Читать книгу Nõiduslikud silmad - Gia Lane - Страница 2

VEEL HILJUTI EI OSANUD Cindy endale ettegi kujutada, et plikapõlves alguse saanud kirg kriminaalromaanide vastu võib viia nii kaugele. Kaugele mitte kauguse – tuli tal ju ainult Edinburghi lahe teisele kaldale, Kirkcaldysse minna –, vaid olukorra mõttes, millesse ta oli sattunud. Ja selle taga oli tõenäoliselt tema iseloom. Ta lihtsalt pidi oma nina igale poole toppima, olgugi et uudishimu keegi ju patuks ei pea. Täna see aga vaevalt kedagi lohutab.

Cindyle meeldisid eriti Betty Wrighti kriminullid. Harilikult ostis ta raamatuid rongi- või lennujaamast, sest need aitasid mööda saata pikki reisitunde. Iga uue raamatu puhul ei suutnud ta seda enne käest panna, kui see läbi oli loetud.

Sõita tuli Cindyl sageli. Küll tuttava kunstniku isikunäitusele, küll mõnele kunstioksjonile või kuulsate kunstnike šedöövrite väljapanekule. Siia hulka kuulusid ka tema talenti austavate tuntud inimeste korraldatavad koosviibimised. Viimastel aastatel oli Cindy tõusnud oma regioonis küllaltki tunnustatud kunstnike hulka. Põhiliselt harrastas ta maalimist, ent väga hästi tulid tal välja ka tarbeesemed. Mõjutusi oli ta saanud Austraalia aborigeenide kunstist, millest tal oli tekkinud koguni väikene kogu.

Asi sai alguse puusepast isa kätetööst. Juba varases lapsepõlves hakkas ta isa jäljendades kujukesi nikerdama. Vend Nigel aitas sellele meeldivale harrastusele jõudumööda kaasa.

Kõik oleks korras olnud, kui mitte tema tasakaalutu, vahel isegi kergemeelne ja mõneti ekstravagantne iseloom poleks teda pidevalt võõraste, eriti kriminaalsete saladuste uurimisse kiskunud.

Umbes poolteist kuud tagasi oli ta sattunud tunnistajaks ühe tuttava ärimehe majast varastatud väga kalli kaelakee asjus. Ega see olnudki vargus, tegelikult oli see röövimine, pealegi koos tapmisega. Osa röövlibandest uitas siiani vabaduses. Palju selles loos oli selgusetu mitte ainult Cindyle, vaid ka uurimisorganitele.

Algusest peale tundis Cindy uurijate usaldamatust enda suhtes. Neiu jutt millegipärast ei meeldinud neile. Politsei oli häiritud suutmatusest otsi kokku viia ja seega olid kõik kahtluse all – Cindy kohe kindlasti. Miks muidu selline kummaline tunne, et keegi jälitab teda?

Mingist hetkest alates ei suutnud Cindy vabaneda tundest, et on pidevalt kellegi vaateväljas. Just see asjaolu saigi Edinburghist Kirkcaldysse põgenemise põhjuseks. Cindy otsustas vähekeseks eemale tõmbuda ja asjade käiku kõrvalt jälgida. Ta tahtis lõplikult veenduda, et teda kahtlustatakse kuriteos osalemises ja tõepoolest jälitatakse nagu kurjategijat, kes end nagunii ühel hetkel paljastab.

Ta viskas reisikotti mõned asjad ning sättis Sniffi, pisikese valge spitsi, kellest ta kunagi ei lahkunud, spetsiaalsesse kotti. Äärmise ettevaatlikkusega, et võimalikku jälitajat endast maha raputada, sõitis ta Kirkcaldysse, kus üüris toa ühes väikeses hotellis. End sisse seadnud, otsustas ta jalutama minna ja ühtlasi hankida endale joonistustarbeid – nii mõnus oleks sisustada aega harjunud tegevusega.

Tasa enda järel väikese kunstisalongi ust sulgedes vaatas ta alguses vasakule, seejärel paremale. Midagi erilist silma ei hakanud. Mitte ühtki kahtlast tegelast vaateväljas! Harilik suvine rahulik päev.

