Читать книгу Emotsionaalne esmaabi - Guy Winch - Страница 2

Tõrjutus on elus kõigist emotsionaalsetest haavadest küllap kõige tavalisem. Põhikooli ajaks oleme ilmselt juba kõik tundnud, mida tähendab, kui teised sind mängu ei võta, kui sa oled viimane, keda võistkonda valitakse, kui sind jäetakse sünnipäevale kutsumata, kui uute kampadega ühinenud vanad sõbrad sind maha jätavad, kui klassikaaslased sind narrivad ja kiusavad. Kui oleme lapseea tõrjumiste kadalipust läbi tulnud, on täiskasvanuelul meile varuks hulk uusi tõrjumisi. Need, kellega lootsime käima hakata, ütlevad meile ära, potentsiaalsed tööandjad ei võta meid tööle, need, kellega tahaksime sõbrustada, ei pööra meile tähelepanu. Meie abikaasad tõrjuvad me seksuaalseid lähenemiskatseid, naabrid teevad näo, nagu ei tunneks meid, pereliikmed ei pühenda meid oma ellu.

Tõrjumise tulemusena võivad tekkida psühholoogilised haavad ja kriimustused, mis vigastavad me emotsionaalset nahka ja tungivad ihusse. Mõni tõrjumine on nii ränk, et tekitab sügavad psühholoogilised haavad, kust tuleb ohtrasti „verd“ ja mis vajavad kiiret abi. Teised on nagu emotsionaalne kriimustus sõrmel, mis kipitab valusalt, aga verd eriti ei jookse. Kuna meil tuleb üht või teist laadi tõrjumisega sageli tegemist teha, võiks arvata, et oskame selle mõju oma emotsioonidele, mõtetele ja tegudele selgesti mõista ja hinnata. Kuid nii see pole. Me alahindame tõrjumise põhjustatavat valu ja selle tekitatud haavu drastiliselt.

Tõrjutusest tekkivad psühholoogilised haavad

Tõrjutus võib tekitada nelja liiki psühholoogilisi haavu, mille raskus sõltub olukorrast ja meie emotsionaalsest tervisest vigastuse tekitamise hetkel. Erijuhtudel tekitab tõrjutus nii teravat emotsionaalset valu, et see mõjutab me mõtlemisvõimet, täidab meid vihaga, õõnestab me enesekindlust ja enesehinnangut ning destabiliseerib meie nii igiomast kuuluvustunnet.

Paljud kogetavad tõrjumised on suhteliselt mõõdukad ja aja möödudes me vigastused paranevad. Ent isegi kergekujuliste tõrjumiste tekitatud haavadesse võib nende hooletusse jätmisel tungida „infektsioon“ ja põhjustada psühholoogilisi komplikatsioone, mis mõjutavad me vaimset heaolu. Kui kogetud tõrjumised on olulist laadi, on aga tekkinud haavadele kiire esmaabi andmine sootuks tähtsam. See mitte ainult ei vähenda „infektsioonide“ ja komplikatsioonide ohtu, vaid kiirendab ka emotsionaalset tervenemisprotsessi. Emotsionaalse esmaabi andmiseks ja tõrjumise põhjustatud nelja tüüpi haavade ravimiseks on vaja igaühest neist selgesti aru saada ning põhjalikult mõista, mil viisil tõrjutuse kogemine meie emotsioone, mõtlemisprotsesse ja käitumist kahjustab.

1. Emotsionaalne valu: miks isegi tobedad tõrjumised nõnda haiget teevad

Kujutlege, et te istute koos kahe võõra inimesega ooteruumis. Üks neist näeb laual palli, võtab selle kätte ja viskab teisele. Too naeratab, vaatab teie poole ja viskab palli teile. Oletame, et teie palliviskamise ja – püüdmise oskused on ülesannete kõrgusel. Te viskate palli esimesele võõrale tagasi ja too viskab selle kohe jälle teisele. Nüüd aga ei viska too teine inimene palli teile, vaid jälle esimesele tagasi, jättes teid mängust välja. Kuidas te end selles olukorras tunneksite? Kas solvuksite? Kas see mõjutaks teie meeleolu? Kas see mõjuks teie enesehinnangule?

Enamik meist mühataks nende küsimuste peale üleolevalt. Mõtleks ometi, kaks võõrast inimest ei visanud mulle ooteruumis mingit tobedat palli! Kah mul asi! Kui aga psühholoogid seda olukorda uurima hakkasid, jõudsid nad üpris märkimisväärse avastuseni.1 Tegelikult puudutab see kõrvalejätmine meid palju rohkem, kui me ise arvame. Palliviskamise stsenaarium on põhjalikult läbiuuritud psühholoogiaeksperiment, kaks selles osalenud „võõrast“ on tegelikult uurimuses kaasosalised. „Katsealune“ (tema arvab, et kõik nad on ootamas kutset mingile hoopis teistsugusele eksperimendile) jäetakse alati pärast visete esimest või teist ringi mängust välja. Kümnetes uurimustes teatavad inimesed ikka ja jälle, et palliviskamismängust kõrvalejätmise tõttu tunnevad nad olulist emotsionaalset valu .

Niisugune avastus on tähelepanuväärne just seetõttu, et võrreldes suurema osa teiste elus kogetavate tõrjumistega on kõrvalejätmine kahe palli viskava võõra poolt nii leebe tõrjumine, kui üldse olla saab. Kui juba nõnda triviaalne kogemus suudab tekitada nii teravat emotsionaalset valu (ning meeleolu ja enesehinnangu langust), siis kui valusad võivad veel olla tõesti olulised tõrjumised? Sellepärast võibki kohtamisele kutsutu tulemata jäämine, töölt vallandamine või avastus, et sõbrad on omavahel kokku saanud ilma meieta, me emotsionaalsele tervisele nii rängalt mõjuda.

