Читать книгу Surnud tüdrukute klubi - Gudule - Страница 2

1

Mul on igav… Ah, kui igav mul on… Mul pole elu sees nii igav olnud!

Selle salmi saatel keksisin ma sõbratar Bernadette’i seltsis alati hüppenööriga. Pikad punased patsid lendlesid ümber ta näo ning prillid põrusid ninalt iga kord, kui ta maad puudutas. Siis tõmbas ta käe põlletaskust välja, et need sõrmeotsaga tagasi õigele kohale kergitada. See alati sama mehaaniline liigutus oli nii ärritav, et mul oli tahtmine tal prillid peast rebida ja jalge alla trampida! Kuid ma hoidsin end tagasi: ta oleks töinama hakanud ja seda ma ei sallinud – nuttes nägi Bernadette välja nagu pärdik.

See kamin on kole, nii kole! Saaks ma vaid sellest eemale…

Kuid ma ei saa.

Minu kodus seisis kaminal krutsifiks kahe küünlajala ja pitsrätikuga. Õhtuti enne magamaminekut süütasime küünlad ja laususime selle ees palve. Mina kasutasin alati juhust, et armsalt jumalalt väikest õde paluda.

“Armas jumal, palun saada mulle väike õde, kellel oleks mõne lille nimi: Rose või Violette või Marguerite.1”

Viimaks võttis armas jumal mind kuulda. Ema kõht läks ümmarguseks nagu pall. Kõrva selle vastu surudes kuulsin ma beebi müramist.

“Rose mängib jalkat!” ütlesin ma.

Ema hakkas selle peale naerma. Ta suudles mind, vastates:

“Võib-olla on seal hoopis su vennake.”

“Vennake – mihuke õudus!”

Kuid ma ei saanud kunagi teada, kas ema kõhus oli tüdruk või poiss.

Ets kae, pariislane. Oma hobusesaba ja kikkhabemega näeb ta naljakas välja. Pikkade juustega mehed – häh, kui naeruväärsed nad on! Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin, et mees on maskeerunud muistsete gallialaste juhiks Vercingetorixiks. Alles hiljem sain aru, et see ongi ta tegelik nägu. Tema nimi on Guillaume. Guillaume Vladovski. Tema naine Nora kannab poisipead. Need kaks on tõeline Tagurpidi-Antsla.

Nendega tutvumisest saadik on mu elu kõvasti muutunud. Ühel kevadhommikul kuulsin automürinat. Olin siin juba aastaid üksinduses viibinud. Pärast toda lehma-lugu oli laut oma otstarbest ilma jäänud. Ja peale tolle Vinnist imbetsilli, kes siin aeg-ajalt salaja suitsetamas või plikadega hullamas käis, ei tõstnud siia jalga mitte üks hing. Tuul oli mõne katusekivi minema pühkinud ning vihm sadas sisse. Halva ilmaga moodustas vihmavesi betoonpõrandale suuri lompe. Mul oli sellest ükspuha, mina vett ei karda. Ma muide ei karda enam üldse midagi. Arusaadav, olen hulle asju näinud.

Vladovskid astusid lauta. Nad ahhetasid lollakalt: “Oo, kui kena, kui kena!” Nemadki ei lasknud end lompidest häirida – nad paterdasid nende sees ega uurinudki, kust need sinna olid saanud. Neid huvitasid hoopis talastik, söödakünad ja pehkinud seinad. Samuti valgus. Nad muudkui vatrasid sellest: valgus siin, valgus seal, keskpäevavalgus ja päikeseloojang ja esimesed koidukiired ja bla-blabla-blaa.

Nad imetlesid ammuli sui. Imetlesid lauta, no kuulge! Ja veel seda lauta. Pärast kõike, mis seal oli juhtunud…

Tõsi, nemad ei teadnud sellest ju midagi.

Tunnikese pärast olid nad läinud ja mina jäin uuesti üksi. Mitte küll kauaks: pärastlõunal tulid nad Jacquot Lenoir’ seltsis tagasi. Teda ei suutnud ma kuidagi ära tunda. Ime kah – meie viimasest kohtumisest oli möödas oma nelikümmend aastat! Siis oli ta olnud pisut noorem kui mina ja ma olen kindel, et tal on tollest korrast põletavad mälestused. Poleks ta isa õigel ajal vahele saanud… Kus aga tõmbas talle siraka! Ja keelas tagasi tulla. Ja Jacquot kuulas isa sõna. Nelikümmend aastat ei näidanud ta siia oma ninaotsagi. Arusaadav – Momo on raske rusikaga mees. Tean seda omast käest…

Praegune Jacquot oma hallide juuste, suure kõhu ja vuntsidega meenutab enda isa üks ühele! See oli minu jaoks löök. Minus tõusis paratamatult tema vastu viha. Ma tean, et see on tobe – tema pole ju milleski süüdi –, kuid pange ennast minu asemele!

Nojah, minu asemele – sinna, kus olen mina – jõuate te ühel heal päeval niikuinii…

Praegu, pärast kõiki neid remonditöid, ei tunne lauta enam äragi. Kõigepealt ehitasid Vladovskid selle pentsiku kamina. See on naljaka kujuga ja valgeks krohvitud. “Sitanikerdis,” oleks isa selle kohta öelnud. Seejärel puhastasid nad talad, lupjasid seinad ja tegid söödakünadest riiulid. Ja ega asi sellega lõppenud ole – paistab, et sellest saab tõeline elumaja. Sääraste mõtete peale tulevad ainult pariislased!

Jacquot neile lauda ostmist igatahes kuigi keeruliseks ei teinud. Mõelge ise: see hooletusse jäetud sara oli kokku kukkumas. Ja Momo hõõrus sellest lahti saades küllap rahulolevalt käsi. Talle pidi õudusunenägude vahetamine suure hunniku raha vastu kaunikesti mokkamööda olema.

2

Bernadette pidi kannatamatusest otsad andma. Igal hommikul kuulsin kooli jõudes üht ja sama laulu:

“Veel viis päeva, Jeanne, saad sa aru? Veel neli päeva… Veel kolm…”

Mida aeg edasi, seda vähem suutis ta paigal püsida. Mõistagi olin ka mina kärsitu, kuid kaugel sellest, et kalendrisse klammerduda!

Peab ütlema, et Bernadette polnud just kuigi nutikas tüdruk. Selles asjas olid kõik, isegi õpetajad, ühel meelel. Veel neljateistaastaselt ajas ta maakaardil maakondi segamini, vusserdas korrutustabeliga ja ei tulnud toime tingiva kõneviisi mineviku moodustamisega. Põõsa taga pükste allalaskmises polnud ta seevastu kaugeltki viimane!

Küreeisand ei pidanud teda pihile võttes pettuma. Bernadette’il pidi olema talle paganama ägedaid lugusid jutustada! Kõik alevi poisid tundsid tema vitukest peast ning küllap olid mõned sel näppepidigi kallal käinud!

Minu ema teda eriti ei sallinud: kartis, et võin temalt halbu kombeid õppida.

“See plika on väga varaküps,” korrutas ta vahetpidamata. “Ühel päeval läheb see talle kalliks maksma… Ja niisamuti sinule, kui temaga läbikäimist jätkad!”

Ning isa lisas (hästi vaikselt, et ema ei kuuleks): “Tüdruku, kel ninal prill, ikka üles leiab till!”

Meie kahekesi turtsatasime naerma. Isa oli paras naljanina. Eriti jokkis peaga.

Toona ei osanud ma arvata, et ema ennustused võiksid täituda – ja veel hulga varem, kui ta ise oleks uskunud!

Mäletan selgelt, et tol hommikul jõudis Bernadette kooli tükk aega enne tundide algust. Ta oli ärganud koos päikesega. Oli ka tähtis päev – sügise esimene. Mind nähes viipas ta mu vetsu kaasa ning avas seal, teiste pilgu alt eemal, oma ranitsa. Selles olid naistekingad.

“Näppasin ema tagant,” kõkutas ta.

Kingad olid talle mitu numbrit suured. Tema väikesed kiitsakad jalad mõjusid neis paatides nii haledalt, et ma puhkesin naerma. Bernadette viskas mulle pahaselt näkku:

“Naera, naera, Jeanne! Õhtul, kui kõik poisid mu jalgu suudlevad ja sinu poole keegi ei vaata, naerad sa vähem!”

Kehitasin veidi ärritunult õlgu.

“Ei tea küll, miks peaks kõik poisid sinu jalgu suudlema?”

“Kas sina siis ei tea, et nad on hullud jalgade järele, mida ilmestavad kõpskontsaga kingad?”

Häh, kust ta seda küll võttis? Mingist rämpsajakirjast?

“Lollakas!” kähvasin mina. “Just nagu meeste lantimiseks piisaks mingitest kingadest!”

Tõtt-öelda olin ma ka pisut kade. Oleksin endalegi kõpskingi tahtnud, aga selle tunnistamise asemel lasknuksin end pigem tükkideks raiuda.

Bernadette tegi põrandat kriipides kolm sammu ning väänas pahkluu välja.

“Kavatsed tantsides kondid murda?” irvitasin ma. “Poisid on vist sellegi järele hullud, mis?”

Bernadette oli nii vihane, et ei hakanud vastamagi, ning me ei vahetanud terve päeva kestel sõnagi. Terve päeva ega muide ka õhtu. Kahjuks. Vannun, et oleksin ma selle tüli tagajärgi aimanud, oleksin oma mürgise keele hammaste taga pidanud!

Aga paraku otsustavad saatuse teinekord just liiga suured kingad…

Laadarahvas saabus pärastlõunal. Otse keset matatundi. Kuulsime neid kooliesiselt tänavalt mööda sõitvat ning kogu klass rüsis akna juurde. Ridamisi saabusid veoautod ja vankrid. Kõige viimaks veeres mööda ratastel karupuur.

Õps käskis meil tagasi oma kohtadele minna, kuid meie ei kuulanud sõna. Seda enam, et just samal hetkel pasundati valjuhääldist: “Täna õhtul kirikuplatsil suur iga-aastane simman! Meelelahutust väikestele ja suurtele, muljet avaldavaid elamusi, mänge ja muusikat! Karussellid, autodroom, lasketiir, tondirong ja palju muud! Tulge kõik!”

Me kõik plaksutasime. Samal ajal kiikas see, kes oli rääkinud, meie poole. See oli pikk mustlase moodi mees läbitungivalt mustade silmadega. Bernadette saatis talle õhusuudluse.

Nüüd sai õps tõega vihaseks ja ähvardas meid kella kuueni pärast tunde istuma jätta. Oo ei! Mitte täna! Mitte mingil juhul täna! Jäime kõik vaguraks ja läksime kibekähku tagasi oma kohtadele, mustlase ilus pilk silme ees virvendamas.

Arvatagi jooksid kõik kell neli kirikuplatsile tormi. Atraktsioonide püstitamine polnud veel lõppenud, aga kirikuesisel platsil valitses juba peomeeleolu. Puude vahel rippusid lambid ja vanikud ning lehtlasse oli balli tarvis lava püsti pandud. Karu kiigutas end puuris edasi-tagasi nagu Maryvonne’i seniilne vanaisa. Madame Irma (selgeltnägija, kaardipanija, hiromant, kristallkuulivaataja) suitsetas möödujaid vahtides oma vankri ees piipu. Vahvlikuningas Pépé juures lõhnas nii hästi, et kõigil hakkasid neelud käima.

Bernadette sööstis joonelt autodroomi üles seadva nägusa mustlase juurde ja nõudis temalt väljakutsuval ilmel: “Mis kell see värk algab?”

“Kell kuus, kaunitar,” vastas poiss.“Tuleb veidi kannatust varuda!”

Kannatusest ei tulnud puudust temal ega meilgi. Oli nii palju, mida vaadata! Ja kas pole naudingute ootamine pealegi veel meeldivam kui naudingud ise?

Hajusime väikeste rühmadena laiali ning siblisime ringi kui varblased. Kui ma Madame Irmast möödusin, naeratas see mulle (üheainsa suupoolega, kuna teises oli piip).

“Hei, numpsik, kas tahaksid oma tulevikku teada? Näita mulle oma elujoont!”

Raputasin pead ja peitsin käed selja taha. Esiteks sellepärast, et need olid tindised, teiseks aga seetõttu, et käejoonte lugeda laskmine maksis raha. Raha aga oli mul vähem kui napilt. Vaevalt nii palju, et paar-kolm tiiru karusselliga sõita ning glasuuritud pulgaõun osta.

Selgeltnägija kehitas suitsu välja hingates õlgu. Suitsupilv mähkis ta otsekui uttu ning enam ei pakkunud ta mulle huvi.

Praegu järele mõeldes kahetsen ma kohutavalt. Oleksin ma oma raha jaburate lõbustuste peale kulutamise asemel temale andnud, võinuks ta mind mu tuleviku eest hoiatada. Ja midagi poleks ehk juhtunud…

Ah, kuidas ma tahaksin ajas tagasi minna! Kustutada kõik vahepealsed sündmused justkui kirjavead etteütluses. Leida end otse hetkest, mil kõik vankuma lõi, ning hüpata sealt kõrvale, et kogu draama ära hoida. Oleks ma teadnud… Oleks ma vaid teadnud!

Kahetsus aga ei maksa krossigi. Eriti sealmaal, kus ma omadega olen!

Õhtu saabudes lahvatas pidu jõulukuusena särama.

Musta taeva taustal helkisid puuokstele riputatud mitmevärvilised elektriküünlad. Aegamööda täituv laadaplats kajas laste kisast, ilutulestikupaukudest, muusikast ja koerte haukumisest. Juubeldav rahvahulk tungles atraktsioonide vahel ning mina tundsin end õnnelikuna.

Õnnelikuna? Nojah, mitte küll päriselt. Varasematel aastatel olid mind siin saatnud vanemad. See oli väga praktiline: kui olin oma raha sirgeks löönud, sain nende käest ikka veidike juurde. Sel korral oli kohal aga üksnes isa. Ema oli oma suure kõhu pärast koju jäänud.

Isa aga püsis kui naelutatult joogileti juures. Trimpas koos Maurice Lenoir’ga – omadele Momoga – ning arvestades, milliseid koguseid nad kõrist alla kallasid, ei võinud lootagi, et tema tagant mündike ka mulle pudeneks. “Mida rohkem ma joon, seda kuivemale jään!” ütles ta alati. Ja ta kamraadidele tegi see nalja.

Bernadette oli tont teab kus riided vahetanud ning koperdas nüüd üldises virvarris oma kõrgetel kontsadel. Mis “ilmestatud jalgadesse” puutub, siis ilmet olid ta jalad juurde saanud küll! Tema kodarad, tavaliselt sirged kui tikud, olid nüüd vaeste kangeks kistud sääremarjade pärast kõverad.

