Читать книгу Salambo - Gustave Flaubert - Страница 1

PIDUSTUS

See sündis Megaras*, Kartaago agulis, Hamilkari* aedades.

Sõdurid, keda ta Sitsiilias oli juhatanud, pidasid suuri joote Eryxi* lahingu aastapäeva pühitsemiseks, ja kuna isand puudus ja neid oli palju, sõid ja jõid nad täielikus vabaduses.

Pronkskoturne* kandvad pealikud olid aset võtnud keskmisel teel, kuldnarmalise purpurvarju all, mis tallide müüri juurest lossi esimese rõduni ulatus; lihtsõdurite mass oli puude alla valgunud, kus võis näha hulka lampkatustega ehitusi, marjasuruhooneid, viinakeldreid, aitu, leivaküpsetamisruume ja relvaladusid ühes elevandiõue, metslooma-kaevandite ja orjavanglaga.

Viigipuud piirasid kööke; sükomoorisalu ulatus rohelusetihnikuni, kus villapuude valgete kahlude vahel granaatõunad helkisid; kobaratega koormatud viinapuud kerkisid mändide oksastikku; plataanide all laius roosipõõsaste väli; murul õõtsus kohati liiliaid; jalgradadele oli korallipuruga segatud musta liiva puistatud ja keskel kujundas küpressipuiestee ühest otsast teise nagu roheliste obeliskide kahekordse sammastiku.

Üsna taamal kerkis oma nelja terrassikujulise korrusega kõigest üle laiale alusele rajatud kollasetähnilisest Numiidia* marmorist loss. Oma suure sirge eebenipuust trepiga, mille iga astme nurka ehtis võidetud galeeri tääv, musta risti läbi neljaruuduliseks jagunevate punaste ustega, pronksvõredega, mis alt skorpionide eest kaitsesid, kuldvarviste trellidega, mis ülal aknaavasid sulgesid, oli see hoone oma hoolimatu rikkusega sõduritele niisama ülev ja läbitungimatu nagu Hamilkari nägugi.

Nõukogu oli tema maja neile jootude pidamiseks määranud. Ešmuni* templis lamavad toibujad olid koidikul teele asunud ja ennast karkudel siia lohistanud. Iga silmapilk jõudis pärale teisi. Kõiki radasid mööda valgus neid katkematu vooluna nagu järve tormavad mägijõed. Puude vahel oli näha jooksmas ähmis ja poolalasti köögiorje; vainutelt põgenes määgides gaselle; päike loojus, ja sidrunipuude lõhn muutis sellest higisest rahvahulgast erituva leitsaku veelgi raskemaks.

Seal oli kõigist rahvustest mehi – liguure*, lusitaanlasi*, baleaare, neegreid ja Rooma pagulasi. Raskepärase dooria murraku kõrval kuuldus sõjavankrite mürana kajavaid keldi silpe ja joonia sõnalõpud põrkasid vastu kõrbe kaashäälikuid, mis olid karedad nagu šaakalite kisa. Kreeklast võis tunda tema peenest pihast, egiptlast ta püstjaist õlgadest, kantaabrialast* laiadest sääremarjadest. Kaarialased* õõtsutasid uhkelt oma kiivrite sulgi, kapadookia* vibulaskjad olid ihule taimemahlaga maalinud laiu õisi ja mõned naisteriideis lüüdialased* sõid õhtust, tuhvlid jalas ja rõngad kõrvas. Teised, kes toreduse pärast näod punaseks olid võõbanud, sarnanesid korallist kujudega.

Nad pikutasid patjadel, sõid kükakil suurte vaagnate ümber või kiskusid kõhuli lamades endale lihatükke ja kustutasid nälga küünarnukkidele toetudes, saaki rebivate lõvide rahulikus asendis. Viimased tulnukad vaatasid puude najal seistes madalaid laudu, mis pooleldi sarlakpunaste vaipade alla kadusid, ja ootasid oma järge.

Et Hamilkari köökidest ei jätkunud, oli Nõukogu neile saatnud orje, nõusid, asemeid; ja keset aeda oli nagu lahinguväljal surnute põletamise aegu näha suuri heledaid lõkkeid, kus härjad küpsesid. Aniisipuruga puistatud leivad vaheldusid viskeketastest rängemate juustukäntsakatega, viinaga täidetud kraatrite* ja veega täidetud kantarostega* kuldtraadist korvide kõrval, mis sisaldasid lilli. Rõõm, et lõpuks võidi himu täis õgida, ajas kõigil silmad pungi; siin ja seal alustati laulu.

Algul kanti neile ette punasest savist mustade kõrgkujutistega taldrikutel lindusid rohelise kastmega, siis igasugu karptigusid, mida Puunia* randadel korjatakse, nisu, oa ja odra keediseid ja merevaigust kaussides tigusid köömnetega.