Visanud uhkelt pea kuklasse, sammus Cindy mööda tänavat. Siis, nagu ringi mõeldes, pööras ta järsult ümber ja hakkas astuma vastassuunas. Veidi aja pärast oli tal tunne, et õhk on puhas. Oli ta tõepoolest eksinud? Cindy hingas sügavalt sisse, seejärel aeglaselt välja. Ta tundis end paranoiliselt, hingas uuesti sisse ja… heitis ettevaatliku pilgu üle õla. Nii ongi! Üks tagapool sammuv jalakäija hüppas kiiresti ajaleheputka taha. Cindy surus huuled kokku. Kui tal ei ole luulud… siis… ei ole jälitamine talle viirastunud.

Samal ajal tegi Matt MacGridy näo, et vaatab huviga kioski väljapanekut, ja sügas lõuga… Pole kahtlustki, et tüdruk märkas teda. Mida küll ütleksid kolleegid kriminaalpolitseist? Parem sellele mitte mõelda!

Mees lükkas automaatselt pintsaku käise tagasi ja heitis pilgu kellale. Tegelikult ei oleks pidanud Cindy Wellerile järele tulema. Matt võis kihla vedada, et neiu oli jälitamise avastanud juba enne poodi sisenemist.

Veel minutikese kioski juures seisnud, hakkas Matt astuma vastassuunas. Pole mõtet Cindyt rohkem jälitada, tema sihtkoht on niigi selge.

Matt teadis küllaltki palju isikust, kes nimetas end Cindy Welleriks.

Siia tuli Cindy kolm päeva tagasi Edinburghist. Matt oli ta kannul käinud isegi daamide pesupoes, seejärel sõi peaaegu kõrvallauas lõunat. Isegi peatus samas väikeses hotellis, olles üürinud toa üle koridori, Cindy toa vastas. Kõige selle pärast puudus Mattil praegu vajadus neiule järele joosta. Tuleb ta ju nagunii hotelli, sest sinna jäid tema kesised asjad.

Mattile oli jätnud sügava mulje neiu pilk, mitte oskus jälgi segada. Mandlikujuliste põhjatute mustade silmade looritatud pilk tõmbas noormeest enda poole juba esimesest hetkest. Midagi taolist ei olnud Matt varem kogenud. “Poiss, ära pead kaota!” hoiatas ta ennast, jätkates kannatlikult jälitamist.

Cindy äraolekul tutvus Matt põhjalikult tema numbritoaga. Veetleva olevuse toa ülevaatus ei andnud mitte midagi uut.

Ehk ei puutugi neiu asjasse ja tema jälitamine on ilmaaegne? Sellegipoolest tuleb välja selgitada, kas ta oli rääkinud tõtt ärimehe majas toimunu kohta. Tema selgitus sellele kriminaalsele loole ja tema käitumine tol õnnetul päeval oli kuidagi segane. Pealegi oli mõningaid tundemärke, mille põhjal võis arvata, et röövlitel pidi olema majas abiline, kes tähelepanu äratamata juba varem peremehe ligiduses võis seista.

Teisest küljest aga ei ole ju midagi imelikku selles, et üks kunstihuviline paar kutsub enda juurde noore lootustandva kunstniku.

Vaatamata kõigele otsustasid Matti ülemused ikkagi seda versiooni kontrollida. Seati sisse Cindy ajutine jälgimine. Ausalt öeldes oli selle ettepaneku teinud Matt ise.

Miks?

Matt ei osanud täpselt öelda, millal oli tema peas tekkinud tema arvates loogiline sündmuste mudel, mille lõpus vilksatas Cindy Welleri kuju.

Helen Lancasteri ja tema bande poolt toime pandud röövist oli möödunud juba peaaegu kaks kuud. Röövlijõugu juht istus ammu trellide taga, süüdistatuna röövis ja kahe valvuri mõrvas. Terve varanduse maksma läinud smaragdidest kaelakee aga oli sellele vaatamata ikka veel leidmata. Ilmselt oli üks jõugu liikmetest hinnalise kaelakeega putket teinud.

