Читать книгу Kuidas (V)allutada mehi - Gerry Stergiopoulos - Страница 7

SISSEJUHATUS

Miks ma peaksin teda (v)allutama?

„Mu ema ütles, et meest enda juures hoida on lihtne. Elutoas tuleb olla teenijanna, köögis kokk ja magamistoas hoor.” JERRY HALL No, kuulge! Ma jumaldan Jerry Halli, aga pole ime, et ta lahutatud on. Edukas võrgutaja ei tohiks veeta tervet päeva wonton’e, muffineid ega sufleesid valmistades. Lõpuks on ta surmväsinud, tulipunase näo ja korratu välimusega. Mehe enda juures hoidmiseks tuleb köögist välja saada, vanni minna ning ennast hurmavaks muuta. Tellige mehele toit koju. Kui vajate minu näpunäiteid magamistoas hurmamise kohta, siis need leiate raamatu neljandast osast. GERRY

Teie käes on ainus otsekohene kohtingualane raamat. See teeb täpselt seda, mida kaane peal lubab. See on karmi armastuse ja karmide õppetundide raamat. Minu soovitused võivad olla šokeerivad, kuid ma vannun, et need toovad edu.

Igal naisel on täielik õigus hankida endale vaimustav mees ning leida õnn terves ja tasakaalukas suhtes. Aga selleks tuleb järgida kindlaid reegleid ja vältida vigu.

Olen jälginud, kuidas mõned naised kohtamas käies käituvad ja andke andeks, see on olnud täielik katastroof. Eduka kohtamise reeglid on lihtsad, aga vean kihla, et olete neid kõiki rikkunud.

Kohtingumäng on kunstiliik. See raamat õpetab selle mängimist ja annab põhitõdedele toetuvat nõu, kuidas meest leida. On asju, mille kohta tuleb valetada; asju, mida peita ja asju, mida teha. Asju, mis selle väikese jobu alati valvsana hoiavad.

Meil, Kreekas on mehi võluva ja võrgutava naise jaoks oma nimetus. Ma ei tüüta teid kreeka keele hääldusega, kuna teil on vaja palju tähtsamaid asju õppida, aga see kõlab nagu poniria.

Selline naine ei pea olema just kõige suurem iludus, aga ta suudab panna mehi oma pilli järgi tantsima, ilma et nad seda üldse märkakski. Ta on edukas võrgutaja. Ta on osav ja salakaval. Tal on kohtingu-mängu üle täielik kontroll. Ta (v)allutab oma mehi karmi käega ja nood armastavad seda.

Usaldage mind. See on ainus käitumisviis, mis teile mehe leidmisel edu toob. Tean seda oma kogemusest. Meeste (v)allutamine on lahendus. (V)allutamine tähendab olla tabamatu. Mitte enesestmõistetav. Mitte kättesaadav. Huvitaval kombel ei ole sõnal poniria inglise keeles otsest vastet, kui just „õnnelik eit” välja arvata.

Järgige seda, mida ma selles raamatus olen kirja pannud ning kohtamas käimine muutub palju lõbusamaks ja edukamaks. Kõik naised, kellele olen neid nõuandeid jaganud, on neid proovinud ning need on toonud edu.

Seega lugege see raamat läbi. Las ma õpetan teile, kuidas olla õnnelik eit.

MIKS ÜHE GEI JUTTU KUULATA?

Võite imestada, miks peaksite geilt kohtingualast nõu kuulda võtma. See on täiesti mõistlik küsimus.

Geilt kohtingualaste nõuannete küsimine pole enam ammu midagi uut. Kleopatra ajast saadik on iga suursuguse naise kõrval olnud võluv geist usaldusisik. (Kleopatra oli ilmselgelt geigatuttav. Eeslipiima vannid? Enda saatmine Caesarile võrratusse Pärsia vaipa mähituna? Ülepakutus mürgimadudega? Kui geilik. Usaldage mind. Ei ole mingit võimalust, et ta kõik selle ise välja mõtles.)

Sellistele naistele on antud sarkastiline tiitel „gei-eit”, aga mina arvan, et miks ka mitte? Parem gei-eit, kui vanatüdruk. Ja miks mitte gei käest elualast nõu küsida? Geid on alati osanud teisi mehi ümber sõrme keerata. Alati. Isegi Vana-Kreekas olid paljud jumalad homo- või biseksuaalsed. (Minu uurimustöö kohaselt võrgutas Apollon ära nii Hymenaiose, Tessaalia kuninga Admetose, Amyclase ja tema poja Hyakinthose, Sparta kuninga; Brankhuse, Cyparissuse, Daphnise, Hylase, Iapise, Orpheuse, Parose, Phrobase, Potneiuse, Troiluse, Tymniuse, Zacynthuse, kui ka oinas-jumal Carneiuse. Pole sugugi halb tulemus, eriti kui võtta arvesse seda, et talle tehti õhtusöök alati välja.)