Seepeale kaeti laud liharoogadega: ilmus antiloope ühes sarvedega, paabulinde koos sulgedega, terveid lambaid magusas viinas keedetult, kaamelite ja pühvlite kintse, siile gaarum-kastmega*, kupatatud rohutirtse ja sissetehtud unihiiri. Tamrapanni* puust kateldes ujus safrani sees suuri rasvatükke. Kõik oli ääretasa täis soolvett, trühvleid ja assafötidat*. Mesikookide peal varisesid puuviljade püramiidid, ja ei olnud unustatud ka mõnda oliiviõli pressimisjäänustega nuumatud väikest, suure kõhu ja roosa siidkarvaga koera, seda teistele rahvastele jõledat rooga. Üllatumine uutest toitudest ärritas kõhtude aplust. Pealaele kääritud pikkade juustega gallialased kiskusid üksteise käest vesimeloneid ja sidruneid, mida nad ühes koorega mugisid. Neegrid, kes languste iial polnud näinud, lõhkusid oma nägusid nende punaste sakmetega. Kuid aetud habemetega kreeklased, kes valgemad marmorist, pildusid taldrikult koori selja taha, kuna hundinahkadesse riietunud karjased Brutiumist* õgisid vaikselt, näod igaühel oma annuse kohal.

Laskus öö. Koristati küpressi-puiestee üle tõmmatud velarium* ja toodi tõrvikud.

Porfüürist vaasides põleva maaõli tudisevad tuled kohutasid seedrite otsas pärdikuid, kes olid pühendatud kuule. Nad tõstsid kisa, mis sõduritele lõbu valmistas.

Ärtsist soomusrüüdel värisesid piklikud leegid. Kalliskividega inkrusteeritud vaagnailt kiirgas vastu igasugu sätendusi. Kumera peegelklaasiga ääristatud kraatrid paljundasid suurendatult asjade kujusid; ümber tõtlevad sõjamehed vaatasid neisse hämmastusega ja tegid lõustu, et end naerma sundida. Nad loopisid üksteisele üle laudade elevandiluust järisid ja kuldseid lasnakesi. Suurte sõõmudega neelasid nad kõiki Kreeka viinu nahkpaunadest, amforatesse* suletud Kampaania* viinu, Kantaabria viinu, mida tünnides tuuakse, ja aasia türnpuu marja, kaneeli- ning lootoseviinu. Maas oli loike, kuhu libiseti. Lehestikku kerkis lihade lehka ühes hingeõhu aurudega. Oli ühtaegu kuulda lõugade lõginat, jutukõminat, lauluüminat, peekrite kõlksumist, tuhandeks killuks purunevate Kampaania vaaside praginat või suure hõbedase kausi heledat kõla.

Sedamööda kuidas joobumus kasvas, tuletasid nad üha enam meelde Kartaago ülekohut. Sõja läbi kurnatud Vabariik oli tõepoolest lasknud koguda linna kõik tagasitulevad jõugud. Nende väejuht Gisko* oli siiski küllalt ettevaatlik, et neid palga tasumise hõlbustuseks ükshaaval vallandada, ja Nõukogu oli arvanud, et nad lõpuks mingi maksualandusega nõustuvad. Kuid praegu kanti nende vastu viha, sest maksta neile polnud võimalik. See võlg segunes rahva mõtteis kolme tuhande kahesaja Euboia* talendiga, mida Lutatius* nõudis, ja neid peeti nagu roomlasigi Kartaagole vaenlaseks. Palgasõdurid mõistsid seda; nende nördimus lõigi ähvarduste ja ulakuse näol lõkkele. Lõpuks küsisid nad luba kogunemiseks, et üht oma võitudest pühitseda, ja rahupartei andis järele, sellega Hamilkarile kätte tasudes, kes nii väga sõda oli pooldanud. See oli lõppenud kõigi tema pingutuste kiuste, nii et Kartaagost pettudes oli ta Giskole jätnud palgasõdurite valitsemise. Tema loss määrata nende vastuvõtuks tähendas tema peale koguda midagi sellest vihkamisest, mida nende vastu tunti. Ja liiatigi pidid kulud päratu suured olema; tema kannaks need peaaegu kõik.

Uhked sellele, et olid sundinud Vabariiki painduma, uskusid palgasõdurid, et nad nüüd viimaks ometi koju pöörduvad ühes oma verehüvitusega mantlikarbustes. Kuid nende vintsutused paistsid neile läbi joovastuseaurude pööraselt rasked ja liiga vähe tasutud. Nad näitasid üksteisele oma haavu, jutustasid võitlustest, teekondadest ja jahisündmustest oma kodumaal. Nad jäljendasid metselajate kisa, nende hüppeid. Siis algasid ropud kihlveod; nad toppisid pead amforatesse ja jõid ühtelugu, vahetpidamata, nagu janunevad dromedarid. Üks hiiglaslik lusitaanlane* jooksis, kummagi käe otsas meest kandes, laudade vahel ja puhus tuld läbi sõõrmete. Lakedaimonlased*, kes soomussärke maha polnud võtnud, karglesid raskel sammul. Mõned kõndisid nagu naised, rõvedaid liigutusi tehes; teised võtsid end alasti, et kannude vahel gladiaatorite moodi võidelda, ja üks salkkond kreeklasi tantsis vaasi ümber, mille peal oli näha nümfe, kuna neeger tagus härjakondiga ärtskilpi.

