Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle on käsiraamat, mille koostas tunnustatud briti kliiniline psühholoog Gillian Butler. Käesolev raamat pakub tõsielulisi näiteid ja on lihtsalt kasutatav käsiraamat sotsiaalärevuse ja häbelikkuse käes kannatavatele inimestele, nende lähedastele ja sõpradele ning neid abistavatele professionaalidele, nt psühholoogidele, arstidele, terapeutidele. Kõik meist tunnevad end mõnikord rumalana, igaüht võib vaevata piinlikkus, tunne, et ta pälvib hukkamõistu ja kriitikat, aga probleemiks kujuneb see siis, kui hakkab kõigutama inimese eneseusku ega lase teha seda, mida inimene tahaks. Kognitiiv-käitumisteraapia ravib meeleoluhäireid, muutes negatiivseid mõtlemismalle. See on tänapäeval rahvusvaheliselt tunnustatud meetod, mis aitab ületada pikaajalisi häireid, nagu paanikahood, depressioon, ärevus, hasartmängusõltuvus ja mõningad söömishäired.
Оглавление
Gillian Butler. Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle
Tänu
Sissejuhatus
ESIMENE OSA. Sotsiaalärevuse lahtimõtestamine
1. Mis on sotsiaalärevus?
2. Häbelikkus
3. Kas sotsiaalärevus läbib kõiki mõtteid? Mõtlemise keskne osa
4. Kust sotsiaalärevus tuleb? Mis seda põhjustab?
5. Sotsiaalärevuse lahtiseletamine: mis toimub sotsiaalärevuses inimesega
TEINE OSA. Sotsiaalärevusest ülesaamine
6. Lähtepunktid
7. Mõttemustrite muutmine
8. Kuidas teisiti tegutseda
9. Eneseteadlikkuse vähendamine
10. Enesekindluse kasvatamine
11. Kokkuvõtteks
KOLMAS OSA. Valikulisi abimaterjale
12. Kuidas ennast kehtestada
13. Kiusamise ohvri minevikukoorem
14. Lõdvestumine
Lisa
Отрывок из книги
Viimase kahe-kolmekümne aasta vältel on psühholoogilise abi vallas toimunud revolutsioon. Psühhoteraapia kontseptsiooni teket mõjutasid suuresti Freud ja tema järgijad ning läinud sajandi esimesel poolel domineerisid psühhoanalüüs ja psühhodünaamiline teraapia. Pakuti pikaaegset ravi, mis oli määratud paljastama isiklike probleemide lapsepõlvest tulenevaid põhjusi, ent vaid neile, kes võisid seda endale lubada. Mõned laiema patsientuuri pärast südant valutavad praktikud üritasid seda ravimeetodit varieerida (pakkudes näiteks lühendatud ravi ja rühmateraapiat), kuid vajadus abi järele oli nii suur, et sellest üksi jäi väheks. Ehkki leidub hulgaliselt inimesi, kes on psühhoteraapiast abi saamises veendunud, pole teraapia viljelejad ise näidanud üles erilist huvi tõestada, et patsientidele pakutavast olnuks ka tegelikult abi.
Vastusena psühhodünaamilise ravi piiratud kättesaadavusele ja napile tõendusmaterjalile selle tulemuslikkuse kohta töötati 1950. ja 1960. aastatel välja tehnikad, mis võetakse kokku „käitumisteraapia“ mõiste alla. Nendel on kaks ühist tunnusjoont. Esiteks on nende eesmärk kaotada sümptomid (nagu ärevus), tegeledes sümptomite enestega, mitte niivõrd kunagiste tekkepõhjustega. Teiseks olid need tehnikad seotud õppimismehhanisme puudutavate tõenduspõhiste teadusuuringutega. Käitumisteraapia kasutajad keskendusid tõendatud tehnikatele või halvemal juhul sellistele, mida oleks võimalik järele kontrollida. Kõige kasulikumaks osutusid need sotsiaalärevuse ravis, eriti lihtfoobiate (näiteks looma(de) – või kõrgusekartus) ja agorafoobia ravis, mis teadaolevalt alluvad halvasti tavalistele psühhoteraapia võtetele.
