Читать книгу Roheline nägu - Gustav Meyrink - Страница 2

Pilasalong van Chidher Grün

luges Jodenbreetstraati kõnniteele kõheldes seisma jäänud soliidselt riietatud võõras poolpõiki üle tänava asuva hoone mustalt poesildilt veidrat, silmatorkavalt keeruliste valgete tähtedega kirja.

Kas uudishimust või et mitte enam olla tema ümber hollandlikult mesikäpaliku labasusega trügiva ning tema saterkuube, läikivat silindrit ja kindaid—puha asjad, mis Amsterdami selles linnosas harulduste hulka kuulusid—mõnitava rahvahulga märklauaks, läks ta koerarakendiga aedviljakärude vahelt üle sõidutee, kannul paar laisalt ja vaikides lontsivat tänavapoissi, kellel käed küünarnukini lohmakalt laiade, sinist värvi linaste pükste taskus, selg küürus, kõht sees, tagumik madalas, peenikesed kipspiibud punaste kaelarättide sõlme vahelt läbi torgatud, jalas lohisevad puukingad.

Maja, kus Chidher Grüni kauplus suubus ümber maja kulgevasse ning vasakul ja paremal kahte rööbikusse kõrvaltänavasse ulatuvasse klaasist eendisse, näis tuhmide elutute akende järgi otsustades olevat kaubaladu, mille tagakülg oletatavasti külgnes niinimetatud grachtiga—ühega arvukatest kaubaveoks mõeldud kanalitest.

Ehitatud madala täringu kujulisena sarnanes maja sünge neljatahulise torniga, mis on aastatega vajunud oma kivist krookkraeni—praeguse klaaseendini— pehmesse turbapinnasesse.

Kaupluse vaateakna keskel oli punase riidega kaetud alusel ebaloomuliku väljanägemisega tumekollane tainaspaberist surnupealuu—ülalõug ninaava all oli liiga pikk ning silmaaugud ja varjud oimukohtade ümber olid tušiga mustaks tehtud—, mis hoidis hammaste vahel potiässa. Selle kohale oli kirjutatud “Het Delpsche Orakel, of de stemm uit het geesteryk”.

Laest rippus üksteisega otsekui ketilülidega ühendatud suuri messingrõngaid, mille küljes oli vanikutena kirkavärvilisi piltpostkaarte, kus oli kujutatud soolatüükalisi ämmanägusid, kelle huuled olid tabalukuga suletud, või kurje, luuaga ähvardavaid mehenaisi; nende vahel oli teistsuguseid, läbipaistvate värvidega pilte: priskeid noori särgiväel daame, kes häbelikult rinnalapist kinni hoidsid, ning all seletus: “Tegen het licht te bekijken. Voor gourmands”.

Käerauad, mida nimetati “Hamburgi kuulsaks kaheksaks”, nende kõrval ridade kaupa Egiptuse unenägude seletajaid, kunstlutikaid ja -prussakaid (kõrtsis naabri õllekannu sokutamiseks), liikuvaid kummist ninatiibu, retordikujulisi klaaspudeleid täis punakat vedelikku (“oivaline armutermomeeter ehk vastupandamatu naljanumber daamide seltskonnas”), täringupeekreid, plekkrahaga kausse, “magamiskupee hirm” (vääramatu vahend kasutamiseks härradele kaubareisijatele, et raudteesõidu ajal püsitutvusi sõlmida), mis koosnes hundikihvadest, mille sai kinnitada vurrude alla. Ning kõige selle toreduse kohal sirutus süsimustast tagapõhjast õnnistav vahast naisekäsi, randme ümber paberist pitsmansett.

Võõras astus poodi vähem ostuhimust, kui soovist pääseda mõlema noore kaaslase kalahaisust.

Tõmmunahaline kavaler, arabeskidega kaunistatud lakkkingaga vasak jalg üle põlve, põsed lillaks raseeritud—tüüpiline balkanlase nägu—ja juustel rasvaläige, uuris nurgas tugitoolis ajalehte ning heitis tulijale nugaterava hindava pilgu. Samal ajal lasti osturuumi kaupluse sisemusest lahutavas mehekõrguses vaheseinas raginal alla omamoodi vaguniaken ning avasse ilmus helesiniste veetlevate silmade ning blondi paažisoenguga preilikese sügava dekolteega büst.