Mis eristab tõrjumist enamikust teistest elu jooksul kogetavatest negatiivsetest emotsioonidest, on just tõrjumise tekitatava valu suurus. Olulise tõrjumise tekitatud emotsionaalset valu kirjeldatakse sageli nagu hoopi kõhtu või torget rinda. Torget rinda on tegelikult tunda saanud vaid vähesed, ent kui psühholoogid palusid inimestel võrrelda tõrjumise tekitatud valu mõne sellise füüsilise valuga, mida nad on tundnud, peeti emotsionaalse valu tugevust võrdseks sünnitamise ja vähiraviga seotud valuga! 2 Teised samuti väga ebameeldivad ja emotsionaalselt valusad kogemused, näiteks sügav solvumine, pahameel või hirm, jäävad võrreldes tõrjumise tekitatud sisemise valuga üsnagi kahvatuks.

Miks aga teeb tõrjumine hoopis rohkem haiget kui muud emotsionaalsed haavad?

Vastus peitub meie evolutsioonis.3 Inimesed on sotsiaalsed loomad; tsivilisatsioonieelses minevikus tähendas suguharust või sotsiaalsest rühmast väljatõrjumine toidust, kaitsest ja paarituspartneritest ilmajäämist ning ellujäämine muutus äärmiselt raskeks. Väljatõukamine võrdus surmaotsusega. Et kõrvalejätmise tagajärjed olid nii rasked, arenes ajus välja varajase hoiatamise süsteem, mis siis, kui meid ähvardas oht, et meid „saarelt lahkuma hääletatakse“, häiret andis ja vähimagi sotsiaalsele tõrjutuse märgi peale terava valu vallandas.4

Ajuskaneeringud näitavadki, et tõrjutuse kogemisel aktiveeruvad needsamad ajupiirkonnad mis füüsilise valu puhul.5 Need kaks süsteemi on huvitaval kombel nii tihedasti seotud, et kui uurijad enne seda alatut palliviskamises tõrjumise eksperimenti inimestele paratsetamooli andsid, kaebasid nad oluliselt väiksemat emotsionaalset valu kui need, kellele valuvaigistit ei antud.6 Kahjuks ei kehti see teiste negatiivsete emotsioonide, näiteks piinlikkuse kohta, nii et kui me kogemata oma kontori Halloweeni-peo kuupäeva segi ajame ja tööle ilmume, seljas riided nagu mõnel Simpsonite filmi tegelasel, siis paratsetamool ei mõju.

Tõrjumine tõrjub mõistuse kõrvale

Martha ja Angelo tulid paariteraapiasse leevendust saama oma sagedastele tülidele. Tülid tekkisid enamasti selle üle, et Angelo, kes oli kuue kuu eest oma firmast koondatud, ei suutnud uut töökohta leida. „Ma töötasin selles transpordifirmas kakskümmend aastat,“ kurtis Angelo. Ta näol peegeldus ikka veel solvumine. „Nood inimesed olid mu sõbrad! Kuidas nad võisid minuga nii käituda!“

Alguses tundis Marta kaasa, siis hakkas talle aga üha enam närvidele käima, et Angelo ei suuda emotsionaalsest vapustusest toibuda ja hakata uut töökohta otsima. Varsti ilmnes, et Angelo on enda peale sama pahane nagu Martha. Mees püüdis end kokku võtta ja endale sisendada, et tuleb tegutsema hakata, kuid emotsionaalne valu oli ta lihtsalt välja kurnanud. Ta üritas end veenda solvumistundest vabanema ja „sellest üle saama“, aga miski ei aidanud.

Paljudel inimestel on raske sundida end tõrjumise tekitatud solvumisest üle saama. Üks põhjusi, miks tõrjumine tihti nii hävitavalt mõjub, seisneb selles, et aru, loogika ja terve mõistus osutuvad valu leevendamisel tavaliselt kasutuks. Näiteks kui uurijad arvuti juhitud palliviskamiskatses (nimega küberpall) mängust kõrvalejäetud katsealustele tunnistasid, et nende kõrvalejätmine oli lihtsalt mäng ja tõrjumine polnud „tegelik“, ei vähendanud see katsealuste valu.7 Teadlased ei jätnud jonni ja ühele teisele katsealuste koosseisule teatati, et nende mängust kõrvalejätjad on Ku Klux Klani liikmed.8 Kui oma tõrjujaid põlatakse, siis ei peaks ju tõrjumine nii valus olema. Aga ei midagi sellist, tõrjumine mõjus sama valusalt. Uurijad proovisid koguni küberpalli asendada animeeritud küberpommiga , mis oli programmeeritud lõhkema suvalisel hetkel ja „tapma“ selle, kelle käes see parajasti olema juhtus.9 Küberpommi mitte saades tundsid aga katsealused samasugust tõrjutuse valu nagu siis, kui neile küberpalli ei visatud.

Tõrjumine mõjutab meie kainet loogikat ja selge mõtlemise võimet ka muul moel.10 Näiteks piisas ainuüksi sellest, et inimestel paluti meenutada akuutse tõrjutuse episoode, kui nende tulemused osutusid järgnenud IQ-testides, lühimälukatsetes ning loogilise mõtlemise ja otsustamisvõime mõõtmistel kehvemateks.

Kui rääkida mõtlemisvõime taandumisest ja terve mõistuse hägustumisest, siis eriti raskelt mõjub tõrjumine armuasjades, isegi kui see leiab aset suhte äärmiselt varases järgus, tegelikult isegi veel enne mingi „suhte“ tekkimist (pikaajaliste ja tõsiste suhete katkemisest räägime 3. peatükis). Üks minu juures psühhoteraapias käiv noormees oli lennanud Euroopasse „üllatama“ naist, kellega ta oli tutvunud nädalasel suvepuhkusel, kuigi naine oli selgelt öelnud, et pole suhte jätkamisest huvitatud. Äratõukamise pärast jätkuvalt valuledes sisendas noormees endale, et tema improviseeritud „romantiline žest“ kindlasti sulatab naise südame ja paneb ta meelt muutma. Kui mees ühel kohatul hommikutunnil naise ukse taha ilmus, oli too ülimalt jahmunud ning tema ainus meelemuutus seisnes selles, et ta vahetas ukseluku ära. Mõnele äratõukamisele järgnenud meeleheites võivad paljud inimesed „romantilise žesti“ asemel võtta ette midagi, mis mõjub eemaletõukavalt.