Ta oli patsid lahti põiminud, et lasta juustel õlgadele langeda. Ema väitis, et lahtised juuksed ei jäta head muljet, ja kordki olin temaga nõus. Seda enam, et Bernadette oli lisaks ema kingadele pihta pannud ka ta huulepulga ja ripsmetuši. Tema kirsisuu nägi välja tunduvalt suurem kui muidu ning prilliklaaside taga välkusid ripsmete asemel justkui mingisuguse vahaga sisse tõmmatud harjased.

Ta ajas rinna nii kummi kui sai, ning “ilmet” oli selleski. Kuigi vähem kui sääremarjades: kõigest kaks pisikest mügarat, mitte suuremad kui ploomikivid.

Kui teineteist trehvasime, tegi ta, nagu poleks mind märganud, ja põrutas otse autodroomile. Valjuhääldist kõlas Tino Rossi laul: “Jää veel mu embusse, Marinelll-laaaa!” – nii valjusti, et ei võinud omaenese mõtteidki kuulda.

Autodroomi kamandas kaks meest: nägus mustlane ja keegi ta sõber. Oli vast pilt, kui nad masinad käima panid ja ühe auto juurest teise juurde kargasid, et pileteid nõuda! Kaelamurdvad trikid! Kummist põrkeraudadel kõõludes ei paistnud nad midagi pelgavat. Ja kui juhid neile otsa sõita püüdsid, põiklesid nemad toreadooride kombel naerdes kõrvale. See oli neil omavahel tõeline etendus!

Ühest autodroomi servast teise vestlesid nad teineteisega võõras keeles. (Nii sain teada, et nägusa mustlase nimi on Luigi.) Seejärel, olles piletid kätte saanud, ületasid nad sõiduvälja ümbritseva barjääri nõtke hüppega.

Kõigil tüdrukutel käisid neid vaadates judinad üle selja. Koguni minul. Koguni Bernadette’il. Ja temal veel eriti.

Tema ei lasknud Luigit enam silmist. Viimaks nägi poiss tedagi ja tuli vänderdades tema juurde.

“Võtad pileti, kaunitar?”

“Mis see maksab?”

“Kaks kümpsi… Kõigest kaks kümpsi säärase pöörase lõbu eest, kas pole kingitus?”

Temaga kaubelda polnud Bernadette’il vähimatki viitsimist. Bernadette tahtis, et poiss tema endaga tegeleks.

“Mul pole raha. Kas tulen sinu külalisena?”

Kõneldes tõmbas ta keelega üle huulte nagu näitlejannad alaealistele keelatud filmides.

“Julge plika oled!” naeris Luigi. “Mis ma vastutasuks saan?”

“Suudluse!”

Punaste huulte vahelt vilksatas kurikaval keeleots. Mustlane tõi kuuldavale lühikese vile.

“Ja pealegi veel õige hakkaja! No olgu, ütleme siis… poole tunni pärast joogiputka taga?”

Ta rebis Bernadette’ile pileti ja tõttas oma semu juurde tagasi. Vahepeal oli Tino Rossi välja vahetanud Mariano: “Mexico, Mexiiiiiii-co!”

“Varsti näeme!” hõikas Bernadette, suu elektriküünlana plinkimas.

3

Isa laulis Luis Marianoga kaasa – selle häälega, mida ta tegema hakkab, kui ülearuse klaasikese või mitu sisse kallab. Siis haaras ta letist, kuna jalad teda enam ei kandnud.

Momo Lenoir polnud teragi parem. Tema püsis küll veel püsti, kuid ta nägu oli omaette vaatepilt: üliküps tomat kahe pisikese ja kollase tursunud silmapunniga. Ta vunts oli sorakil nagu vanal kokerspanjelil ning põsed kõrvuni õllevahuga koos. Nina vastu plangupragusid, uuris ta joogiputkatagust, ohkides jõrmilt:

“Oi jummel!”

Ohkimiseks oli ausalt öeldes ka põhjust. Sest plangu taga vallatles paarike, kes uskus end küll kõrvaliste pilkude eest varjus olevat. Eks võite arvata, kes need olid…

Luigi ja Bernadette.

“Oi jummel, jummel!” kordas Momo, hingeldades, nagu oleks ta jooksnud.

“Mis sääl on?” mühatas mu isa.

“Eks sa tule ja vaata ise, mis on!”

Isa astus ligi ja viskas pilgu plangu taha.

“Tüdruku, kel ninal prill, ikka üles leiab till,” kostis ta, enne kui leti äärde tagasi läks.

Just prillid olid Bernadette’il maha pudenenud, ent tema ja Luigi olid üksteisega liiga ametis, et neid üles korjama kummarduda. Nad õgisid teineteist huultega ja ma olin kindel, et hästi kuulatades võinuks ka nende hambaid teineteise omade vastu kõlksumas kuulda. Seejärel rändas Luigi käsi Bernadette’i särgi alla ning tüdruk liibus vaagnaga poisi vastu.

Momo, kes polnud vaatluspostilt lahkunud, rüüpas suure sõõmu õlut. Kusagil kauguses ulus üks koer. Valjuhääldis alustas Maurice Chevalier: “Valentinal oli pisikene lõuaots…”

“Ja tissid nagu õunavissid, pots ja pots…” jätkas isa.

Just selsamal hetkel silmas ta mind.

“Mis sina siit otsid, ah?” urises ta.

“Ee… Sind otsisin…”

See polnud tõsi. Olin lihtsalt Bernadette’i jälitanud. Tahtsin teada, mis nad Luigiga teevad. Eks nüüd siis teadsin.

“Tee, et siit kaod!” jätkas isa ähvardava ilmega minu poole vaarudes. “Siin pole väikeste tüdrukute koht!”

Tõstsin instinktiivselt küünarnuki näo ette. Isal on kärme käsi. Kuid selleks, et mulle lopsata, oli ta parajasti liialt purjus.

“Kao jalamaid koju!” lõugas ta edasi. “Praegusel kellaajal peaksid sa ammuilma magama!”

Puiklesin arglikult vastu: “Kas sa ei tule minuga koos?”

“Ei. Ma jään veel natukeseks siia. Ütle emale, et ta – hõkk! – mind ei ootaks!”

Läksin jalgu järele vedades minema. Ema oli meid alati manitsenud: “Mitte hiljem kui kell kümme!” – kuid praegu oli juba peaaegu üksteist. Küllap varitses ta meid juba maruvihasena uksel. Me mõlemad, iseäranis isa, pidime tublisti tuuseldatud saama. Kui väga kiire olin, võisin teinekord pihtide vahelt pääseda…

Jama oli selles, et me elasime talus keset põlde, mida eraldas alevist veel ka pisike võpsik. Öö saabudes mattus see täielikku pimedusse. Ja keset seda pimedust üksi koju minna… Brrr!

Bernadette oli meie kõige lähemate naabrite peretütar. Igal teisel puhul oleksime koju läinud koos. Kuid sel korral oli temal liiga palju tegemist…

Tammusin jalalt jalale, suutmata kuidagi minema hakata, kui Luigi sõber korraga oma paarimeest hüüdis. Ta oli kundede tulva all lämbumas. Ning Luigi tegi Bernadette’i juurest vehkat. Jõudsin tema möödudes märgata, et ta suu oli üleni punane ning teksad kubeme kohalt punnis.

Bernadette’il on värv maas, mõtlesin ma.

Turtsusin naerda ning läksin siis joogiputka taha tema juurde.

Ta otsis neljakäpakil prille. Pakkusin ennast talle appi. Ta saatis mu pikalt – mu pilge kingade pärast oli tal kui kont ristipidi kurgus.

Ja mina olin tulnud teda paluma minuga koduteed jagada!

“Ee… Bernadette… Kas teeksid mulle pisikese teene?”

Ta ei vastanud. Pani prillid ette tagasi, nööpis särgi kinni, pühkis huuled käisesse puhtaks ja pööras mulle selja. Siis läks ta kingaklobinal minema. Tema pisike taguots õõtsus pika lillelise seeliku all justkui täiskasvanud naisel. Mul oleks sellest äärepealt paha hakanud. Seda enam, et ka Momo teda oma hundipilguga saatis.

Kui Bernadette korraks komistas, kargas Momo saagiahne kassina tema poole. Kuid juba oli Bernadette rahvahulka kadunud.

Mõtlesin, et lähen isa juurde tagasi. Kui hästi mangun, annab ta ehk järele.

Petlik lootus – isa oli leti otsas röötsakil ja norskas. Ja raputasin, mis ma raputasin, ärkvele ma teda ei saanud.

Siis pakkuski Momo, et võib mu ise koju saata. Oleksin teda suurest rõõmust peaaegu kallistanud.

4

Alguses läks kõik libedalt. Momol oli taskulamp, mis teele valgust heitis. Käigu peal valgusvihk küll veidike hüples, kuid üldiselt polnud viga. Momo juuresolek julgustas mind tublisti.

Mina ümisesin laulda. Pimedas ümisen ma alati. (“Maa-alati”… ets kae, sõnamäng kukkus välja! Aga uskuge mind, naljast on asi kaugel!)

Laadakära meie selja taga jäi üha vaiksemaks, kustudes viimaks lõplikult. Ning siis oli me ümber vaid vaikus, millesse siin-seal lõikus öökulli huige või öise närilise viiksatus.

Taevas näis siin heledam kui alevi kohal, välja arvatud siis, kui pilved kuu ette sõitsid. Tuules kiikuvate puude siluetid lõikasid taeva taustale sigrimigrilisi varje. Kord nägin neis lehvivate lakkadega hobuste karju, kord tohutuid sulgedest tolmuharju. Või siis jällegi hiiglaslikke nõidu kuraditega tantsimas. Ja ma aina korrutasin endale: “Õnneks on minuga Momo, muidu oleks mul jänes püksis!”

Justkui nool lendaski meist mööda üks jänes, mispeale mina võpatasin, Momo aga mind tögama hakkas:

“Ise oled suur tüdruk ja kardad? Väiksed loomakesed suuremaid ei söö, tead ju küll!”

Ma puhkesin naerma ja me jõudsime metsasallu. Seal oli kottpime.

Puulehestik moodustas meie kohale omamoodi katuse, liikuva lae täis kurjakuulutavaid kahinaid ja prõksatusi. Üksikud kuukiired, mis lehestikust läbi tungisid, joonistasid samblasele maapinnale heledaid laike. Liikusin hoolikalt neist “valguselompidest” mööda, justkui võinuks mu jalad neisse nagu laugastesse sisse vajuda.

Eelmisel päeval oli sadanud. Maapind oli käsnjas. Lõhnas huumuse ja kõdu järele. Oli säärane lõhn nagu siis, kui seeni või sügisesi kastaneid korjamas käisime.

Tihnikust kostis krabistamist, nühkimist, krõmpsutamist ja mälumist. Pidevalt riivas meid midagi nähtamatut. Mina aga ütlesin endale: “Õnneks on minuga Momo,” pidades sammu minu ees valgusvihu kannul liikuva suure jässaka koguga.

Äkitselt pööras Momo ümber.

“Tule siia, Jeanne,” ütles ta lampi minule suunates.

Ma krimpsutasin nägu ja katsin silmad käega.

“Jäta järele, sa pimestad mind!”

Kuulsin teda irvitavat, samas kui valgusvihk mind endiselt piitsutas. Astusin kõrvale, kuid valgus ei jäänud minust maha.

“Mis sul viga on?” küsisin ma.

Valgusvihk jättis mu näo ning liikus allapoole, peatudes kõhul. Pimedusest ilmus nähtavale mu kirgasvalge pihik. Momo naer muutus kähedaks ja mulle tundus, et lambivalgus põletab mu tuhaks.

Mul polnud veel rindugi, ometi tõstsin käed neile kaitseks peale. See liigutus on tüdrukutel instinktiivne: kaitsta rindu, mis naiseks saades alles kasvama hakkavad. Panin peopesad lapiti nibude kohale ja ütlesin vihaselt:

“Lõpeta! Kui sa mind edasi kiusad, ütlen isale ära!”

Taskulambi tagant ei paistnud midagi. Üksnes tohutu inimkogu, pimedam kui öö ise. Selle kogu poolt aga kostis kummalist häält: justkui karu urinat.

Valgusvihk laskus uuesti alla. Minu kõhu kohale.

Pöördusin ärritunult ümber, et prožektor mulle enam näkku ei siraks. Et mu kõht enam tähekesena ei helendaks. Sest korraga haaras mind tõsine hirm. Meeletu, paaniline hirm.

Lausa tundsin, kuidas valgus mu tuharatel peatus.

Minu selja taga prõksatas puuoks ning mütsus raske samm. Karu samm. Müta-müta. Ning ma pistsin plagama. Otse enda ette pimedusse, ükspuha kuhu. Pilkasesse öhe.

Müta-müta, kostsid sammud mu selja tagant, saadetuna elajalikust, grislikarulikust hingeldamisest. Valgusvihk ei pöördunud minult ära. See kõrvetas mu abaluid, niudeid, reisi.

Üldsegi mitte meelega põrutasin ma peaga vastu puud.

Tundsin, nagu oleks mu pea lõhkenud, ning varisesin poolteadvusetult samblale maha. Kohe jõudis valgusvihk mind inspekteerima. See libises jalalabadelt pahkluudele ning nihkus sealt ikka edasi kuni üleskerkinud seeliku varjust paistvate püksikuteni. Seal see seiskus, jäi kuldse sõõrina valgel riidel, otse pisut kummis koha peal pidama. Nüüd urahtas karu veel kord ja veel jubedamini kui enne ja räntsatas mulle otsa.

Tahtsin kisendada, kuid võõras suu sulges minu oma ning võõras paks keel pressis vastu mu huuli. See haises alkoholi järele. Üritasin põtkida ja hammustada. Mu vaigistas vägev kõrvakiil.

Karu käpad surusid mind vastu maad ja tema tohutu rindkere oleks minu oma äärepealt lömastanud. Tundsin end tema all murduvat. Ta nügis põlvedega mu jalad laiali.

Siplesin nii, kuis sain, väänlesin nagu ussike, püüdes maad kraapides ründaja eest minema roomata. Olin lämbumas, mul oli süda paha ning ma kisendasin karu keelest ummistunud suhu.

Tundsin, kuidas ta mul aluspüksid jalast rebis. Hetk hiljem oli mul väga valus ja ma hakkasin verd jooksma.

5

Nüüd siis lilled! Lilled kaminasimsil! Need pariislased teevad ikka kõike risti vastupidi. Ehitus alles käib, aga neil juba lilled kaminal!

Augusti algusest saadik ööbivad Vladovskid siin. Ülakorrusel on nad vist kaks magamistuba sisse seadnud. Tahaksin neisse meeleldi pilku heita – lihtsalt nägemaks, mismoodi pariislaste magamistoad välja näevad. Kahjuks on see aga võimatu. Mul pole kuidagiviisi võimalik paigalt liikuda.

Päike oli vaevalt tõusnud, kui Nora täna hommikul ärkas. Ta tuli paljajalu ning öösärgis trepist alla, poisipea sassis ja silmad unerähmas. Hetkeks tuli mul tahtmine olla tema. Nii kena, nagu ta oli… Mitte nagu Jacquot või Vinni või koguni too tedretähniline tüdruk Marion, kes oma hinge otse mu nina ees sulges.

