Читать книгу Equestria Girls. Vikerkaar rokib - Gillian M. Berrow - Страница 5

Ponid bändis!

Kevadmuusika tulvas Videvikusära avali aknast sisse. Ta kuulis mesilasi ristikheinas sumisemas, linnukesi nende uutes pesades siutsumas ja kõiki oma sõpru kilkamas ja naermas, kui nad väljas ponimaa värskel rohelisel murul kepsutasid.

Videvik heitis pilgu aknast välja. Vikerkaaresööst kargas aias õhku, et edvistada oma uusima hüppega. Võbelus näkitses vaikselt karikakraid. Haruldus kepsutas nii, et ta kübara lindid ja lipsukesed sooja tuulekese käes lehvisid, ja Õunarüüp laulis rõõmsat kevadlaulukest.

„Sõbrale võid kindel olla, ta jääb sinu kõrvale. Kindel see, et lõbu ees, kui päeva seltsis veedame.”

Videvikusära naeratas. Väga mõnus oli pärast inimeste maailma Kenterloti keskkoolis läbielatud seiklust taas kodus olla. Ta puudutas õrnalt harmoonia elemendiga krooni oma peas. Tore, et ka võlukroon jälle tema peas oli. Aga ikkagi tundis ta puudust neist teismelistest tüdrukutest, kes olid nii ponide moodi, keda ta tundis ja armastas, aga kellest igaüks oli samas nii eriline. Videvikusära mõtles, mida tüdrukud küll teha võiks. Ta teadis, et Kenterloti keskkoolis korraldatakse igal aastal kevadkarneval. Ehk on ta sõbrad seal? Ehk mängib nägus Välkvalve laval kitarri? Ehk laulavad ka need tüdrukud, just nagu tema sõbrad siin?

Kindlasti on kooli juurde üles pandud vaateratas, pisikesed Ameerika mäed ja värviliste ponidega karussell. Seal on kabiin naljakate fotode tegemiseks, palju mänge ja kõiksugu maitsvaid toite. Haruldus keeraks oma armsa kabrioleti parkimiskohale. Võbelus kilkaks naudingust, kui lõbustusi näeks, ja Videvikusära istuks kohe tema kõrval, valmis lõbust osa saama.

Videvikusära kujutas seda nii elavalt ette, et unelm tundus peaaegu tõeline.

Haruldus heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja silus paika ühe oma lopsakatest tumedatest lokkidest. Ta tahtis Kenterloti keskkooli kevadkarnevalil võrratu välja näha! Ta kandis oma lemmikkostüümi – teemandid sädelesid ta ilusal seelikul, moodsatel saabastel ja isegi lokkis juustes. Peeglist märkas ta, et ka teised sõbrad on teel kooli poole.

Kõnniteel kihutasid tõukeratastel võidu Õunarüüp ja Vikerkaaresööst. Kui Õunarüüp Haruldust ja Võbelust märkas, haaras ta peast kauboimütsi ja viipas sellega tüdrukutele: „Terekest, tüdrukud!”

Kiiresti ja osavalt seiskas Kenterloti staarsportlane Vikerkaaresööst oma tõukeratta muruservas. „Kõik sõbrad on koos!” ütles ta. Ta tõmbas taskust telefoni ja tegi kabrioletis istuvatest sõpradest pilti.

„Ja mõnusas hoos,” vastas Haruldus vestlusest laulu tehes.

„Hei, vaadake, mis pilt,” võttis Vikerkaar viisijupi üle ja vajutas nuppu, et kõigile tüdrukutele fotost koopia saata.

„Tere kõikidele! Eks ole, karnevali kaunistused on kõigi aegade parimad? Mina aitasin lindid eriti sädelevaks teha!” Roosa Pirukas väntas sätendaval rattal nende juurde, ise innukalt kella lastes.

Tüdrukud hüppasid autost välja ja Haruldus jätkas laulmist.

„Küll erinevad oleme, ent teame – kokku kuulume. Ja iga järjekordne päev me sõprust tugevamaks ...”

„Teeb!” laulsid kõik koos.

Nad võtsid üksteisel käe alt kinni ja kepsutasid lauldes lõbustuste poole.

„Ringi torman nagu tuul, lauluviisid aina suul, iial puhata ei saa, mul on sõbrad parimad.”

Neist möödus DJ, kes suundus parajasti karnevalile plaate keerutama, kui Vikerkaaresööstule tuli sõnum. „Tüdrukud, te laulate päris hästi. Ega te pole mõelnud bändi teha?” luges Vikerkaar kõva häälega ette. DJ tõmbas moodsad päikeseprillid ninale ja pilgutas neile silma.

Võbelus itsitas häbelikult. Haruldus paistis üllatunud. Roosa kilkas heameelest. Õunarüüp noogutas soovitust tõsiselt kaaludes pead ja Vikerkaaresööstu näole valgus vaimustunud naeratus: „Väga hea mõte!”