2. Viha ja agressioon: miks lõhutakse uksi ja pekstakse seinu

Tõrjutus vallandab tihti viha ja agressiivseid impulsse ning tekitab tugeva tungi neid välja elada, eriti nende peal, kes meid ära tõukasid. Häda korral kõlbavad ka süütud kõrvalseisjad.11 Üks liik süütuid kõrvalseisjaid, mis seda liigagi hästi teavad, on arvutu hulk uksi ja seinu, mida äsja tõrjutud mehed ja mõnikord ka naised püüavad rusikatega purustada (tavaliselt naeravad tellistest ning täispuidust seinad ja uksed siiski viimasena). Niisuguseid ohte on tähtis meeles pidada ka siis, kui tõrjujad oleme me ise. Isegi kui inimene, keda me ära tõugata kavatseme, on heasüdamlikkuse etalon, võib näiteks meie hinnaline portselankujukeste kollektsioon ikkagi suures ohus olla.

Et seinte purustajaid ja portselankujukeste lõhkujaid mitte liiga karmilt hukka mõista, võtkem teadmiseks, et isegi kõige tähtsusetumad tõrjumised äratavad meist parimateski ülimalt agressiivseid impulsse. Pärast küberpallimängu anti näiteks inimestele võimalus lasta süütule osalisele kõrva ebameeldivat valget müra (kusjuures katsealustele öeldi otse, et too inimene pole palliviskamisolukorraga kuidagi seotud). Tõrjutud katsealused lasid süütutele osalistele palju valjemat müra ja palju kauem kui mittetõrjutud katsealused. Mitmete uurimuste käigus sundisid tõrjutud katsealused süütuid osavõtjaid sööma teravat kastet, jooma jälgi maitsega jooke ja kuulama äärmiselt tülgastavaid audiolindistusi neli korda rohkem kui sundisid mittetõrjutud. Kui te nüüd küsite, kui sageli palkavad tõsielusaadete korraldajad nende katsete taga olevaid teadlasi telešõudes osalevate võistlejate jaoks vastikuid ülesandeid välja mõtlema, siis ma vastan, et mul pole aimugi.

Kahjuks avaldub meie kalduvus reageerida tõrjumisele vihaga ka palju süngemal ja tõsisemal kujul. Rängad ja korduvad tõrjumised võivad vallandada agressiooni, mis on valgest mürast ja teravast kastmest sootuks ohtlikum. Kui seda laadi psühholoogilised haavad ravimata jäävad, tabab neid ruttu „infektsioon“, mis ähvardab inimese vaimset tervist tõsiste kahjustustega. Uudistesse jõuab tihti lugusid tõrjutusele järgnenud kahjustavast ja ennastkahjustavast käitumisest. Äratõugatud armastajad, kes ihkavad kätte maksta, vallandatud ametnikud, kes muutuvad vägivaldseks, ja kiusatud laste enesetappude kohutav epideemia on vaid mõned näited sellest, mis juhtub, kui kroonilisest ja raskekujulisest tõrjumisest tekkinud psühholoogilised haavad ravimata jäävad.

2001. aastal avaldas USA terviseteenistus aruande, mille kohaselt on noorukite vägivaldses käitumises sotsiaalne tõrjutus suurem riskitegur kui kampadesse kuulumine, vaesus või uimastite tarbimine.12 Tõrjutuse tunne mängib ülisuurt osa ka intiimpartnerite vahelises vägivallas.13 Paljude vägivallajuhtumite vallandajaks on armukadedus ja kahtlustus truudusemurdmises, need mõlemad on tihedalt seotud äratõugatuse tundega. Uurides 551 juhtumit, kus mees oli tapnud oma naise, leidsid teadlased, et poolte juhtumite puhul oli tegemist reaktsiooniga kas toimunud või peatsele lahkuminekule. Tihti tunnistavad oma naise mõrvanud mehed hiljem, et tegelikult ei suutnud nad taluda äratõugatustunnet.

Koolitulistamiste, sealhulgas 1999. aasta Columbine’i tragöödia uurimisel selgus, et viieteistkümnest juhtumist kolmeteistkümne puhul oli teo kordasaatja kogenud olulisel määral tõrjumist ja koolikaaslaste põlu all olekut.14 Paljudel juhtudel tulistajad otsisid ja võtsid märklauaks just neid õpilasi, kes neid olid kiusanud, narrinud või tõrjunud.

Mingil määral kogeme tõrjumist me kõik ja õnneks satub neist juhtumitest päevauudistesse vaid pisitilluke osa. Seos tõrjutuse ja agressiooni vahel aga on tugev ning äärmiselt tähtis on mõista, et tõrjumise põhjustatud valu võib tõugata mõningaid inimesi tegudele, mida nad muidu eales ei teeks.

3. Kahjustatud enesehinnang: pikali lööduna peksame end ise edasi

Sügav või korduv tõrjumine mõjub äärmiselt kahjulikult enesehinnangule. Tegelikult piisab ainuüksi minevikus asetleidnud tõrjumise meenutamisest, et enesest lugupidamine ajutiselt langeks.15 Kahjuks ei jää enese mahatampimine siinkohal pidama. Tihtipeale raskendatakse oma tõrjutuse kogemust äärmiselt enesekriitiliseks muutumisega – pekstakse end pikalilööduna ise edasi. Seesugune reaktsioon on tavaline, kuid sellest võib kergesti areneda algsest tõrjumisest tekkinud psühholoogiliste haavade ja kriimustuste „infektsioon“, mis omakorda meie vaimset tervist tõsiselt nõrgendab.