Tahtsin, et Nora tuleks kamina juurde, veel lähemale, veel pisut lähemale. Et ta kummarduks…

Kuid õues oli liiga ilus ilm. Ta läks majast välja.

Et ta oli ukse lahti jätnud, nägin teda kõrges rohus. Ta nägu oli naerul, silmad kinni ja pale päikesepaistes. Siis läks ta üle välja ning tagasi tulles olid ta peod täis lilli. Karikakraid, moone, rukkililli ning kollaseid kummeliõisi, mis otse noppides tolmuks pudenevad.

Tema jalad jätsid tsementpõrandale niiskeid jälgi.

Ta täitis ühe poti puhta veega, torkas lilled sellesse ning tõstis kaminasimsile. Praeguseks vedeleb kollaseid õielehti igal pool.

Õielehti… Kui kaua ma midagi sellist juba näinud ei ole? Vähemalt viiskümmend aastat. Pool sajandit…

Toona käisime “Maarja lastena” kõigi pühakute päeval närtsinud roosiõie-korvidega surnuaial. Peatusime igal haual ja pillasime neile õielehti. Kui need otsa said, läksime kirikuteenri toodud suurtest pajuvitstest korvidest uusi hankima. Meie Bernadette’iga tegime võidu. Viimasel aastal sain ma korvi kaksteist korda uuesti laadida. Tema aga ainult üheksa. Ülejäänud kuus või seitse. Mina hellitasin oma surnuid kõige rohkem. Õnneseened, oleksin tahtnud ise nende asemel olla…

Lilled kaminasimsil… Ja mis puhul küll?

Eks ikka Zoé saabumise puhul.

Terve päeva polnud Vladovskid muust rääkinud. Nad tundusid nii rõõmsad ja kärsitud. Nora käis ühtepuhku akna vahet. Pidevalt tundus talle, et ta kuuleb automürinat. Kuid ikka oli see kõigest tuul… Tol aastal oli suvi väga tuuline.

Lõpuks ajasid nad minugi ähmi täis. Ka mina hakkasin saabujat passima. Kõige naljakam oli siinjuures see, et ma ei teadnud isegi, keda ootasin. Mis või kes see Zoé selline oli? Mõni sõber või koduloom? Koer, kass või papagoi? Mõni vanaproua?

Ei, hoopis väike tüdruk. Nende tütreke. Kui ta üle laudaläve astus, lõi siin otsekui vikerkaar särama.

“Iss! Emps!” kilkas ta Vladovskite poole joostes.

Kõik sülelesid üksteist. Härra, kes ta kohale tõi – ta onu, nagu ma aru sain –, lahkus kohe, tuues põhjuseks pika tagasitee. Zoé jättis temaga hüvasti, Nora ja Guillaume tänasid teda ning veidi aja pärast kuulsin ma mootorimüra kaugusse sumbumas.

Seejärel tuli Zoé ja istus kamina kõrvale, loomapuur põlvedel. Puuris aga oli hamster. Sinna, külma kivi vastu ta istuma jäigi. Ja mina… Mina…

Olnuks mul pisaraid, oleksin tol hetkel rõõmu pärast nutnud.

*

“Vaata, ennemalt olid siin lehmad,” selgitab Nora remonditandrile osutades.

Zoé rõkatab naerma: “Vaat kus nali: me hakkame lehmade majas elama! Kas hakkame rohtu ka sööma nagu nemad?”

Veidi aega visatakse nalja ning Guillaume pomiseb habet siludes: “Ei tea, kas Zoé juust maitseks ka hästi…?”

Minu viib lehmadest kuulmine kaugele mälestustemaile.

Olin toona laudas olnud paar-kolm kuud. Selle põrand oli äsja kinnitambitud mullast ning Momo oli loomad talveks sisse ajanud. Õues möllas maru. Paksudest müüridest hoolimata nagises ehitis igast nurgast. Põhjatuul sukeldus seinapragudesse, uludes raevunult ning saades vastuseks lehmade äreva ammumise. Vinge kontsert, võite mind uskuda!

Puniku latter asus just siinsamas, kamina koha peal.

Punik oli Lenoir’de parim piimaandja. Malbe ja pelglik Normanni tõugu lehm. Ja pealegi tiine, kohe-kohe poegimas.

Minu hinges oli viha. Tema kõhus vasikas. See meid ühendas. Ühendas koguni sel määral, et korraga ihkasin ka ise ta laiade külgede varju. Ihkasin ta vasika seltsi. Ihkasin meeletult, vastupandamatult.

Säärast iha tundsin ma toona esimest korda. Pulbitsesin sellest ihast hooletult, ettevaatamatult. Ma ei teadnud veel, missugust häda see mulle võib tuua.

Punik lõi silmad pärani: neis oli hullunud looma pilk. Siis ajas ta end püsti nagu parmust nõelatu. Ja siis mattusid kõik hääled laudas tema oma alla: “Mmmmuuuuuuu! Mmmmuuuuuuu!” Ta ei ammunud, ta suisa kisendas. Nii et häälepaelad katkemas. Nii et kuuljate trummikiled olid lõhkemas.

“Mmmmuuuuuuu! Mmmmuuuuuuu!”

See pasundamine summutas tuule ulumise ning teiste sõrgadega maad kaapivate lehmade ammumise. Kindla peale ajas see kogu küla üles.

Veidi aja pärast saabuski Momo, mantel otse pidžaama peal ning kurikuulus taskulamp peos. Meie Punikuga kaotasime teda nähes pea. Minu viha hõivas korraga kogu ruumi ning täitis vasikat kõrvale trügides pilgeni ka lehma. Punik sihtis sarved Momo suunas ja ründas.

Mees hüppas kõrvale ja pääses napilt. Punik põrutas sarvedega vastu seina ning jäi matsust uimaseks. See tuletas mulle meelde omaenda puu vastu jooksmise ning uus vihalaine tulvas minust üle. Punik toibus ja asus uuele rünnakule.

Püha müristus, oli see vast corrida!

Ajasime Momod taga läbi terve lauda. Tal oli junn jahe. Mina olin raevust ja kättemaksuihast joobunud. Olin joobunud ka liikumisest – sellest, et viimaks oma august välja sain ja et mu pahategija viimaks minu meelevallas oli. Tahtsin tal kõhu lõhki käristada, tahtsin ta maha nottida, pulbriks teha. Saada tema soolikad oma sarvede otsa justkui lindikesed, millega ehitakse põllumajanduskonkurssidel auhinnatud lehmi. Tahtsin kuulda teda kannatusest vingumas, musttuhat korda valjemini kui Punik siis, kui ma ta oma valdusse võtsin. Musttuhat korda valjemini kui kõige pöörasem raju. Tahtsin kuulda teda vingumas nii, nagu ükski inimolend veel vingunud pole, ning soovisin, et külaelanikud teda kuuldes oma voodites lõdiseksid.

Tahtsin, et ta kannataks, kannataks, KANNATAKS! Et ta veri voolaks sõnniku ja virtsa sees ning imbuks põhku, nagu minu oma oli imbunud samblasse. Et kogu laut oleks punane, üleni punane, vihakarva sarlakpunane. Kuid ma polnud aimanud, et tal võiks püss kaasas olla.

Paari hüppega kalpsas Momo pööningule viivale redelile ja võttis Puniku sihikule. Ta käsi värises, ent kui ta tulistas, tabas kuul lehma ikkagi otse silmade vahele. Punik varises kokku, otsmik lõhki, koon vahune ja keel hammaste vahelt väljas, jõudmata isegi taibata, mis oli juhtunud.

Pugesin otsemaid oma auku tagasi. Surm surmaks, enda nahk oli mulle lehma omast siiski kallim.

Hetkeks jäi Momo jõrmilt seisma, kuid kogus end peagi, vandus hammaste vahelt ja läks jooksuga laudast välja. Pool tundi hiljem naasis ta loomaarstiga, et katsuda vasikat päästa.

Päevad möödusid ja lehmadel oli piim peaaegu kinni jäänud. Lihunik tuli Punikut tükeldama. Momo ehitas teisele poole põldu uue lauda ja sulges siinse jäädavalt.

Betoonpõranda valamine toimus hoopis hiljem. Pärast toda juhtumit Jacquot’ga.

6

Ma ei saa pilku Zoé küljest lahti. Ta on just selline väike õde, keda ma oleksin endale tahtnud. Kahju ainult, et tal selline pentsik nimi on. Huvitav, mis nimi talle kõige paremini sobiks: Rose, Violette või Marguerite?

Tema põskede värvuse pärast jään arvatavasti Rose’i juurde.

Põsed pole muide ainus, mis tema juures roosa on. Roosad on ka ta riided. Ja tennised. Ja juuksepaelad. Roosad või kahvatusinised. Titetoonid. Kuigi ta ise on juba vähemalt kaheksa-aastane!

Tema meelispaik on kamina juures puude jaoks mõeldud orvas. Kuna praegu on suvi, seisab see tühjana, ning Zoé redutab seal oma hamstri ja Barbiega tundide kaupa. Ta ise ütleb, et see on “nende koduke”. Vaat kus iroonia: nende koduke… ja minu hauakambrike!

Zoé ajab oma nuku ja hamstriga juttu. Küll neil alles veab! Minuga ei räägita kunagi. Ja siis ta veel kallistab neid. Mulle meeldiks kangesti, kui Zoé mind ka kallistaks.

Aga mis siis… kui ma õige Barbie sisse poeksin? Zoéle meeldiks rääkiv nukk kindlasti!

Asjade sisse minna pole sugugi raske. Hõlpsam kui inimeste sisse. Inimesed peavad sinu tulekuga nõustuma, sind teatud mõttes koguni kutsuma. Enamasti aga püstitavad nad tõkke ja löövad su enda seest välja. Asjad aga on seest tühjad. Nendesse võib asuda ilma riskita. Kuid sel pole suuremat mõtet, kuna asjad ei liigu.

Praegu näiteks asun ma kaminas. Enne seda, kui Vladovskid selle ehitasid, asusin selle all olevas augus. Veel enne seda asusin iseendas, kuid see on juba ammune lugu.

Kui asuks õige ümber Barbiesse? Või siis hamstrisse?

Ei, hamstrisse mitte. Loomadest on mul liiga halvad mälestused. Kuigi külalislahkemaid neist ei ole – nende süda on avali. Häda on aga selles, et inimesed ei pea neist lugu. Tapavad neid asja ees, teist taga. Kuid mina tahan, et mind enam iial-iial ei tapetaks…

Kahest kogemusest loomadega on mulle küllalt. Kõigepealt Punikuga. Seejärel linnuga.

Seejärel tolle linnuga, oi jeerum küll…

Ma polnud vähemalt viis aastat hingelistki näinud. Oli kevad ja minu kohal seinapraos pesitses varblasepaar. Ajaviiteks jälgisin, kuidas nad põldudele lendasid ja naasid, ussikesed pojukeste jaoks nokas. Pesas oli neli sulitut pärani nokaga linnupoega. Linnuemaks või – isaks olemine on ränk töö! Kiledad siutsatused ei jätnud neile minutitki hingetõmbeaega. Vahetpidamata üks “siuts-siuts-siuts”. Vaikisid need täitmatud vaid selleks, et süüa. Suutäis vaevalt neelatud, nõudsid nad juba uut. Siuts-siuts-siuts. Nende kõhud oleks kui põhjatud!

Ema ja isa tegutsesid väga organiseeritult. Nad jagasid nokatäisi kordamööda, ning kui üks lahkus, jäi teine pesa valvama.

Korraga laudauks kägises ning paotus. Sisse tungis pimestav valgusvihk. Ning valgusvihus seisis väike poiss.

Poisike peatus lävel ja vaatas arglikult ruumi. Jäi pikaks viivuks silmadega hämarust puurima. (Laudal polnud aknaid, üksnes kitsad õhuaugud, millest vaid väga nõrka helendust immitses.) Poiss ei leidnud vististi midagi huvitavat, kuna ta näis taas lahkuma asutavat. Siis aga silmas ta varblasi.

Jalamaid oli ta laudas.

Ta vahtis mõnda aega pesa, kissitades silmi, justkui valmistuks mingiks toredaks riukaks. Mul oli kange tahtmine temaga lõbutseda. Siis ma veel ei vihanud väikseid poisse. Vihkamine tuli alles hetk hiljem.

Poiss noppis maast kivi ja viskas linnupesa pihta. Pesa pudenes alla, otse minu kõrvale maha. Poisijõmpsikas trampis sellel naerdes jalgadega otsas. Linnupojad lömastusid ta taldade all. Tema kingad olid üleni punase lögaga koos.

Kimedalt kriisates tiirutasid linnuema ja linnuisa tükk aega ta pea kohal. Seejärel lendas üks neist õhuava kaudu välja, teine aga jäi üksipäini edasi kaeblema. Arvan, et ema.

Kui poisil veres paterdamisest villand sai, pööras ta kanna pealt ringi, et lahkuda. Nüüd laskus linnuema otse mu käeulatusse oma pojukeste jäänuste kõrvale maha.

Ma olin raevust lämbumas. Vihkasin toda last kogu südamest. Pidin teda karistama, laskma tal kuriteo eest tasuda. Ning ma sisenesin pikemalt mõtlemata emavarblasesse.

Oleksin otsekui põrgusse sattunud.

Tema sees oli tõeline maailmalõpuahastus. Seal lõõmas kannatus ja lootusetus. Ja sellest lõõmast võtsin minagi tuld. Viskusin fuuriana lapse kallale.

Mu esimene nokalöök tabas teda kuklasse. Ta karjatas ehmunult ja pöördus ringi. Mina aga võtsin juba järgmiseks rünnakuks hoogu.

Ta karjus hirmunult: “Ei!” Kuid see ei maksnud enam midagi. Juba olin ma tal kallal.

Järgmise nokalöögi sai ta otse rindu. See võttis tal hinge kinni. Ta tõmbus kägarasse ja hakkas ema hüüdma. Mina kasutasin võimalust, et tal juustest kinni hakata. Täksisin ja kraapisin ta kolpa. Ta siples kõigest väest ning vehkis kätega, et mind minema peletada. Kisendamise peale jooksis kohale poisi isa. Mina olin jõmpsikal just silmi peast nokkimas.

Momo taipas kohe, mis toimus. Nobeda liigutusega haaras ta mu kinni ja virutas kõigest jõust vastu maad. Ma maandusin ruumi teises otsas, mõlemad tiivad murtud.

Seejärel lajatas ta poisikesele võmmu.

“Jacquot, sindrinahk! Ma ju keelasin sul siia tulla! Sellesse lauta ei tohi keegi oma jalga tõsta. See on neetud, said aru? NEETUD!”

“Jah, isa… Jah, isa… Ma enam ei tee…” tönnis jõmpsikas.

Emavarblane pidas põrandal surmaheitlust, mina tema sees. See äratas minus halbu mälestusi. Lahkusin temast kiirelt ja pöördusin tagasi oma maa-aluse kaeviku vaikusse.

