Читать книгу Cthulhu kutse - Говард Лавкрафт - Страница 6

Minu arust pole olemas midagi absurdsemat kui lihtsa ja mõistuspärase harjumuslik seostamine, mis näib valdavat hulkade psühholoogiat. Mainige bukoloogilist jänki külakanti, käpardlikku ja vintskeloomulist surnumatjat ja õnnetut äpardust hauakambris, ja üheltki keskmiselt lugejalt ei saa nõuda, et ta eeldaks rohkemat kui lopsakat, ehkki groteskset komöödiat. Ometi teab jumal, et sellel argisel lool, millest George Birchi surm mul rääkida lubab, leidub tahke, mille kõrval mõned meie kõige mustemad tragöödiad tühistena tunduvad.

Birch ei kõnelnud sellest juhtumist kunagi, kui seda vältida sai. Sama tegi tema kauaaegne arst, doktor Davis, kes suri aastaid tagasi. Üldiselt väideti, et vigastus ja šokk olid õnnetu vääratuse tagajärg, kui Birch oli ennast üheksaks tunniks Peck Valley kalmistu hauakambrisse luku taha jätnud. Kuid ehkki see oli kahtlemata tõsi, leidus teisi ja tumedamaid asju, mida too mees mulle enne oma lõppu joobnud deliiriumis tihtipeale sosistas. Ta usaldas mind, sest ma olin tema arst, ja peale selle, kui Davis suri, tundis ta tõenäoliselt vajadust kedagi teist usaldada. Ta oli poissmees, ilma ainsagi sugulaseta.

Enne 1881. aastat oli Birch Peck Valley surnumatja ja isegi taoliste isendite kohta oli ta väga tölp ja primitiivne. Teod, mida talle minu kuuldes omistati, oleksid tänapäeval vähemalt linnas uskumatud, ja isegi Peck Valley oleks kergelt judisenud, kui ta oleks tundnud selle matusekunstniku kerglast eetikat sellistes küsimustes nagu kallist raha maksva, kirstukaane all nähtamatu laudsilepaneku riietuse omamine ja väärikuse aste, mida tuli säilitada, paigutades ja kohandades elutute üürnike nähtamatuid kehaosi mahutitesse, mis ei olnud just alati kõige piinlikuma täpsusega välja mõõdetud. Birch oli täiesti ilmselt lodev, tundetu ja professionaalselt küündimatu, kuid ma arvan siiski, et ta polnud pahatahtlik mees. Ta oli üksnes tuima loomuga teoinimene – mõtlematu, hoolimatu ja vindine, nagu tõendab tema juhtum, mida võinuks kergesti vältida, ja ilma selle pisukese kujutlusvõimeta, mis hoiab keskmise kodaniku maitset teatud kindlates piirides.

Mul on raske otsustada, kust nimelt Birchi looga pihta hakata, sest ma pole mingi kogenud jutuvestja. Arvan, et alustada tuleks 1880. aasta külmast detsembrist, kui maapind külmus ja hauakaevajad leidsid, et nad ei saa kevadeni enam uusi haudu kaevata. Õnneks oli küla väike ja suremus madal, mistõttu osutus võimalikuks pakkuda kõigile Birchi elututele hoolealustele ajutist varjupaika üksikus igivanas hauakambris. Pakaselise ilmaga muutus surnumatja kahekordselt letargiliseks ja näis, nagu oleks ta lohakuses koguni iseennast ületanud. Mitte kunagi ei klopsinud ta kokku nii rohmakaid ja äbarikke kirste ega eiranud jultunumalt hauakambri ukse ees oleva roostes luku vigasust, kui ta nii ükskõikse ohjeldamatusega ust lahti ja kinni paugatas.

