesse inimese vanust, kehakaalu, organismi üldseisundit ja viimati tarvitatud ravimeid, mis võivad mõnikord mitte sobida teiste ravimpreparaatidega.

Isegi fütoterapeudid, kes koostavad ravimtaimede tarvitamise skeeme ja kasutavad neid haigete ravimisel, hoiatavad, et ravimtaim pole sugugi selline universaalne vahend, mis tingimata peab aitama kõikide hädade vastu. Suuremat osa ravimtaimede raviomadustest alles uuritakse, mistõttu puudub garantii, et tinktuurid, palsamid ja salvid, nagu ka taimedest valmistatud teed ja tõmmised, oleksid ühe või teise haiguse ravimisel absoluutselt efektiivsed.

RAVIMTAIMEDE KORJAMINE JA VARUMINE

Kui ravimtaimi tahetakse iseseisvalt varuda, siis tuleb meeles pidada teatud kindlaid reegleid.

Esiteks on vaja teada, et organismile ravitoimet avaldavaid bioaktiivseid aineid võivad sisaldada taime eri osad. Raviks kasutatakse nii taime juurest, ürdist, viljast, koorest, varrest, okstest, lehtedest, võrsetest kui ka õitest valmistatud ravimpreparaate. Seetõttu saabki eri haiguste puhul kasutada ühe ja sama taime eri osi.

Teiseks peavad need, kes valmistavad ise kodustes tingimustes ravimtaimepreparaate, arvestama ka korje ajaga, kuna vajalike ainete maksimaalne koondumine langeb iga taime ja selle osa puhul teatud kindlale aastaajale. Nii näiteks tuleb seemneid ja vilju korjata nende täieliku küpsuse perioodil, kuid siiski enne, kui taim hakkab juba närtsima ning seemned ja viljad pudenema. Õisi, lehti ja ürti varutakse taime õitsemis-perioodil (mõnikord selle alguses), kuid enne viljakandmist.

Taime maapealseid osi korjatakse tavaliselt selge ilmaga, maa-aluseid osi võib varuda igasuguse ilmaga.

Juured

Juured, risoom, mugulad ja sibulad kuuluvad taime maa-aluste osade hulka. Kõige sagedamini korjatakse neid taime maapealsete osade kärbumise perioodil, tavaliselt sügisel. Selleks ajaks on taime maa-alustesse osadesse kogunenud kõige rohkem bioaktiivseid aineid.

Juuri ja risoomi võib korjata kevadel, enne taime kasvu algust ehk siis enne, kui toitained hakkavad kogunema noortesse võrsetesse.

Koor

Koort tuleb korjata ainult noortelt taimedelt. Seda peab varuma kevadel, pungade puhkemise ajal. Siis on koor kõige rikkam tervisele kasulike ainete poolest.

Ürt

Ürti varudes peab alati silmas pidama, et taime ei tohi maa seest koos juurtega välja tõmmata (erandiks soo-kassiurb). Taime rohelised osad tuleb ära lõigata või niita alumiste lehtede kõrguselt. Mõningatel pika varrega taimedel lõigatakse ära vaid lehte läinud ja õitsev tipp, pikkusega 15–20 cm, ning samuti külgoksad.

Pungad

Pungi korjatakse kas talvel või varakevadel. Reeglina varutakse neid märtsis-aprillis. Õide puhkenud pungadel ei ole enam raviväärtust.

Lehed

Lehti varutakse taime pungumise ja õitsemise perioodil kuiva ilmaga. Mõnikord rebitakse koos lehtedega ära ka varsi, kuid tuleb meeles pidada, et need taimeosad aeglustavad lehtede kuivamist ja sisaldavad ka vähe kasulikke raviaineid.

Õied

Õisi ja õisikuid korjatakse siis, kui taim alles hakkab õitsema. Neid võib korjata nii käsitsi (lihtsalt noppides ja õieraage ära rebides) kui ka lõigata aia- või oksakääridega.

Viljad ja seemned

Viljad ja seemned sisaldavad kõige enam kasulikke aineid täisküpsuse perioodil.

