Читать книгу Salambo - Gustave Flaubert - Страница 2

SIKKAS*

Kaks päeva hiljem lahkusid palgasõdurid Kartaagost.

Neile igaühele anti kuldtükk, tingimusel, et nad läheksid laagrisse Sikka alla, ja neile öeldi igasugu meelitustega:

«Teie olete Kartaago päästjad! Kuid siia jäädes toote talle nälja kaela; linn jääb maksujõuetuks. Minge eemale! Selle lahke vastutuleku eest peab Vabariik teid kord hiljem hästi meeles. Me nõuame jalamaid maksud sisse; teie palk tasutakse täielikult ja varustatakse galeerid, mis teid kodumaale tagasi viivad.»

Nii paljudele kõnedele ei osanud nad midagi vastata. Need sõjaga harjunud mehed tundsid linnas viibides igavust; ei olnud raske neid veenda, ja rahvas astus müüridele, et nende minekut näha.

Nad läksid rongis mööda Hamoni tänavat ja läbi Tsirta* värava, läbisegi, vibumehed koos hopliitidega*, pealikud lihtsõduritega, lusitaanlased kreeklastega. Nad astusid julgel sammul, raskeid koturne sillutisel kajada lastes. Nende relvastus oli katapultide kividest mõlki löödud ja nende näod lahingute päikesekiirguses mustaks põlenud. Tihedaist habemeist kostis kähedaid hüüdeid; nende kärisenud rõngassärgid lotendasid vastu mõõganuppe ja läbi pronkssoomuse aukude oli märgata paljaid liikmeid, kohutavaid nagu sõjamasinad. Sarissad*, taprid, odad, viltmütsid ja pronkskiivrid – kõik see õõtsus koos ühtses liikumises. Nad täitsid tänava nii, et müürid olid pakatamas, ja see suur parv sõjariistus sõdureid valgus kõrgete kuuekordsete hoonete vahele, mis mäepigiga olid võõbatud. Akende raud- või pilliroovõrede tagant vaatlesid looritud peadega naised vaikselt, kuidas barbarid möödusid.

Rõdud, kantsid ja müürid olid üleni kaetud mustasse riietatud kartaagolaste hulkadega. Madruste tuunikad kujundasid nagu verelaike keset seda sünget rahvamurdu, ja peaaegu ihualasti lapsed, kelle kehad vasest käevõrude all hiilgasid, sõelusid kolonnide rägastikus või palmiokste vahel. Mõningad rahvavanemad olid tornide lampkatustele asunud, ja oldi teadmatuses, miks nõnda siin ja seal seisis pika habemega isik unelevas asendis. Kaugelt paistis ta taeva taustal ähmane nagu viirastus ja liikumatu nagu kivi.

Kõik olid kummatigi samast rahutusest rusutud; tunti hirmu, et barbaritel, kui nad end nõnda tugevana näevad, tuleb tuju kohale jääda. Kuid nad lahkusid säärase usaldusega, et kartaagolased südant võtsid ja sõduritega segunesid. Neid kuhjati tõotustega, kallistustega. Mõned kutsusid neid isegi linna jääma, liialdades poliitilise arvestusega ja silmakirjatsemise hulljulgusega. Neile pilluti lõhnavõideid, lilli ja hõbetükke. Neile anti amulette haiguste vastu; kuid amulettide peale oli kolm korda süljatud, et surma ligi kutsuda, või neisse oli šaakali karvu suletud, mis südame araks teevad. Valjult hüüti appi Melkarthi lahkust, kuid tasa sooviti neile tema needust.

Siis tuli moonavooride, veoloomade ja tagalonkijate parv. Haiged oigasid dromedaridel; teised toetusid longates piigivartele. Joodikud vedasid nahklähkreid kaasas, õgardid tassisid loomaveerandikke, kooke, puuvilju, võid viigilehtedes, lund lõuendist kottides. Mõningaid nähti tulevat, päikesevarjud käes ja papagoid õlgadel. Nad vedasid enda järel hoovikoeri, gaselle või pantreid. Liibüa tõugu naised, ratsa eeslite seljas, sajatasid neegritüdrukuid, kes sõdurite tõttu olid lahkunud Malka* pordumajadest; mitmed imetasid rinnal nahkrihmade küljes rippuvaid lapsi. Hobueesleil, keda mõõgaotsaga kannustati, vajus telgikandamite all selgroog nõkku; ja kaasas oli hulk sulaseid ja veekandjaid, kahkjas-kõhetuid, palavikust koltunuid ja täis satikaid – Kartaago plebsi vaht, kes barbaritega oli liitunud.

