Отрывок из книги
Ma kirjutan seda oma advokaadi mister Andrew Sinclairi korraldusel, kes on alates minu vangipanekust siin Invernessis kohelnud mind säärase inimlikkusega, mida ma ei ole mingil moel ära teeninud. Minu elu on olnud lühike ja täiesti tähtsusetu ning mul ei ole sugugi soovi pääseda vastutusest nende tegude eest, mille ma hiljaaegu korda saatsin. Tähendan need sõnad üles ainuüksi sel ja mitte ühelgi teisel põhjusel, et tasuda lahkuse eest, mida mu advokaat on minu vastu üles näidanud.
Nõnda alustab oma seletuskirja seitsmeteistaastane renditalupoeg Roderick Macrae, keda süüdistati kolmes jõhkras mõrvas, mis pandi toime 1869. aasta 10. augustil Rossi krahvkonnas tema kodukülas Culduies.
.....
Imelik küll, aga mulle meeldis olla sel moel tähelepanu keskpunktis. Ma taipasin, et erinen kaaslastest, ja kujundasin teadlikult neid jooni, mis mind neist eristasid. Selleks et Jettat mõnitustest päästa, hoidsin vahetundides temast eemale ning seisin või kükitasin mänguplatsi nurgas. Vaatasin teisi poisse, kes tiirutasid ringi nagu kärbsed, ajasid palli taga ja kisklesid üksteisega. Ka tüdrukud mängisid, aga nende mängud ei olnud nii ägedad ja tobedad kui poiste omad. Samuti ei olnud neil sõgedat kommet tormata õue jõudes joonelt mängima või jätkata mängu veel siis, kui miss Galbraith oli helistanud vahetunni lõppu. Teinekord olid tüdrukud täiesti tasased ja kogunesid varjualusesse nurka, ilma et oleks teinud muud peale summutatud häälel vestlemise. Mõnikord otsisin nende seltsi, kuid eranditult alati mind välditi. Klassitoas tögasin endamisi kaasõpilasi, kui nad vehkisid käega, et vastata õpetaja kõige kergematele küsimustele, või ponnistasid lugeda kõige lihtsamaid lauseid. Kui me saime vanemaks, läksin teadmiste poolest õest ette. Kord küsis miss Galbraith geograafiatunnis, kas keegi oskab ütelda, kuidas nimetatakse teise sõnaga Maa poolkera. Kui keegi ei vastanud, pöördus ta Jetta poole: „Ehk teab Roddy vastust?” Jetta vaatas mind ja kostis siis: „Mul on kahju, aga Roddy ei tea seda, ja mina ka mitte.” Miss Galbraith näis olevat pettunud ja keeras selja, et vastus tahvlile kirjutada. Midagi mõtlemata tõusin pingilt ja hüüdsin: „Hemisfäär”, mille peale klassikaaslased naerma puhkesid. Miss Galbraith pööras ringi ja ma kordasin istet võttes seda sõna. Õpetaja noogutas ja kiitis mind vastuse eest. Sellest päevast alates ei vastanud Jetta enam minu eest ja kuna ma olin ka ise tõrges seda tegema, siis jäin sealtpeale täiesti omaette.
Miss Galbraith abiellus mehega, kes oli tulnud lord Middletoni mõisasse jahile, ja kolis Camusterrachist Edinburghi. Mulle meeldis miss Galbraith väga ja ma olin kurb, kui ta ära läks. Pärast teda tuli mister Gillies. Ta oli pikk ja kuivetu noor mees ilusate kahuste juustega. Ta ei meenutanud millegi poolest kohalikke mehi, kes on enamasti tiheda musta juuksepahmakaga ning lühikesed ja jässakad. Tal ei olnud habet ega vuntse ja ta kandis ümmargusi prille. Mister Gillies oli väga haritud inimene, kes oli õppinud Glasgow’ linnas. Peale lugemise, kirjutamise ja rehkendamise õpetas ta meile loodusaineid ja ajalugu ning mõnikord pärastlõunal rääkis lugusid kreeka mütoloogia koletistest ja jumalatest. Igal jumalal oli nimi ning mõnel olid ka naine ja lapsed, kes olid samuti jumalad. Küsisin kord mister Gillieselt, kuidas saab olla rohkem kui üks Jumal, ja ta kostis, et Kreeka jumalad ei olnud meie Jumala moodi jumalad. Nood olid lihtsalt surematud olevused. Mütoloogia on sõna, mis tähendab, et mingi asi ei ole päriselt õige, need olid kõigest toredad lood.
.....