Angelo kaotas töö transpordifirmas, sest kulude kokkuhoiu eesmärgil suleti terve ta osakond, tema aga tajus tõrjumist ülimalt isiklikuna („Nood inimesed olid mu sõbrad! Kuidas nad võisid minuga niiviisi käituda!“). Tõrjumist isiklikustades tundis Angelo end sõpradest mahajäetuna, oma pikaajaliste kolleegide poolt hüljatuna. Ta vältis kõigi varasemate töökaaslastega igasugust kontakti, olles veendunud, et suhtlemisel nendega tunneks ta üksnes nende hukkamõistu, pahameelt ja lugupidamatust, vaatamata sellele, et need hirmud olid täiesti alusetud. Kui sõbrad ja kaastöötajad püüdsid talle abi pakkuda (mida nad loomulikult tegid), jättis ta nende e-kirjadele ja sõnumitele vastamata, isegi kui neis sisaldus osutusi võimalikele uutele töökohtadele. Mõne kuu pärast loobusid sõbrad üritamast. Nende vaikimine üksnes kinnitas Angelo meelest ta kartust, et neil polnud temast ka enne sooja ega külma.

Angelo pole ainus. Me kõik kaldume tõrjumist liiga isiklikult võtma ning tegema sellest järeldusi oma võimalike puuduste kohta, kuigi meil tõendeid oletuste paikapidavuse kohta ei ole. Meenutage, kuidas teid on armastussuhetes tõrjutud, kuigi see juhtus võib-olla kaua aega tagasi. Kas lugesite siis mõttes üles oma kõik võimalikud puudused? Kas süüdistasite ennast, et te pole piisavalt atraktiivne või piisavalt haritud või piisavalt arukas või piisavalt rikas või piisavalt noor või kõik kokku? Kas mõtlesite, et „minuga läheb alati nii“ või et „keegi ei armasta mind“ või et „mina ei leia endale kunagi kedagi“? Isiklik tõrjumine on harva nii tugevalt meie isikuga seotud, nagu see meile tundub, ja isegi kui on, ei tähenda see, et meid oleks kõikvõimalikes puudustes süüdistatud.

Lisaks sellele, et me tõrjumist tarbetult isiklikult võtame, kaldume seda ka liigselt üldistama, olgugi et selleks pole alust (näiteks mõtleme: „Minuga juhtub alati nii“ või „Mina ei leia endale kunagi kedagi“), või laskume asjatusse enesekriitikasse, et kui oleksime teinud üht-teist teisiti, saanuks tõrjumist vältida. Eriti küsitav on enese kritiseerimine, kui tegemist on tõrjumisega armuasjades, kus paljud inimesed analüüsivad tundide kaupa iga öeldud sõna või tehtud tegu, püüdes meeleheitlikult leida toda tabamatut „otsustavat vale liigutust“ (näiteks: „Miks ma küll talle helistamisega nii kaua viivitasin?“, „Ma poleks pidanud seda viimast drinki jooma!“ või „Võib-olla ma liigselt kiirustasin talle oma tobedalt seksika aluspesu näitamisega“).

Tegelikult tuleb otsustavaid valesid liigutusi ette äärmiselt harva (ehkki tõenäoliselt polegi olemas õiget aega ühele naisele oma tobedalt seksika aluspesu näitamiseks). Kõige sagedasemad põhjused, miks meid armastuses (või ka töökoha taotlejana) kõrvale jäetakse, on üldise keemia puudumine või siis ei vasta me sel hetkel konkreetse inimese või firma vajadustele või ei mahu me otsitavale isikule esitatavate kitsaste nõuete raamidesse – seega sugugi mitte meie mingi otsustava vale sammu või mingi fataalse iseloomuvea tõttu.

Need mõtlemisvead ei too mingit kasu, vaid üksnes süvendavad olemasolevat valu, lisades tarbetuid ja läbinisti ekslikke etteheiteid iseendale ja muserdades veelgi enam meie niigi kõikuma löönud enesehinnangut. Tõrjumine on juba piisavalt valus – kindlasti pole mõtet oma haavadele soola raputada ega pikalilööduna ennast edasi peksta.

4. Kuulumisvajaduse ohustamine: teisi inimesi vajavad inimesed pole eriti õnnelikud

Üks põhjusi, miks tõrjumine enesehinnangut nõnda haavab, on see, et meisse on kodeeritud fundamentaalne vajadus teiste heakskiidu järele.16 Kui me kuulumisvajadus on pikemat aega rahuldamata kas meile osaks saanud tõrjumise tõttu või seepärast, et puudub võimalus toetavaid suhteid luua, võib see tugevasti ja kahjustavalt mõjutada meie füüsilist ja psühholoogilist tervist.

Mõne inimese elu ja olud on aga nii rasked, et neil on oma kuulumisvajadust tõeliselt keeruline rahuldada. David – noor mees, kellega ma mõni aasta tagasi töötasin – seisis selles osas silmitsi sootuks suuremate takistustega kui enamik inimesi. Tema lugu õpetas mulle, et kui ollakse elu jooksul kannatanud sügavat ja korduvat tõrjumist, võib osutuda raskeimast raskemaks leida maailmas oma kohta ja tunnet, et kuulutakse kuhugi.