Neiuke tundis häälduse ning takerduva hollandikeelse “Ostan, ükspuha mida” järgi ära, et tema ees on kaasmaalane, austerlane, ning hakkas talle saksa keeles selgitama trikki kolme kähku pihku haaratud pudelikorgiga, kusjuures ta pani kõigis varjundites mängu hästi kätteõpitud naiselikkuse kogu võlu: rindade upitamisest meessoost vastasseseisja poole kuni peaaegu telepaatilis-diskreetse nahalõhna kiirgamiseni, mida ta aeg-ajalt kaenlaaluseid tuulutades oskas veelgi tõhusamaks muuta.

“Te näete siin kolme punni, mu härra, eks ole? Ma panen ühe oma paremasse kätte, selle peale teise ja sulen peo. Kolmanda panen ma,” preilike naeratas punastades, “taskusse. Mitu korki mul käes on?”

“Kaks.”

“Ei, kolm.”

Nii oligi.

“Selle triki nimi on lendav kork ja see maksab kõigest kaks kuldnat, mu härra.”

“Kena. Palun näidake seda trikki.”

“Kui tohin raha ette paluda, mu härra? See on äritava.”

Võõras pani kaks kuldnat letile ja sai selle eest: näha eksperimendi kordust, mis rajanes puhtalt sõrmeosavusel, tunda mitut uut naisenaha lõhna lainet ja lõpuks neli punni, mille ta pistis taskusse täis imetlust Chidher Grüni firma kaupmeheliku ettenägelikkuse üle ja kindlas veendumuses, et ta ise seda trikki iialgi järele ei oska teha.

“Siin, mu härra, näete te kolme rauast kardinarõngast,” alustas noor naine uuesti, “ma panen esimese…”

Ta ettekande katkestas valju kisa, millesse tänavalt sekkus kriiskavaid vilesid, ning ühtaegu tõmmati poeuks hooga lahti ja paisati klirinal jälle kinni.

Võõras pööras ehmunult ümber ja nägi kuju, kelle kummaline riietus temas ülimat imestust äratas.

See oli hiiglasekasvu, kähara habeme ja paksude huultega suulu kahver, seljas ainult ruuduline vihmamantel, kaela ümber punane rõngas ning lambarasvast nõrguvad juuksed kunstipäraselt üles kammitud, nii et soeng nägi välja, justnagu ta kannaks peas eebenipuust kaussi.

Käes hoidis ta oda.

Otsemaid kargas balkanlase näoga mees tugitoolilt püsti, tegi metslase ees sügava kummarduse, võttis ta käest teenistusvalmilt oda, pani selle vihmavarjuhoidikusse, tõmbas eesriide viisaka käeliigutusega kõrvale ja palus neegril minna kõrvalruumi, öeldes lahkelt:

“Als ‘t u belieft, mijnheer; hoe gaat het, mijnheer?”

“Palun, vahest tulete ka teie edasi,” pöördus noor daam jälle võõra poole ja avas vaheseina, “ning võtate korraks istet, kuni rahvas on rahunenud.”

Siis kiirustas ta klaasukse juurde, mis oli jälle lahti lükatud, laskis lävel harkis jalu seisva ja laias kaares sülitava jässaka tüübi pihta valla sõimuvalingu:

“Stik, verrek, god verdomme, fall dood, stek de moord!”

Tõukas siis mehe välja ja pani ukse riivi.

Kaupluse sisemine osa, kuhu võõras vahepeal oli astunud, koosnes kappide ja Türgi eesriietega jaotatud toast, kus oli nurkades mitu tugitooli ja taburetti ning keskel ümmargune laud, mille ääres kaks tüsedat vanahärrat, nähtavasti hamburglased või Hollandi kaupmehed, vahtisid vooluvõrku ühendatud mošeelambi valgel pingsa tähelepanuga pildikastidesse, mis surina järgi otsustades olid väikesed kinokaamerad.

Läbi kaubariiulitest moodustatud käigu avanes vaade väikesele kontoriruumile, mille piimklaasist aknad olid kõrvaltänava poole. Kontoris seisis puldi taga liikumatult, kaftan seljas, prohveti välimusega, pika valge habemega ja oimulokkidega vana juut, peas ümmargune siidmütsike, nägu varjus nähtamatu, ja tegi pearaamatusse sissekandeid.

“Öelge, preili, mis isevärki neeger see ennist oli?” küsis võõras, kui müüja jälle tema juurde tuli ja tahtis kardinarõngaste esitlust jätkata.