Minu arvamust mööda pole terminis gei-eit midagi alandavat ning ma tean, et paljud säravad naised hindavad seda kui aunimetust. Madonnat ümbritsevad alati geide hordid. Kylie Minogue on oma imago täieliku kontrolli loovutanud karismaatilisele stilistile William Bakerile, kes on temaga juba aastaid kõiki rõõme ja muresid jaganud. Mis saaks küll Grace’ist ilma Willita^[1.], kes küll kuulaks tema muresid, kannataks koos temaga, ja peaasjalikult, kes küll annaks talle vahel valulikku nõu, mida ükski sõbranna talle anda ei julgeks? Ja isegi kohtingute kuninganna Cilla Black küsib nõu. Teda näeb harva ilma Dale Wintonita.

Lõppude lõpuks, kes siis tunneks naisi paremini kui naised ise? Nende geisõbrad loomulikult! Naised puistavad mulle südant, sest ma olen gei. Nad räägivad mulle kõigest sellest, mida nad oma sõbrannadele mitte kunagi ei räägiks. Ma tean oma sõbrannade kohta väga palju. (Ehk liigagi palju. Osa asju, mida nad on oma esimestel kohtingutel teinud, on täiesti vastuvõetamatud. On alles plikad!)

Kui jutt käib lähedastest sõprussuhetest naistega on geid kaastundlikud ja objektiivsed. Me ei võistle naistega samade meeste pärast ega ole neist endist seksuaalselt huvitatud. Me käitume just nagu katseisikud, kelle peal saab testida oma kogemusi ja ideid, ning kui asi jõuab nõu andmiseni, siis on meil teile paljugi pakkuda. Me oleme tavaliselt ka väga avatud, mis võimaldab teil jagada meiega oma intiimsemaid ja salapärasemaid fantaasiaid või kogemusi, mida te ei arutaks ühegi teise naisega, ükskõik kui lähedane ta ka poleks.

Mõelge selle peale. Ma olen ka spioon vaenlase laagris. Mehed räägivad minuga samuti. Nad räägivad mulle asju. Nad küsivad minult nõu. Nad näevad, et ma olen oma feminiinse poolega sina peal ja küsivad minult vähimaidki vihjeid, mis taeva pärast nendes naiste vanades heades, kuid põhjatutes ajudes küll ometi toimub.

Ja lõpuks tuleks mind kuulata, sest ma olen mees. Ma mõistan meeste maailma ja meeste mõtteviisi. Geina kogen ma neidsamu emotsionaalseid tõuse ja langusi, mis meestega kohtamas käimine endas naiste jaoks sisaldab ning seega on mul selge arusaam sellest, kuidas mehed mõtlevad.

Ka mina armun meestesse. Mehed on minugi südame murdnud. Kuigi mul on häbi seda tunnistada, olen ka mina käitunud minevikus nagu šovinistist siga ja murdnud südameid, petnud, võtnud inimesi iseenesestmõistetavana ja neid maha jätnud.

Seega jagan ma naiste maailma, aga ma jagan ka nende meeste maailma, keda naised otsivad. See pakub mulle palju teavet asjade kohta, mida naised kohtamas käies kogevad. Geid on nagu Vana-Kreeka sibüllid või ennustajad – me näeme mündi mõlemat poolt ja seetõttu on meil terviklikum arusaam sellest, mis toimub. Ning just nagu sibüllid, võime ka meie näha teie valesid käike ja ennustada kiirelt lähenevat katastroofi.

Kui te ei taha minu nõuandeid meeste kohta järgida, siis vähemasti kindlustab minu raamatu lugemine selle, et näete alati suurepärased välja. (Stiilist räägin ma raamatu esimeses osas.) Kuulake mind. Ärge tehke välja kõigist neist tobedatest sõbrannadest või naistest, kes ütlevad, et mängude mängimine ei too mingit edu. Ignoreerige seda vana lamedat ütlust: „Kui mina oma kaaslasega kohtusin, siis ei mänginud ma mingisuguseid mänge ja nüüd kuulub ta mulle.” Teada-tuntud fakt on see, et muusikat kritiseerivad need, kes ei oska tantsida. Need tüdrukud, kes halvustavad mängimist on tavaliselt need, kes kohtingumängust puhkavad, just nagu väljasurnud dodod puhkavad elamisest. Nad on tihtipeale nii kaua ühes suhtes olnud, et on mugavalt ära unustanud kõik riukad, millega nad oma mehe kinni püüdsid. Või on nad leppinud enda standarditest nii palju allpool asetseva mehega lihtsalt sellepärast, et nad loobusid millegi parema otsingutest ning ütlesid esimesele vastutulijale „jah”.

Teie pürgite millegi parema poole. Ning te mängite mänge, et meest leida.

LÜHIKE AJALUGU, ET SELGITADA, MIKS VALLALINE OLEK EI OLE TÄIELIKULT TEIE SÜÜ

„Ei armutee eal kergelt käi.” WILLIAM SHAKESPEARE Ei, mehed on juba sajandeid kasutud olnud. GERRY

Võib-olla tundub teile, et olete ainuke, kes eales mehe leidmisega vaeva on näinud, kuid mehe leidmise ning tema kinnihoidmise mure on sama vana kui maailm ise.