David oli sündinud geenirikkest põhjustatud haruldase haigusega, mis tavaliselt mõjutab paljusid keha süsteeme ja põhjustab oluliselt lühemat eluiga (tol ajal suri enamik selle haigusega sündinud lapsi enne 20-aastaseks saamist). David põdes küll haiguse suhteliselt kerget vormi, ent siiski tuli tal kogu lapsepõlve jooksul taluda arvukaid operatsioone ja haiglasviibimisi. Davidi haigus ei mõjutanud mitte üksnes ta tervist, vaid ka välimust. Probleemide tõttu skeletilihastega oli ta kõnnak ebakindel ning kitsas ülahuul, etteulatuv alalõug ja hammaste tõsine trauma andsid ta näole üpris ebahariliku ilme. Süljeeritusprobleemide tõttu kippus tal alatasa ila tilkuma.

Neil lastel, kes sünnivad Davidi haiguse raskekujulisemate vormidega, on tihti sügavaid füüsilisi puudeid ja eluohtlikke meditsiinilisi probleeme, mistõttu nad tavakoolis käia ei saa. Davidi kergem seisund (ja tõik, et tema mõistus polnud kahjustatud) tähendas seda, et ta oli neid väheseid selle haigusega lapsi, kes oli võimeline õppima kohalikus alg- ja keskkoolis. Selle „õnnistuse“ eest tuli aga Davidil maksta ränka hinda. Oma välimuse, koordinatsiooni puudumise ja tähelepanu koondamisel tekkiva süljeerituse tõttu pidi ta terve kooliaja taluma kaasõpilaste igapäevast julma tõrjumist.

Davidit ei kutsutud kunagi peole, tal polnud ühtegi sõpra ning ta istus kõigil söögivaheaegadel ja vahetundides üksinda. Koordinatsiooni puudumise ja lihasnõrkuse tõttu ei saanud ta pärast kooli teiste naabruses elavate poistega koos sporti teha. Tema üksikud katsed uurida puudega lastele mõeldud kooliväliseid tegevusi ei andnud tulemusi, sest ta suhteliselt „tervem“ olek eristas (ja eraldas) teda teistest ning ta osutus selliste programmide tarvis ebasobivaks. Selle tagajärjel jäi Davidil terve lapsepõlve ja teismeea vältel kuulumise põhivajadus täielikult rahuldamata ning alaline (ja sageli karm) tõrjumine tekitas talle kohutavat emotsionaalset valu.

Mina kohtusin Davidiga, kui ta oli äsja keskkooli lõpetanud ja pidi paari kuu pärast minema kohalikku kolledžisse. Ehkki ta ootas kolledžisse minekut põnevusega, hirmutas teda väljavaade, et algamas on uus tõrjumiste raund uute kaaslaste poolt. Davidi vanemad kinnitasid talle parimate kavatsustega, et kolledžiõpilased on keskkooli omadest „küpsemad“ ja sallivamad ning tal saab seal olema palju kergem teistega „sobituda“ kui keskkoolis. Ent kogu elu kestnud tõrjumine oli Davidi enesehinnangule laastavalt mõjunud ning ta kartis ikkagi. „Pruugib neil mind vaid näha ja nad ei taha mind tundagi,“ ütles ta mulle meie esimesel teraapiaseansil. „Ja need on need mõistlikumad. Õelamad irvitavad mu seljataga.“

Olin Davidiga päri, et esimesed muljed võivad kujuneda probleemiks (polnud mingit mõtet eitada seda, mida elukestev kogemus oli kinnitanud) ja küsisin, kas ta kavatseb võimaluste avanedes noid esimesi muljeid korrigeerida. Hakkasime arutama, kuidas võimalikes sotsiaalsetes interaktsioonides käituda ning üsna ruttu sai selgeks, et Davidi sotsiaalsed oskused on väga puudulikud. Aastatepikkune võõrandumine ja suhtlemiskogemuse puudumine tähendas seda, et tihti ei osanud David tavalisteski olukordades õigeid asju öelda. Seda möönis ta varmalt ka ise.

Otsustasime pühendada suve ta suhtlemisoskuste arendamisele. Määratlesime võimalikud suhtlemissituatsioonid ja harjutasime rollimänge, et ta harjuks erinevates olukordades käituma. David oli nõus ka sellega, et kolledžikaaslaste võimalik esialgne kalk või tõrjuv reaktsioon ei ole tõenäoliselt otseselt isiklik, vaid tuleneb pigem sellest, et nad ei tea tema terviseprobleeme ja tunnevad end puudega inimesega kokku puutudes ebamugavalt. Siit johtuvalt otsustasime teha ajurünnaku, et leida võimalikke viise, kuidas leevendada seda ebamugavustunnet ja pinget, mida ta ebakindel kõnnak ja süljevool võib koolikaaslastes tekitada (näiteks võib sobival juhul selle üle nalja heita). Selleks ajaks kui september käes oli, tundis David, et ta on valmis oma kolledžikarjääri alustama. Ikka veel ärevil võimaliku tõrjumise pärast, tundis ta samas, et on suhtlussituatsioonidega toimetulekuks palju paremini ette valmistatud. Leppisime kokku, millal ta pärast esimest kolledžinädalat järgmisele teraapiaseansile tuleb.

Esimesest hetkest, mil David mu kabinetti sisenes, võis ta näol näha ahastust. Ta laskus sügava ohkega diivanile. „Läksin esimesse loengusse varakult kohale ja istusin esimesse ritta,“ jutustas ta. „Keegi teine sinna ei istunud. Teise loengusse varakult kohale jõudnud, istusin keskmisse ritta. Mu ees olev rida täitus otsast otsani ja taga olev rida ka, minu ritta aga ei istunud keegi. Kolmandasse loengusse jõudsin samuti varakult, seekord aga ootasin kuni loengu alguseni ning läksin siis ja istusin kahe inimese vahele. Ütlesin tere. Nad noogutasid. Mõni minut pärast loengu algust istus üks neist kaks istekohta eemale. Teine ei tõstnud enam kordagi minu poole pilku ja pärast loengu lõppu tegi kohe minekut. Kõigi teistega sama lugu. Inimesed jõllitasid mind, kui arvasid, et ma ei näe, või siis vaatasid kõrvale. Keegi ei rääkinud minuga. Keegi ei vaadanud mulle otsa, isegi mitte õppejõud.“

Olin Davidilt kuuldust ääretult nördinud. Soovisin nii väga, et pärast uskumatult paljusid füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi ja säärase äärmusliku tõrjumise talumist saaks ta positiivse kogemuse. Mu ootused ei olnud ebamõistlikult kõrged, sest uskusin, et pisimgi sotsiaalse aktsepteerituse tunne mõjuks tema enesehinnangule ja elukvaliteedile väga hästi. Kuude kaupa olime tegelnud sellega, kuidas David esimest negatiivset muljet korrigeerida saaks, aga kui koolikaaslased teda jätkuvalt väldivad, kui keegi tema kõrvale ei istu ja talle otsagi ei vaata, kui keegi temaga rääkida ei taha, on see tal ääretult raske.