Kui poiss läinud oli, vibutas Momo lauda sisemuse poole rusikat ja jõrises:

“Vaata ette, raipenahk! Teen su lõplikult kahjutuks!”

Järgmisel päeval valas ta betooni põrandale. Lihtsameelne lollike! Justkui betoon vaime kinni peaks!

*

“Emps, mu nukk oskab laulda!” hüüatab Zoé vaimustunult.

Nora jätab talade nühkimise hetkeks pooleli.

“Vaat kui tore, kullake, aga ära sinna kauaks jää, seal on liiga tolmune. Mine parem õue mängima. Ja võta Mister Hamster endaga kaasa, las saab ka sõõmu värsket õhku!”

Zoé võtab puuri ja läheb Barbiet südame vastu surudes välja. Pärast viitkümmet varjus viibitud aastat olen päikese nägemisest sedavõrd rõõmus, et puhken suisa naerma.

“Ja ta isegi naerab!” hõikab Zoé emale.

“Kes?”

“Noh, nukuke ikka!”

“Siis puudub tal ju veel vaid kõnevõime!” hüüab ema rõõmsalt, hakates uuesti talasid nühkima.

7

laulab Zoé täiel häälel.

Me ei jäta teineteist enam hetkekski. Oleme ööd ja päevad koos. Kõikjale, kuhu ta läheb, võtab ta mu kaasa. Ning mina avastan oma plastmassnäole maalitud silmade kaudu maailma. Maailma, mis on viiekümne aastaga tublisti muutunud…

Seal üleval, kuhu Vladovskid on rajanud magamistoad, hoiti ennemalt heina. Sinna tassiski Vinni oma vallutused. Mõistagi salaja! Oleks ta vanaisa sellest teada saanud, tulnuks kohe jube draama! Olgu ta pealegi suur jõmm, oma keretäie oleks ta ikka kätte saanud. Momo rusikas oli vanusest hoolimata kiire välkuma. Säärased tõpranäod vananedes ei leebu.

Vinni on Jacquot’ poeg. Vähemalt nii ma nende välise sarnasuse põhjal arvan. Lenoir’del on paar ühist tunnusjoont: nad kõik on paksud ja koledad. Pealegi on Vinni nägu aknet täis. Puberteet räsib teda, nii et vähe pole!

Ah, neid Vinni vallutusi… Näiteks toda punapead – teda ma juba ei unusta! Ega sellest muide kaua möödas olegi, vahest seitsekaheksa kuud.

Kuigi ta oli vähemalt kuueteistaastane (ja kuigi tänapäeva tütarlapsed on minuaegsetest kõvasti erinevad), meenutas ta mulle Bernadette’i. Seda küllap oma kiskjaliku naeratuse pärast. “Siivutu,” oleks ema säärase naeratuse kohta öelnud. Plika oli kui sütel.

Ja Vinni niisamuti. Ühel õhtul nägin, kuidas nad lauta sisenesid ning, vaevalt ukse enda järel sulgenud, teineteise kallale viskusid. Täpselt nagu Bernadette ja Luigi: kõht vastu kõhtu ja suu vastu suud. Tüdruku käed haardusid Vinni kaela ümber ning ta litsus end niutsudes poisi vastu. Üks-kaks-kolm, keris Vinni plika seeliku üles ja hakkas selle all sorima.

“Jätaaaaaa! Mitte siin!” põikles tüdruk.

“Miks mitte?”

“Meile võidakse peale sattuda…”

Vinni naeris: “Ära muretse, siin saras ei käida kunagi!”

Kuid tüdruk oli jonnakas: “Üleval oleks meil parem.”

Ta võttis poisil käest kinni ja nad ronisid kribinal-krabinal lauda lakka.

Aimasin, mis need kaks seal üleval peale hakkasid! Ma ei sallinud seda silma otsastki. Sest selle läbi olin ma surnud…

Kui Momo minuga lõpetanud oli, tõusis ta püsti ja nööpis püksiaugu kinni. Siis kratsis ta nokatsi alt pead ja jäi mind naljakal ilmel vahtima. Usutavasti tundis ta end jokkis peast hoolimata pisutki süüdi.

Taskulamp oli meie kõrvale maha kukkunud ega valgustanud enam muud peale sambla ja puujuurikate. Momo korjas selle üles ja suunas uuesti minule.

Mina olin vaid hunnik häda ja häbi. Kogu mu ihu valutas nii seest kui ka väljast. Tundsin, nagu oleks mind katki lõigatud, lõhki rebitud, tükkideks kistud. Kõhu asemel haigutas haav.

Ma polnud taibanud oma verest määrdunud reisigi sulgeda. Ning tema, karu, saatis oma valgusvihu otse minu peale. Täpselt nagu hetk tagasi oma sperma…

Ma sülitasin tema poole. Ilalärakas tabas ta kätt.

“Ussike,” jõrises ta kätt pükstesse pühkides.

Katsusin end püsti ajada, kuid maapind mu keha all kleepis. Olin kui mudasse needitud. Võinuks arvata, et maapind püüab mind neelata ning mul pole selle vastu jaksu. Niisiis jäin pikali ja kriiskasin Momole, mis pähe tuli:

“Igavene jõhkard, sitakott, orikas! Ma ütlen isale ära, mis sa minuga tegid! Ja su naisele ja politseile ütlen kah! Sind pannakse vangi, paras sulle siis!”

“Lõuad!” käratas Momo mul kraest kinni haarates.

Kui ta mind välja tõmbas, tegi muda lurts ning mina olin uuesti jalgel. Verenired jooksid mu reisi ja sääri pidi alla.

“Hoia mokk maas! Hoia mokk maas, libu, või löön su maha!” jõrras Momo ja raputas mind nagu ploomipuud. Ning tõmbas mulle – nätaki! – vastu kõrvu.

Korraks ei saanud ma enam aru, kus olen. Seejärel läks mul kõhus kõik järsku pahupidi ning ma hakkasin oksele.

Harilikult hakkan ma peksmise peale nutma. Aga minusse oli kogunenud liiga palju viha. Liiga palju viha ja mitte ainustki pisarat.

“Tõbras! Elajas! Sa lähed vangi!” karjusin ma kõõksatuste vahele. “Sul lõigatakse noks maha!”

Nüüd kaotas ta päriselt pea ja hakkas mind taguma. Tagus ja tagus… Tundsin, kuidas mu nägu ta rusikate all lõhkes. Veri purskas mu ninast ja suust okse ja kisaga segamini. Seejärel langesin ma teadvusetult maha.

Kuid Momole sellest ei piisanud. Ta oli pöörases raevus. Korjas mu maast üles, surus ühe puu vastu ja hakkas mu pead tüve vastu klohmima. Kõmaki, kõmaki. Kuulsin hoope ilutulestikuna oma ajusügavikeni kaikumas. Õnneks ei tundnud ma siis enam midagi. Olin juba kaugel valu haardeulatusest väljas.

Kui ta järele jättis, olin ma surnud.

*

Asjad aetud, tulid Vinni ja Marion alla tagasi. Plikal olid juuksed põhused ja õrn sõõr silmade ümber. Ta rinnad särgi all nõksusid kenasti.

Temast hõnguv rõõmus roidumus võlus mind.

Vinni seevastu oli kui kukk. Vastik kukeroju kana ümber kõõrutamas. Ta paistis oma saavutuse üle uhkust tundvat.

“Kuulen su kiisu nurrumist siiamaani,” ütles ta.

Marion hakkas rambelt kõkutades naerma. Oma praeguses olekus võtnuks ta vastu ükspuha kelle. Isegi minu…

Ootasin, kuni ta mu kaevikule võimalikult lähedale jõudis, ning hüppasin – hops! – tema sisse, enne kui ta arugi sai.

Tema nägu tõmbus kohemaid jäigaks.

Vinni polnud millestki aru saanud. Muudkui kekutas edasi: “Noh, oled rahul? Tahad veel?”

Tüdruk manas näole jõletu grimassi.

“Molkus sihuke! Ma löön su kuradi türa laiaks!”

Ta sööstis Vinnile küüntega kallale.

Jahmatusest hoolimata suutis too tal randmetest kinni kahmata. Marioni põlv aga tabas poisi kintsu jalgevahest kahe sõrme kaugusel.

“Peast segi oled läinud või, hoor sihuke!” lõugas Vinni ja laksas tüdrukule paar kõrvakiilu.

Ehmatus sundis Marioni end koguma ning ta heitis mu välja. Viivuks jäi ta veel juhmilt, nagu õudusunenäost ärgates enda ümber vahtima, siis aga puhkes nuuksuma.

“Anna andeks,” ütles ta. “Anna andeks, ma ei tea, mis mulle sisse läks…”

Kui Vinni nägi, et tüdruk endast enam ohtu ei kujuta, patsutas ta talle lohutavalt seljale. Ent ta oli ikka veel silmanähtavalt umbusaldav.

“Tuleb sul selliseid hooge sageli ette?” küsis ta.

“Mitte kunagi, vannun sulle, see oli esimene kord…”

Tüdrukul oli enda pärast nii häbi, et Vinnil hakkas temast hale ning ta hakkas plikale vabandusi otsima: “Naistel juhtub teinekord pärast seksi, et lähevad peast sassi. Mõnu teeb neuronid tümaks. Lugesin seda mingist ajakirjast.”

Tüdruk haaras sellest seletusest kinni.

“Nii see kindlasti ongi,” vastas ta nohisedes. “Ükski poiss pole mulle säärast mõnu teinud nagu sina. Saad ju aru, ma lõin pelgama…”

Plika võimendas asja silmakirjalikult üle. Tema pisarate vahelt hakkas taas paistma räpane naeratus. Vinni irvitas lodevalt: “Ah, need naised… Kõik ühesugused hüsteerikud! Tõmba teid vaid korralikult läbi ja juba roomategi kõik meie jalge ees. Ah, need naised…”

Kuulsin, kuidas Marion hambaid kiristas. Pidin ta uuesti oma võimusse saama – nüüd või mitte iialgi. Kahekesi võinuksime selle uhkusehunniku pihuks ja põrmuks teha!

Kuid tüdruk oli kõik teed endasse sulgenud. Vaevu suutsin veel tajuda ta peas mõtet “Selle persevesti juurest tuleb küll minema tõmmata!”, kui Marion juba tõusis ja kudrutas: “Kallim, ma pean minema…”

Ta oli oma salakavala rahu tagasi saanud ning iga pisike tedretähn ta näol paistis Vinni üle naervat. Poiss aga ei märganud midagi ning andis plikale selle möödudes laksu vastu kannikaid: “Hoppadihopp!”

Marion ei tulnud kunagi tagasi. Minule jäi vähemasti rahuldus sellest, et olin ta silmad avanud. Ikka parem kui mitte midagi.

Praegu lakas enam heinu ei ole. Vaid kaks magamistuba, üks suur, teine väike. Väike on Zoé oma. Ja minu oma. Meie oma.

Zoé voodist – mõistagi roosast – paistab läbi akna maastik. Siit näeb kuni Lenoir’de majani, raske kiltkivikatuse all ägava rässaka taluhooneni.

Vaatan ainiti ja väsimata oma maalitud silmadega selle maja poole. Üritan kujutleda selle sees kihavat elu. Õnneks on Barbied näost täiesti ilmetud, sest peaks Zoé neil hetkil mind valdavaid tundeid märkama, oleks tema armastusel minu vastu paugupealt lõpp!

Mina aga naeratan kohtlaselt edasi. Ning sellal kui Zoé mu heledaid juukseid kammib, leelutan ma üksnes temale:

Seepeale embab ta mind ja minu suust kostab kristalselt helisevat naeru.

8

“Nüüdsest pole minu nimi enam Zoé,” ütleb Zoé väga tõsiselt.

“Ah nii? Ja mis su nimi siis on?”

“Rose.”

Nora on valmistanud basiilikupastat. Guillaume’i meisterdatud rohmakale lauale aurava roa ümber on pandud neli taldrikut – ema oma, isa oma, Zoé oma ja minu oma. Zoé nõuab, et mind koheldaks nagu inimolendit, ning vanemad on tema tujudest lausa vaimustuses.

“Okei, Rose,” ütleb Guillaume.

“Kuidas preili Barbie käsi käib?” küsib Nora pasta sisse juustu segades.

“Ma ju ütlesin, et see pole Barbie, vaid Jeanne!” vastab Zoé keelt limpsates.

Ta armastab pastat hullupööra. Omal ajal armastasin mina ka. Nukkudel aga seedekulgla puudub ja nende huuled on kinni pitseeritud. Kahju, oleksin meeleldi ampsukese maitsnud.

“Nii et kõik vahetavad nimesid?” tähendab Guillaume. “Olgu, miks ka mitte? Nüüdsest peale on minu nimi Peeter Paan. Aga sinu, Nora?”

“Minu nimi on… ee… Tinker Bell.”

Nad pahvatavad enese üle uhketena naerma. Tütar vaatab neile ängistuses otsa.

“Küll te võite ikka nõmedad olla…” poetab ta ohates.

Guillaume hakkab solvunult vastu: “Miks siis meie sellest mängust osa võtta ei või?”

“See pole mingi mäng!” vastab Zoé.

Ning sellest, kuidas ta mu sülle võtab ja oma rinnale surub, peaks küll kes tahes aru saama, et mäng see tõepoolest ei ole.

Guillaume aga pole kes tahes. Ta on pariislane. Ta kehitab õlgu ja kostab veiderdavalt: “Kui nii, siis nii, meil Tinkiga on omaettegi lõbus! Tühja neist Rose’ist ja Jeanne’ist…”

Nora naeratab.

“Olgu, Peeter!” pudistab ta himura tüdrukutirtsu-häälega. “Kas kutsud mu täna ööseks ka Eikunagimaale külla?”

9

Zoé lauluviisi katkestab allkorruselt kostev rõõmus hääl:

“Kammi juuksed ära, kullake, me läheme külla!”

“Kellele?”

“Lenoir’dele, nad kutsuvad meid aperitiivile.”

“Ma ei viitsi.”

Kahjatsev vaikus, misjärel hüüdja hääletoon muutub: “Guillaume, laps ei taha kaasa tulla…”

“Eks jäägu siis siia. Usu mind, kui võiksin, jääksin ka ise – need inimesed on vaimuvaesed!”

Nüüd tõstab ta häält: “Ei mingeid lollusi meie äraolekul, eks, Zoé… ee, ma tahtsin öelda… Rose.” Ja Norale: “Saame vähemalt ettekäände mitte hilja peale jääda!”

Kaks sekundit hiljem, kui nad juba lahkumas on, tormab Zoé tuhatnelja trepist alla.

“Ma tulen kaasa!”

“Sooh? Kas sa mõtlesid ümber?” imestab Guillaume.

“Jeanne mõtles, mitte mina!”

“Kui juba Jeanne on otsustanud, tuleb nõnda ka teha…” noogutab Nora tõsiselt.

“Ema, mu nuku väriseb.”

