Читать книгу Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja - Gunnar Press - Страница 17

Pere mälestustekogus on lugu, kuidas vapper Raio viiesena ema-isa seltsis jõuluvana ootas. Meie kangelane ajas rinna kummi ja kinnitas teisi julgustades, et jõuluvana pole vaja karta, tema küll ei karda. Ajas isegi korraks rusika püsti. Kui vanaisa häälega külaline tuppa astus, volksas Raio suure kõlari taha peitu ega tulnud lagedale enne, kui oli veendunud, et jõuluvana tema juttudest midagi ei tea.

Kodus suurt liikumisruumi polnud, sest esiti elati koos vanaemaga kahetoalises korteris. Vanaemal oli oma tuba ning ema, isa, Raio ja kuus aastat noorem Raido pidid teises toas hakkama saama. 1987. aastal läks lahedamaks, treenerina ametis olnud perepeale eraldati Pärnu KEK-ist ehk kolhoosidevahelisest ehituskontorist kolmetoaline korter.

“Oli ka aeg. Loomulikult togis Raio ka kodus kogu aeg palli ja kui Raido kasvas, läks neil vahel ikka päris mänguks. Keelata eriti ei tahtnud, pigem püüdsime vaase ja muid asju sedasi sättida, et nende purunemise oht väiksem oleks,” muheleb ema. Ta lisab, et sageli toimusid lahtikäival köögilaual tõsised lauatennisevõistlused, millest võttis osa kogu meespere.

“Ega Raio linnaelus peale spordi muud meelelahutust olnudki, ta ei vajanud muud. Ahjaa, teatris meeldis talle küll käia, vaatas Endlas kõik lasteetendused ära ja sai suuri elamusi. Niisamuti meeldis talle õhtuti ettelugemist kuulata, kas siis ema-isa esituses või kõrvaklappidest. “Onu Remuse jutud” olid tal vist peas ja kujutlusvõime arenes. Sellal rändas üks kommunistliku partei peasekretär teise järel taevastele jahimaadele. Kui 1984 läks Andropov, küsis Raio täiesti tõsiselt: “Aga kes ta lennuki nüüd endale saab?” Aasta hiljem lahkus Tšernenko ja Raio kordas küsimust.

Raio suved möödusid suuresti Tõstamaal, ema lapsepõlveradadel. Ema hoolitses, et poegade kehaline ettevalmistus mitmekülgne oleks. Ta hoidis maal korras kaugus- ja kõrgushüppekasti – “Tahtsin poistele tõestada, et hüppan neist kõrgemale ja kaugemale!” naerab ema –, lisaks rajas võrkpalliplatsi ja hankis lihtsamat varustust.

“Minuvanuseid oli Tõstamaa alevis paras kamp ja püsisime himuga spordi kallal. Enamik sealsed poisse käis suusatrennis, aga päevastes jalgrattasõitudes ja õhtustes vutilahingutes lõid kõik kaasa. Olime päev läbi väljas, ööseks kamandati meid suure sõjaga tuppa,” meenutab Raio.

“Maatööst muidugi ei pääsenud. Heinategu, kartulirohimine, sõnnikuvedu – püüdsin esimesel võimalusel putku panna, eriti sellelt õudselt heinateolt. Aga kus sa saad! Õnneks jagus töödes ka huvitavat. Traktoriroolis istusin juba siis, kui aknast välja nägemiseks padi tagumiku alla tuli panna. Vanaisa võttis mu vahel kalakombinaati kaasa, seal olid põnevad mehhanismid ja sepikoda. Sõidad jalgrattal mööda kalasuitsutustsehhi ringi, kui kõht tühjaks läheb, võtad värske suitsukalavarda ja elul on jumet. Merel käisin vanaisaga ka.”