Davidi meeleolu oli nullis ja ma kartsin, et ta võib langeda masendusse. Terve elu kestnud tõrjumise tekitatud psühholoogilised haavad olid sügavad, David oli juba kannatanud rohkem emotsionaalset valu, kui enamik inimesi terve elu jooksul kogeb. Tahtsin maksku mis maksab aidata tal seda olukorda muuta. Ta esimene nädal oli olnud muserdav ja mulle tundus, et ta hakkab lootust kaotama. Aga et tal üldse mingi eduvõimalus oleks, tuli kõigepealt ravida äsjasest tõrjumisest tekkinud värsked haavad.

Kuidas tõrjumise tekitatud psühholoogilisi haavu ravida

Paljud tõrjumised, millega me kokku puutume, on kas meile olulise tähtsusega (nagu Angelo puhul) või korduvad (näiteks koolis või töökohal kiusamine) või siis mõlemad (Davidi korduv tõrjumine ea- ja klassikaaslaste poolt). Sellistes olukordades on suur oht, et emotsionaalsed haavad jäävad ravimata. Kuid mitte igasugune tõrjumine ei vaja esmaabi. Näiteks palliviskamiseksperimentides „ellujäänud“ oleksid tõenäoliselt paranenud ka siis, kui nendega ei oleks läbi viidud põhjalikke vestlusi uuringute tegelikust eesmärgist (vestlused toimusid kõigiga). Avagem nüüd oma psühholoogiline ravimikapike ja vaadakem, millised ravivõimalused meie käsutuses on.

Ravi üldpõhimõtted

Tõrjutus võib tekitada nelja laadi emotsionaalseid haavu ning need kõik võivad vajada mõningast emotsionaalset esmaabi. Need on püsivad seesmised valud, viha ja agressiivsed tungid, enesehinnangu langus ja kuuluvustunde kahjustus. Nagu igasuguseid haavu, nii tuleb ka tõrjutuse tekitatud emotsionaalseid haavu ravida võimalikult ruttu, et vältida „infektsiooni“ levimise ohtu ja psühholoogilisi komplikatsioone. Pidage meeles, et tegemist on üksnes esmaabivõtetega, mis ei pruugi sobida või millest ei tarvitse piisata raskemate tõrjutuskogemuste puhul või juhul, kui need on olulisel määral meie vaimset tervist mõjutanud. Peatüki lõpus juhatan, millal tuleks konsulteerida vaimse tervise spetsialistiga.

Mõned järgnevad ravivõtted suudavad pakkuda leevendust mitut tüüpi haavadele, teised on seevastu spetsiifilisemad. Ravivõtted esitatakse selles järjekorras, nagu neid tuleks kasutada. Võtted A (enesekriitika juhtimine) ja B (eneseaustuse taastamine) on suunatud esmajoones emotsionaalsele valule ja kahjustatud enesehinnangule, võte C (sotsiaalsete sidemete laiendamine) tegeleb ohustatud kuuluvustundega. Kõik need kolm ravivõtet vähendavad hästi ka viha ja agressiivseid impulsse. Võte D (tundlikkuse vähendamine) on valikuline, sest see võib anda ebamugavaid emotsionaalseid kõrvalmõjusid.

Ravivõte A: võidelge enesekriitikaga

Ehkki oma silmanähtavate vigade parandamiseks ja selleks, et tulevikus tõrjuvaid reaktsioone vältida, on oluline teada, millega me enda tõrjumist ise esile kutsume, tuleb siin toimida ettevaatlikult. Püüdes mõista, „mis läks viltu“, hakatakse tõrjumist liigagi sageli nägema ülemäära isiklikuna, vahel kaldutakse liigsesse üldistamisse või muututakse järgnevalt liiga enesekriitiliseks. Otsides tarbetult kõiksuguseid vigu oma iseloomus, välimuses ja käitumises, me ainult süvendame valu, mida parajasti tunneme, soodustame emotsionaalse verejooksu jätkumist ja aeglustame oluliselt tervenemist. Hinnates enda rolli tõrjutuse põhjustamises, on seepärast palju kasulikum kasvõi põhjendamatult suhtuda endasse positiivsemalt, selle asemel et ennast igasuguste vigade ja puuduste pärast arvustada.

Ometigi võib enesekriitika tung olla neis olukordades erakordselt tugev. Et mitte end edasi peksta, kui oleme juba pikali löödud, peame suutma oma enesekriitilise häälega „võidelda“ ja end lahkema pilguga vaadata. Selle seesmise vaidluse võitmiseks vajame ankruid – argumente, mille abil kujundada tasakaalustatum arusaam enda tõrjutuse põhjustest.

Enesekriitikaga võitlemise harjutus

1. Tehke (kirjalikult) nimekiri kõigist oma negatiivsetest ja enesekriitilistest mõtetest seoses tõrjutusega.

2. Tooge enesekriitikale vastukaaluks erinevatest tõrjumise stsenaariumidest pärit „vastuargumente“ ning sõnastage iga nimekirjas toodud enesekriitilise väite kohta seda kummutav väide. Tarviduse korral võite ühe enesekriitilise mõtte kohta tuua rohkem kui ühe vastuargumendi.