“See? Oh, see on teatud mister Usibepu. Ta on atraktsioon ja kuulub suulude truppi, kes astub üles Carré tsirkuses. Väga šikk mees,” lisas preili, silmad säramas. “Oma kodumaal on ta medicinae doctor…”

“Jajah, posija, ma saan aru.”

“Jah, posija. Ja ta õpib meie juures paremaid asju, et koju naastes oma kaasmaalastele korralikult imponeerida ja kui juhust on, troonile tõusta. Teda õpetab parajasti härra pneumatismiprofessor, härra Zitter Arpád Pressburgist.”

Preili hoidis eesriiet sõrmedega irvakil ning laskis võõral piiluda vistikaartidega tapetseeritud kabinetti.

Endal kaks pistoda risti läbi kõri torgatud, nii et otsad tagant välja ulatusid, ning vereplekkidega kirves sügavas koljuhaavas, neelas balkanlase näoga mees parajasti kanamuna ning tõmbas selle kõrvast välja üllatusest keeletul suulu kahvril, kes oli mantli maha võtnud ja kandis ainult leopardinahka.

Võõras oleks meelsasti rohkemgi vaadanud, kuid noor daam laskis eesriidel kähku langeda, sest härra professor heitis talle noomiva pilgu ning peale selle kutsus läbitungiv helin telefonile.

“Elu läheb kummaliselt kirjuks, kui sa ainult vaevaks võtad seda lähemalt vaadelda ja keerad selja niinimetatud tähtsatele asjadele, mis sulle ainult kannatust ja meelepaha põhjustavad,” ütles võõras, võttis laudilt, kus lebas igasuguseid odavaid mänguasju, väikese lahtise karbi ja nuusutas seda hajameelselt.

Karp oli täis pisikesi nikerdatud lehmi ja puid, mille lehestik koosnes roheliseks peitsitud puitvillast.

Omapärane vaigu ja värvi lõhn kütkestas teda viivuks täielikult.

Jõulud! Lapsepõlveaastad! Hinge kinni pidades ootamine lukuaugu ees; punase ripsiga üle tõmmatud kipakas tool, sellel õliplekk. Spits—Kurrunurrunuu, jah, jah, nii ta nimi oli—uriseb sohva all ja hammustab üleskeerataval tunnimehel jala otsast, ronib siis, vasak silm kinni, hirmpahas tujus välja. Kellamehhanismi vedru on lahti tulnud ja talle näkku karanud.

Kuuseokkad praksuvad ning jõulupuul põlevatel punastel küünaldel on pikad tilkhabemed.

Miski ei noorenda möödanikku nii kiiresti, kui Nürnbergi lelude laki lõhn; võõras raputas võlu maha.

“Meenutustest ei tule midagi head: alguses on kõik meeldiv, siis korraga on elul ühel ilusal päeval ees ülemõpetaja nägu, et sind lõpuks verejanulise kuradilõustaga… Ei, ei, ma ei taha!”

Võõras läks tema kõrval seisva raamaturiiuli juurde.

“Puha kullatud lõikeservaga köited?”

Ta veeris imestunult raamatute selgadele pressitud tiitleid, mis muu ümbrusega kuidagi kokku ei sobinud.

“Leidinger, G. “Bonni Akadeemilise Lauluseltsi ajalugu”, Aken, Fr. “Kreeka keele aegade ja kõneviiside ülevaade”, Neunauge, K.W. “Hemorroidide ravimine klassikalisel antiikajal”?… Noh, tänu Jumalale, näib et poliitika pole esindatud,” ning ta võttis Aalke Potti “Maksaõlist ja selle kasvavast populaarsusest” 3. köite ning lehitses seda.

Niru trükk ja vilets paber olid kalli köitega rabavas vastuolus.

“Kas ma olen eksinud? Vahest polegi tegemist ülistuslauluga räästunud õlile?”

Võõras lõi esimese lehekülje lahti ja luges lõbustatult:

“Soodoma ja Komorra raamatukogu”

Koguteos vanapoistele

(Juubeliväljanne)

Liiderliku koolitüdruku ülestunnistused

(Kuulsa teose “Purpurtigu” järg)

“Tõepoolest, sa arvad, et su ees on “Kahekümnenda sajandi põhialused”: väljaspool õpetlase torisev sekeldamine ja sees karje raha või naiste järele,” pomises ta lustlikult ning pahvatas siis valjusti naerma.