„Bänd? Kas keegi mainis bändi? Mina kavatsesin bändi teha ja minust saab staar, sest Kõikvõimas Triksi on maailma kõige parem laulja!” Triksi marssis tüdrukutest nina püsti mööda, suvatsemata isegi tere öelda.

„Selleks, et bändist asja saaks, on vaja erilist võlujõudu,” ütles Õunarüüp.

„Millist siis?” küsis Võbelus.

„Sellist, nagu meil on!” vastas Õunarüüp. „Sõpruse võlujõudu.”

„Ja eriti tähtis on laulda ja lõbutseda!” ütles Roosa. Seda näitas ta kohe ka ette ja teised tüdrukud lõid kaasa.

„Ringi torman nagu tuul, lauluviisid aina suul, iial puhata ei saa, mul on sõbrad parimad.”

Nende esimene peatus oli karussellil. Tüdrukud hüppasid hobustele just siis, kui muusika algas. Üles ja alla, üles ja alla, muudkui ringi ja ringi käis sõit!

„Nõõ!” hõikas Haruldus.

„Juhhuu!” hõiskas Õunarüüp.

Võbelus silitas karusselliponi lakka. Ta armastas kõiki loomi. Roosa avastas üllatusega, et tema roosa poni on üpriski ta enda nägu. Haruldus võttis välja telefoni ja hakkas sõpradest videot tegema.

Tüdrukutel oli nii lõbus!

„Filmi ruttu üles laen, naljatades möödub aeg. Sõbrad lahedad ja vahvad, kes küll paremaid võiks tahta!” laulsid nad.

Siis tegid nad ühe sõidu Ameerika mägedel ja kilkasid, kui vagun hoogsalt kurve võttis ja mägedest alla sööstis. Ikka veel hingetuna tormasid nad suhkruvatti ostma. Roosa Pirukas poseeris foto jaoks koos suhkruvatiga. Suhkruvatt nägi välja täpselt ta juuste moodi! Roosa ei suutnud selle kaunistamisele vastu panna. Ta haaras peotäie komme ja pistis need suhkruvatipuhma peale, nii et need nägid välja nagu silmad. Suuks sättis ta lagritsariba.

Vikerkaaresööst klõpsas Roosast ja ta suhkruvatist foto.

Lintidega kaunistatud majakeses mängis DJ karnevali jaoks taustamuusikat. Muusika haaras kaasa ja tüdrukud muudkui laulsid. Siin oli nii lahe!

Õunarüüp ja Vikerkaaresööst ei suutnud vastu panna inimese veetünni kukutamise mängule, aga nad olid nii head viskajad, et iga vise tabas märki – ja tünni kohal istuja kukkus vette. Siis tormasid nad rõngaviskemängu juurde ja võitsid armsa pehme mängujänku. Nad kinkisid selle Võbelusele, kellele jänku väga meeldis.

Võbelus ja Roosa lõbutsesid pildistamisalal. Võbelus pistis pea läbi vineerplaadi augu ja paistis nüüd teiselt poolt vaadates armsa karuna. Roosa pistis pea läbi teise augu ja temast sai kloun. Haruldus saatis pildid kohe sõnumiga Õunarüübile ja Vikerkaarele.

Haruldus uuris end kõverpeeglist. Ta nägi nii imelik välja – ja just siis klõpsas Vikerkaaresööst temast pildi. Haruldus sööstis talle kisades ja naerdes järele!

„On sõnum vahel segane,” hakkas Haruldus laulma, kui ta Vikerkaaresööstult telefoni haaras.

„Ent meile ikka lõbu teeb,” laulis Vikerkaaresööst vastu.

„Meil tuju lõbus, kajab naer ja tegemist on kogu aeg,” laulsid teised tüdrukud lähemale tulles mahedalt ja püüdsid samuti Haruldusest tehtud naljakat pilti näha.

Triksi kõndis vahvlijäätisega mööda ja heitis tüdrukutele kõõrdpilgu. „Mina küll ei laseks sõpradel minust koledaid pilte teha,” ütles ta.

„Äh, Triksi,” ütles Roosa. „Nad lollitavad niisama. Tule koos meiega kabiini pildistama.” Aga Triksi ei tahtnud.

Tegemist jätkus terveks päevaks. Õunarüüp ja Vikerkaaresööst tõmbasid mõlemad õnneloosi ja võitsid Haruldusele pehme mängukiisu. Vasaramängus olid nad mõlemad vasaraga kella tabamises nii osavad, et võitsid auhinnad kõigile oma sõpradele. Nad tegid üksteisest tonnide viisi naljakaid fotosid ja samal ajal ei lõpetanud nad hetkekski laulmist.

„Sõbrale võid kindel olla, ta jääb sinu kõrvale. Kindel see, et lõbu ees, kui päeva seltsis veedame.”