“Küllap tal on jahe, sa oleksid pidanud talle kampsuni selga panema!”

“Kampsuni augustikuus?” pahvatab Guillaume. “Ausõna, selle Barbie soontes pole veri, vaid naerimahl!”

Zoé kortsutab isa suunas kulmu: “Nukkudel ei ole sooni, totu! Muidu tuleks neist verd, kui nad katki lähevad!”

Ta mõtleb hetke ning lisab siis: “Nende keha on seest tühi.”

“Häälepaelad peavad neil siiski olema, kuna nad räägivad!” norib Guillaume.

Zoé pööritab silmi. “Sa ei saa ka millestki aru! Ega nukud ei räägi suuga, vaid südamega!” Ning ema tunnistajaks paludes: “Eks ju, emps, nukud ja väiksed tüdrukud räägivad alati südamega?”

Nora vangutab kimbatuses pead. “Tead sa, minul on sellest kõigest juba tükk aega möödas… Olen juba unustama hakanud… Aga kui sa nii ütled, küllap on sul ka õigus!”

“Seda nähtust nimetatakse “kujutlusvõimeks”,” lisab Guillaume targal häälel.

Zoé viskab talle sünge pilgu. “Ja äkki on Jeanne’i värisemine ka kujutlusvõimest?”

Vastust ootamata suskab ta mu oma traksipükste taskusse, nii et ainult pea üle serva paistma jääb.

Seal, kus nüüd olen, kuulen ma ta südame tuksumist. Selle südame, mille kaudu ma temaga vististi räägingi. Selle südame, mis oleks minu jaoks kõige kindlam varjupaik, kui vaid söandaksin sellesse siseneda…

Aga mina ei söanda. Kardan, et mu Zoé – mu Rose! – sulgeb minu ees ukse, nagu seda tegi Marion. Ja et pärast ei taha ta mind enam nukukski. Kardan, et minust võib saada kõigist põlatud ja igaveseks oma kaevikusse aheldatud hing. “Igast ahvatlusest ei tohi end eksitada lasta,” ütles juba mu ema. Barbies on mul hea. Ma olen armastatud ja poputatud. Minuga käiakse jalutamas. Minuga magatakse. Minuga suheldakse. Ja piirdugu see suhtlus pealegi vaid kõige lihtsamate asjadega – lauluke, nimepidi hüüdmine, igapäevased muljed –, on see tuhat korda parem kui olla üksi. Tuhat korda parem kui üksinduses mingi augu põhjas kükitada…

Ma kuulen Zoé südametukseid ja mul hakkab sellest kohutavalt hea. Tunnen kohutavalt suurt ahvatlust.

Zoé süda… Missugune võlumaailm võib see olla!

*

Lenoir’de talu on Vladovskite laudast (või noh, majast) umbes saja meetri kaugusel. Iga sinnapoole astutud sammuga tunnen end palavikuliselt närvilisena. Olen uudishimu, kärsituse ja ärrituse võimuses. Ärrituse, mille jaoks inimkeeles sõna ei leidu.

Meie liginedes hakkab oma ketti sikutades haukuma ilaste mokkadega koer.

“Vaeseke,” haletseb Zoé. “Miks teda lahti ei lasta?”

“Sest ta on kuri,” vastab Guillaume.

“Ja kas nad mõtlevad, et kui teda kinni hoida, muutub ta sõbralikumaks? Need ei ole head inimesed!”

Zoé, armsake, Rose, kullake… Oleks mul – vangistatul, kammitsetud hingel, keda viha pole lubanud teispoolsusse jõuda, külma haua vangil, kes on kiiruga lehmasõnnikusse kaevatud – päris huuled, suudleksin ma sind nendega!

*

Minu tapmine muutis Momo paugupealt kaineks. Ta jäi vihast tühjaks jooksnuna, käed rippes, lollil ilmel mu samblal veritsevat surnukeha vahtima.

Ta ei suutnud uskuda, mida oli teinud. “Põrgu päralt… Põrgu päralt…” puterdas ta. Ning plagistas hambaid, otsekui oleks tal palavik.

Mina olin surnud mis surnud. Ent kummalisel kombel tundsin end jätkuvalt seal viibivat. Nägin ennast suure katkise hüpiknukuna maas lebamas, punane mask näol ja juuksed hüübinud verest turris. Mõtlesin ema peale, kellele ei meeldinud, kui ma “räpakott” olin. Oleks ta mind nüüd näinud…

Vaene ema, ta ei näinud mind enam kunagi, ei saanud minuga enam kunagi sõidelda. Ei saanud mulle enam kunagi õhtul headööd-musi anda. See mõte täitis mind ääretu kurbusega.

“Põrgu päralt… Põrgu päralt…” korrutas Momo. Ja nõnda, ühelt jalalt teisele tammudes, meenutas ta mulle ikka veel karu. Kuigi mitte enam tigedat karu. Mitte grislit, vaid laadakaru, kes oli meile oma puuri trellide tagant naeratanud.

Ja trellide taha pidi minema ka Momo. Pidi jääma sinna oma elupäevade lõpuni. Paras talle! Ei tea, kas mõrtsukad oma kongides ka sedaviisi tammuvad ja kas külastajad neile ka maapähkleid viskavad?

“Põrgu päralt… Põrgu päralt…”

Tüki aja möödudes otsustas ta siiski midagi teha. Ta võttis mu sülle ja see oli mulle vastik. Just sedasi kannavad võluvad muinasjutuprintsid oma printsesse. Õhtuti voodis kujutlesin ma end sageli näiteks Lumivalgekese asemele ja mõtlesin, kuidas nägus prints ühel heal päeval mulle valgel hobusel järele tuleb. Kuid neis unelmais ei meenutanud prints kaugeltki mitte Momod! Vahest Luigit, Momod igatahes mitte! Mis minusse endasse puutus, siis sedasi verisena… ei saanud ma mingi superilus printsess vist olla.

Mõelda vaid, nägusat printsi ja kogu seda kammajaad ei pidanud ma nüüd kunagi nägema. Isegi mitte tagasihoidlikku kihluspidu ega pulmi külakirikus – valget kleiti ega aiapidu, põngerjatele loobitavaid dražeesid ega kirikuteenrile tasumiseks korraldatavat sukapaelaoksjonit.

Surm kaheteistaastaselt mingi molkuse türa läbi on midagi nii jubedat, et ajakirjadest lugedes me selliseid asju ei usu. Ütleme endile, et see saab juhtuda vaid teistega, inimestega, kes polegi päris tõelised, mitte säärastega nagu meie. Nojah, selles me eksime. Mina olen selle tunnistuseks!

Kui Momo võpsikust väljus, oli taevas tähine ning põllud täiskuuvalguses. Ta krimpsutas nägu – nii hea nähtavus tegi talle tuska. Laiba peitmiseks pole midagi paremat pimedusest. Ta heitis enda ümber argseid pilke ja üritas jääda nii märkamatuks kui võimalik. Kuid ega me kedagi kohanudki.

Momo ületas külavanema laia karjamaa ning jõudis tiigi äärde. Kuu peegeldus lainesäbrulisel veel. Õrn tuuleõhk liigutas veeäärseid roosipõõsaid. Kaldal, kobaras koos, magas pardiperekond, nokad tiiva all.

Momo kõhkles hetke ning viskas mu siis lompi. Kõva plarts kõlas öises vaikuses plahvatusena. Võpatades ärganud pardid kukkusid prääksuma. Külavanema poni, kes oli õunapuu all tukkunud, krapsas hinkudes jalule. Kogu sellest lärmist ehmunult pistis Momo üle nurme plagama.

Mina aga vajusin aegamööda põhja poole. Märg haud tõmbus minu kohal aegamööda kokku. Vesi oli jääkülm, kuid mina seda ei tundnud. Roosipõõsastes helises tuul.

Ma ei vajunud kuigi sügavale, sest tiik oli madalavõitu.

Öine rahu taastus ruttu. Pardid jäid vait ja poni õunapuu all keris jalad uuesti kõhu alla. Seejärel ligines läbi rohu kellegi vari. Kellegi lai ja rässakas vari – karu vari.

Vari kummardas tiigi kohale ja vandus. Kuukumas, kuldses lainekortsulises sõõris heljus mu nägu. Verisest võõbast puhtaks pestuna riivas see veepinda. Sel olid minu pärani lahtised valged silmad, mu lömastatud nina ja tursunud suu. Ning minu vetikatena veesäbrutuses hõljuvad juuksed…

Arvasin, et Momo hakkab karjuma, kuid ta suutis end tagasi hoida. Tal polnud himu parte, poni ega kedagi muud üles ärritada. Veel kord vandudes võttis ta kingad jalast, tõmbas koivad püksisäärtest välja ja astus tiiki.

Ta kõndis ettevaatlikult minu poole. Veetaimed mähkusid ta pahkluude ümber. Ta koperdas paar korda ning siis, jõudnud minuni, üritas mind vee põhja suruda. Kuid midagi polnud parata – ma kerkisin ikka ja jälle pinnale tagasi. Pidanuks ballasti peale ka mõtlema.

Meeleheitel otsustas ta mu uuesti välja õngitseda.

Mu kleit liibus ihu vastu ning nõretas veest. Märg riie joonistas mu keha välja, justkui olnuksin alasti. Joonistas välja olematu rinna, kikkis nibud, kõhu komakujulise nabaõnarusega selle keskel, karvutu tussumügara ning puhtaks uhutud reied. Keha, millel kuupaiste veel viimast korda mängis, enne kui see igaveseks pimeduse hõlma pidi kaduma.

Mõelda vaid, et mul ei saa eales, eales olema tisse. Ega karvatutti jalgade vahel. Lõppeks oligi ehk see kõige kurvem…

Me polnud Momo laudast enam kaugel. Ta tormas joonelt selle juurde ja sadas hingetuna uksest sisse. Siin ei pidanud ta vähemasti soovimatuid pilke pelgama. Oli varasügis, ilm endiselt mahe ja loomad veetsid ööd väljas. Olime Momoga omapead. Ta viskas mu maha ja räntsatas õlehunnikule hinge tõmbama. Põhkatas nagu sepalõõts.

Ometi polnud ma kuigi raske. Vaevalt kolmkümmend viis kilo. Ei tea, kas kolmkümmend viis kilo süümepiinu on ka raske kanda?

Nurgas vedelesid tööriistad. Kirka, labidas, vigel. Veidi toibunud, hakkas Momo maad kaevama. Juhuslikus latris – Puniku omas.

Auk sai kitsas, kuid sügav. Et mind sisse ajada, pidi ta mu põlved lõua alla kõverasse painutama. Pidin igaviku veetma looteasendis. Täpselt samas asendis, milles oli tol hetkel Rose. Või Violette. Või Marguerite. Empsi kõht aga oli maapõuest soojem.

Kui ta minu asemele ikka tüdruku sai… Mitte poisi, poisid on vastikud!

10

Koera haukumise peale on perenaine ukselävele Vladovskitele vastu tulnud. See on paks mamsel sinise põlle ja halliseguste lokkidega. Guillaume ulatab talle käe.

“Tere, proua Lenoir.”

Proua Lenoir? Momo naine? Oh sa tont, ma ei tundnud teda äragi… Minu mälu järgi oli ta kuivetunud kõbla.

Aga ei, olen mina vast loll – see pole Momo, vaid Jacquot’ naine. Tolle kõlupea Vinni ema! Üksi oma hauas kükitades olen ma igasuguse ajataju kaotanud.

Poole sajandiga on nii palju muutunud!

Kõige eksitavam on õieti see, et mina ise pole vanemaks jäänud. Surnud lapsed jäävad igavesti lasteks. Nii et selles mõttes olen ma paratamatult pidetu.

“Astuge edasi, astuge edasi, tundke end nagu kodus!” kostab paks mamsel koomale tõmmates, et meid mööda lasta.

Ma pole selles majas kordagi käinud, kuigi olen sellele surmast saadik tuhat korda mõelnud. Olen tuhat korda unistustes kättemaksujanulisena siia hiilinud. Kuigi ma kõiki, kes siin elavad, ei tunne, vihkan ma neid juba instinktiivselt!

Võõrastetuba lõhnab poleerimisvaha järele. See on külaliste jaoks mõeldud tuba, ruum, mida tarvitatakse vaid tähtsate sündmuste puhul. Kummutil seisab peenelt viimistletud lamp viinapuuväädist jalaga. Seinu ehib rida raamitud fotosid uhkeldavate jahistseenidega. Ukse kohal paotab justkui appi hüüdes oma roosasid mokki täistopitud hirvepea.

“Võtke istet, ma kutsun meespere,” ütleb tüse mamsel.

Ta väljub ruumist. Zoé ei saa silmi hirvepealt ning ta huuled värisevad. Kindlasti kuuleb ta vaimukõrvas jahisarve hüüdu ja hobuste galoppi. Haarab kogu oma südamega kitsikusse aetud uluki meeleheidet. Looma lootusetut pagemist läbi padriku ning tema kannul jooksvat surma. Verepritsmeid kollakaspunasel kasukal. Ning üha lähemale jõudvaid raevunud jälitajaid…

Hirvedki vist nutavad, kui koerad neid elusalt rapivad. Täpselt nagu inimolendid, nagu naised. Trofee silmakoopasse torgatud klaaskuuli all helgib karval veel üks pärlmutterjas jälg. On selle jätnud looma pisarad?

Ka Guillaume uurib vaikides ümbrust. Köhatab aeg-ajalt. Suitsetajate värk. Ta röhitseb päevad läbi. Zoé kutsub seda “isa hääleks”. Kass näub, kana kaagutab, hunt ulub ja isa köhatab. See on loodusseadus.

Nora lükkab harali sõrmed masinlikult läbi tumeda juuksetuka. Sekundi murdosaks ilmub nähtavale ta kummis otsmik ning teda pole enam võimalik ära tunda. Siis langevad juuksesalgud laubale tagasi ja ta on jälle tema ise.

“Mulle ei meeldi need inimesed!” sosistab Zoé isale.

“Mispärast? Sa ei tunnegi neid!”

“Nad tapavad loomi.”

“Ma olen sinuga ühel meelel, kullake,” ütleb Nora.

Ma olen Zoé taskus peidus, nii et üksnes mu nukupea välja ulatub, ja ootan. Ah, kuidas ma ootan… Tean, et varem või hiljem ilmub ukse raamistusse tema. Ootan teda, ja viha marutab minus kui torm, kui orkaan, kui maailmalõpuraju.

“Jeanne’ile ka ei meeldi,” nohiseb Zoé.

Guillaume katsub muiet alla suruda.

“Ets kae? Kas see polnud just tema, kes kindlasti tahtis kaasa tulla?”

Zoé ei vasta. Ta surub mind oma südame vastu. Sellest hakkab hea, kuid maru ei vaibu.

“Tsst, tulevad…”

Lenoir’de perekond saabub rongkäigus täies koosseisus. Protsessiooni avab Jacquot. Vuntside ja vägeva vatsaga on ta oma isa täpne jäljend – kakskümmend aastat vanem kui Momo minu mälestustes. Tema järel tuleb ratastooli lükates Vinni.

