Читать книгу Knock-out: karrikatuurid ja vested - Gori - Страница 31

„Austatud härra, olen täieliselt teie teenistuses ja olen valmis astuma välja püstolitele, kui nõuate seda. Tean, te põlgate mind. Ja see on loomulikki, sest olen oma isikuga seganud teie õnnesse. Kuid ei toiminud nii seepärast, et tahtsin purustada teie õnne, vaid seks, et teie õnne teilt mitte ära lasta minna. See kõlab küll veidra paradoksina, kuid lubage, et seletan teile asjaloo. Ärge arvake, et tahan sellega muuta teie arvamisi, vaateid ja tundmusi enda vastu. Oo ei — armuandi ei palu kunagi! Teen seda seepärast, et olen kindlas arvamises, et tunnete oma naist väga vähe… Kas tahate mind kuulata?“

Mees vastas ükskõikselt:

„Ei taha enam midagi teada sellest naisest! Meie vahel on kõik lõpetatud ja ma ei astu enam iial üle ta ukseläve!… Ja milleks kõik need seletused? Tõsiasi jääb tõsiasjaks ja kõik muu ei ole põrmugi tähtis!..“

„Vabandage, kuid olen siiski teisel arvamisel ja jutustan teile siiski selle loo, ja te ei tohi mulle seda keelda. Iga süüalune võib anda kuriteo kohta seletuse, ehk küll on hoopis iseküsimus — kas need seletused parandavad asja või ei. Käesoleval juhul olen mina süüalune ja teie peate kuulama mu seletust!“

„Noh, hea küll, ei ole nii väiklane nagu arvate. Jutustage!..“

Istusin ta vastu toolile.

„Kas teie naine tunnistas vabatahtlikult üles, et veetsime möödunud öö kahekesi?“

„Jah… kuid oleksin ta ülestunnistusetagi saanud teada!“

„Te ei oleks sellest kunagi saanud teada!.. Kuid teie naine ei ole teid kunagi tahtnud petta ja seepärast rääkis ta teile kõik puhtsüdamlikult… Kuid jutustan algusest.

Eile õhtul saatsin teie naist teatrist koju. Vestlesime täiesti ilmsüütutest asjadest ja ei lubanud kordagi endale pigistada ta käevart tugevamini, kui seda nõuab viisakus.

Teie maja eesukse juures jätsime jumalaga.

Ta ei vabastanud mu kätt ja tundsin, kuidas ta sõrmed värisesid. See rääkis mulle palju ja ma tahtsin minna.

Kuid ta ei lasknud.

Ta kiskus noorte valgete hammastega oma värisevast käest kinda ja hakkas silitama mu kätt.

„Kui väike ja pehme käsi teil on!.. Teil on just samasugune käsi kui minu mehel, kui minu Karlil!“

Tahtsin vabastada oma käe, kuid ta surus sõrmed tugevamini kokku.

„Ärge minge veel!.. Kuhu tõttate?.. Ons teil tingimata vaja minna?“

„Ei ole… Mul ei ole kuhugi vaja minna. Mind ei oota keegi…“

Ta mõtles veidike ja ütles siis paluvalt:

„Kas te ei tahaks tulla minu poole? Joome klaas teed… Mul on üksi nii igav!“

Olin nõus.

Ta haaras mu käe alt ja sammusime trepist üles. Äkki ütles ta:

„Võtke mul tihedalt kaenla alt kinni… Soo, sedaviisi… Mu mees hoiab mind ikka nii…“

Enne uksest sisseastumist sõnas ta järsku: „Suudelge mind palele… Noh, suudelge! Mu Karl suudleb mind ikka enne tuppa astumist!“ Suudlesin teda.

Astusime tuppa.

„Võtke mu mantel seljast… Mitte nii!.. Tõmmake mind rohkem enda vastu. Vaadake, nii jah!.. Mu Karl teeb ikka nii!“

Siis istusime laua ääre ja ta käskis teenijat tuua teed.

„Istuge mu kõrvale… Lähemale… Nii!.. Pange oma käsi mu piha ümber… Kõvemini!.. Karliga joome ikka niiviisi teed!“

Siis sõnas ta:

„Soo, jätke nüüd teejoomine ja süüdake pabeross, kuid enne suudelge mind… Üks suudlus otsale ja teine huultele!“

Tegin, kuidas ta käskis.