Kui nad olid möödunud, suleti nende järel väravad, rahvas ei lahkunud müüridelt; sõjavägi valgus peagi kogu maakitsuse ulatuses laiali.

Ta jagunes erisuurusteks parvedeks. Siis paistsid veel odad nagu kõrged rohukõrred, viimaks kadus kõik tolmulohasse; sõdurid, kes Kartaago poole ringi vaatasid, silmasid ainult veel selle pikki müüre, mis taevapalistusele tühje müürihambaid joonistasid.

Siis kuulsid barbarid valju hüüdu. Nad arvasid, et mõned nende seast, kes linna jäänud (sest nad ei teadnud enda arvu), enda lõbuks mingit templit rüüstasid. Selle mõtte juures naersid nad palju ja jätkasid siis teed.

Nad olid rõõmsad, saades kord jälle, nagu vanasti, marssida kõik koos vabas looduses, ja kreeklased laulsid muistset mamertiinlaste* laulu:

«Oda ja mõõgaga künnan ma ja lõikan; minap see olengi maja peremees! Sõjariistad maha pannud mees langeb mu põlvede ette ja kutsub mind Issandaks ja Suureks Kuningaks.»

Nad karjusid, hüplesid, kõige lustakamad hakkasid jutustama; viletsuste aeg oli lõppenud. Tunisesse jõudes märkasid mõned, et üks salkkond baleaari linguheitjaid puudus. Kahtlemata polnud nad kaugel; neile ei mõeldud enam.

Ühed asusid majadesse, teised laagrisse müüride jalale, ja linnarahvas tuli sõduritega vestlema.

Kogu öö jooksul nähti tulesid vaatepiiril Kartaago pool põlevat; need lõõmad ulatusid hiiglatõrvikutena üle vaikse järve. Keegi kogu sõjaväes ei teadnud öelda, mis pidu seal pühitseti.

Järgneval päeval sammusid barbarid läbi üleni istandustega kaetud väljade. Patriitside mõisad vaheldusid maantee ääres; veerennid voolasid palmisaludes; oliivipuud kujundasid pikki rohelisi viirge; küngastiku kuristikkudes hõljusid roosad aurud; taamal kerkisid sinised mäed. Puhus soe tuul. Kameeleonid ronisid kaktuste laiadel lehtedel.

Barbarid tasandasid sammu.

Nad kõndisid eraldi salkades või lonkisid pikkade vahemaadega üksteise järel. Viinamäeveerudel söödi marju. Lamati rohus ja vaadeldi jahmatanult härgade kunstlikult keerdu väänatud sarvi, villa kaitseks nahkadega kaetud lambaid, vagusid, mis risteldes kujundasid kaldruutusid, ja laevaankrute sarnaseid adrasahku ning granaadipuid, mida silfiumiga* kasteti. See maapinna rammusus ja need tarkuse leiutised pimestasid neid.

Õhtul sirutusid nad telkidele, ilma et oleksid neid avanud, ja näod tähtede poole pööratult magama uinudes kahetsesid nad Hamilkari pidu taga.

Järgmise päeva lõunal peatuti jõekese kaldal, oleandripuhmastes. Siis heitsid nad piigid, kilbid ja vööd kiiresti kõrvale. Nad pesid end käratsedes, ammutasid kiivritega vett, ja teised jõid maoli maas, veoloomade keskel, kelle koormad maha kukkusid.

Hamilkari parkidest varastatud dromedaril istudes silmas Spendius kaugelt Mathot, kes, käsivars vastu rinda surutud, palja päi ja nägu tusane, jootis oma hobueeslit, ise kogu aeg voolavat vett vaadeldes. Kohe jooksis ori läbi rahvasumma ja kutsus teda: «Isand! isand!»