Äkitselt kuulsid nad kaeblikku laulu, valju ja mahedat, mis õhus alanes ja kerkis nagu haavatud linnu tiivalöögid.

Need olid orjade hääled ergastulumis*. Ainsa hüppega kargasid sõdurid üles, et neid vabastada, ning kadusid.

Nad tulid tagasi, käratsevalt tolmupilves paarikümmend meest ajades, keda eraldada võidi nende kahkjama näo tõttu. Väikesed koonusekujulised mustast vildist mütsikesed katsid nende pöetud päid; kõik nad kandsid puust sandaale ja tegid raudadega kärinat nagu sõitvad vankrid.

Nad jõudsid küpresside teele, kus kadusid rahvahulga sekka, kes neilt teateid päris. Üks neist oli jäänud kõrvale seisma. Läbi rebenenud tuunika paistsid ta pikkade armidega pügaldatud õlad. Pead norutades vaatas ta umbusklikult ümber ja pilutas tuletungalde pimestava valguse käes silmi; kui ta aga nägi, et keegi neist sõjariistus meestest talle kuri ei ole, vallandus ta rinnust sügav ohe; ta pomises midagi, irvitas läbi heledate pisarate, mis tal silmnägu loputasid; siis haaras ta rõngaidpidi pilgeni täis kantarose, tõstis selle aheldatud kätega õgujoones õhku ja lausus, ise taeva poole vaadates ja ikka veel karikat hoides:

«Tervist kõigepealt sulle, vabastaja Baal-Ešmun*, keda minu isamaa inimesed Aesculapiuseks kutsuvad! ja teile, allikate, valguse ja hiite haldjad! ja teile, mägede alla ja maakoobastesse peidetud jumalad! ja teile, kiiskavate soomusrüüdega tugevad mehed, kes mind olete vabastanud!»

Siis laskis ta karika langeda ja jutustas oma loo. Teda kutsuti Spendiuseks*. Kartaagolased olid ta vangistanud Aegineusese lahingus, ja kreeka, liguuria ja puuni keelt kõneldes tänas ta veel kord palgasõdureid; ta suudles nende käsi. Lõpuks soovis ta neile söömingu puhuks õnne, seejuures imestades, et siin Püha Leegioni* karikaid ei märganud. Need karikad, mille kõigil kuuel kuldsel tahul oli smaragdist viinapuu-kujutisi, kuulusid miilitsale, mis eranditult koosnes noortest patriitsidest, kes kõige pikema kasvuga. See oli eesõigus, peaaegu preesterlik au; seepärast polnudki Vabariigi varade hulgas midagi, mida palgasõdurid enam oleksid himustanud. Selle tõttu põlgasid nad Leegioni ja nende seas teati sääraseid olevat, kes oma elu kaalule panid arusaamatu lõbu pärast sealt juua.

Nõnda siis käskisid nad minna karikaid otsima. Need olid laos süssiitide* juures – kaubitsejate ühinguil, kes üheskoos sõid. Orjad tulid tagasi. Sel tunnil magavat kõik süssiitide liikmed.

«Äratage nad üles!» vastasid palgasõdurid.

Peale uut käiku seletati neile, et karikad olevat suletud ühte templisse.

«Avatagu see!» kostsid nad.

Ja kui orjad värisedes tunnistasid, et need on väejuht Gisko käes, kisendasid nad:

«Toogu nad ta siia!»

Varsti ilmuski aia sügavuses Gisko, Püha Leegioni saatesalga keskel. Ta lai must ürp, mis pea kohale kalliskividega külvatud kuldse mitra külge oli kinnitatud ja tal ümberringi kuni hobuse kapjadeni rippus, segunes kaugelt öö värvidega. Võis näha ainult tema valget habet, soengu kiirtepärga ja kolmekordset, laiade siniste naastudega kaelakeed, mis ta rinnal kõlkus.

Tulekul teretasid teda sõdurid valju hüüuga, üheskoos kisendades:

«Karikad! Karikad!»

Ta alustas seletusega, et kui nende vahvust silmas pidada, on nad need ära teeninud. Rahvahulk röökis rõõmust ja plaksutas käsi.

Tema teadvat seda hästi, tema, kes neid seal kaugel juhtis ja kes viimase kohordiga viimasel galeeril tagasi tuli!

«Tõsi! tõsi!» ütlesid nad.

Kuid siiski, jätkas Gisko, on Vabariik austanud nende jaotust rahvuste järgi, nende kombeid, usutalitusi; nad on Kartaagos vabad! Mis aga Püha Leegioni jooginõudesse puutub, – see on eraomandus. Äkki sööstis Spendiuse lähedalt üle laudade keegi gallialane, jooksis otse Gisko juurde ja ähvardas teda, kahe palja mõõgaga vehkides.