Viimaks saabus kevadsula ja morni vikatimehe üheksa tumma lõikuse jaoks, mis kambris ootasid, valmistati usinalt ette hauad. Birch, kellel polnud vähimatki lusti äravedamise ja mahamatmisega jännata, alustas ümberpaigutamistööd ühel ebasõbralikul aprillihommikul, kuid jättis selle enne lõunat pooleli kõva vihma tõttu, mis tema hobust ilmselt ärritas, olles kõigest ühe koolnu tema alalisse puhkepaika asetanud. See oli üle 90 aasta vana Darius Peck, kelle haud polnud surnukambrist kaugel. Birch otsustas, et alustab järgmisel päeval väikesest vanast Matthew Fennerist, kelle haud oli samuti läheduses, kuid lükkas asja tegelikult kolmeks päevaks edasi ega hakanud tööle enne kui Suurel Reedel, 15. aprillil. Olles vaba ebausust, ei teinud ta seda päeva märkamagi, ehkki ta hiljem alati keeldus tollel saatuslikul nädalapäeval midagi olulist tegemast. Kindlasti muutsid tolle õhtu sündmused George Birchi kõvasti.

Niisiis reede, 15. aprilli pärastlõunal asus Birch hobuse ja vankriga teele hauakambrisse, et Matthew Fenneri surnukeha ära viia. Ta tunnistas hiljem, et ei olnud päris kaine, ehkki tal polnud siis käsil padujooming, mille abil ta hiljem üritas teatud asju unustada. Ta oli vaid piisavalt uimane ja hooletu, et vihastada oma tundlikku hobust, kes hauakambri juurde aetuna tigedalt hirnus, jalaga maad kraapis ja pead peaaegu samamoodi loopis nagu tol varasemal korral, kui vihm oli teda ilmselt ärritanud. Päev oli selge, kuid puhuma oli hakanud kõva tuul, ja kui Birch raudukse lukust lahti keeras ja künkanõlva sisse kaevatud kambrisse astus, oli ta rõõmus, et varju alla sai. Mõni teine poleks vast nautinud niisket lehkavat kambrit, kuid Birch oli tol ajal tölp, ja ainus, mis teda huvitas, oli leida õige haua jaoks õige kirst. Ta ei olnud unustanud kriitikat, mis puhkes, kui Hannah Bixby sugulased, kes tahtsid viia tema surnukeha kalmistule linnas, kuhu nad olid kolinud, leidsid tema hauakivi alt kohtunik Capwelli puusärgi.

Valgus oli hämar, kuid Birchil oli hea nägemine ja ta ei võtnud kogemata Asaph Sawyeri kirstu, ehkki see oli väga sarnane. Tegelikult oligi ta teinud selle kirstu Matthew Fenneri jaoks, kuid oli lõpuks selle kui liiga kohmaka ja äbariku pentsikus härdushoos kõrvale visanud, kuna talle meenus, kui lahke ja helde väike vanamees oli tema vastu olnud, kui ta viie aasta eest pankrotis oli. Ta andis vana Matti heaks parima, mida tema oskused võimaldasid, kuid oli küllalt säästlik, et kõrvale heidetud eksemplar alles hoida ja see ära kasutada, kui Asaph Sawyer pahaloomulise palaviku kätte suri. Sawyer ei olnud armastusväärne mees ja tema suisa ebainimlikust kättemaksuhimust ja heast mälust tõelise või kujuteldava ülekohtu peale räägiti palju lugusid. Birch ei tundnud tema ees mingit süümepiina, kui määras talle lohakalt tehtud kirstu, mille ta nüüd Fenneri oma otsides kõrvale lükkas.

Just siis, kui ta oli vana Matti kirstu ära tundnud, lajatas uks tuule käes kinni, jättes ta veelgi sügavamasse hämarusse kui enne. Kitsas aken ukse kohal lasi sisse ainult nõrku kiiri ja tuulutusava niisama hästi kui üldse mitte, nii et Birch oli sunnitud pimesi kobama, kui ta pikkade kastide vahel peatumisi ukselingi poole liikus. Ta lõgistas keset sünget hämarust roostes käepidet, nügis raudtahvleid ja pani imeks, miks massiivne sissekäik oli nii äkitselt tõrksaks muutunud. Keset seda hämarust hakkas ta ka tõde taipama ja valjusti hüüdma, just nagu võiks tema hobune väljas rohkemat teha, kui vastuseks kaastundlikult hirnuda. Sest kauaks lohakile jäetud link oli ilmselt katki, jättes hooletu surnumatja omaenese tähelepanematuse ohvrina hauakambrisse lõksu.