Vaevalt et Matho teda tema õnnistuste eest tänas. Spendius ei hoolinud sellest ja hakkas tema järel sammuma, ning aeg-ajalt pööras ta rahutuid silmi Kartaago poole.

Ta oli kreeka reetori ja Kampaania prostituudi poeg. Kõigepealt oli ta ennast rikastanud naiste müümisega; siis, laevahukust vaeseks jäänud, oli ta koos Samniumi karjastega roomlaste vastu sõda pidanud. Ta võeti kinni, pääses põgenema, vangistati uuesti, ja ta töötas kivimurdudes, lõõtsutas leilisaunades, karjus piinakambrites, käis läbi mitme isanda käe, tundis kõiksugu kirehullustusi. Viimaks ühel päeval, kui lootuse oli kaotanud, sööstis ta merre trireemilt*, kus ta aerusid tõukas. Hamilkari madrused leidsid ta poolsurnult ja tõid ta Kartaagosse Megara vangikotta. Kuna aga roomlastele oldi kohustatud nende ülejooksikud tagasi andma, kasutas ta segadust, et ühes sõduritega pageda.

Kogu teekonna jäi ta Matho juurde, tõi talle süüa, toetas teda ratsult ronimisel ja laotas õhtuti talle vaiba pea alla. Sellest hoolitsusest Matho lõpuks härdus ja avas vähehaaval huuled.

Ta oli sündinud Syrtides*. Tema isa oli ta viinud palverännakule Ammoni* templisse. Hiljem oli ta garamantlaste* metsades elevante küttinud. Seepeale astus ta Kartaago teenistusse. Drepanumi* vallutamisel nimetati ta tetrarhiks*. Vabariik võlgnes talle neli hobust, kakskümmend kolm medimnost* rukist ja ühe talve palga. Ta kartis jumalaid ja soovis oma isamaal surra.

Spendius jutustas talle oma reisidest, rahvaist ja templeist, mida ta oli külastanud, ja teadis palju asju: oskas teha sandaale, odasid, võrke, taltsutada metsikuid loomi ja praadida kalu.

Mõnikord kõnet katkestades tõi ta kõri põhjast kuuldavale käheda hüüu; Matho hobueesel kiirustas käiku; teised ruttasid talle järgnema. Siis alustas Spendius uuesti, ikka ahastusest ärevil. See rahutus vaibus neljanda päeva õhtul.

Nad liikusid kõrvu künka nõlvakut mööda, sõjaväest paremal. Allpool laius lagendik, ööaurudesse kadudes; nende all mööduvad sõdurite read kujundasid hämaruses nagu voogamisi. Aegajalt läksid nad üle kuuvalgete kärgaste; siis värises täht odade tipul, kiivrid kiiskasid silmapilgu, kõik kadus, ja asemele kerkis teisi, ühtsoodu. Kaugel ammusid ärganud veisekarjad ja maa peale näis midagi lõpmata mahedat langevat.

Pea kuklas, silmad pooleni kinni, hingas Spendius suurte sõõmudega tuule jahedust; ta laotas käed laiali, sõrmi liigutades, et seda keha üle voolavat kallistust paremini tunda. Teda vaimustasid taas ilmunud kättemaksulootused. Ta litsus käe vastu suud, et nuuksumisi tagasi hoida, ja joobumusest pooleldi nõrkenult laskis ta suurte ühtlaste sammudega astuva dromedari lõa langeda. Matho oli jällegi kurbusse vajunud; tema jalad rippusid maani ja vastu ta koturne peksev rohi tekitas alalist vilinat.

Kuid maantee jätkus alalõpmata. Lagendiku lõpul jõuti alati ümmargusele kiltmaale; siis laskuti jälle orgu, ja mäed, mis näisid vaatepiiri ummistavat, nihkusid ja libisesid paigalt, sedamööda kuidas neile ligineti. Aeg-ajalt ilmus tamariskide rohelusest jõeke, et siis jällegi kinkude käänu taha kaduda. Mõnikord kerkis esile määratu kalju, mis sarnanes laeva tääviga või mõne kadunud hiiglakuju alusega.