Kõnet katkestamata rabas väejuht teda oma ränga elevandiluust sauaga pähe; barbar kukkus. Gallialased hakkasid röökima, nende metsik viha nakatas teisi ja oli kaasa haaramas leegionäregi. Neid kahvatamas nähes kehitas Gisko õlgu. Ta mõtles, et tema vahvus nende tooreste, meeleheitlike elajate vastu oleks asjatu. Parem oleks juba hiljem mingi kavalusega enda eest tasuda; nõnda siis andis ta oma sõduritele märku ja eemaldus pikkamööda. Siis, värava all, palgasõdurite poole pöördudes, hüüdis ta, et nad kord veel kahetsevad.

Pidu algas uuesti. Kuid Gisko võis tagasi tulla, viimaste vallideni ulatuva aguli sisse piirata ja nad vastu müürisid puruks suruda. Siis tundsid nad end hulgast hoolimata üksi olevat; ja neist allpool varjus magav suur linn tekitas neis äkki hirmu oma treppiderägaga, kõrgete mustade majadega ja sellest rahvast veelgi verejanulisemate ebamääraste jumalatega. Kaugel libisesid mõned laevatuled sadama suunas ja Hamoni* templis nähti valgust. Meelde tuli neil Hamilkar. Kus ta on? Miks ta nad maha jättis, kui rahu sõlmiti? Need tülitsemised Nõukoguga on kahtlemata mäng, et neid hukutada. Nende kustutamatu vihatunne langes tema peale, ja nad needsid teda, üksteist oma vihaga meeleheitele viies. Sel silmapilgul koguneti plataanide alla, et vaadata neegrit, kes käte ja jalgadega pekseldes maas püherdas ja kelle silmaterad olid tardunud, kael väänus, vaht huultel. Keegi karjus, ta olevat mürgitatud. Kõik arvasid nüüd enese mürgitatud olevat. Karati orjade kallale; tõusis kole kära ja joobnud sõjaväele laskus äkki hävitava meeletuse keeris. Nad rabasid enese ümber uisapäisa, lõhkusid, tapsid; mõned paiskasid lehestikku tunglaid; teised, lõvide lasipuile nõjatudes, tapsid neid nooltega; kõige julgemad jooksid elevantide juurde, nad tahtsid neil londid maha raiuda ja himustasid nende kihvu.

Baleaari linguheitjad aga, kes, et mõnusamini rüüstata, ümber lossi nurga olid läinud, jäid peatuma india pilliroost kõrge tara taha. Pussidega lõikasid nad luku rihmad läbi ja jõudsid siis Kartaago poole vaatava esikülje alla, teise, pöetud taimestikuga täidetud aeda. Ükshaaval kõrvuti seisvate valgete õite read joonistasid sinavale pinnale pikki paraboole, mis lendtähtede jälgi meenutasid. Põõsad täis pimedust hingasid sooje, mesiseid lõhnu. Leidus kinaveriga võõbatud puutüvesid, mis veriste sammastega sarnanesid. Keskel kandsid kaksteistkümmend vasest alustulpa igaüks suurt klaaskuuli, ja punakad kumad täitsid tuhmilt neid õõnsaid kerasid nagu suuri silmateri, mis oleksid veel nagu vilkunud. Sõdurid näitasid endale tõrvikutega valgust, kogu aeg maapinna sügavalt ülesharitud kallakul komistades.

Kuid nad märkasid väikest järve, mida sinisest kivist müürid mitmeks häiluks jaotasid. Vood olid nõnda selged, et tõrvikute hubisevad leegid tungisid põhjani, valgetest munakatest vetesängi ja kuldse liivatolmuni. Vesi hakkas kohuma, liugles vilkuvaid kuldkübemeid ja veepinna lähedale ilmus lõua küljes kalliskive kandvaid suuri kalu.

Laialt naerdes pistsid sõdurid neile sõrmed lõpustesse ja kandsid nad laudadele.

Need olid Barka perekonna kalad. Kõik põlvnesid neist iidseist lutsudest, kes müstilisest munast olid välja haudunud selles peituva jumalanna. Mõte pühadust rüvetada taaselustas palgasõdurite maiust; kiiresti tegid nad ärtsist astjate alla tule ja tundsid lõbu kauneid kalu keevas vees siplemas nähes.

Sõdurite summ voogas ja tõukles. Neil ei olnud enam hirmu. Uuesti hakkasid nad jooma. Otsaesiselt voolavad lõhnaõlid niisutasid laiade tilkadena nende närudes tuunikaid, ja kahe käega laudadele toetudes, mis näisid neile laevadena kõikuvat, lasksid nad oma suuri viinastanud silmi ringi käia, et vaatega õgida, mida nad võtta ei saanud. Sööginõude keskel purpurlinadel kõndides lõhkusid teised jalahoopidega elevandiluust järisid ja Tüürose klaasist fioole. Purustatud karikate keskel segunesid laulud surmaheitluses orjade korinaga. Sõdurid nõudsid viina, liha, kulda. Nad karjusid, et toodaks naisi. Nad jampsisid sadades keeltes. Mõned arvasid enese leiliruumis olevat, nende ümber hõljuva leitsaku tõttu, või jälle lehestikku märgates kujutlesid enese jahil olevat ja jooksid oma seltsimeeste nagu metsloomade kallale. Tulekahju kandus ükshaaval kõigile puudele ja kõrged rohelusemassid, kust pikki valgeid spiraale kerkis, sarnanesid suitsema hakkavate vulkaanidega. Kära kasvas; haavatud lõvid möirgasid varjus.