3. Enesekriitilise mõtte tekkides sõnastage otsekohe ning kindlasti täielikult ja selgesti mõttes sobiv vastuargument või vastuargumendid.

Vastuargumendid tõrjumise puhul armastuses

Kakskümmend aastat erapraksises töötanud psühholoogina olen kuulnud arvutul hulgal lugusid tõrjumisest armastuses, seda nii tõrjujatelt kui ka tõrjututelt. Armastuses tõrjutakse partnereid ja loobutakse suhete edasiarendamisest paljudel erinevatel põhjustel ning enamasti pole siin üldsegi tegemist konkreetse inimese puudustega. Kõige sagedamini on asi lihtsalt keemias – säde kas tekib või ei teki. Selle asemel et teha tarbetuid ja ekslikke järeldusi selle kohta, mis on teie vead, möönge pigem teistsuguste seletuste võimalikkust: võib-olla eelistab ta teatud tüüpi inimesi, kelle hulka teie ei kuulu (sellele naisele näiteks meeldivad blondid, teil aga on tumedad juuksed; vahest köidavad teda kiilaspäised mehed, teil aga on sõnakuulmatu juuksepahmakas). Võimalik on seegi, et taas on välja ilmunud naise ekspartner või siis on tal parajasti kodus või isiklikus elus kriis. Või ehk lihtsalt ei sobi kokku teie elustiilid (tema on näiteks mugavust ja luksust armastav kodusistuja, teile seevastu meeldib telkida ja metsas põõsa taga oma loomulikke vajadusi rahuldada).

Samuti on võimalik, et mingis mõttes olete te teise inimese jaoks „liiga hea“. Teie olete pahede suhtes jäigalt sallimatu, too mees aga paneb teie teadmata kõvasti pidu ja tal on pidevalt mälukad; võib-olla torkab mehe heitlik karjäär teie professionaalse edu kõrval liialt silma, ehk olete te politseinik ja mehe parim sõber on kohalik narkodiiler või olete te andekas küpsetaja ja kokk, mees aga võitleb liigse kehakaalu ja nõrkusega õunastruudli vastu. Inimesel võib olla raske taluda seotust ja kohustusi ning kui ta tunneb, et teine muutub liiga lähedaseks, kiputakse põgenema; võib-olla on tal probleeme enesehinnanguga ning kui te tema vastu huvi ilmutate, hakkab ta arvama, et teil on midagi viga; võib-olla ta lihtsalt polegi eriti kena, lahke ega tähelepanelik inimene.

Otsustav tegur võib olla ka ajastus. Teie võib-olla tahaksite hakata pesa punuma, teine aga seda ei soovi; või siis vastupidi, üks tahab edasi liikuda tasapisi, teine eelistab aktiivset kurameerimist ja „koheseid“ suhteid; teil võib-olla lõppes just pikaajaline partnerlus, teile huvipakkuv inimene aga sai äsja valusa kogemuse, olles olnud kellelegi asendussuhteks.

Mitte üheski ülalkirjeldatud situatsioonis ei teinud tõrjutud isik midagi valesti, tõrjumisel pole midagi tegemist tema sobimatusega. Ühesõnaga, kui teile öeldakse traditsioonilised sõnad „Asi pole sinus, asi on minus endas“, siis uskuge seda! Ja kui seda ei öelda, siis eeldage, et asi on ikkagi selles. Tõrjumine on küll valus, aga mitte nii valus kui siis, kui te juba niigi valusale haavale ise muudkui enesesüüdistamise soola riputate.

Vastuargumendid tõrjumise puhul töökohale kandideerides

Nagu kurameerimise puhul, nii pole ka juhul, kui te saate potentsiaalselt tööandjalt eitava vastuse, see enamasti seotud teie vigade või puudujääkidega, vaid pigem teie sobivusega firma jaoks või vastavusega ametikirjeldusele. Teatud tööpakkumisi tuleb kuulutada küll avalikult, kuid tegelikult täidetakse ametikoht alati asutusesiseselt, teinekord soovivad tööandjad mingeid spetsiaalseid oskusi või tausta, mõnel puhul jälle on nõutav mitme kandidaadi olemasolu hoolimata sellest, et tööandja on juba ette ära otsustanud, kelle ta võtab. Olen kuulnud mõnda tööandjat tunnistamas, et kandidaadile on ära öeldud ainult sellepärast, et sellel tööandjal on konkreetse ülikooli lõpetanutega või mingis kindlas firmas töötanutega või teatud osariigist pärit inimestega olnud halbu kogemusi.

Üks aspekt, millele teadlased järjest enam tähelepanu pööravad, on see, kuidas mõjub tõrjumine töökohal, kui tõrjujaks on oma töörühma liikmed või ülemused või ka mõlemad17 (näiteks ei informeerita teid kunagi ühistest lõunatest või töövälistest kokkusaamistest, teile ei saadeta e-kirju teatud koosolekute kohta, kolleegid ja/või ülemus alatasa kritiseerivad või süüdistavad teid). Enamasti on tõrjumise või kõrvalejätmise põhjuseks organisatsiooni ja selle kultuuri dünaamika, mitte teie iseloom või tööga toimetulek. Näiteks ignoreerivad töökaaslased sageli neid, kes teiste peale ülemustele kaebamas käivad, ning keelduvad nendega rääkimast (ignoreerimine on äärmiselt valus sotsiaalne tõrjumine), isegi kui kaebaja tegudest on neile kasu.