Korrapäraste vahemaade tagant nähti väikesi neljakandilisi templeid, mida Sikkasse minevad palverändajad jaamadena kasutasid. Need olid suletud nagu hauakabelid. Et neid avama sundida, tagusid liibüalased kõvasti vastu ust. Keegi seestpoolt ei vastanud.

Siis harvenesid istandused. Järsku jõuti liivajoomedele, mida ohakased tupsud okastasid. Kivide vahel sõi lambakarju; neid karjatas keegi sinisesse villakusse mähitud naine. Ta pistis kisades põgenema, niipea kui kaljude vahel sõdurite piike märkas.

Nad sammusid mingisuguses suures koridoris, mida kaks punakate kõrgendikkude ahelikku palistasid, kui äkki südantpööritav lehk neile sõõrmeisse tungis, ja ühe jaanileivapuu ladvas arvasid nad midagi harukordset nägevat: üle lehtede kerkis lõukoera pea.

Nad jooksid sinna. See oli nelja jäset pidi risti külge kurjategijana seotud lõvi. Ta tohutu suur koon oli rinnale langenud ja mõlemad eesmised käpad, pooleldi laka lopsakuse alla peitudes, olid nagu linnu tiivad laiali sirutatud. Ta ribid tungisid pinguletõmbunud naha alt ükshaaval esile; ta tagumised jalad, mis teineteise külge olid naelutatud, kerkisid vähekese; läbi karvade jooksvat musta verd oli purikatena kogunenud saba otsa, mis piki risti sirgelt alla rippus. Sõdurid lõid tema ümber lusti; nad nimetasid teda konsuliks ja Rooma kodanikuks ja loopisid talle silmadesse kive, et kihulasi lendu peletada.

Sada sammu eemal nägid nad neid veelgi kaks, siis ilmus korraga pikk rodu lõukoeri kandvaid riste. Ühed lõukoerad olid juba nii hulga aja eest surnud, et puu külge polnud jäänud muud kui luukere jäänused; teised olid pooleni näritud ja väänasid kaelu, hirmsaid lõustu tehes; mõned olid arutu suured; ristipuu kooldus nende all ja nad kõikusid tuules, kuna neil pea kohal kaarnate parved keerlesid, kes korrakski ei peatunud. Nõndaviisi tasusid enda eest kätte Kartaago talupojad, kui mõne metselaja olid kinni võtnud; selle eeskujuga lootsid nad teisi kohutada. Barbaritel kadus naer ja nad sattusid suurde imestusse. «On see aga rahvas,» mõtlesid nad, «kes lõbutseb lõukoeri risti puues!»

Muide olid nad, eriti Põhjamaa mehed, ebamääraselt rahutud, elevil, juba haiged. Nad kiskusid oma käsi aaloede okastel lõhki; suured sääsed sumisesid neil kõrvus ja sõjaväes tekkis kõhutõbi. Tunti tuska, et Sikkat polnud veel näha. Kardeti eksida ja jõuda kõrbesse, liiva ja koleduste riiki. Mitmed ei tahtnud isegi edasi minna. Teised asusid jällegi Kartaago teele.

Viimaks, seitsmendal päeval, kui kaua aega ühe mäe alust oli järgitud, pöörduti järsku paremale; siis ilmus nähtavale rida valgeid kaljudel asetsevaid linnamüüre, mis nendega segunesid. Äkki tõusis esile kogu linn. Müüridel sagis õhtueha punetuses siniseid, kollaseid ja valgeid hilpe. Need olid Taniti naispreestrid, kes olid kokku jooksnud mehi vastu võtma. Nad seisid rivis piki valli, tamburiine lüües, kandleid helistades, kõristeid raputades, ja nende selja taga Numiidia mägedes loojuva päikese kiired tungisid harfide keelte vahelt läbi, millede üle sirutusid nende paljad käsivarred. Aeg-ajalt mänguriistad vaikisid, ja siis kajas kriiskav hüüe, ennatu, metsik, kestev, mingisugune haukumine, mida nad keelega tegid, seda suu mõlemat nurka vastu lüües. Teised püsisid käsipõsakil, liikumatult kui sfinksid sihtisid nad oma suurte mustade silmadega ülesmäge mineva sõjaväe poole.