„Ah, mitte nii!.. Peate suudlema kirglikumalt. Avage huuled, nii et hambad puutuvad hambaid… Karl suudleb mind ikka nii!..“

Tegin, kuidas ta käskis. Suudlesin teda kaua. Siis vabastas ta enda mu sülelusest ja silmitses mind uurivalt.

„Teil on vurrud, kuid Karlil ei ole… Te ajate nad maha, jah?“

„Lubage… mulle ei sobi paljaks aetud nägu… jälle…“

„Ah, jätke… Te ajate vurrud maha!.. Toon kohe noa!..“

Ta tõi noa ja ma ajasin vurrud. Ta põimis oma soojad käed mu kaela ümber:

„Soo, võtke mind nüüd sülle!..“

Võtsin ta sülle.

„Miks hoiate mind nii külmalt. Pange oma käsi mu kaenla alt läbi ja pigistage… Kõvemini… Nii!..“

Ta laskis pea mu rinnale.

„Mis lõhnaõli teil on?“

„Sirel!“

„Oo, see ei lähe! Karl armastab ainult reseedat… Toon kohe!..“

Ta tõi lõhnaõli ja piserdas mulle riietesse. Siis laskus ta mu rinnale ja silitas mu juust.

„Teil on liig pikad juuksed… Karl ei kanna nii pikki juukseid. Lõikan nad kohe lühemaks!“ ja tõi käärid.

„Vabandage… see ikka ei lähe!.. Mind ei tunne enam keegi ära… Ja üldse — näen, et kohtlete mind teatud mõttes aseainena… Kuid pean tähendama, et olen egoist ja…“

Tõusin püsti.

Ta vaatas mulle energiliselt otsa.

„Kas tahate minna?.. Teadke siis, et lasen endale kuuli pähe… Ei või enam minutitki olla üksi… ja siis on kõik teie süü!“

Istusin tagasi toolile. Sain aru, et ta ei naljata. Vaikisin ja lasksin pügada lühemaks oma juukse.

„Lahk on teil keskel… Kammin küljele… Karl kannab lahku küljel. Niisugune on tema soeng!“ Ta suges mu juukse pahemale küljele.

„Soo. Teie nimi on Arnold, eks ole? Teate, hüüan teid Karliks. Ja teie hüüdke mind lihtsalt Klaaraks… Jah?“

„Jah!“

Ta istus mu sülle.

„Karl!.. Mu magus, ainus väike Karl! Oo kuidas armastan sind!“

Ta litsus enda tugevasti vastu mind ja otsis oma huultega mu huuli. Ta ilusad silmad olid pooleldi suletud ja paled õhetasid nagu tulepaiste.

Siis lõi ta järsku silmad lahti ja vaatas mulle otse silmi.

„Ah, miks näen ikka teie nägu oma ees!.. Teie nägu on hoopis teistsugune kui Karlil. Aga teate, kustutan tule, siis ei näe ma teie nägu!“

Ta kustutas tule.

Siis laskus ta noor tuksuv keha jälle mu põlvedele.

„Vabasta mind armukadedatest rõivadest, Karl. Oo kuidas ihkan sind, mu väike Karlike… Suudle mu õlga!.. Kirglikumalt!.. Veel!.. Eks ole mu ihu pehme nagu siid?..“

„Jah, su ihu on pehme nagu siid, see on nagu kasemahl…“

Ta pani oma väikese palava käe mu suule.

„Ärge rääkige!.. Rikute oma häälekõlaga kõik! Teil on bariton, kuid Karlil on tenor!.. Ärge rääkige midagi!“

Vaikisin.

Siis… …

Olin talle iga minut Karl ja ainult Karl. Ta andus Karlile, aga mitte mulle. Ta elas kõik silmapilgud teile, aga mitte minule.

Ta pidi armastama, kuid teid ei olnud. Ja ta võttis minu. Kuid mitte minule ei annud ta oma hinge, milleta ka kõige ilusamad viivud on väärtuseta, vaid teile. Tema keha oli minu, tema hing aga oli teie ja on ikka teie ja ei kuulu kunagi kellelegi teisele. Ses olen kindel.

Olen lõpetanud!.. Nüüd teate kõik ja nüüd otsustage, kuidas tegutseda!“

Ta tõusis püsti ja võttis kinni mu käest.

„Tänan teid!.. Tänan teid, et jäite ta juure!.. Kui te seda poleks teinud, oleks ta astunud mõne mõtlemata sammu… Läheme kohe ta juure, te tulete kaasa… Pean paluma andeks… Läheme!“

Astusime välja ja kutsusime voorimehe.

Aasta 1920