Korraga lõi loss kõrgemal terrassil valgeks, keskmine uks avanes ja keegi naine, Hamilkari enese tütar, ilmus musta riietatult lävele. Ta laskus alla mööda esimest treppi, mis ülakorda küljetsi palistas, siis mööda teist, kolmandat, ja ta seisatas alumisel rõdul, pealpool galeeride treppi. Liikumatult ja longus päi vaatles ta sõdureid.

Tema selja taga, kummalgi pool, seisis kahes pikas rongis kahvatuid mehi, valges riides, punaste narmastega, mis sirgelt nende jalgadele langesid. Neil polnud habet, juukseid ega ripsmeid. Sõrmustest sätendavais kätes kandsid nad hiiglasuuri kandleid ja nad laulsid kõik heledal häälel hümni Kartaago jumalusele. Need olid Taniti* templi kohitsetud preestrid, keda Salambo sageli oma majja kutsus.

Viimaks laskus ta mööda galeeride treppi alla. Preestrid järgnesid talle. Ta liikus edasi küpressi-puiesteel ja sammus aeglaselt pealikute laudade vahel, kes tema möödumist vaadeldes vähe taganesid.

Violetse liivaga puistatud ja kaanani* neitsite kombel tornikujuliselt kokkupandud juus laskis teda veel pikemana paista. Meelekohtadele kinnitatud pärlipalmikud laskusid tal pakatanud granaatõunana roosa suu nurkadeni. Ta rinnal oli kogu säravaid kive, mis oma kirjususega muräänkalade soomuseid jäljendasid. Tema teemantidega kaunistatud käsivarred väljusid paljalt käisteta tuunikast, mille süsimusta pinda tähtedena katsid punased õilmed. Jalarandmete vahel kandis ta kuldset ketikest kõnnaku tasandamiseks ja tundmatust riidest õmmeldud tumepurpurne suur rüü lohises tal järel, igal sammul nagu laia, talle järgnevat voogu tekitades.

Aeg-ajalt tõmbasid preestrid kandleilt peaaegu sumbunud akorde ja muusika vaheaegadel kuuldi kuldse ketikese kõrinat ühes papüürusest sandaalide korrapärase laksumisega.

Keegi ei tundnud teda veel. Teati ainult, et ta elab tagasitõmbunult vagades usutalitustes. Sõdurid olid teda näinud öösel lossi tipul põlvitamas tähtede ees, põlevate ohvripannide suitsukeeriste vahel. See oli kuu, mis teda nõnda kahvatuks oli muutnud, ja midagi jumalatest mähkis teda endasse otsekui salalik aur. Tema silmaterad näisid üsna kaugele, üle maailma avaruste vaatavat. Ta kõndis pead kummardades ja hoidis paremas käes väikest eebenipuust kannelt.

Nad kuulsid teda ümisevat.

«Surnud! Kõik surnud! Teie ei tõtta enam minu hääle peale, kui järve kaldal istudes vesimelonite seemneid teile kurku pildusin! Taniti saladus veerles teie silmade sügavuses, mis selgemad jõevee mullidest.» Ja ta kutsus neid nimepidi, kuude nimede järgi. «Siv! Sivan! Tammuz, Elul, Tišri, Šebar*! – Ah, halasta mu peale, jumalanna!»

Mõistmata, mida ta kõneles, kogunesid sõdurid tema ümber. Nad hämmastusid tema ehteid nähes. Tema aga libistas üle nende oma sügava ja kohkunud pilgu, siis kordas mitmel puhul, pead õlgade vahele surudes ja käsi laotades:

«Mis olete teinud! mis olete teinud!

Ja ometi oli teil rõõmutsemiseks leiba, liha, õli, kõik aitades olev malabatron*! Ma lasksin Hekatompylose* härgi tuua, ma lasksin küttisid kõrbe saata!» Ta hääl paisus, huuled lõid purpurselt punetama. Ta lisas: «Kus te siin ometi olete? Kas võidetud linnas või isanda lossis? Ja missuguse isanda lossis? Minu isa, sufeet Hamilkari, Baalide teenri lossis! Temap see on, kes tõrkus teie relvi, tema oma orjade verest punetavaid relvi Lutatiusele loovutamast! Kas tunnete kedagi oma isamaal, kes paremini oskaks lahinguid juhtida? Vaadake ometi! selle lossi astmed on meie võitudega koormatud! Jätkake! põletage see maha! Ma viin enesega oma maja haldja kaasa, oma musta mao, kes seal üleval lootoselehtedel magab! Ma vilistan, ta järgneb mulle; ja kui ma galeerile astun, jookseb ta mu laeva joomes, lainete vahus.»