Kuigi Sikka oli püha linn, ei võinud temasse säärast hulka mahtuda; tempel ühes kõrvalhoonetega juba üksi võttis sellest poole enda alla. Nõnda siis asusid barbarid tasandikule, nii kuidas süda soovis – need, kellel oli kindel sõjaline kord, kindlatesse rühmadesse, teised aga rahvuste kaupa või tuju järgi.

Kreeklased reastasid oma nahktelgid rööbiti ridadesse; ibeerid asetasid oma lõuendist telkmajad ringina; gallialased tegid endale laudadest koomitsad, liibüalased kuivatatud savist hurtsikud, neegrid kaevasid küüsitsi liiva sisse koopad magamiseks. Mitmed, teadmata kuhu heita, eksisid moonavirnade vahel ja lamasid öösel maa peal oma katkistes mantlites.

Nende ümber avardus mägedega palistatud lagendik. Siin ja seal kummardus palmipuu üle liivase künka, kuused ja tammed laigutasid kuristike külgi. Vahetevahel rippus taeva küljes kõuevihm nagu pikk särp, kuna väljad jäid igal pool sina ja selgusega kaetuks; siis keerutas leige tuul tolmupilvi üles. Oja voolas mitmes joas Sikka kõrgustikelt alla, kus kõrgus Kartaago Venuse, maa kaitsejumalanna tempel oma kuldse katusega ärtssammastel. Jumalanna näis seda oma hingega täitvat. Nende maapinnatõmbluste, õhusoojuse muudatuste ja valgusemänguga ilmutas ta oma võimu erakordsust koos oma igavese naeratuse kaunidusega. Mägede harjad olid kuusirbi-kujulised; teised sarnanesid imetava naise paisunud rindadega, ja barbarid tundsid lisaks väsimusele mingit roidumust, mis oli täis mõnusat iharustunnet.

Dromedari raha eest oli Spendius endale orja ostnud. Terve pika päeva magas ta siruli Matho telgi ees. Sageli ärkas ta, unes arvates piitsarihmu vilistavat; seejärel kobas ta naeratades kätega üle jala-armide, kohal, kus rauad olid kaua hõõrunud; siis uinus ta jälle.

Matho oli tema seltsiga nõus, ja kui ta välja läks, saatis teda Spendius, pikk mõõk puusal nagu liktoril. Või jälle nõjatus Matho käega hooletult tema õlale, sest Spendius oli lühike.

Ühel õhtul, kui nad koos läbi laagri vahekäikude astusid, silmasid nad valgetes rüüdes mehi; nende seas oli Narr’Havas, numiidlaste vürst. Matho võpatas.

«Anna oma mõõk!» kisendas ta. «Ma tahan ta tappa!»

«Mitte veel!» lausus Spendius teda peatades. Juba lähenes Narr’Havas neile.

Ta suudles liidu märgiks oma mõlemat pöialt, ajades oma tookordse vihahoo pidujoobumuse süüks; siis kõneles ta pikalt Kartaago vastu, kuid ei öelnud mitte, milleks ta barbarite juurde tuli.

Kas selleks, et ära anda neid, või ehk Vabariiki? küsis Spendius endamisi; ja kuna ta kavatses kõigist segadustest kasu püüda, olid talle meele pärast tulevased autud pettused, milles ta Narr’Havast kahtlustas.

Numiidlaste pealik jäi palgasõdurite hulka. Ta näis tahtvat Mathot endale lähendada. Ta saatis talle rasvaseid kitsi, kullaliiva ja jaanalinnusulgi. Neist lahkustest imestunud liibüalane kõhkles, kas sellele vastata või selle üle vihastada. Spendius rahustas teda ja Matho lubas, et ori teda juhib, ise ikka kahevahel ja ülesaamatus tardumuses olles, nagu need, kes toona on maitsenud mingit jooki, millest peavad surema.