Üks kahest kehakast kaupmehest kalpsas oma pildikasti tagant püsti (teine, hollandlane, ei lasknud end häirida), pobises kohmetult midagi “imeilusatest linnavaadetest”, tahtis kähku lahkuda ning püüdis pärast üleelatud optilist naudingut jõudumööda anda oma seapeakujuliselt laialivalguvale näolapile jälle sisseharjunud liikumatut, sirgjooneliselt rangele elukäsitusele suunatud ülla kaupmehe ilmet. Kuid siis lubas kõigi halva süümega inimeste saatanlik kiusaja endale ülimalt kohatut nalja labase juhuse näol, ent kahtlemata eesmärgiga silmakirjatseja hinge pikemalt mitte selgusetusesse jätta selles, missuguses nilbes keskkonnas ta viibib.

Liialt kiirustav kaupmeheisand oli mantlit selga pannes lehviva varrukaga riivanud suure seinakella pendlit ja selle liikuma pannud ning otsemaid langes hubaste perekonnastseenidega kaunistatud klapp alla; oodatud käo asemel ilmusid nähtavale naisolevuse ülimalt häbematu ilmega vahast pea ja kasinalt riietatud ülakeha ning naine laulis kaheteistkümnendat tundi löövate kellade helina saatel ilase häälega:

“On tislerid

nii hakkajad

ja hööveldavad

iga laua

siledaks…”

“Daks, daks, daks,” läks hääl rütmiliselt korrates üle kähisevaks bassiks.

Kas oli kurat arusaaja või oli grammofoni ajamisse sattunud juuksekarv.

Soovimata kauem ülemeelikute majavaimude ohver olla, päästis merede valitseja end paanilise põgenemisega ja kraaksatas nördinult:

“Jõle siivutu!”

Olgu küll, et võõras oli põhjamaa hõimude kombepuhtusega hästi kursis, ei osanud ta vanahärra liialdatud ähmi kuidagi seletada, kuni temas hakkas pikkamisi koitma, et on mehega kusagil tutvunud—küllap on teda mõnes seltskonnas talle esitletud. Sellega seotud põgus mälupilt—peente nukrate näojoontega vanem daam ja ilus noor neiu—kinnitas oletust, ainult koht ega nimi ei meenunud enam.

Meenutada ei aidanud ka pregu tõusnud hollandlase nägu; mees mõõtis teda oma vesisiniste silmade pilguga põlglikult pealaest jalatallani ja veeres välja. Mees oli talle täiesti tundmatu, ta välimus jõhker ja enesekindel.

Müüjatar rääkis ikka veel telefoniga.

Vastuste järgi otsustades oli tegemist suure tellimusega pulmaeelõhtuks.

“Tegelikult võiksin ka mina lahkuda,” kaalutles võõras, “mida ma siis veel ootan?”

Teda valdas lõõgastus; ta haigutas ja vajus tugitooli.

“Et sul ka pea valutama ei hakka või sa muidu ogaraks ei lähe,” koorus ta peas mõte, “kõigi nende tobedate vigurite hulgas, mida saatus su ümber üles seab! Imeasi!

Ja miks tunned sa kõhus iiveldust, kui su silmad neelavad inetuid asju? Jumala pärast, mis on sellel seedimisega pistmist?

Ei, see pole seotud inetusega,” mõlgutas ta edasi, “ka pikemat aega maaligaleriis viibides ajab äkki oksele. Peab olemas olema mingi muuseumitõbi, millest arstid veel midagi ei tea.

Või on see surm, mida hoovab kõigist inimese tehtud asjadest, olgu nad siis ilusad või inetud? Mina küll ei tea, et mul ka kõige lagedamat paika vaadates oleks halb hakanud, nii et ju see nõnda on.

Kõigel, mille nimi on “ese”, on küljes konservikarbi maitse; sa saad sellest skorbuudi.”

Võõras naeratas tahtmatult, sest talle meenus sõber parun Pfeill, kes oli ta pärastlõunaks kutsunud kohvikusse De vergulde Turk ning kes vihkas südamepõhjast kõike, mis oli seotud maalikunstis perspektiiviga, ja kellelt ta oli kuulnud pentsikut väljendit:

“Pattulangemine ei alanud üldse õuna söömisest; see on jõle ebausk. See sai alguse maalide riputamisest korterite seintele! Vaevalt on müürsepp neli seina kenasti siledaks teinud, kui juba tulebki kurat “kunstniku” näol ja maalib sinna “Perspektiiviga augu”. Sellest kuni hirmsa ulgumise ja hammaste kiristamiseni jääb veel kõigest samm, ning ühel ilusal päeval ripud, orden rinnas ja frakk seljas, Isidoros Ilusa või mõne teise pirnikujulise pea ja botokuudilõustaga kroonitud idioodi kõrval söögitoa seinal ning vaatad pealt, kuidas sa ise sööd.”