Ta kitsad sõõrmed värisesid. Ta surus oma küüned vastu rinna kalliskive katki. Ta silmad muutusid raugeks; ta jätkas:

«Oo vaene Kartaago! haletsemisväärne linn! Sul pole enda kaitseks enam läinud aegade tugevaid mehi, kes teispoole ookeane läksid rannikuile templeid ehitama. Kõik maad töötasid sinu heaks, ja mereväljad, mida aerud kündsid, hällitasid su viljavoosi.»

Siis hakkas ta laulma siidonlaste* jumala ja tema perekonna isa Melkarthi* juhtumusi.

Ta laulis tõusust Ersifoonia* mägedesse, reisist Tartessusesse* ja kättemaksuks madude kuninganna eest peetud sõjast Masisabaliga.

«Ta jälitas metsas emast koletist, kelle saba närtsinud lehtedel nagu hõbedane oja lainetas, ja jõudis niidule, kus pisuhänna laudjatega naised suure lõkke ümber seisid, püsti sabade otstel. Verekarva kuu helendas kahvatus taras, ja nende sarlakivärvi keeled, lõhestatud nagu tuurad kaluritel, ulatusid kõverdudes leekide piirini.»

Siis jutustas Salambo peatumata, kuis Melkarth, võitnud Masisabali, asetas tema maharaiutud pea laevavandale. «Igal lainete löögil vajus pea vahtu; kuid päike võidis selle palsamiga, ja pea muutus kullast kõvemaks; kuid silmad ei jätnud nutmist ja pisaraid langes kogu aeg vette.»

Ta laulis kõike seda muistses kaanani murdes, mida barbarid ei mõistnud. Nad küsisid üksteiselt, mida ta nende kohutavate liigutustega, mis ta kõnet saatsid, võis neile öelda, ja tema ümber püsti tõusnud laudadele, sängidele ja sükomooride okstele, suud ammuli ja pead õieli, püüdsid nad taibata hämaraid lugusid, mis neil meelekujutuse ees õõtsusid läbi teogooniate* pimeduse nagu kummitused pilvis.

Habemeta preestrid üksi mõistsid Salambot. Kandlekeeltel rippudes vabisesid nende kortsunud käed ja tõid sealt aeg-ajalt kuuldavale võika akordi, sest vanadest naistestki nõrgematena värisesid nad ühtaegu salapärasest erutusest ja hirmust, mida sõjamehed neis tekitasid. Barbarid ei hoolinud neist; nad kuulasid veel ikka laulvat neitsit.

Ükski ei vaadanud teda nõnda nagu keegi noor numiidia väejuht, kes istus pealikute lauas, oma rahva sõdurite seas. Tema vöö oli odadega niivõrd okkaliseks songitud, et kujundas kühmu ta laias kuues, mis oli kinnitatud meelekohtadele sõlmitud nahkpaelaga. Pidul viibis ta juhuslikult, – isa elatas teda Barkade juures, nagu oli kombeks kuningatel, kes oma lapsi suurnike perekondadesse saatsid, et abielusid ette valmistada; kuid juba kuus kuud, mis Narr’Havas* siin elas, polnud ta kordagi Salambot näinud; ja kükakil istudes, habe odavarrele langetatud, silmitses ta naist sõõrmeid pärani ajades nagu bambustes kükitav leopard.

Teispool laudu istus tohutu suur, lühikeste mustade käharatega liibüalane*. Ta oli selga jätnud ainult sõjakampsuni, mille ärtsnaastud käristasid sängi purpurit. Hõbedase kuuga kaelakee takerdus ta rinnakarvadesse. Verepritsmed laigutasid ta nägu, ta nõjatus pahemale küünarnukile; ja ta naeratas pärani suul.

Salambo oli pühaliku rütmi juba jätnud. Ta tarvitas ühtaegu kõiki barbarite idioome ja naise õrnust, et nende viha leevendada. Kreeklastele kõneles ta kreeka keeli, siis pöördus ta liguuride, kampaanlaste, neegrite poole; ja teda kuulates tundis igaüks ses hääles oma kodumaa armsust. Kartaago mälestustest kaasakistuna laulis ta nüüd muistsetest taplustest Rooma vastu; nad plaksutasid käsi. Neitsi süttis paljaste mõõkade helgist; ta kisendas lahtisi käsi. Tema kannel kukkus, ta vaikis, ja südame vastu kaht kätt surudes jäi ta mõneks minutiks kinnisilmi kõigi nende meeste ärevust nautima.

Liibüalane Matho* kummardus ta poole. Tütarlaps lähenes talle tahtmatult ja oma uhkuse äratundmisest tõugatuna kallas ta mehele kuldsesse karikasse pika joa viina, et ennast sõjaväega lepitada.

«Joo!» lausus ta.

Mees võttis karika ja tõstis parajasti huultele, kui keegi gallialane, sama, keda Gisko oli haavanud, teda õlale lõi, heites lõbusal ilmel oma kodumaa keeles nalja. Spendius ei olnud kaugel; ta pakkus ennast sõnu seletama.

«Kõnele!» ütles Matho.