Ühel hommikul, kui nad kolmekesi lõvijahile läksid, peitis Narr’Havas põueoda oma kuube. Spendius sammus ühtsoodu tema järel, ja nad tulid tagasi, ilma et oda üldse välja oleks võetud.

Teinekord vedas Narr’Havas neid üpris kaugele, oma kuningriigi piiridele. Nad jõudsid kitsasse kuristikku; Narr’Havas naeratas neile, teadustades, et enam teed ei tunne; Spendius leidis selle jälle.

Kuid kõige sagedamini läks Matho, raskemeelne nagu ennustaja, juba päikese tõustes väljadele luusima. Ta sirutas end liivale ja jäi sinna liikumatult õhtuni.

Ükshaaval küsitles ta kõiki sõjaväe tulevikumõistatajaid, neid, kes madude roomamist täheldavad, kes tähtedest loevad, kes surnu tuha peale puhuvad. Ta neelas alla galbanumi*, seselit* ja küümadu mürki, mis südant jäätab; kuuvalgel metsikuid lugusid laulvad neegrinaised torkisid tal kuldpistikutega otsaesise nahka; ta koormas end kaelakeede ja amulettidega; kordamööda kutsus ta appi Baal-Hamonit, Moolokit, seitset kabiiri*, Tanitit ja kreeklaste Venust. Ta kriipis ühe nime vaskplaadile ja mattis selle oma telgi lävel liiva sisse. Spendius kuulis teda soiguvat ja üksinda kõnelevat.

Ühel ööl astus ta sisse.

Matho lamas parajasti alasti kui kooljas kõhuli lõukoera nahal, mõlema peoga nägu kattes; ripplamp valgustas ta relvi, mis pea kohal telgi peele külge olid kinnitatud.

«Sa kannatad?» ütles ori talle. «Mis on sul tarvis? Kosta mulle!» Ja ta raputas teda õlast, teda mitmel korral kutsudes: «Isand! isand!..»

Viimaks tõstis Matho tema poole oma suured hämused silmad.

«Kuule!» sõnas ta madala häälega, sõrme huultel hoides. «See on jumalate viha! Hamilkari tütar jälitab mind! Mul on hirm, Spendius!» Ta surus end vastu ta rinda nagu kollist kohutatud laps. «Kõnele minuga! olen haige! tahan paraneda! olen kõik katsunud! Kuid sina, sa tunned võib-olla veelgi vägevamaid jumalaid või mõnd tõhusat appihüüdu?»

«Misjaoks?» päris Spendius.

Ta vastas, mõlema rusikaga pead tagudes:

«Et mind Salambost vabastada!»

Siis kõneles ta, rääkides endamisi, pikkade vaheaegadega:

«Olen kahtlemata ohvriks langenud mingile lunastusohvrile, mida see neitsi jumalatele on tõotanud… Ta peab mind ahelas kinni, mida ei märgata. Kui ma kõnnin, siis liigub tema edasi; kui seisatan, siis puhkab tema! Ta silmad kõrvetavad mind, ma kuulen ta häält. Ta ümbritseb mind, tungib minusse. Mulle näib, ta on minu hingeks muutunud!

Ja ometi on meie mõlema vahel nagu otsata ookeani nähtamatud lained! Ta on kauge ja täiesti ligipääsmatu! Iluduse hiilgus soetab ta ümber valgusepilve; ja ma usun vahetevahel, et iialgi pole teda näinud… et teda ei olegi… ja et kõik see on unenägu!»

Nõnda nuttis Matho pimeduses; barbarid magasid. Neid vaatlev Spendius meenutas noori mehi, kes, kuldkannud käes, toona tema kallal mangusid, kui ta oma kurtisaanide karja mööda linnu kõnnitas; kaastunne liigutas teda, ja ta ütles:

«Ole tugev, mu isand! Palu oma tahtejõult abi ja ära enam jumalaile palveta, sest nemad ei pöördu inimeste hüüdude peale! Seal sa nüüd nutad nagu argpüks! Kas pole sulle alandav, et naine sind nõnda kannatama paneb?»