Lugu juhtus ilmselt pärastlõunal kella poole nelja ajal. Loomult flegmaatiline ja praktiline Birch ei hõikunud kaua, vaid asus kobamisi otsima paari tööriista, mida ta mäletas kambrinurgas näinud olevat. On kaheldav, kas olukorra jubedus ja erakordne veidrus talle üldse mõju avaldasid, kuid pelgast tõigast, et ta oli inimeste igapäevastest askeldustest nii kaugele vangistatud, piisas tema põhjalikuks ärritamiseks. Tema päevatöö oli kurval kombel katkestatud ja oli ilmne, et kui juhus peatselt mõnda hulkurit sinna ei too, tuleb tal jääda võib-olla terveks ööks või kauemakski. Jõudnud varsti tööriistahunnikuni ja valinud välja haamri ja peitli, naasis Birch üle kirstude ukse juurde. Õhk oli muutumas äärmiselt ebatervislikuks, kuid sellele asjaolule ei pööranud Birch pooleldi tunde järgi lingi raske ja roostetanud metalli kallal rassides vähimatki tähelepanu. Ta oleks andnud palju laterna või küünlajupi eest, kuid kuna neid polnud, sahmis ta poolpimesi nii kuidas suutis.

Kui ta taipas, et link oli lootusetult järeleandmatu – vähemalt selliste viletsate tööriistadega ja sellistes võigastes tingimustes, nagu need olid –, vaatas Birch ringi, otsides teisi võimalikke pääsemisteid. Kamber oli kaevatud künkanõlva sisse, mistõttu kitsas tuulutusava kulges mitu jalga läbi maa, tehes selle suuna täiesti lootusetuks. Ent kõrge pilusarnane aken ukse kohal telliskivifassaadis andis tubli töömehe käes ehk laiemaks teha; seetõttu jäi Birchi pilk sellele pikalt püsima, kuni ta pead murdis, mis vahenditega selleni küündida. Kambris polnud midagi redelisarnast ja kirstunišid külgedes ja tagaseinas, mida Birch harva kasutama vaevus, ei võimaldanud ukse kohale mingit juurdepääsu. Võimalike astmetena võisid kõne alla tulla vaid kirstud ja Birch jäi mõtlema, kuidas neid kõige etemini paigutada. Ta arvas, et kolm kirstukõrgust võimaldab tal aknani ulatuda, kuid neli oleks paremini passinud. Puusärgid olid kaunis ühtlased ja neid andis üksteise otsa kuhjata nagu ehitusplokke; niisiis hakkas Birch arutama, kuidas ta saaks neid kaheksat kõige kindlamini ära kasutada, et püstitada nelja kirstu kõrgune platvorm. Aru pidades soovis ta tahtmatult, et tema kavandatava trepi osad oleksid tugevamalt tehtud. Kas tal jagus ka kujutlusvõimet soovida, et need oleksid tühjad, on üpris kaheldav.

Lõpuks otsustas Birch teha kolmest seinaga paralleelsest kirstust aluspõhja, asetada sellele kaks korrust, kummaski kaks kirstu, ja nende otsa ühe üksiku puusärgi, mis täidaks jalgealuse ülesandeid. Sellisest rajatisest sai suurema koperdamiseta üles ronida ja see tagas vajaliku kõrguse. Ent veelgi targem oli kasutada pealisehituse toetamiseks põhjana ainult kahte puusärki, jättes ühe varuks, et seda tippu asetada, kui väljatungimise vägitüki teostamine veelgi suuremat kõrgust peaks nõudma. Ja nii rassis vang videvikus, vinnates suurt tseremoonitsemata surelikkuse tundetuid jäänuseid, ja tema miniatuurne Paabeli torn kerkis rida-realt. Mitu kirstu hakkas ägedast kohtlemisest pragunema ja Birch võttis nõuks jätta väikese Matthew Fenneri kirstu kõige pealmiseks, et tal oleks jalge all nii kindel pind kui vähegi võimalik. Poolpimeduses valis ta peaasjalikult katsumise teel õige välja, sattudes sellele suisa juhuslikult, sest peale seda, kui ta oli kirstu kogemata asetanud kolmandasse ritta teise puusärgi kõrvale, langes see talle kätte otsekui mingi veidra tahte mõjul.