«Jumalad kaitsevad sind, sa saad varsti rikkaks. Millal on pulmad?»

«Missugused pulmad?»

«Sinu omad! Sest meie pool,» lausus gallialane, «kui naisterahvas sõdurit joodab, pakub ta talle oma sängi.»

Ta ei olnud veel lõpetanud, kui Narr’Havas püsti kargas, vöölt viskeoda kiskus ja parema jalaga lauaservale toetudes selle Matho pihta süstis.

Oda vilises karikate vahel ja liibüalase käsivart läbistades naelutas selle laudlina külge nõnda kõvasti, et relva pide sellest õhus värises.

Matho kiskus oda kähku välja; kuid tal polnud sõjariistu, ta oli kaitseta; viimaks tõstis ta kahe käega üleni kaetud laua õhku ja paiskas selle Narr’Havasele vastu, rahvahulga sekka, kes nende vahele oli tormanud. Sõdurid ja numiidlased surusid end nõnda üksteise ligi, et ei saanud mõõka tõmmata. Matho astus edasi, peaga tugevaid lööke andes. Kui ta pea üles tõstis, oli Narr’Havas kadunud. Ta otsis teda silmadega. Ka Salambo oli läinud.

Siis pilku lossi poole pöörates märkas ta üleval kõrgel musta ristiga punast ust sulguvat. Ta tormas sinnapoole.

Teda nähti galeerivannaste vahel jooksvat, siis kolme treppi mööda kuni punase ukseni tõttavat, mille vastu ta kõige kehaga põrkas. Ähkides nõjatus ta vastu müüri, et mitte kukkuda.

Keegi mees oli talle järgnenud, ja läbi pimeduse, sest pidustusekumasid varjas lossi nurk, tundis ta ära Spendiuse.

«Kasi minema!» ütles ta.

Vastust andmata hakkas ori hammastega oma tuunikat rebima; siis Matho juurde põlvili heites võttis ta hellalt tema käsivarre ja kobas seda hämaruses, et haava leida.

Läbi pilvede liugleva kuukiire all silmas Spendius keset käsivart lahtist reiga. Ta mähkis selle ümber riidetüki; kuid sõdur sõnas ärritatult: «Jäta mind! Jäta mind!»

«Oh ei!» lausus ori. «Sa oled mind vangikoopast vabastanud. Ma kuulun sulle! sa oled mu isand! käsuta!»

Piki seinu hiilides tegi Matho ümber rõdu ringi. Igal sammul teritas ta kõrvu ja läbi kullatud pilliroogude vahede süüvis ta pilgud vaikivaisse ruumidesse. Viimaks peatus ta lootusetu ilmega.

«Kuule!» ütles talle ori. «Oo! ära põlga mind mu nõrkuse pärast! Olen selles lossis elanud. Ma võin ussina libiseda müüride vahel. Tule! Esiisade Kambris on iga põrandakivi all kuldkang; maa-alune käik viib nende haudade juurde.»

«Päh! tühja!» ütles Matho.

Spendius vaikis.

Nad olid terrassil. Nende ees laotus määratu vari. See näis hõlmavat ähmaseid kuhikuid, mis sarnanesid musta kivinenud ookeani hiiglaslike lainetega.

Kuid ida poolt kerkis helenev kõrend. Vasakul, üsna all, hakkasid Megara kanalid oma valgete käärudega vöödistama aedade rohelust. Seitsmenurgeliste templite koonusekujulised katused, trepid, rõdud ja vallid lõikusid vähehaaval puhtekahvatule taevale ja kõige Kartaago neeme ümber õõtsus valge vahuvöö, kuna smaragdroheline meri näis otsekui tardunud hommikuses jaheduses. Siis sedamööda, kuidas roosa taevas pikkamisi laienes, kerkisid esile pinnase nõlvakuil konutavad kõrged majad, tunglesid nagu kari musti kitsi mägedesse laskudes. Tühjad tänavad pikenesid; siin ja seal müüridest väljuvad palmipuud ei liikunud; täidetud tsisternid sarnanesid hõbekilpidega, mis õuedesse kaotatud. Hermaeumi* neeme tuletorn hakkas kahvatuma. Üsna Akropoli otsas, küpressisalus, asetasid Ešmuni hobused valguse saabumist tajudes kabjad marmorturvale ja hirnusid päikese poole.

See ilmus; Spendius hüüatas käsi tõstes.

Kõik sagis laialivalgunud punas; otsekui oleks ta lõhki kärisenud, valas jumal ohtrate kiirtena üle Kartaago oma veresoonte kuldset vihma. Galeeride täävirammid sätendasid. Hamoni templi katus näis üleni leekides olevat ja võis märgata helke templite sügavuses, millede uksed avanesid. Maalt tulevad suured vankrid veeretasid tänavakividel oma rattaid. Kaubaga koormatud dromedaridelt lasti kartsad alla. Rahavahetajad uulitsanurkadel tõstsid oma poodide varikatused üles. Kured lendasid minema, valged purjed lipendasid. Taniti hiies oli kuulda pühade kurtisaanide tamburiine* ja Mappalite tänava lõpul hakkasid savikirstude põletamise ahjud suitsema.