Ning selles toolis… Selles toolis…

Torm vaibub üllatuse mõjul hetkega.

Selles toolis istub väeti vanamehenäss, niisama kõver kui lambijalaks olev viinapuuväät.

“Saage tuttavaks, see on minu isa, Maurice Lenoir,” ütleb Jacquot. “Tal oli eelmisel aastal insult. Ta ei liigu enam, aga mõistus on tal selge.”

Jacquot kummardab vanaäti poole:

“Need on härra ja proua Vladovskid, kes lauda ära ostsid!” karjub ta talle kõrva.

“Ta on veidi kõva kuulmisega,” lisab ta külaliste poole pöördudes.

Vanake ei tee kõssamagi, üksnes ta töllakil alahuulelt poetub peenike ilaniit.

“Sai aru küll,” kinnitab Jacquot.

Nüüd ilmub omakorda tüse mamsel joogikandikuga.

“Väike värskendav Cabernet!” kuulutab ta, seades lauale seitse klaasi ja kausikese soolaküpsistega.

Ratastoolist kostab korinat. Momo on silmanud pudelit.

“Janukest jätkub taadil alati!” naljatleb Vinni.

Ta täidab klaasi ja ulatab selle Momole. Vanamees avab suu. Nüüd näen ma ta keelt, tema sülge. Mu silme ette paiskub võigas mälestuspilt. Õnn, et Barbied on tummad, muidu pistaksin õudusest kisendama!

Näen seda keelt taas kuupaisteses padrikus mu huulte vahele tungimas… Et ma seda ka hammastega välja ei rebinud!

Ma kisendan vaikides. Üksnes Zoé kuuleb mind. Ta hakkab toolil nihelema, võtab mu taskust välja ning põrnitseb rangelt.

“Ole vait, paharet, mul lähevad trummikiled lõhki!”

“Ohoo, missugune kena nuku!” hüüatab paks mamsel. “Mis ta nimi on?”

“Jeanne.”

Olgugi et Zoé häält ei tõstnud, võpatab vanamees ja tõmbub korrapealt näost kaameks. Ta toob kuuldavale arusaamatu häälitsuse, mida pojapoeg vääriti tõlgendab.

“Veel üks lonksuke, taat?”

Silmad punnis, raputab vanamees ägedalt pead.

“Mis sa siis tahad?”

Uus häälitsus, niisama mõistetamatu kui eelmine. Niisama ärev. Jacquot silub õlgu kehitades vuntse.

“Lase olla…” ütleb ta pojale. “Ta nõuab lihtsalt tähelepanu. Külaliste tulles peab ta alati komejanti tegema.”

Ta tõstab klaasi.

“Härrad-prouad, teie terviseks!”

Kõik kõlistavad klaase, välja arvatud Zoé, kellele paks mamsel ometi peekritäie granaatõunamahla on valanud.

Zoé kuulab vanaätti. Kuulab teda oma südamega ning ta süda on terava kuulmisega. Küll mina seda juba tean – haarab ta ju minugi mõtteid ja tundeid, ilma et neid väljendama peaksin. Ta tajub hirmu selles vanaätis, keda keegi ei mõista. Ning see hirm vapustab teda.

Zoé läheb nagu hüpnotiseeritult äti juurde ning pistab oma väikese peo tema pihku. Sõrmede kokkupuutel kõverduvad Momo omad märkamatult.

“Tahate, onu, ma laulan teile midagi?”

See on kõik, mis talle vanamehe aitamiseks pähe tuleb. Kui väikestel lastel õhtuti magama minnes hirm on, pole midagi julgustavamat emakese hällilaulust.

Ei tea, kas vanataatidega on lood samamoodi?

Sedaaegu kui heldinud Lenoir’d “võluvale tüdrukukesele” kiidusõnu jagavad, kui Vladovskid õndsalt naeratavad, koer õues oma ketti tirib ja minu sees möllab maru, lõõritab Zoé oma kiledavõitu häälel:

Ning vanamees pööritab sõnulseletamatus õuduses silmi.

11

Aeg on hiline. Zoé magab. Pitskardinad sõeluvad õrna kuupaistekuma. Ažuursed varjud joonistavad parketilaudadele lillelise mustri.

Minu nukusilmad on ka pimeduses pärani lahti. Väike Jeanne ei sule oma maalitud silmi mitte kunagi. Väike Jeanne pole igavestel rahumaadel, vaid juba pool sajandit kestnud lõpmatus valves pärast kaheteistaastast üürikest elu. Pärast toda ööd. Toda ööd. Sügise esimest ööd. Pärast toda kohutavat verist ja kannatusterohket ööd.

Zoé hingamine hällitab mind kui muusika.

Ah, see hingamine – kuidas ma tahaksin end sellesse uputada!

Kui ma vaid tihkaksin…

Ikka seesama vana ahvatlus: tõmmata end kerra Zoé südames. Selles hellas südames, kus on kindlast nii hea…

Ma poen vargsi Barbie seest välja. Hingan end välja. Õhkõrna, tajumatu nukuhingeõhuna. Ja õhkõrnalt saan ma Zoé hingeõhuga üheks.

Zoé hingeõhk tõmbab mind kaasa. Ma tungin Zoésse nagu leigesse vanni.

Tema sees on üksnes rahu. Laotan end temasse laiali.

Korraga hakkab ta vähkrema, avab silmad, tõuseb voodis istuli ja hõikab kiljudes ema. Tema näojooned on ääretust hirmust moondunud. Ta väänab nägu, pureb rusikaid, karjub. Tema hingerahu on pöördunud talumatuks kaoseks.

“Emme! Emme!”

Nora ruttab kohale, võtab lapse sülle ja kiigutab teda.

“Kõik on hästi, kallike… Kõik on hästi… Ära karda, see oli ainult halb uni…”

Zoé lahistab luksudes nutta ja hoiab kramplikult emast kinni.

“Ma kartsin nii hirmsasti, emme… Seal oli… Seal oli…”

Pole sõnu, mis väljendaks sõnulväljendamatut. Zoé ei saa kellelegi rääkida, mida ta nägi. Õigemini, mida ta vaid ühe hetke viivul silmas: kogu mu hinge sisu…

Tuiskasin esimese karje peale Barbie sisse tagasi. Maalitud silmade ja tüüne naeratusega olen ma taas talutav.

Kahetsusest tulvil, tõmbun oma plastmassist urkas kössi, imepisikeseks, imealandlikuks. Võtan taas omaks armastusväärse tohmani välimuse. Tõotan endale, et enam ma oma tegelikku palet ei näita. Jään varju. Zoél pole enam põhjust minu peale kaevata.

Õnneks ei jõudnud ta mind ära tunda. Kuidas ta võinukski? Kuidas võinuks ta tolles vihapöörises monstrumis ära tunda oma armsa nukukese?

“Emps, kas ma tohin teie voodisse magama tulla?”

Tüdruku silmad on ikka veel pisarais. Ema pühib tal hellalt nina.

“Olgu, aga ainult täna ööseks, eks? Et see sulle harjumuseks ei saaks!”

Tüdrukuke lubab, et ei saa, ning võtab siis minu endale kõvasti vastu rinda.

“Kas ma Jeanne’i võin kaasa võtta?”

“Aga muidugi, ega me siis teda üksi saa jätta! Viimaks hakkab tema ka paha und nägema…”

12

“Ma lähen astun taadi juurest läbi,” teatab Zoé.

Nora pintsel peatub poolel tõmbel.

“Mida?” imestab ta.

“Me Jeanne’iga otsustasime tema eest hoolitsema hakata. Vana olla pole ju mingi lust!”

“Seda küll, kullake. Vaadake ainult, et te härra Lenoir’d ära ei väsita!”

Zoé suundub keksides talumaja poole.

“Kus tibu läheb?” imestab Guillaume tüdrukut tellingute otsast silmates.

“Oma kodutütretööd tegema,” vastab Nora pintslit valge värvi potsikusse kastes.

Talumaja juurde viiva teeraja ääres kasvavad kibuvitsapõõsad. Neis sumiseb tuhandeid mesilasi, nii et jääb mulje, nagu uriseksid põõsad ise.

“Vanamees, vanamees, kuuskümmend kuus, poolteist hammast oli suus!” lõõritab Zoé ühel jalal kujuteldavat keksukasti läbides.

Tema tähelepanu tõmbab mööda lendlev liblikas. Tüdruk hakkab tiivulist jälitama. Tip-tap, tip-tap, teevad ta väikesed jalad, nii et kõlab, nagu laulaks teerada ise.

Proua Lenoir korjab aiamaal ube. Koera haukumise peale tõstab ta pead.

“Vait, Kurjam!”

Siis märkab ta noort külalist ja naeratab.

“Tere, Zoé! Mis tuuled sind toovad?”

“Ma tulin taati vaatama.”

Paks mamsel lööb näost särama. “Oled sina ikka armas tüdruk! See teeb talle kindlasti head meelt… Vaesel mehel on ju igav päevad läbi üksi oma toas passida!”

“Miks teie talle siis seltsiks ei lähe?”

Süütu etteheite peale naerdakse lahkelt. “Otsekohene tüdruk oled! Aga ma ju käingi talle seltsiks: käin ta tuba koristamas ja teda potitamas, voodipesu vahetamas ja talle süüa viimas… Kuid ma ei saa ometi päev otsa tema juures istuda – tööd on liiga palju! Pean loomi talitama, poja ja mehe eest hoolitsema…”

Zoéni tema jutt enam ei jõua. Tüdrukut huvitab nüüd hoopis Kurjam. Kurjam oma tohutute ilaste lõugade, rippuvate silmalaugude ja kurva koonuga.

“Kas tohib teie koera paitada?”

“Mitte mingil juhul – ta võib sind hammustada! Kas oskad ise taadi tuppa minna?”

Zoé raputab heledate patside tantsides pead. Proua Lenoir viipab sõrmega maja poole.

“Koridori lõpust vasakule. Leiad üles?”

Tüdruk jookseb vastamata minema ning paks mamsel asub uuesti köögiviljapeenra kallale.

“Pärast teen sulle õhtuooteks suure moosisaia!” jõuab ta Zoéle veel järele hõigata.

“Kop-kop.”

Ootamata vastust, mida niikuinii ei tule, astub Zoé sisse.

“Tere, onu! Meie Jeanne’iga tulime sulle natukeseks külla!”

Vanamees vaatab teda hirmunud pilgul.

“Mmmmgnn…”

Nüüd, mil olen ta üles leidnud, on mu viha ägedam kui kunagi varem. Tema jõuetu mõmin muudab selle veelgi teravamaks.

Hoidun hoolega seda Zoéga jagamast, et teda mitte endast välja ajada. Pärast õudusunenäo-lugu katsun teda igati säästa. Tema, mu väike kaaslane, on mulle liialt kallis, et söandaksin end talle paljastada!

Pealegi on Momol ja minul omad arved klaarida. Tema pole nendega seotud.

Teen talle lahke ettepaneku: “Laena mind taadile…”

Zoé krimpsutab nägu. Vanaätist hoovab mõrkjat kusehaisu. Võib see külge hakata?

“Ta määrib su ära…” hakkab Zoé mulle mõttes vastu.

Kuid mina ei jäta: “Oh ei, miks ta peaks mind ära määrima? Ma tunnen teda, ta lausa jumaldab nukke – noori ja värskeid nukukesi. Tal oleks minust nii hea meel!”

Zoé heale südamele tasub loota. Pikemalt kõhklemata – kuid ometi enne julgust kogudes – paneb ta mu Momo põlvedele.

“Vaadake, kui ilus mu Jeanne on! Kui tahate, võite temaga mängida…”

Vanamees avab oma hambutu suu ja toob kuuldavale kähina. Tähendab, ta on kõigest aru saanud – sestsaadik, kui mind esimest korda nägi. TA TEAB! Teab, et tema enese õudusunenägu – luupainaja, kes talle rahu ei anna, tont, kes ühest sügisööst saadik laudas oma aega on oodanud – on kehastunud selles nukus. Ning nüüd on see nukk tema ees, tema süles – kohtlase, häirimatu ja julmana.

Nukk naeratab talle, naeratab lõpmata tigedalt.

Minu, hukatusliku vaimu jaoks, kes on pool sajandit kättemaksu ihunud, pole miski selle hetke täiusega võrreldav. Maurice Lenoir’st, minu timukast, minu vägistajast, tohutust kuupaistegrislist on järel vaid jõuetu kondikubu.

Ta on minu võimuses. Nüüd vägistan mina teda. Imbun ta vaimu. Laotan end seal laiali. Ta söestub mu lõõmavas vihas.

Tema vaostunud näol lahvatab säärane kannatus, et Zoé tõmbub temast hirmunult eemale.

“Kas… Kas teil hakkas paha, onu? Tahate, ma kutsun proua Lenoir’?”

Mu viha pragiseb vanakese kuhtunud vaimus kui ääs. Selle lõõma, selle põrgutule südames tantsib kaheteistkümneaastane tüdruk. See, kes ma olin – see, kelle ta tappis. Ja see tüdrukuke naerab, naerab leekide keskel. Kuid ei, mitte lapse, vaid deemoni naeru.

Ma tantsin oma mõrtsuka kisa kui muusika saatel…

“Proua Lenoir! Proua Lenoir! Taadil hakkas paha!” karjub Zoé täie valuga toast välja putkates.

13

Kiirabiauto lahkumise järel võtab maad sünge vaikus. Üksi majja jäänud proua Lenoir tiirutab otsekui juhmiks lööduna taadi toas ringi, teeb voodi üles, tõmbab kardinad eest, tuulutab… ning märkab äkitselt põrandal mind.

“Oeh! Väiksekese nuku!”

Ta nopib mu põrandalt üles. Prullakas käsi silub masinlikult mu sassis pead ja kohendab kortsunud riideid.

“Kae, aga kus ta ise üldse jäi? Kas läks koju tagasi?”

Üldises segaduses ei ole Zoé kellelegi meelde tulnud. Vanaisa toibutamise, kiirabiauto saabumise, pahaendelise diagnoosi saamise ning surija haiglasse saatmise vahepeal polnud Jacquot’l ja ta naisel mahti muu peale mõelda. Selleks, et laps paksule mamslile uuesti meelde tuleks, pidi olukord pisutki rahunema.

Proua Lenoir on kaine mõtlemisega inimene.

“Lubasin talle ju moosisaia,” mõtleb ta endamisi. “Ta kindlasti ootab seda ikka veel. Pealegi ei lähe ükski tüdruk niiviisi ilma oma nukuta minema!”

Ta kummardab aknast välja ning hõikab: “Zoé! Zoé!”

Talle vastab õige tasane lapsehääl: “Ma olen siin, tädi!”

“Kus siin?”

Kurjami aianurgas, koeravolaski kaisus. Nii pisike koera tohutute hambuliste lõugade kõrval, nii habras ja süütu… Tapale viidud lambuke, kes ohtu ei aima.