Neid varutakse käsitsi, püüdes mitte rebida viljaraage. Taimedel, mille viljad on sarikas või õisikus, rebitakse õisik ära tervikuna ja pärast kuivatamist eraldatakse vili viljaraost.

Korjatakse ainult küpseid ja kahjustamata mahlaseid vilju, sealjuures ettevaatlikult, püüdes neid mitte muljuda, kuna isegi kerge surve võib algatada mädanemisprotsessi.

RAVIMTAIMEDE KUIVATAMINE

Juured ja risoom tuleb enne kuivatamist tükeldada pikuti või põigiti, mõnel taimel on vaja eemaldada ka koor. Selleks on kõige otstarbekam kasutada roostevabast terasest nuga. Väikseid juuri peab kuivatama tervikuna ehk tükeldamata.

Tervisele kasulike ainete säilitamiseks tuleb ettevalmistatud juured ja risoom jätta algul mõneks ajaks õhu kätte, seejärel kuivatada praeahjus või päikesevalguse käes. Kuivatamisega alustada 30–40 ºC juures ja lõpetada temperatuuril 50–60 ºC.

Mugulaid hoida enne kuivatamist mõni minut keevas vees, et vältida nende idanemist ja vähendada kibedat maitset. Seejärel kuivatada neid nagu juuri või lükkida niidile.

Koort kuivatada praeahjus või päikese käes 40–60 ºC juures.

Ürti korjata kimpudena ja riputada nöörile. Hoida kuivas, hästi tuulutatavas ruumis või varikatuse all värskes õhus.

Õiepungi kuivatada jahedas, temperatuuril mitte üle 20 ºC. Selleks et kuivamine paremini õnnestuks, tuleb nad paigutada õhukese kihina puhtale kuivale pinnale.

Lehtede kuivatamine sõltub nende paksusest. Õhukesed lehed kuivavad ebaühtlaselt. Neil tuleb lasta kuivada, kuni rootsud on muutunud rabedaks.

Õisi ja õisikuid kuivatada otseste päikesekiirte eest kaitstuna hästi tuulutatavas ruumis. Õied laotada 1 cm paksuse kihina marliga üle tõmmatud raamile või restile.

Viljad ja seemned on tavaliselt kuivad ega nõua reeglina kuivatamist, kuid vajaduse korral võib lasta neil kuivada värskes õhus või ruumis.

Mahlased viljad tuleb enne kuivatamist sorteerida ja jätta mõneks tunniks päikese kätte, misjärel kuivatada 70–90 ºC juures praeahjus.

RAVIMTAIMEDE SÄILITAMINE

Kõikide ravimtaimede säilivusaeg on piiratud ja sõltub varutud tooraine liigist. Lehti, ürti ja õisi võib säilitada mitte üle 2–5 aasta, pungi 2 aastat, juuri ja koort 5–7 aastat, mugulaid 6 aastat.

Ravimtoorainet ei või säilitada toorel kujul, halvasti tuulutatavas ruumis ega ka värske õhu käes ja pakkimata. Kõige parem on hoida seda riidest või paberist kotis. Õisi, ürti ja lehti võib säilitada spetsiaalses, seestpoolt pärgamendiga vooderdatud kastis.

RAVIMPREPARAATIDE VALMISTAMINE

Tinktuurid

Tinktuuriks nimetatakse taimetooraine piirituse-tõmmist. Ravimpreparaadi saamiseks lasta taime-materjalil tõmmata etüülpiiritusel, viinal või veinil.

Tooraine peenestada, puistata klaasnõusse, lisada piiritus (1 : 10, 1 : 7 või 1 : 5), viin (1 : 5 või 1 : 4) või vein (1 : 4, 1 : 3 või 1 : 2) ja lasta retseptis ette nähtud aja tõmmata. Seejärel tinktuur kurnata ja kallata tumedasse klaasanumasse.

Valmis ravimit tuleb tarvitada väikestes kogustes ja annustada reeglina tilkadena.