Spendius kallutas end üle rõduääre; ta hambad lõgisesid, ta kordas:

«Aa! jah… jah… isand! ma mõistan, miks sa nüüdsama ära põlgasid maja rüüstamise.»

Matho oli kui ärganud tema hääle vilinast, ta ei näinud mõistvat; Spendius lisas:

«Oo missugused rikkused! Ja inimestel, kelle omandus need on, pole isegi rauda nende kaitsmiseks!»

Siis, oma parema väljasirutatud käega talle mõnd inimest rahvahulgast näidates, kes väljaspool muuli liival roomasid, et kullaterakesi otsida:

«Ena!» ütles ta temale. «Vabariik on nõnda nagu need viletsad: kõveras ookeanide kaldal, torkab ta kõigisse randadesse oma ahneid käsi, ja lainete kohin täidab seevõrra ta kõrvu, et ta selja tagant tuleva isanda kanna astumist ei kuule!»

Ta vedas Matho kaasa üsna rõdu lõppu, ja talle parki näidates, kus puude otsa riputatud sõdurite mõõgad päikese käes ergasid:

«Kuid siin on vägevaid mehi, kelle vihkamine on meeleheitlik! Ja midagi ei ühenda neid Kartaagoga, ei perekonnad ega truudusevanded ega jumalad!»

Matho jäi müüri najale seisatama; talle lähenev Spendius jätkas madala häälega:

«Kas mõistad mind, sõdur? Kord kõnnime me purpuriga kaetud nagu satraabid*. Meid pestakse lõhnavais õlides; mul on siis ka orjad! Kas pole sa mitte tüdinud kõva maa peal magamast, laagriäädikat joomast ja alatasa pasunat kuulmast? Sa puhkad hiljem, eks ole ju? – kui sult soomussärk seljast kistakse, et sinu korjus raisakullidele visata! Või jälle sauale toetudes, pimedana, longates ja tõbiselt lähed sa kord ukselt uksele oma noorusest väikestele lastele või soolvee-müüjatele jutustama. Tuleta meelde kõik oma pealikute ülekohtud, laagrisolemised lumes, jooksud päikese käes, sõjaväelise korra hirmuvalitsus ja alaline ähvardus ristisurmaga! Peale sääraste viletsuste on sulle antud aukee, nagu eeslite rinnale riputatakse kuljustevöö, et neid rännakul tuimaks teha ja nad väsimust ei tunneks. Mees nagu sina, vahva kui Pyrrhos*! Kui sa seda ainult sooviksid! Oo, kui õnnelikuks saad sa suurtes jahedates saalides, kannelde helidel, lillede peal lamades ühes kojanarride ja naistega! Ära ütle mulle, et ettevõte on võimatu! Kas palgasõdurid pole juba oma võimuses pidanud Rheggiumi* ja teisi kindlaid linnu Itaalias! Kes sind siis takistab? Hamilkar on ära; rahvas kirub rikkaid; Gisko ei suuda teda ümbritsevate argadega midagi teha. Kuid sina oled vahva, sina! Sulle nad alistuvad. Juhi neid! Kartaago on meie päralt; paiskume sinna!»

«Ei!» ütles Matho, «minu peal lasub Mooloki* needus, ma olen seda ta silmist tunda saanud, ja just praegu nägin ühes templis musta jäära taganemas.» Ta lisas juurde, enda ümber vaadates: «Kus on tema?»

Spendius mõistis, et liibüalast on vallanud otsatu rahutus; ta ei julgenud enam kõnelda.

Puud nende taga suitsesid veel; nende mustunud okstest sadas aeg-ajalt ahvide pooleni põlenud keresid vaagnate sekka. Purjus sõdurid norskasid korjuste kõrval ammuli sui; ja need, kes ei maganud, norutasid pead, päevavalgusest pimestatud. Tallatud maapinda katsid punased loigud. Elevandid kõlgutasid sulu teivaste vahel oma veriseid lonte. Lahtistes aitades oli näha laialipaisatud rukkikotte ja värava all rida barbarite poolt tihedalt kokkukuhjatud vankreid; seedriokstel kükitavad paabulinnud hargutasid oma sabasid ja hakkasid häälitsema.

Kuid Matho liikumatus pani Spendiuse imestama; ta oli veelgi kahvatum kui natukese aja eest, ja üksisilmi jälgis ta midagi vaatepiiril, mõlema käega rõdu servale toetudes. Ettepoole kummardudes leidis Spendius lõpuks selle, mida sõdur tunnistas. Kuldne täpp keerles kaugel Utika* tolmusel teel; see oli kahe hobueesli taha rakendatud kaariku rattarumm; vehmri ees jooksis ori, sõiduloomi suitseidpidi hoides. Kaarikus istus kaks naisterahvast. Loomade lakad kahlusid neil pärsia kombel kõrvade vahel, sinise pärlvõrgu all. Spendius tundis nad ära; ta summutas karjatuse.

Nende selja taga lehvis tuules suur loor.