Читать книгу Vari aja sügavusest - H. P. Lovecraft - Страница 4

Arkhamist läänes kõrguvad metsikud künkad ja leidub orge, mille sügavaid laasi ükski kirves eales raiunud pole. Seal on hämaraid kitsaid jäärakuid, kus puud kasvavad fantastiliste nurkade all, ning kus nirisevad kitsad ojakesed, mis pole eales püüdnud päikesevalguse läigatust. Laugematel nõlvadel asuvad talumaad, iidsed ja kivised, millele ehitatud jässakad, samblassekasvanud majad lasuvad igavikulistena vanade Uus-Inglismaa saladuste kohal suurte vägevate kaljuseinte varjus. Ent nüüd on need kõik tühjad, laiad korstnad varisemas ning sindeldatud küljed kummumas hädaohtlikena madalate viilkatuste all.

Vana rahvas on ära läinud ja võõrastele ei meeldi siin elada. Kanadaprantslased on seda üritanud, itaallased on üritanud ning poolakadki on tulnud ja läinud. Asi pole milleski, mida saaks näha või kuulda või mõistusega võtta, vaid milleski, mida ette kujutatakse. See koht ei ole kujutlusvõimele hea ega too öösel rahulikku und. See vist ongi, mis võõraid eemal hoiab, sest Ammi Pierce pole neile kunagi rääkinud asjust, mida ta Kummalistest Päevadest mäletab. Ammi, kelle pea pole juba aastaid päris korras olnud, on ainus, kes jäänud ja kes Kummalistest Päevadest veel kõneleb, ja temagi julgeb seda vaid seetõttu, et ta maja on nõnda lähedal Arkhami ümbruse avaratele väljadele ja käidavatele teedele.

Kord viis tee üle küngaste ja läbi orgude, möödudes sealt, kus praegu asub hävinud nõmm, ent rahvas lõpetas selle kasutamise, ja nii rajati uus, mis teeb lõunas pika käänaku. Jälgi vanast võib taastuva kõnnutaimestiku vahelt veel leida ning ühtteist jääb kahtlemata alles isegi siis, kui pooled orgudest uue veehoidla tarbeks üle ujutatakse. Siis raiutakse need sünged metsad maha ning hävinud nõmm saab uinuma sügaval siniste vete all, mille pind peegeldab taevast ja võbeleb päikesepaistes. Ning Kummaliste Päevade saladused saavad üheks sügavike saladustega; üheks vana ookeani salajaste pärimuste ning ürgse maapõue kõigi müsteeriumidega.

Kui ma läksin küngastele ja orgudesse uue veehoidla tarbeks vaatlusi tegema, siis öeldi mulle, et too paik olla kuri. Seda öeldi mulle Arkhamis, ning kuna see on väga vana ja nõialegendidest tulvil linn, siis arvasin ma, et too «kurjus» peab olema miski, mida vanaemad on lastele läbi aastasadade jutustanud. Nimi «Hävinud Nõmm» näis mulle väga imeliku ja teatraalsena, ja ma arutlesin, kuidas see võis olla siinse puritaanliku rahva folkloori jõudnud. Siis vaatasin läände jäävat nõlvade ja jäärakute sünget segadikku oma silmaga ega imestanud enam millegi üle peale paiga enda iidse salapära. Kui ma seda maad nägin, oli hommik, ent vari luuras seal alati. Puud kasvasid liiga tihedalt koos, ning nende tüved olid liiga jämedad ühegi terve Uus-Inglismaa metsa kohta. Hämarail alleedel nende vahel oli liiga palju vaikust, ja pinnas oli liiga pehme ligedast samblast ja lõputute kõdunemisaastate kihistustest.

Lagedates kohtades, enamasti vana tee äärtes, olid väikesed nõlvakutalud – mõnedes veel kõik hooned püsti, mõnedes vaid üks või kaks, ning mõnedest järel vaid üksik korsten või kiirelt mullaga täituv kelder. Kõikjal valitsesid umbrohud ja okaspõõsad, ning varglikud metsloomad krabistasid alustaimestikus. Kõige kohal lasus rahutuse ja ängistuse hägu; tajumus millestki ebareaalsest ja grotesksest, justkui olnuks mõni oluline perspektiivi- või kontrastielement nihkes. Ma ei imestanud enam, miks võõrad siin ei püsinud, sest see polnud piirkond, kus tahtnuks unele jääda. See meenutas liialt mõnd Salvator Rosa maastikku või keelatud puulõiget mõnest õudusjutust.