Kui torn oli viimaks valmis, istus Birch oma sünge ehitise alumisel astmel, valutavad käed süles puhkamas. Siis ronis ta tööriistadega ettevaatlikult üles ja jäi kitsa akna ette rinnutsi seisma. Avause ääred olid üleni tellistest ja ei tundunud olevat erilist kahtlust, et ta suudab peatselt augu peitliga küllalt suureks teha, nii et tema keha läbi mahuks. Kui tema haamrilöögid sadama hakkasid, hirnus hobune väljas toonil, mis võis olla julgustav ja võis olla pilkav. Mõlemal juhul oleks see kohane olnud, sest kergena tundunud tellisseina ootamatu sitkus oli igatahes pilkavaks märkuseks surelike lootuste tühisuse kohta ja hakatuseks ülesandele, mille teostamine vajas kõikvõimalikku ergutamist.

Saabus videvik, mis leidis Birchi üha rassimas. Ta töötas nüüd enamjaolt tunde järgi, sest uuesti tihenenud pilved katsid kuu kinni, ja ehkki töö edenes aeglaselt, tundis Birch rõõmu sisseuuristuste ulatuse üle avause all- ja ülaservas. Ta oli kindel, et pääseb keskööks välja, ja temale omaselt ei tulnud talle pähe ühtegi võigast mõtet. Häirimatuna rusuvatest mõtisklustest aja, koha ja jalgealuse seltskonna üle, toksis Birch filosoofiliselt tellismüüritist tükkideks, vandus, kui mõni kild talle näkku lendas, ja naeris, kui mõni tükk tabas üha rohkem erutuvat hobust, kes küpressipuu all maad kaapis. Mõne aja pärast oli auk nii suur, et Birch üritas aeg-ajalt sellesse ronida, kügeledes nii, et kirstud tema all raksusid ja krägisesid. Ta leidis, et tal polnud vajadust paraja kõrguse kättesaamiseks veel kirstu oma jalge alla tõsta, sest auk oli täpselt sobival tasapinnal, et seda kasutada, niipea kui selle suurus seda lubab.

Oli kindlasti vähemalt juba kesköö, kui Birch jõudis järeldusele, et ta mahub läbi akna. Hulgale puhkepausidele vaatamata väsinud ja higistav, laskus ta põrandale ja istus pisut aega alumisel kirstul, et koguda jõudu otsustavaks ronimiseks ja hüppeks alla maapinnale. Näljane hobune hirnus ühtejärge ja suisa võikalt ning Birch soovis hetkeks, et see järele jääks. Kummalisel kombel polnudki ta oma peatsest pääsemisest ülevas meeleolus ja peaaegu pelgas jõupingutust, sest tema kehal oli varajase keskea lodevalt tüse kuju. Mööda pragunevaid kirste uuesti üles ronides tunnetas ta oma raskust väga teravalt, eriti siis, kui ta kõige kõrgemale jõudes kuulis jõledast raginat, mis andis märku, et puit purunes. Ilmselt oli ta kõige tugevamat kirstu jalgealuseks valides asjatult pingutanud, sest niipea, kui kogu tema keharaskus taas sellel lasus, vajus mädanev kaas sisse, kukutades ta kaks jalga allapoole ollusesse, mida isegi tema ei söandanud ette kujutada. Hullunult sellest helist või lehast, mis isegi õue hoovas, tõi ootav hobune kuuldavale kisenduse, mis oli hirnatuseks liiga meeletu, ja sööstis pööraselt läbi pimeduse minema, vanker tema kannul pööraselt kolisemas.