Proua Lenoir karjatab summutatult ja peaaegu minestab.

“Jumaluke… Peni pistab ta nahka!”

Peni aga ei paista tüdrukukese suhtes vaenulik olevat. Hoopis lakub teda sõbralikult keelega. Kuid… kas võib seda peletist usaldada?

Proua Lenoir pühib väriseva käega laubalt oimule jooksva higinire. Ta teab: Kurjam on kõigeks võimeline. Temaga on juba pahandusi olnud. Kord, kui ta ketist lahti rebis ja kirjakandjat ründas, kaotas viimane sõrme. Kurikuulus draama! Operatsioon, osaline töövõimetus, igavene jama. Õnneks plekkis kindlustus asja kinni. Koer oleks tulnud sellegipoolest maha lüüa. Jacquot ei nõustunud seda tegema vaid sellepärast, et pelgab vargaid.

“Tule minu juurde, kullake…” kogeleb hirmust poolsurnud paks mamsel. “Tule oma nukule järele… Tasakesi, taaaaasakesi… Ära tee ühtegi äkilist liigutust!”

“Juba tulen!”

Veel viimane pai Kurjamile, seejärel lahkub Zoé peni juurest viga saamata ning juba hetke pärast oleme kolmekesi koos köögis. Tüdrukuke hoiab mind kõvasti-kõvasti oma rinnal.

“Jeanne, mu kullakallis… Mu väike kaotsiläinud Jeanne…”

Ta pole läbielatust veel toibunud. Proua Lenoir samuti mitte. Nende kahe vahel käib lõdisemisvõistlus, kuid lõdisemise põhjused pole samad. Üks kartis kohutavat õnnetust, teine nägi pealt, mida teeb needus. Kumbki on kokku puutunud üle mõistuse käivaga.

“Ära enam kunagi nii tee, Zoé!” kärgib paks mamsel. “Kui sa veel peni juurde lähed, ei luba ma sul enam kunagi meie poole tulla!”

Zoé nõustub pisut vastutahtsi mamsli tingimustega.

“Ma olin nii õnnetu, tädi,” selgitab ta. “Kurjam lohutas mind…”

Ta ohkab luksatades.

“Vaene taadike… Mina ei teinud küll midagi…”

“Ah et see vaevab sind, tibuke?”

Proua Lenoir’ silmad on vees.

“Mis sa, tobuke, kardad? Et sind hakatakse süüdistama? Aga milles ometi, armuline taevas? Taat on juba ammust aega haige, ta süda pidi varem või hiljem üles ütlema… Sellest, et sina seal olid, ei juhtunud midagi, vastupidi: sa tegid talle teene! Kes meid muidu hoiatanud oleks? Kui ta õnnekombel veel pääsema peaks, siis seda tänu sinule! Sa käitusid… nagu suur inimene!”

Zoé muigutab rahunenult suud, peaaegu naeratab.

“Kuidas oleks ühe suure sõstrakoogitükiga?” pakub proua Lenoir.

See on parim lohutus. Zoé silmad löövad särama, ta ütleb “Nämma!”, limpsab keelt ja tõmbab oma väikese käega üle kõhu.

“Ja tead, mis me pärast seda teeme?” jätkab heldusesoonele sattunud mamsel. “Pärast… Pärast vaatame pilte. Näitan sulle oma fotoalbumeid. Mis sa sellest arvad?”

“Jaa, jaa!” lööb Zoé rõõmust käsi kokku.

Õhkkond on väga tasane ja rahulik. Nurgas tiksub vaikselt suur seinakell: “Tik-tak, tik-tak.” Hirve pea ümber siksakitab kärbes. Viinapuuväädist jalaga lambist hoovab pehmet valgust.

Mina Zoé käte vahel naudin oma kättemaksu järelmaiku. Olen rammetu, vimmast tühjendatud. Unine. Viiekümneaastane vihalõõm on just äsja, pärast viimset ja pöörast lahvatust kustunud. Momo on oma haiglapalatis minu sisendatud süümepiinadesse suremas. Ring on täis.

Maitsen seda mälestust väikeste sõõmude kaupa, naudin selle maitset ja mõnulen. See on minu maius. Minu minutike paradiisis.

Poleks seda torkivat kahjutunnet elamata jäänud elu pärast, kõige selle pärast, millest ma ilma jäin, oleksin peaaegu õnnelik. Noorus, kihlumine, abielu… Ehk lapsedki… Ehk oleks mu rüpest võinud sündida pisike Zoé. Rõõmud ja vaevad, päevad ja ööd, kodu ja koer… Kõik see, mida proua Lenoir praegu lehekülg lehekülje järel mu ees lahti laotab – olemasolu tükikesed, mis võinuksid kuuluda mulle… Selle olemasolu tükikesed, mis mulle ära keelati.

Jah, poleks seda kahjutunnet, võiksin lõpmatuses lahustuda, viimaks ometi puhata… Rahus puhata.

Ma suigatan. Pendelkell tiksub mööda voolavat aega – aega, millel minu jaoks enam tähtsust ei ole. Hirvepea mädaneb aegamööda, hoolimata sellest, et on täidetud põhuga. Kärbes sumiseb. Zoé esitab naiivseid küsimusi. Proua Lenoir vastab neile kannatlikult.

Ma suigatan. Nukudki magavad teinekord. Lahtiste silmadega ja idiootse naeratusega näol.

Õndsas uneudus jõuab minuni üks juhuslik vestlusekatke.

“Kui ilus! Kes see on?” küsib Zoé ühe luitunud fotoga vibutades.

“Minu vanem õde,” vastab proua Lenoir. “Mina teda näha ei saanudki, ta läks enne mu sündi kaduma. Mis temast sai, ei saadud kunagi teada…”

Ma võpatan ärkvele. Nelinurksel papitükil vaatab kaamerasse tõsise ilmega tüdruk.

“Tead, mis ta nimi oli?”

Ei, Zoé ei tea, kuid põleb soovist teada saada.

“Jeanne, nagu su nukulgi. Naljakas kokkusattumus, kas pole?”

Minu hing Barbie kehas kangestub.

“Mis teie vanema õega juhtus?”

“Mitte keegi ei tea. Arvatavasti sai ta surma, kuid et laipa ei leitud, ei ole selles seniajani kindlust. Mu ema lootis oma elupäevade lõpuni teda uuesti näha…”

Erutus paneb Zoé palged õhetama. Ta lausa jumaldab lugusid kaotsi läinud lastest.

“Äkki ta rööviti?”

“Võimalik… See juhtus sügise saabumise päeval, kui siinkandis laata peetakse. Oletusi muidugi tehti. Iseäranis kahtlustati kedagi Luigi-nimelist, kes kohalike plikade ümber tiirutas. Mitmed pealtnägijad, nende hulgas mu isa, tabasid selle kõlvatu Jeanne’i parimat sõbrannat ahistamas. Ta võeti vahi alla ja teda hoiti arestis, kuid et tema vastu tõendeid ei leitud, lasti ta peagi uuesti vabaks.”

Põgus vaikus ning seejärel: “Paras olnuks ta elektritoolil ära küpsetada!”

Proua Lenoir’ malbe nägu on omandanud kohutava õigusemõistja ilme.

“Minu vanemad on surmanuhtluse vastu,” teatab Zoé.

“Kas siis ka, kui sinu endaga peaks midagi juhtuma?”

Säärane vaatenurk sellele küsimusele on Zoéle võõras.

“Noo… aga kuna tõendeid ei leitud, siis…” söandab ta vaielda.

“Sandarmid otsisid terve piirkonna läbi. Kammisid metsi, sondeerisid tiike, kuid ei leidnud mitte kui midagi – ei pisimatki jälge. Nii jõudsid nad järeldusele, et tüdruk pidi olema põgenenud. Missugune lollus – põgenenud! Jeanne polnud üldse põgeneja tüüpi! Ta oli lahke, vagur ja sõnakuulelik laps…”

“Kuidas teie seda teada võite? Te ei näinud teda ju kordagi!”

Zoé siirus toob paksu mamsli huulile naeratusevirve.

“Ma tundsin teda vägagi hästi: ema rääkis temast vahet pidamata. Ta elas tütre tagasituleku ootuses, pidas kogu aeg vahti, oli pidevalt valvel, uskus alalõpmata, et kuulis alleel Jeanne’i samme. Kui palju kordi nägin ma teda kujuteldava koputuse peale uksele tormamas! Igaks ööks jättis ta köögis tule põlema – juhuks, kui tütar peaks tagasi tulema… Aastad möödusid ja tasapisi hajus ka lootus. Adudes viimaks, et tütar enam tagasi ei tule, lasi ta endal surra. Mina olin siis seitsmeaastane.”

Proua Lenoir – minu väike õde, oo saatuse iroonia! – jääb meeleliigutusest vait.Tüünuse mu sees vahetavad välja järjekordsed raevupuhangud. Kättemaksust vaigistatud hinges möllab uuesti maru.

Vaatan seda viiekümneaastast puitunud paksukest, keda mu draama on sünnist saadik kummitanud, ning kannatan – tema pärast, enda pärast, meie ema pärast. Mu väike õde, mu beebike, mida teed sa selle lahke paksu naise sees? Kuhu on jäänud su plikaja neiupõlv, mille esimestel sammudel ma sind nii väga oleksin tahtnud juhendada: aidata lahti siduda sõlmi, silitada su järeleandmatut ja haavatavat hinge? Minul, kaheteistaastasel vaimul, on väikeseks õeks see masajas memm…

“Jeanne on kurb,” ütleb Zoé tõsiselt.

“Küllap vaevab teda mu jutustus,” palub proua Lenoir vabandust. “Ma ei oleks pidanud seda rääkima. Vestleks õige lõbusamatel teemadel?”

“Ta tahab näha fotosid teist väiksena.”

Proua Lenoir pöörab kuulekalt lehte. Nähtavale ilmub koltunud pilt: pontsakas beebi ihualasti lambanahal. Selle all kalligraafilises kirjas: “Rose kuuekuusena.”

“Rose? Kas teie nimi on Rose?” võpatab Zoé.

“Jah. Vanemad panid selle mulle Jeanne’i mälestuseks. Õde tahtis, et mulle pandaks lille nimi, ja nii mind hüütigi vaheldumisi Rose’iks, Violette’iks ja Marguerite’iks.”

“Naljakas küll…”

“Mis on naljakas? Et inimese nimeks on lillebukett?”

Zoé noogutab mõtlikult pead.

“Ehk siis matusekimp…” lisab paks mamsel ohates.

14

“Head ööd, paike… Ja katsu see endal peast välja saada. Vanade inimeste surm pole kurb, vaid loomulik. Nad on juba väsinud, lähevad magama nagu sinagi, ainult et lõplikult.”

“Jah,” vastab Zoé vaguralt.

Voodi serval istuv Nora libistab nimetissõrme ringis üle ta põse, lõuaotsa, teise põse, meelekoha, lauba… See on armastuse ring.

“Kõdi on!” turtsub Zoé.

Tirtsti hüppab sõrmeots tüdruku ninale. Zoé naer täidab kogu magamistoa.

“Lenoir’-taat oli õnnetu, tal oli igalt poolt valus ja ta ei suutnud enam rääkidagi,” jätkab Nora. “Ma olen kindel, et ta juba unistas äraminekust. Sina olid talle ta suure reisi alguses seltsiks. Tänu sinule ei pidanud ta üksinduses lahkuma. Kas sa ikka taipad, et tegid talle kingituse?”

“Ennekõike oli temaga ikkagi Jeanne…”

Nora kummardab, suudleb tütart ja seejärel mind.

“Ma olen teie üle uhke, mu armsakesed!”

Ta soputab mu patja ning käänab tekiservad madratsi alla. Läheb seejärel, selg ees, eemale, kustutab tule ja paneb ukse kinni.

Möödub tubli tükk aega. Zoé on silmad sulgenud ja hingab rahulikult. Mina silmitsen õrnas tuuleõhus kiikuva pitskardina varju parketil.

*

Ka minul käänas ema tekiservi madratsi alla. Lõpupoole oli tal suure kõhu pärast raske kummarduda. Tõusin head-ööd-musi ajaks ise istukile. Seejärel viskusin uuesti selili voodisse ning põrkasin madratsilt paar korda üles tagasi. Vedrud nagisesid nagu batuudil. “Sa vajutad voodi sisse!” tõreles ema. “Kuhu me Rose’i paneme, kui voodi puruks läheb? Kas vaiba peale või?”

“Eks ikka ta oma hälli!”

“Aga kui ta sellest välja kasvab?”

Lubasin, et ma enam ei tee, ning uinusin, silme ees jumalik nägemus minu keha vastas kerra tõmbunud õekesest, juuksesalgud minu padjal laiali ning õrn ihu üleni soe.

Põrnitsen pitsililli parketil. Peamine on mitte mõelda proua Lenoir’le. Ei, mitte mõelda… Unustada see Rose, see pettus. Ainuüksi mõttest temaga voodit jagada läheb mul süda pahaks. Mu sünteetiline keha tõmbub kokku. Õnneks ei maga paksud mamslid koos nukkudega. Ega oma vanemate õdedega. Nemad jagavad oma und üksnes norskavate meestega.

Rose’i linade vahel on ta abikaasa koht. Mees on vuntsidega, paks ja hallinev. Täpne peegelpilt oma isast kakskümmend aastat nooremana.

Täpne portree minu mõrtsukast.

“Jeanne…”

Ma teritan kõrvu. Sosinal lausutud nimi on vaikuse murdnud. Pimeduses säravad Zoé pärani silmad.

“Kes sa oled, Jeanne?”

Minu peale asetuvad kaks väikest kätt, kompavad tekialuses pimeduses mu keha. Joonistavad välja mu liialdatud ihuvormid, mu karikatuursed piirjooned.

Oleksin ma ellu jäänud, võinuksid mind sedasi silitada Rose’i käekesed. Need olnuksid armastava õeraasu süütud ja hellad puudutused. Jeanne ja Rose pääsupoegadena ühes pesas koos… Ühest neist pole järel muud peale pleekinud kondilasu, mille laibasööjad ussikesed ammu siledaks nühkinud, teisest aga on saanud matsakas viiekümneaastane mammi.

Kes ma olen? Ilmajäetu ja puuduolev, muud midagi. Eimiski.

“Jeanne, miks sa mind Rose’iks hüüdma hakkasid?”

“Tahad seda tõesti teada?”

“Jah.”

“Selleks pean ma sinu sisse pääsema. Pead mulle oma südame avama…”

“Nõus!”

Hingan end tasa-tasa Barbie seest välja. See on hoolitsetud nuku tajumatu hingeõhk. Nüüd segunen uuesti Zoé hingeõhuga. Sedakorda aga ettevaatlikult, oma tumedaid hingepööriseid hoolega varjul hoides. See on minu jaoks lihtsam kui esimesel korral, kuna kättemaks on mu süngest ballastist osaliselt tühjendanud.