Palsamid

Palsam on tervisele kasulik jook, mille koostisesse kuulub suur hulk ravimtaimi, marju, juuri, erinevaid siirupeid, leotisi, aga ka eeterlikke õlisid.

Enamasti kuulub palsami koostisesse 20 kuni 60 komponenti. Kvaliteetne palsam on meeldiva aroomi, pruuni värvuse ja kibedavõitu maitsega. Piiritusesisaldus preparaadis võib kõikuda 30 kuni 60% piires.

Kõiki palsameid võib tarvitada vähestes kogustes kas siis puhtal kujul või ka lisandina tees, kohvis ja mineraalvees.

Peenestatud tooraine segada, panna klaasnõusse, lisada piiritus (1 : 10, 1 : 7 või 1 : 5) või viin (1 : 5 või 1 : 3). Nõu sulgeda kaanega ning jätta pimedasse ja jahedasse seisma. Umbes 20–60 päeva pärast vedelik ära valada, kallata toorainele väike kogus piiritust või viina, segada ja pressida. Palsam kurnata läbi mitme marlikihi, lisada retseptis märgitud siirup (1 : 1), lasta tõmmata 2–3 päeva pimedas ja jahedas ning seejärel kurnata ja valada klaaspudelisse.

Salvid

Salviks nimetatakse sellist ravimivormi, mille puhul ravimtooraine segatakse hoolikalt ümbritsevast keskkonnast saadud komponentidega (searasv, vaseliin, lanoliin, õli, sulavaha jt). Sellised preparaadid on alati poolvedela pudrutaolise konsistentsiga ning neid kasutatakse välispidiselt.

Ravisalvi valmistamiseks tuleb tooraine peenestada, hõõruda lahti ning segada seejärel kreemi, vaseliini, õli, sulavaha või rasvaga. Saadud salv paigutada tumedasse klaasnõusse ja säilitada jahedas.

Tõmmised

Tõmmiseks nimetatakse vedelat ravimivormi, mille saamiseks lastakse taimeosadel vees tõmmata. Kasutatakse enamasti kahte peamist tõmmise valmistamise moodust: külma ja kuuma.

Esimesel juhul kallata peenestatud ravimtoorainele (lehed, juured, õied, viljad) külm keedetud vesi ja lasta tõmmata suletud nõus retseptis ette nähtud aja jooksul (2 kuni 12 tundi). Seejärel tõmmis kurnata.

Teisel juhul valada vajalikule kogusele peenestatud ravimtoorainele keev vesi, katta nõu kaanega, lasta tõmmata 10 minutit kuni 8 tundi ja seejärel tõmmis kurnata.

Tõmmist võib valmistada ka termoses. See on mugav viis juhul, kui soovitakse tarvitada tõmmist kuumalt või soojalt. Taimetooraine peenestada, puistata termosesse, lisada kuum vesi ja jätta ööseks tõmbama. Hommikul on ravim valmis tarvitamiseks.

Teed

Tee on vedel ravim, mis saadakse ravimtooraine pikemaajalise termilise töötluse tulemusena. Teed võib valmistada mitmel erineval moel:

 Ravimtoorainele valada keev vesi, nõu katta kaanega, asetada tasasele tulele, keeta retseptis ette nähtud aja vältel, seejärel lasta seista ja kurnata.

 Peenestatud taimeosadele valada vesi, panna nõu suurde, keeva veega täidetud kastrulisse ja keeta tasasel tulel 15–30 min. Seejärel lasta sisul seista 15–45 min, kurnata, pressida ja lisada keeva vett, kuni maht saavutab retseptis ette nähtud taseme.

 Ravimtoorainele valada külm vesi ja lasta mõni tund seista, misjärel keeta tasasel tulel 10–20 min. Pärast seda lasta teel seista (või jahtuda) ja kurnata.

Tõmmiseid ja teesid võib tarvitada seespidiselt, nendega võib teha kompresse ja maske, lisada vannivette ja kasutada ka inhalatsioonide tegemiseks.