Birch oli selles koledas olukorras liiga madalal, et avardatud aknast hõlpsasti välja ronida, ent võttis oma jõu otsustavaks katseks kokku. Avause servadest kinni haaranud, üritas ta end üles vinnata, kui ta äkki veidrat takistust tundis – ilmset sikutust mõlemast pahkluust. Järgmisel hetkel tundis ta esimest korda tolle öö jooksul hirmu, sest kuidas ta ka ei pingutanud, ei suutnud ta lahti rabelda seletamatust haardest, mis ta jalgu järeleandmatus ahistuses hoidis. Tema sääremarjades tuikasid jubedad valud otsekui metsikutest haavadest ja tema ajus pöörles hirm läbisegi raugematu materialismiga, mis oletas pilpaid, lahtisi naelu või mõnda muud purunenud puusärgi manust. Võib-olla ta karjatas. Igatahes rapsis ja väänles ta meeletult ja masinlikult, kuni poolminestus tema teadvuse peaaegu varjutas. Vaist juhtis teda läbi akna väänlemisel ning roomamisel, kui ta oli niiskele maapinnale räntsatanud. Ilmnes, et ta ei suutnud kõndida, ja välja tulnud kuu pidi nägema kohutavat vaatepilti, kui Birch oma veritsevaid jalgu kalmistuvahi maja poole lohistas, sõrmed arutus rutus musta mulda kaapimas ja keha kuuletumas selle hulluksajava aeglusega, mis inimest painab, kui teda jälitab viirastus või luupainaja. Ühtki tagaajajat ilmselt siiski polnud, sest Birch oli üksi ja elus, kui kalmistuvaht Armington tema nõrga kriipimise peale ukse lahti tegi.

Armington aitas Birchi vaba voodi äärele istuma ja saatis oma väikese poja Edwini doktor Davise järele. Vaevatud mees oli täiesti teadvusel, kuid ei öelnud ühtki mõistlikku sõna, pomisedes ainult midagi selletaolist nagu: «Oh, mu jalad!», «Lase lahti!» või «…surnukambris kinni.» Siis saabus arst oma paunaga, esitas käredalt küsimusi ja võttis patsiendil seljast üleriided, kingad ja sokid. Haavad – sest mõlemad pahkluud olid Achilleuse kõõluste juurest hirmuäratavalt lõhki rebitud – näisid vana terapeuti suuresti jahmatavat ja lõpuks lausa kohutavat. Tema küsimused muutusid rohkem kui arstlikult teravaiks ja tema käed värisesid vigastatud jäsemeid sidudes, mähkides neid, otsekui tahtnuks ta haavu nii kähku kui võimalik pilgu eest varjata.

Davise pahaendeline ja hämmeldunud küsitlus muutus erapooletu arsti kohta tõepoolest väga kummaliseks, kui ta üritas nõrkenud surnumatjalt tema jubeda läbielamuse viimaseidki üksikasju välja pressida. Ta tahtis veidra pealetükkivusega teada, kas Birch oli kindel – täiesti kindel –, et kõige ülemine kirst oli just see õige, kuidas ta oli selle välja valinud, kuidas oli pimedas kindlaks teinud, et see oli Fenneri kirst ja kuidas ta oli seda eristanud õela Asaph Sawyeri viletsast samasugusest kirstust. Kas Fenneri tugev puusärk oleks nii kergesti sisse vajunud? Davis, kauaaegne külaarst, oli mõlemaid loomulikult nende matustel näinud, nagu ta oli ka nii Fennerit kui Sawyerit nende viimase haiguse ajal ravinud. Ta oli Sawyeri matusel koguni imeks pannud, kuidas kättemaksuhimuline talunik võis lamada sirgelt kirstus, mis oli tillukese Fenneri omaga nii väga sarnane.