“Jah, tõepoolest peaks igaks võimalikuks juhuks naer valmis olema,” mõtles võõras edasi, “ega Buddha kujud põhjuseta naerata ja kristlike pühakute omad pisaraid vala. Kui inimesed sagedamini naerataksid, oleks arvatavasti vähem sõdu.

Ma olen nüüd juba kolm nädalat mööda Amsterdami ringi kõndinud ega ole meelega tänavanimesid meelde jätnud; ma ei küsi, mis hoone see või teine on, kuhu sõidab see või teine laev, ei loe ajalehti, et mitte teada saada “kõige uuemat uudist”, mis on juba aastatuhandete taguses aegade hämaruses täpselt samuti juhtunud; ma elan majas, kus kõik asjad on mulle võõrad, ma olen peagi ainus… eraisik, keda ma tunnen; kui mulle mõni asi silma puutub, ei uuri ma enam ammu, milleks seda kasutatakse (seda ei kasutata üleüldse, ta ainult laseb end kasutada!), ja miks ma seda kõik teen? Sest mul on villand võtta osa vana kultuuripatsi punumisest: kõigepealt rahu, et sõda ette valmistada, siis sõda, et jälle rahu saavutada jne; kuna ma nagu Kaspar Hauser tahan enda ees näha täiesti uut maad… tundma õppida uut imestust, nagu peaks kogema imik, kes on üleöö küpsenud täismeheks—kuna ma tahan saada lõpppunktiks ega taha igavesti jääda komaks. Ma ütlen riigi heaks lahti oma esivanemate “vaimsest pärandist” ning tahan parem näha vanu vorme uute silmadega kui—nagu seniajani—uusi vorme vanade silmadega; vahest omandavad nad siis igavese nooruse!

Tehtud algus oli hea; nüüd pean veel õppima kõige üle muigama ja mitte ainult imestama.”

Miski ei mõju nii uinutavalt kui sosin, mille mõte jääb kõrvale arusaamatuks. Balkanlase näo ning suulu kahvri vaikse tooniga ja üpris tõtlik jutuajamine eesriide taga uimastas võõrast oma hüpnotiseerivalt ühetoonilise lakkamatusega, nii et ta vajus viivuks sügavasse unne.

Kui ta kohe seejärel ärkas, oli tal tunne, et on saanud tohutu hulga seletusi; kuid põhituumana oli teadvusse jäänud üksainus kasin lause—äsja üle elatud muljete ja edasi kestvate mõtete fantastiline seos:

“Raskem on saavutada igavest naeratust, kui leida Maa musttuhandest hauast kolpa, mida oled mõnes eelmises elus kaela otsas kandnud; enne kui inimene saab maailma naeratades uute silmadega vaadata, peab ta vanad silmad peast nutma.”

“Ja kui see ka nii raske on, kolpa otsitakse ikka!” haaras võõras kangekaelselt ulmamõttest, ise kaljukindlalt veendunud, et on täiesti ärkvel, ehkki oli tegelikult jälle sügavasse unne vajunud. “Ma sunnin asju minuga saksa keeles rääkima ja oma õiget mõtet reetma, nimelt uue tähestikuga, selle asemel et mulle nagu ennegi tähtsa näoga vana jama kõrva sosistada, nagu näiteks:

“Vaata, ma olen ravim, ja ma teen su terveks, kui sa oled liiga palju söönud, või ma olen mõnuaine, et sa liiga palju sööksid ja jälle arstimit võtta saaksid.”

Ma just sain aru naljast, et kõik hammustab end sabast, nagu ütleb mu sõber Pfeill, ja kui elul pole arukamaid ülesandeid esitada, lähen ma kõrbesse, söön rohutirtse ja katan end metsmeega.”

“Kas te tahate minna kõrbesse ja õppida kõrgemat võlukunsti—tühine inimene—, kui olete alles nii loll, et maksate naeruväärse pudelikorgitriki eest sularahas hõbedaga, oskate vaevu pilasalongi ja maailma vahet teha ega aima üldse, et elu raamatutes on kirjas midagi sootuks muud kui nende seljale on kirjutatud?