Kogu uurimise aja oli Matti saatnud imelik rahutus. Mingi eelaimus keerles tal meeltes, võtmata lõplikku kuju. Ühel päeval aga oleks peas nagu mingi lüliti klõpsatanud, ja selgus oligi käes. Kannatamatusest värisedes vaatas Matt veel kord üle kõik sisevalvekaameraga võetud kaadrid majast, mis Heleni ja tema kuritegeliku bande rünnaku alla oli langenud. Ilmnes huvitav detail: politseipatrulli kohalejõudmise ja Helen Lancasteri ning tema kaaslaste arreteerimise ajal vilksatas maja ümbritsevas kukerpuuhekis naise siluett ja oli näha ka tema nägu. Matt palus kujutist suurendada ja uurija Gina MacGier nimetas hekis olnu nime – Cindy Weller.

…Matt kihutas trepist üles ja tormas mööda koridori, kiigates vasknumbritega uksi kahel pool ning jõudis lõpuks ukseni numbriga kakskümmend kaheksa. Ta surus võtme lukuauku, keeras seda, kuid jättis ukse avamata, selle asemel heitis ta pilgu vastasuksele. Huvitav, kas Cindy on koju jõudnud?

Mingi äkilise impulsi ajel astus ta kaks sammu üle koridori ja pani kõrva vastu lukuauku. Vaikus. Matt muigas. Tüdruk on seal, selles pole kahtlust.

Mees tõstis käe, koputas kergelt ja kuulis üsna kohe avaneva luku klõpsatust. Järgmisel hetkel elas Matt jälle läbi mällusööbiva momendi – tumedate ahvatlevate silmade pilgu. Need puurisid enda ees seisvat mees väga tähelepanelikult. Cindy Weller astus lävele, nõjatus õlaga uksepiidale ja ristas käed rinnal. Matt vaatas tütarlast ja tal oli tunne, nagu oleks kellegi rusikas talle kõva obaduse andnud. Cindy ümber oli tugev elektriväli. Matt tundis, kuidas tema juuksed kuklal püsti tõusid.

“Mida te soovite?” küsis Cindy kannatamatult.

Matt naeratas. Milline iludus – lihtsalt kaunitar, lihtsalt imetlusväärne! Ja mis peamine – tark! Ta teab ju täpselt, kes teda kogu tänase päeva jälitas, aga välja seda ei näita. Matt lubas oma pilgul libiseda üle enda vastas seisva neiu figuuri. Päeval oli ta olnud nahkpükstes ja -jakis. Praegu tal jakki enam seljas ei olnud ja Mattil oli hea võimalus teda täpsemalt silmitseda. Neiu keha oli tõepoolest harmooniline – peenike talje, ümarad puusad, sihvakad jalad ja meeldivad kumerused vajalikel kohtadel. Varrukateta topp jättis paljaks hea toonusega lihaselised käsivarred. Topi kaelusest kumerdusid fantaasialainet esilekutsuvad rinnad.

“Jah,” kohmas Matt õhku ahmides. Neiu põske tõusis puna.

“Olen Matt, tere!”

Tekkis väike paus. Matt ootas, et ka Cindy end esitleb, seda aga ei juhtunud.

“Elan teie vastas,” teatas Matt huviga üle Cindy õla kiigates. Tegelikult oli ta toa juba piinliku hoolikusega üle vaadanud ja teadis täpselt, kus midagi asub.

“Äkki leidub teil ülearune käterätik, minu omad viis toatüdruk hommikul ära ja unustas uued tuua…”

Cindy astus vasakule, kus asus tilluke vannituba, võttis varnast mürkrohelise käteräti ja ulatas Mattile.

“Tänan!”

“Pole tänu väärt.”

Järgmisel hetkel nägi Matt enda ees sulguvat ust ja kuulis luku keeramise raginat. Samme ei olnud kuulda, järelikult seisis Cindy ukse taga ja kuulatas koridoris toimuvat. Väga huvitav…

Matt naasis oma tuppa, haaratuna mõttest, et Cindyt ei näi tema jälitamine sugugi häirivat. Mingit hirmu tundmata oli ta oma hotellituppa tagasi tulnud. Aga järsku teeb ta ainult sellise näo, et jälitamine teda rööpast välja ei löö? Olgu kuidas on, igal juhul teeb tema meelekindlus talle au. Oma politseinikukarjääri jooksul kohtus Matt esmakordselt nii enesekindla, kauni ja ihaldusväärse kahtlusalusega.