«Olen ma laps?» sõnas Matho. «Usud sa, et helduksin veel nende näo ja laulude tõttu? Neid oli meil Drepanumis tallide pühkimiseks. Ma olen neid omanud rünnakute ajal, kokkuvarisevate lagede all ja kui katapult veel vabises!.. Kuid seesinane seal, Spendius, seesinane!..»

Ori katkestas teda:

«Kui ta poleks mitte Hamilkari tütar…»

«Ei!» kisendas Matho. «Ta ei sarnane milleski teiste inimtütardega! Oled sa näinud tema suuri silmi pikkade ripsmete all, mis on nagu päikesed võiduväravate all? Tuleta meelde: kui ta ilmus, kahvatusid kõik tunglad. Kaelakee teemantide vahel sädeles tema paljas rind; tema taga tundus nagu templi lõhna ja tema olemusest hoovas midagi, mis oli viinast joovastavam ja surmast kohutavam. Ta kõndis sellal, ja siis ta seisatas.»

Ta peatus, suu ammuli, pea norus, silmad tardunud.

«Kuid ma tahan teda! mul on teda tarvis! ma suren tema tõttu! Mõeldes teda käte vahel kallistavat, olen meeletust rõõmust haaratud, ja ometi vihkan ma teda, Spendius! tahaksin teda peksta! Mis teha? Tahaksin end müüa, et tema orjaks saada. Sina oled seda olnud, sina! Sa võisid teda näha; kõnele mulle temast! Iga öö, eks ole ju nõnda, tõuseb ta lossi rõdule? Aa! Kivid peaksid tema sandaalide all värisema ja tähed kummarduma, et teda näha!»

Ta langes hullunult maha, korisedes nagu haavatud sõnn.

Siis laulis Matho: «Mees jälgis metsas emast koletist, kelle saba närtsinud lehtedel nagu hõbedane oja lainetas.» Ja oma häält venitades jäljendas ta Salambo häält, kuna ta õieli käed jäljendasid nagu kaht kerget kätt kandlekeeltel.

Kõigi Spendiuse lohutuste peale kordas ta neidsamu sõnu; ööd möödusid neil niiviisi ägades ja manitsedes.

Matho tahtis ennast viinaga uimastada. Pärast joobumust oli ta veelgi kurvem. Ta püüdis ennast täringutega lahutada, ja ta kaotas ükshaaval oma kaelakee kullast naastud. Ta laskis ennast jumalanna ümmardajate juurde juhatada; kuid ta laskus künkalt nuuksudes alla nagu need, kes matustelt tagasi tulevad.

Spendius seevastu muutus julgemaks ja rõõmsamaks. Teda nähti lehtlakõrtsides sõdurite seas jutlevat. Ta paikas vanu soomusrüüsid. Ta žongleeris pistolitega. Ta käis haigetele nurmedelt rohtusid korjamas. Ta veiderdas, oli nutikas, ülileidlik ja ülisõnakas; barbarid harjusid tema teenustega; ta sundis end armastama.

Vahepeal ootasid nad Kartaagost saadikut, kes hobueeslitel neile kullaga täidetud korve tooks. Ja uuesti samu arvutusi alustades joonistasid nad sõrmedega liivale numbreid. Igaüks korraldas juba ette oma elu; neil oleks sohinaisi, orje, maid; teised tahtsid oma varandust maha matta või seda laevadesse paigutamisega kaalule panna. Kuid selles tegevusetuses ärritus nende loomus; ratsanikkude ja jalameeste, barbarite ja kreeklaste vahel oli alalisi riidusid, ja naiste kriiskavad hääled tegid alatasa nende kõrvad kurdiks.

Iga päev tuli karjade kaupa mehi juurde, peaaegu alasti, pea kaetud rohuga kaitseks päikese eest; need olid rikaste kartaagolaste võlgnikud, kes olid sunnitud võlausaldajate maid harima ja olid pakku pääsenud. Vooris kokku liibüalasi, maksudega laostatud talupoegi, paostatuid, kurjategijaid. Ja kaubitsejate trobikond, kõik viina ja õli müüjad, vihased, et neile pole makstud, veeretasid vastutuse Vabariigi õlgadele; Spendius jutlustas puunlaste vastu. Varsti kahanesid toiduained. Kõneldi koos Kartaago peale minemisest ja roomlaste kutsumisest.