Kohtamine pole ühelgi ajastul lihtne olnud. Vaid pilguheit kõikvõimalike perioodide kirjandusse näitab, et needsamad mured, mille ees seisavad meeste otsinguil tänapäeva naised, on aktuaalsed olnud kogu ajaloo jooksul.

Shakespeare’i naised armusid alatihti valedesse meestesse ja olid sunnitud vastamata jäänud armastuse valus traagiliselt ohkama. Jane Austeni ohtrad kangelannad pidid toime tulema sobimatute põlvpükstes tüüpide järele õhkamise ning ohuga saada külge vanatüdruku nimetus, kui nad kahekümne viie aastaselt veel abielus ei olnud. Ning kui mõtlete, et olete mehe järele kaua oodanud, siis võtke teadmiseks, et Okasroosike pidi ootama sada aastat, enne kui ta prints lõpuks kohale jõudis ning teda suudlema hakkas.

Kõige silmatorkavam erinevus tänapäeval on see, et nüüdisaegne naine on õige mehe otsinguil täiesti üksinda jäetud. Kõigil teistel sajanditel, kõigil teistel ajastutel, on noortel naistel olnud abi. Õige mehega kohtumine ja suhted olid alati suures osas korraldatud ja pideva järelvalve all olev protsess, kus emad, isad, tädid, sugulased ja isegi kosjamoorid oma nina tüdrukute asjadesse toppisid.

Keskaegsete naiste saatus otsustati juba hällist ja seega ei pidanud nad selliste asjade nagu kiirkohtingutel käimise pärast muretsema. Üheksateistkümnenda sajandi Bathis külastasid naised vaid kogunemisruume, kus neile laenati oma välimuse parandamiseks valehambaid, ning siis promeneerisid nad potentsiaalsete kosijate ees, et tanu alla saada. Kuni 1958. aastani esitleti Suurbritannias debütante seltskonda astumise pidudel. Emad tõukasid neid kõrgklassi sobilike meeste abieluturule ega lubanud enne tagasi tulla, kui piisavalt hea mees leitud.

Kui tüdrukutel vedas, siis leidsid nad armastust ja pühendumist. Aga vähemalt said mehele kõik, isegi tõeliselt inetud.

Pärast Teist maailmasõda muutus kõik. Kui rahu taastati, siis oli naistele oma allaheitlikesse rollidesse tagasipöördumine vastumeelt. Nad põletasid rinnahoidjaid, magasid, kellega iganes tahtsid ja kuulutasid, et on vabad. Kuulekate perenaiste asemel olid nad nüüd iseseisvad karjäärinaised. Kavaleri/abikaasa valik ei sõltunud enam perekonna heakskiidust, vaid muutus isiklikuks valikuks. Kõige tähtsam oli aga see, et kohtamas käimine ning abiellumine käis armastuse järgi, mitte ühiskonna otsuste või perekondliku heakskiidu alusel.

Kõik oli hea, tore ja imeliselt iseseisev, kuid samal ajal hakkasid asjad vallaliste tüdrukute jaoks ka pisut keerulisemaks minema. Võimukate ja sekkuvate tädide asemel, kes sobivaid kosilasi välja nuhkisid, pidid tüdrukud nüüd kõigega ise hakkama saama. Ning seda tuli teha üksipäini, maadeldes samal ajal ülikooli, perekonna, elamispinna, karjääri, sõprade ja murega bikiinipiirkonna vahatamise pärast. Tänapäeval on asjad hoopis keerulisemad, kui lihtsalt valehammaste suhutoppimine kuurortlinna protseduuride ajal.

Aga tüdrukud, las ma avaldan teile ühe saladuse. Naised on ehk muutunud. Aga reeglid ei ole. Ja ega mehedki eriti pole.

Meid on tuhandeid aastaid ühiskondlikult kasvatatud ja seda ei ole nii lihtne unustada. Tänapäeva naine peab veidi õpetust võtma ajaloost. Möödunud aegade sekkuvad tädid teadsid mehe leidmise nippe. Need samad reeglid on juba sajandeid aidanud naistel mehi püüda.

On aeg pöörduda tagasi rohujuure tasandile. Mõelge endist, kui ühest Benneti perekonna liikmest „Uhkuses ja eelarvamuses”. Tahan, et kõigil oleks oma strateegia, mille käigus pannakse paika kindlad reeglid, millest tuleb kinni pidada. Konkurents on metsik ja armutu. Sellega tuleb kaasa minna. Tuleb ära õppida kõik nipid ning siis on võimalik leida oma härra Darcy. Vahet ei ole, kas see vaene vennike seda tahab või mitte.

1 „Will ja Grace” on Ameerika teleseriaal (1998–2006), mis jooksis NBC-s, peategelased sisekujundajast juuditar Grace Adler ja tema geisõber Will Truman (advokaat). – Toim. [ ↵ ]