Üks noor mees, kes minu juures psühhoteraapias käis, oli äärmiselt otsekoheselt arvustanud firma kehvi töötingimusi ja palka (mis vastas tõele) ning tagajärjena sai temast varsti ülemuse kiusamise objekt. Alguses õhutasid töökaaslased teda isegi takka, peagi aga hakkasid nad firmas valitseva kiusamiskultuuri mõjul teda samamoodi halvasti kohtlema, lootuses saavutada sellega ülemuse poolehoidu. Õnneks suutis mees mõista, et tema tõrjumine tööl ei tulene ta toimetulekust tööülesannetega (ta oli eeskujulik töötaja) ega iseloomust. Ta pealehakkamine ja söakus olid tõepoolest imetlusväärsed.

Puutudes kokku tõrjumisega tööl, tuleks üritada aru saada, kui palju on see ajendatud negatiivsest või kiusamist soosivast firmakultuurist, ambitsioonide ja rivaliteedi väljaelamisest või püüdest meeldida ülemustele ja juhtidele. Nõnda väldime alusetuid oletusi oma võimete ja iseloomu kohta ega muuda seda kogemust veelgi valusamaks ja kahjustavamaks, kui see juba on.

Vastuargumendid tõrjumise puhul suhtlemises

Tavaliselt toidavad meie sõprussuhted ja suhtlusring me kuulumisvajadust, kuid neist võib ka lähtuda äärmiselt valus tõrjumine. Kõige rohkem kuulen ma situatsioonidest, kus inimene avastab, et sõbrad kohtuvad omavahel ilma temata. Kuigi tundub, et sellist kõrvalejätmist on võimatu mitte võtta isiklikult, toimub see siiski tihti hoopis muudel põhjustel. Võib-olla kehtib väljakujunenud sõpruskonnas näiteks mingi väljaütlemata välistamisnõue, mida te ei järgi. Te veedate küll aega sõprade seltsis, aga samas tahate jätta endale võimaluse olla koos teistegi seltskondadega, sõbrad seda aga ei taha (see trend on äärmiselt levinud põhi- ja keskkoolis, kuid seda tuleb ette ka täiskasvanute juures).

Sama lugu võib olla üksikute sõpradega. Mõne inimese parima sõbra stsenaarium nõuab võib-olla sellisel hulgal aega ja emotsionaalset pühendumist, mida te ei suuda anda või milleks te pole valmis (kas perekonna, töö või muude piirangute pärast või siis seetõttu, et see võtaks midagi ära teistelt teile olulistelt sõprussuhetelt). See sõber intensiivistab nüüd suhet mõne teise sõbraga, kes on nõus talle seda aega ja tähelepanu pühendama, mida teie ei andnud, ning tagajärjena marginaliseerub teie sõprus mõlemaga. Valus on küll näha, et te kaks sõpra pühendavad nüüd rohkem aega teineteisele kui teile, aga tavaliselt pole see teie ja põhimõtteliselt ka mitte nende viga. Kindlasti ei kõnele see midagi selle kohta, kui hästi te sõprussuhteks sobite.

Muudelgi põhjustel võite avastada, et teid on grupist välja arvatud, näiteks kui gruppi köidab mingi teema, mille suhtes teil säärane fanatism puudub. Mõnes omavahel suhtlevas rühmas armastatakse koos käia ja rääkida ikka ja alati ühel ja samal teemal, olgu see sport, poliitika, lastekasvatus või kuulsused. Üks pisipõnni ema „langes emmede rühmast välja“, kuna oli korduvalt üritanud laiendada vestlusteemasid väljapoole mähkmete vahetamist, rinnaga toitmist ja lapse arengu tundemärke. See seadis rühma kokkukuuluvuse ohtu ning ajapikku tõrjuti naine kõrvale. Juhtunu põhjusi mõistes tundis ta tegelikult kergendust. Ta ütles: „Kui ma veel üks kord oleksin pidanud kuulama, kuidas auto istet oksest puhtaks saada, oleksin karjuma hakanud.“

Mõnikord saavad meie suhtlusringkonnad aru enne, kui me seda ise taipame, et oleme neist välja kasvanud.

Ravi kokkuvõte: võidelge enesekriitikaga

Doseerimine: kasutage alati, kui kogete tõrjumist, ning vajadusel korrake iga kord, kui teil tekivad tõrjutusega seoses enesekriitilised mõtted.

Toime: leevendab solvumistunnet ja emotsionaalset valu ning minimeerib enesehinnangu kahjustusi.

Kasulikud kõrvaltoimed: nõrgendab viha ja agressiivseid impulsse.

Ravivõte B: taastage eneseaustus

Üks parimaid mooduseid tõrjumise põhjustatud valu leevendamiseks ning eneseusu ja eneseaustuse taastamiseks on tuletada endale meelde oma olulisi omadusi, mis on teiste silmis väärtuslikud ja soovitavad (isegi kui need seda pole meid tõrjunute arvates).18 Näiteks üks minu juures psühhoteraapias käinud veetlev naisterahvas kasutas igasuguse meestepoolse tõrjumise puhul sellist võtet, et silmitses end inimesekõrguse peegli ees pealaest jalatallani ja ütles oma peegelpildile valjusti: „Oled see tõesti sina? Sa näed lihtsalt suurepärane välja!“

Samasugusel, ainult keerukamal enese heakskiitmise protsessil oli oluline roll Davidi, haruldase geneetilise haigusega noormehe esimesel kolledžinädalal kogetud tõrjumisest ülesaamisel. Tundus, et Davidi kursusekaaslased tõrjuvad teda just samamoodi, nagu olid tõrjunud keskkoolikaaslased, ning muidugi kannatas selle all jätkuvalt Davidi enesehinnang. Teadsin, et kuni Davidi eneseaustus kasvõi pisutki ei taastu, ei jätku tal jõudu sundida end kursusekaaslastega kontakti looma ja esimest muljet korrigeerima. Õnneks oli olemas valdkond, milles David oli silmapaistvalt hea, ja kuigi see polnud seotud õpingutega, olin ma kindel, et see võib olla sillaks üle teda kaasüliõpilastest lahutava kuristiku.