Ma sisenen Zoésse. Zoé kiirgavasse maailma. Zoé jumalikele vaimuväljadele. Siin on silmapiirini sinine taevas, päikesepaiste ja lillelised aasad. Jõeke, mille ääres hirvevasikad ja jänkud janu kustutavad.

Selle jõekese kaldal hakkan ma tantsima. Paljajalu ja valges kleidis, kogu oma igavikulise kaheteistaastase graatsiaga.

Zoé tunneb mu kohemaid ära.

“Sina oledki see väike tüdruk seal fotol… Ma teadsin seda!”

Tema sõrmed mudivad masinlikult nukku, ent mind selle sees enam ei ole. Sellest on alles vaid tühi kest, naeruväärne lavatähejäljendus. Mina, lameda rinnaga neitsi, keda rüvetati, määriti ja veristati ning kes viimaks hävitati, olen saanud tagasi omaenda mõõtu keha. Muinasjutuliselt ja peadpööritavalt puhta keha.

Zoé liitub minuga jõekaldal. Me oleme nii sarnased, nagu õed. Üks vanem, teine noorem. Ta viskub mu embusse. Me kallistame õrnalt, õrnalt nagu pääsukesed. Me suudlused kõlavad linnusädinana.

“Me ei lahku teineteisest enam iialgi, eks?” ütleb Zoé.

“Ei iial, minu sõna selle peale. Alati ja igal pool olen ma nüüd sinuga koos…”

15

Vahel tuleb ette ärkamisi, mis ei unune. Imelisi valguseküllaseid hommikuid, mil kõik näib võimalik. Pärast meie esimest ühist ööd avanevad Zoé silmad – meie silmad! – just ühel säärasel hommikul. Pärast pool sajandit väldanud pimedust näen maailma uuesti väikese tüdruku pilgu läbi.

“Oled sa ikka veel siin?” küsib Zoé igaks juhuks.

Me kargame jalule ja ringutame. Naudin himuralt meie lihaste tööd. Meie südame tuksed sumisevad mu kõrvus ning ma peaaegu kuulen meie soontes tulvavat verd. Iga meie naha poor hingab meeletuna. Elu vaimustab mind, teeb mind purju. Ma armastan meid sõgeduseni.

Meie väike roosa pidžaama lõhnab lavendli järele. Milline hurmav puhtusehõng!

“Ära ütle, sa oled heas vormis!” naerab Zoé.

“Sinu lähedal on mul hea.”

“Minul sinu lähedal ka.”

“Ega ma sind kuidagi hirmuta?”

“Sina?” Ta hakkab nüüd veel valjemini naerma. “Oleks see vast nali!”

Siis muutub ta uuesti tõsiseks.

“Mis sinuga tegelikult juhtus?”

Mind haarab kiusatus oma teisele minale kõik ära rääkida, oma sisemine mülgastik tema ees korratult laiali laotada. Kuid ma keeldun sellest ahvatlusest kohe: olen alles äsja niiviisi kõrvetada saanud. Ma ei tohi matta kõntsahunniku alla sinist taevast, lillevälja ning jõge, mille kaldal joovad hirvevasikad ning tantsivad väikesed tüdrukud. Sest kui Momo surm on ka mind kättemaksuihast vabastanud, jätkub minus piisavalt mõru kahjutunnet, millega Zoé hingemaastikud igaveseks tumestada.

Nii jään ma ebamääraseks. “Mingi tüüp tappis mu ära – ma ise ei teagi, millepärast.”

“Oli sul valus?”

“Ei, see juhtus une pealt, ärgates olin ma surnud. Olin viiskümmend aastat väga õnnetu, tänu sinule aga elan ma jälle.”

“Nii et sa oled siis vaim?”

“Mingis mõttes jah.”

“Super! Ja mina arvasin, et vaimud on kurjad… Sina oled ju hoopis sõbralik ja väga-väga ilus!”

Ta naeratab mulle. Naeratan vastu. Ühine naeratus täidab meid vastastikuse õrnusega.

“Enamasti on mul igav, sest ma olen kogu aeg üksi,” jätkab Zoé pärast põgusat vaikust. “Mul pole ei sõbrannasid, õdesid ega vendi. Nii pole üldse tore!”

“Ma tean, olin ka ise üksik laps.”

“Mul pole isegi koera… Ainult hamster, aga hamstrid on lollid!”

Ta vaatab meid peeglist ja naeratab meile uuesti. Meie piimahambad helgivad pärlitena. Ta tõmbab neist keelega üle, et need särama panna.

“Kui sa mu Barbie sisse läksid, oli juba parem. Rääkiv nukk on peaaegu nagu sõber. Aga praegu, kui sa oled minu sees… kujutad sa ette, kui lõbus meil kahekesi saab olema?”

Olen tema jutuvadinast võlutud. See mähib mind endasse nagu suveõhtune linnuvidin, milles arvame end kuulvat suveõhtu enese laulu. Kuulaksin seda tüdimatult aegade otsani.

Nüüd asub ta meid kammima. Mina olin tumedate, meie aga oleme heledate juustega. See on natuke häiriv, eelistaksin tumedat pead. Aga vahet pole, küll ma ära harjun. Meie patsid lendlevad valgusesäras.

Seejärel avab Zoé oma riidekapi ja hakkab jalga tõmbama siniseid teksasid. Tõstan otsekohe protesti:

“Oh ei, mitte neid! Need on ju koledad!”

Üks jalg õhus, katkestab ta kõheldes riietumise.

“Arvad või?”

“Pane parem roosad traksikad.”

“Need on pesus.”

“Need tuleb ainult pesukorvist välja võtta!”

Zoé annab pisut vastumeelselt järele.

Kui paarist plekist põlvedel mööda vaadata, polegi traksikad nii mustad. Silmitsen meid sedasi riietatult peeglist. Meie väljanägemine on võrratu.

Nora aga arvab teisiti. “Ole nüüd ikka, Zoé,” hõikab ta niipea, kui meid näeb, “need traksikad on sopased – kannad neid juba kaheksandat päeva!”

“Aga Jeanne tahtis nii!”

“Jeanne või mitte, mine ja vaheta need kohe ära. Mingi Barbie minu kodus asju ei otsusta!”

“Ma ei räägi nukust, vaid Jeanne’ist, kes on mu peas,” vaidleb Zoé.

Nora ärritub. “No mis sa õige nüüd välja oled mõelnud? Kes see selline veel on?”

“Noh, eks ikka mu vanem õde!”

Aiamaalt naasev Guillaume astub pikemata mängu. “Kui Jeanne on sinu õde, on ta ka meie tütar ja peab meie sõna kuulama!” hüüab ta.

Mida säärase argumendi peale kosta? Ma annan järele. Kuid leplik Zoé ehitab kiriku keset küla ja riietub teksade asemel mummulisse seelikusse, mis on roosa nagu traksikadki.

*

“Mis sa seal üksipäini ümised, kullake?”

“Ma ei ümise, ma räägin Jeanne’iga. Ja ma pole üldsegi üksi! Ma pole enam kunagi üksi, sest minu sees on Jeanne!”

Nora ohkab. On ilmselge, et tütre kujutlusvõime vaevab teda. Küllap on see lapse jaoks põgenemistee, võimalus tegelikkusest keelduda. Üksikute laste klassikaline probleem…

“Tuleb sellest lastearstiga rääkida,” pomiseb ta poolihääli.

Ta läheb eemale. Meie turtsatame oma hea vembu peale naerma. Vaene Nora, kes millestki aru ei saa – kes arvab, et meid võib arstirohtude abiga teineteisest lahutada…

Ravimid teineteise omaks olemise vastu – hahahaa… Õnne ja armastuse vastu…

“Hahahaa!”

Mingi naksatus. Nora kuulab meid ukse taga. Kindlasti on ta näost kaame.

“Ära naera mu ema üle!” hakkab Zoé mulle vastu.

Mina aga naeran veel kaks korda valjemini.

“Jäta järele,” niheleb Zoé, “mul on paha!”

Sinisesse taevasse jõe kohal ilmub pilv, valge ja kohev nagu vatitups. Hirvevasikad jätavad imestunult janukustutamise pooleli. Valvsad jänkud liigutavad oma pikki kõrvu.

Ma katkestan naermise. Pilv hajub. Hirvevasikad pistavad rahunenult ninaotsad vette tagasi, urvitades oma pisikesi kollakaspunaseid taguotsi, sabade all karvapööriste vahel heledamad laigukesed.

16

Lauda – vabandust, Vladovskite maja, minu ja Zoé kodumaja – taga laiub suur põld nii kaugele, kui silm ulatub. Lenoir’d kasvatavad sellel nisu, maisi või peete – vaheldumisi, et maad mitte ära kurnata. Sel aastal on põld nisu päralt. Jacquot ja ta poeg koristasid vilja ning kombain puistas turris kõrrepõllu tihkete põhupallidega üle.

Guillaume’ile ja Norale, kes “elukeskkonna ilust” sõgeduseni vaimustuvad, meeldib see vaatepilt väga.

“Kui ehe see kõik on!” ei väsi Nora kordamast. “Alles siin leiad üles tõelised väärtused, justkui suhtled loodusega.”

“Ja see valgus,” lisab Guillaume. “Panid sa tähele, missugune on valgus? Lausa kuldne!”

“See tuleb sellest, mis värvi on põld… Oleks see roheline, oleks kogu atmosfäär täiesti teistsugune. Toorem ja jahedam… Mäletad, kui me siia saabusime? Nisu polnud veel kõrsunud ja kogu mulje oli hoopis teine…”

Valgus, ikka ja jälle see valgus… Mis värk neil pariislastel õige selle valgusega on? Kas Pariisis siis valgust ei olegi?

Nende jutukatked kostavad meie kõrvu. Joonistasime Zoéga teerajale keksukasti ja mängu juhin parajasti mina. Selles olen ma alati meister olnud!

“See pole aus!” kilab Zoé. “Sinu kivi on minu omast lapikum!”

“Pole tõsi!”

“On jah! Ja pealegi teed sa pidevalt sohki!”

See oli küll inetult öeldud!

“Hei, mis siin toimub?”

Me tõstame ehmunult pea. Meie “keksuparadiisi” kohale sirutub vari. Kellegi vari, keda me kisklemisetuhinas pole lähenemas näinud.

See on lillelise põllega kerekas naine, õlgkübar peas ja korv käevangus.

“Tere, proua Lenoir,” ütleb Zoé viisakalt.

Ta pöörab pead ja hüüab: “Emps! Iss! Meil on külaline!”

Rose Lenoir kummardab meid embama.

“Tere, väike Zoé…”

Tema hingeõhk ründab meid. See on hooletu vana naise hingeõhk, mis hakkab mulle vastu. Ma taganen sammukese. Mu ebaviisakusest šokeeritud Zoé hoiab mind vägisi tagasi. Kuid Rose Lenoir’le ei jää mu vastumeelsus märkamata.

“Nonoh, sirtsuke, mis lahti?” imestab ta. “Ega ma sind ära ei söö!”

“Ma lihtsalt komistasin…” katsub Zoé kimbatusest välja rabeleda.

Tema vanemate tulek teeb piinlikule olukorrale kiire lõpu.

“Oo, mis kena üllatus!” hüüab Nora, nägu laial naerul.

“Tõin teile üht-teist oma aiast,” ütleb proua Lenoir korvi kõlgutades.

Selles on üks käharkapsas, mõni porruvars, porgandeid, naereid, pool tosinat mullast kartulit…

“Kui kena teist!” rõõmustab Nora. “Sellest saab ju kena ühepajatoidu! No tõesti, te poleks pidanud…”

Guillaume nuhutab saaki silmanähtava rahuldustundega.

“Milline nauding – puhaste aiasaaduste lõhn! Maa ja viljaliha hõng… Suurlinnades oleme selle kõik juba unustanud. Keemiaga kasvatatud toiduainetel pole pennigi eest maitset…”

Naabrite innukusest vaimustunud mamsel täpsustab lustlikult: “Mis maitsesse puutub, siis seda minu juurikatel juba jagub! Need ju puhta loomasõnniku peal kasvanud! Kui valmis vaaritate, saate omal keelel tunda!”

Hetk hiljem lähevad nad kolmekesi majja. Remonditööde edenemist märgates pole proua Lenoir kiitusega kitsi.

“Mõelda vaid, mis siin varemalt oli… Varemed, muud midagi! Ei saanud siin karjagi hoida. Teie aga olete sellest kena pesakese teinud. No tõepoolest, ma imetlen teie pealehakkamist!”

“Eks me tasapisi nokitse…” kostab Guillaume tagasihoidlikult.

Siis suundub ta külmiku juurde.

“Klaasike Cabernet’d, proua Lenoir?”

“Ei, ei, mul õhtusöök tulel… Einestame täna varem – pidustuste pärast.”

“Mis pidustuste?”

“Sügise esimese päeva pidustuste. See on meie kandis ammune traditsioon. Külas on täna õhtul simman. Kas teie siis ei sellest kuulnud?”

“Ei,” tunnistab Nora. “Meil, teate, pole laatadega…”

Kuuldes sõna “laat” torkab Zoé, enne kui ma reageeridagi jõuan: “Lähme meie ka sinna, eks? Palun, emps, lähme!”

Reageerida… Nojah, kuidas ma seda võinukski? Olen ju kangestunud, halvatud. Oma vastsest õnnest haaratuna olin kuupäevadki unustanud…

“Lähme ikka, emps! Eks ju, eks ju?” nõuab Zoé.

Guillaume manab näole ilmeka grimassi. “Eeh… Tahad sa ikka nii kangesti minna, kullake?”

“Mõtlesime varakult magama minna,” toetab Nora abikaasat.

“Üksainus kord!” anub Zoé.

Rose Lenoir’le suunatud vabandava ilmega tunnistab Nora viimaks: “Minu jaoks on simmanid tüütud.”

Zoé põhjalikult löödud nägu on valus vaadata.

Paks mamsel tõttab teda päästma. “Võin ju ise ta kaasa võtta, kui soovite!”

Nora näost võib lugeda vastakaid tundeid. “Arvate?”

“Jaa! Jaa! Ole nõus, emps!” kibeleb Zoé.

Vladovskid peavad pilkupidi nõu. On päevselge, et nad ei tahaks tütart võõrastesse kätesse usaldada. Teda aga nii suurest rõõmust ilma jätta…

“Olete kindel, et see teile tüli ei tee?” kõhkleb Guillaume.

“Ma ju ise pakkusin end välja! Meie Zoéga saame omavahel kenasti läbi. Eks ole, sirtsuke? Lapsed meeldivad mulle kangesti, kuigi mul endal on neid vaid üks ja seegi juba täismees…”

Ning libistades sõrme õrnalt üle Zoé – meie! – juukseid kaheks patsiks eraldava lahu, lõpetab mamsel relvituks tegeva naeratuse saatel: “Saaksin ennast vanaemana tunda!”

Säärase argumendi vastu naljalt ei saa.

“Hästi,” nõustub Nora vastutahtsi. “Olge tänatud…”