Teie nimi peaks olema Grün, mitte minu oma,” kuulis võõras korraga sügavat värisevat häält, mis vastas ta ähmastele mälestustele, ja kui ta üllatunult pilgu tõstis, seisis vana juut, poeomanik, toas tema ees ja vaatas talle otsa.

Võõras kohkus; niisugust nägu polnud ta veel iialgi näinud.

See oli kortsudeta, lauba ümber must side, ja ometi nii sügavaid vagusid täis, nagu merigi, kus on kõrged lained, kuid mis pole kunagi kortsus.

Silmad olid selles nagu pimedad kraatrid ning olid sellegipoolest inimese silmad, mitte koopad. Nahavärv oli oliivjas ning otsekui pronksist; nõnda nagu olid võinud olla eelaja näod, mille kohta öeldakse, et nad on otsekui mustjasrohelisest kullast.

“Sellest peale, kui rändur kuu taevas tiirleb,” rääkis juut edasi, “olen mina maa peal olnud. Ma olen näinud inimesi, kes olid just nagu ahvid ning hoidsid käes kivikirveid; nad tulid ja läksid puidust,” mees viivitas hetke, “puidusse, hällist puusärki. Nad on ikka veel just kui ahvid… ja neil on käes kirved. Nad vahivad maha ning tahavad pisiasjadesse peidetud lõpmatust välja uurida.

Nad ongi välja uurinud, et usside maos elab miljoneid pisiolevusi ning nendes omakorda miljardeid, kuid nad ei tea ikka veel, et see ei jõua niiviisi eales lõpuni. Mina olen mahavahtija ja ülespoole vaataja; ma olen unustanud nutu, kuid pole veel õppinud naeratama.

Mu jalad on veeuputuses märjaks saanud, kuid ma pole tundnud kedagi, kel oleks olnud põhjust naeratada; võib olla, et ma pole teda märganud ja olen temast mööda läinud.

Nüüd uhub mu jalgu veremeri, kas peaks tulema keegi, kes tohib naeratada? Ma ei usu.

Küllap ma pean ootama, kuni tuli ise voogama hakkab.”

Võõras tõmbas silindri silmile, et ei peaks kauem nägema hirmsat nägu, mis näris end aina sügavamale ta meeltesse ja pani hinge kinni, sellepärast ei pannud ta tähele, et juut läks kirjutuspuldi juurde tagasi, tema asemele tuli kikivarbail müüjatar, võttis kapist ja pani hääletult taburetile tainaspaberist kolba, samasuguse kui vaateaknal.

Kui võõra kübar peast libises ja põrandale kukkus, võttis neiu selle välkkiirelt üles, veel enne kui külastaja jõudis selle järele kätt sirutada, ning alustas ühtaegu ettekannet:

“Siin, mu härra, näete niinimetatud Delfi oraaklit; tema varal oleme suutelised igal ajal pilku tulevikku heitma ning saama isegi vastuseid küsimustele, mis uinuvad me südames,” piiga kõõritas teadmata põhjusel oma kaelaväljalõikesse. “Ma palun, mu härra, esitage mõttes küsimus.”

“Jajah, hea küll,” pomises võõras, kes oli kõigist kummalistest juhtumustest alles päris segaduses.

“Vaadake, kolp juba liigutab ennast.”

Kolp avas pikkamisi lõuad, tegi paar närimisliigutust, sülitas välja paberirulli, mille noor daam väledalt kinni püüdis ja lahti rullis. Seepeale plagistas kolp kergendatult hambaid.

“Kas su hinge igatsus

ka täide läheb?— Sa

haara kindla käega

ning taha, ära soovi!”

Nii oli kirjutatud paberiribale punase tindiga… Või oli see veri?

“Kahju, et ma ei pannud tähele, mis oli küsimus,” mõtles võõras.

“Mis see maksab?”

“Kakskümmend kuldnat, mnu härra.”

“Kena. Olge lahke,” võõras kaalutles, kas võtta kolp kohe kaasa.

“Ei, ei saa, mind hakataks tänaval Hamletiks pidama,” mõtles ta. “Palun saatke see mu korterisse; siin on raha.”

Ta heitis tahtmatult pilgu aknaalusesse kontorisse—vana juut seisis kahtlaselt liikumatult kirjutuspuldi taga, otsekui poleks vahepeal teinud muud, kui sissekandeid pearaamatusse. Siis kirjutas võõras plokki, mille müüjatar talle ulatas, oma nime ja aadressi:

Fortunat Hauberrisser

Insener

Hooigracht nr 47

Võõras lahkus pilasalongist ikka veel väheke uimasena.