Ühel õhtul kuuldi õhtusööma ajal raskeid ja kärisevaid helisid lähenevat ja kaugelt ilmus lainjale vaatepiirile midagi punast.

See oli suur purpurist kandesäng, mille nurgad jaanalinnusulgedest topsudega olid ehitud. Kristallketid ühes pärlvanikutega pekslesid vastu selle kinnist telki. Sängile järgnesid kaamelid, nende rinna külge riputatud suured kellad helisesid, ja nende ümber oli näha ratsanikke, õlgadest kandadeni kuldsete soomusriietega kaetud.

Nad peatusid kolmesaja sammu kaugusel laagrist, et ratsude laudjail kantavast tupest välja võtta ümmargust kilpi, laia mõõka ja Boiootia* moodi kiivrit. Mõned neist jäid kaamelite juurde; teised liikusid edasi. Viimaks ilmusid Vabariigi tähiskujud, see on sinisest puust nuiad, mille otsas oli hobusepea või männikäbi. Barbarid tõusid kõik käsi plaksutades püsti; naised tormasid Leegioni kaardiväelaste poole ja suudlesid nende jalgu.

Kandesäng lähenes kaheteistkümne neegri õlgadel, kes väikeste kiirete sammudega taktis astusid. Nad läksid paremale ja pahemale, kuidas juhtus, takistatud telkide köitest, ümbereksivaist loomadest ja kolmjalgadest, kus mooris liha. Sõrmustega ülekuhjatud rasvarullides käsi avas vahel eesriided; kähisev hääl röökis sõimusõnu; siis peatusid kandjad, mispeale nad valisid teise raja läbi laagri.

Ent purpurist eesriided kerkisid ja laial padjal ilmus nähtavale täiesti osavõtmatu ja tursunud inimpea; tema kulmud kujundasid nagu kaht eebenipuust kaarvõlvi, mis otstes ühinesid; kuldlitreid sätendas lühikestes kräsus juustes, ja nägu oli tal nõnda kahvatu, et näis olevat üle puistatud marmoripuruga. Muu osa kehast kadus kandesängi täitvate villakute alla.

Sõdurid tundsid selles niiviisi lamavas mehes ära sufeet* Hanno*, selle, kelle pikatoimelisus oli kaasa aidanud Egadi* saarte lahingu kaotamiseks; ja mis puutub tema Hekatompylose võidusse liibüalaste üle, kui ta oli talitanud armuheitvalt, oli see sündinud ahnuse tõttu, mõtlesid barbarid, sest ta oli oma kasuks müünud kõik vangid, kuigi ta Vabariigile oli teatanud nende surmast.

Kui ta mõnd aega oli otsinud sobivat paika sõduritele kõnepidamiseks, andis ta märku; kandesäng peatus ja kahe orja toetusel pani Hanno vankudes jala maha.

Tal olid jalas mustast vildist, hõbedaste kuukestega ülekülvatud kingad. Mähkmed keerlesid nagu muumial ümber tema jalgade ja liha tungis läbi ristuvate paelte. Kõht pundus ta sarlakpunase kuue all, mis reisigi kattis; ta kaela voldid vajusid rinnani nagu härja lõuakortsud; ta lilledega kirjatud tuunika oli kaenla alt pakatamas; ta kandis rinnapaela, vööd ja laia musta rüüd kahekordsete, puhvi sõlmitud varrukatega. Ta riiete rohkus, suur sinistest kividest kaelakee, kuldsed haagid ja rasked kõrvaripatsid tegid tema maotuse veelgi inetumaks. Teda oleks võidud kivirahnust tahutud kerekaks ebajumalaks pidada, sest üle terve keha ulatuv kahvatu pidalitõbise-lööve andis talle liikumatu asja kuju. Kuid tema kotkanokana kookus nina paisus ägedalt, et õhku hingata, ja tema väikesed kleepuvate ripsmetega silmad kiiskasid kalgi ja metallise läikega. Käes hoidis ta aaloest lasnakest, et sellega ihu sügada.