Kuid isegi kõik see polnud nõnda kole kui Hävinud Nõmm. Tundsin selle ära samal hetkel, kui ma ta avara oru põhjast avastasin, sest ükski teine nimi poleks niisugusele asjale passinud, ega ükski teine asi sobinud taolist nime kandma. Selle väljendi oleks justkui loonud poeet, kes oli näinud just seda piirkonda. Mulle tundus, et sealt pidi olema tuli üle käinud, ent miks polnud midagi uut peale kasvanud sellele viiele aakritäiele hallile kõledusele, mis lasus taeva all keset metsi ja põlde nagu suur happest õgitud laik? Enamik sellest jäi iidsest teerajast põhja, ent oli veidi ka teisele poole tunginud. Tundsin imelikku vastumeelsust sellele läheneda, ja võtsin lõpuks südame rindu vaid seetõttu, et mu asjaajamised viisid mind nagunii sellest mööda ja läbi. Laial lagendikul polnud mingit taimkatet, vaid ainult mingi hall tolm või tuhk, mida tuuled ei paistnud liigutavat. Puud selle lähedal olid haiglased ja kidurad, mitmed surnud tüved seisid püsti või lebasid külgedelt mädanedes maas. Kui ma kiirustades mööda kõndisin, nägin paremal vana kamina ja keldri ümberkukkunud kive ja telliseid, ning vasakul mahajäetud kaevu haigutavat musta suud, millest tulevad läppunud aurud tegid päikesevalguse toonidega trikke. Isegi pikk ronimine hämaras läbi metsade näis võrdluseks üsna teretulnud, ja ma ei imestanud enam arkhamlaste hirmunud sosinate üle. Ligiduses polnud ühtki teist maja või varet – isegi vanadel aegadel pidi see koht olema olnud üksildane ja kõrvaline. Ning videviku tulles, peljates sellest süngest paigast taas mööduda, kõndisin ma ringiga linna tagasi mööda toda pentsikut lõunapoolset teed. Soovisin omaette, et koguneksid mõnedki pilved, sest mu hinge oli roomanud mingi kummaline pelg minu kohal olevate sügavate taevakuristike vastu.

Õhtul pärisin ma vanematelt inimestelt Arkhamis Hävinud Nõmme kohta, ja selle kohta, mida mõeldi väljendi «Kummalised Päevad» all, millest paljud puiklemisi pomisesid. Siiski ei saanud ma ühtki head vastust peale selle, et mõistatus oli palju hilisem, kui ma arvanud olin. See polnudki mõni vana legend, vaid miski kõnelejate endi eluajast. See oli juhtunud kaheksakümnendatel, ning üks perekond oli kaduma läinud või tapetud. Kõnelejad ei öelnud midagi konkreetset, ning kuna nad soovitasid mul vana Ammi Pierce’i hulludele juttudele mitte tähelepanu pöörata, otsisin ta juba järgmisel hommikul üles. Olin kuulnud, et ta elab üksinda vanas tudisevas maamajas, seal, kus puud alles hakkavad väga jämedateks muutuma. Koht oli hirmuäratavalt iidne, ja oli hakanud eritama nõrka mädanikuhõngu, mis klammerdub majade külge, mis on liiga kauaks püsima jäänud. Vaid järjekindla koputamisega suutsin ma eaka mehe äratada, ja kui ta jalgu lohistades pelglikult ukse juurde tuli, sain aru, et tal polnud hea meel mind näha. Ta polnud nii väeti, kui ma kartnud olin, ent ta silmad kõõritasid kummalisel moel, ja ta lohakad rõivad ja valge habe paistsid väga haleda ja kurnatuna.

Teadmata, kuidas täpselt teda jutustama panna, teesklesin äriasjus tulemist; rääkisin talle oma vaatlustest ja küsisin ebamääraseid küsimusi piirkonna kohta. Ta oli palju terasem ja haritum, kui mind oli veenda tahetud, ning ei läinud kaua, kui ta mõistis asja sama hästi kui iga teine, kellega ma Arkhamis vestelnud olin. Ta ei olnud selline, nagu teised maainimesed paikades, kuhu pidid tulema veehoidlad. Temal ei olnud vastuväiteid sellele, et miilide kaupa vana metsa ja põllumaad minema saab pühitud, ehkki võib-olla oleks asi olnud teisiti, kui tema maja poleks mitte tulevase järve piiridest välja jäänud. Kergendus oli kõik, mida ta välja näitas – kergendus muistsete hämarate orgude huku üle, mille keskel ta eluaeg rännanud oli. Ongi parem, kui nad vee all on – jah, parem vee all, pärast Kummalisi Päevi. Ja selle sissejuhatusega jäi tema kähe hääl vaiksemaks, samas kui tema keha vajus ettepoole ja tema parem nimetissõrm hakkas värisevalt, ent sisendusjõuliselt kuhugi osutama.

Siis kuulsingi ma seda lugu, ning kui ta hääl kähistades ja sosistades aina edasi uitas, judisesin ma suvepäevast hoolimata ikka ja jälle. Tihti pidin ma rääkija heietustest tagasi kutsuma, täpsustama teaduslikke punkte, mida ta vaid hääbuva papagoimälu abil professorite jutust teadis, või aitama täita auke, kus ta loogika ja järjepidevus alla vandusid. Kui see kõik tehtud sai, ei imestanud ma enam, et ta aru veidi katkenud oli, või et Arkhami rahvas Hävinud Nõmmest suurt ei kõnelnud. Kiirustasin enne päikesetõusu tagasi oma hotelli, tahtmata, et tähed minu kohal välja tulevad. Järgmisel päeval naasin Bostonisse, et oma koht üles öelda. Ma ei suutnud enam minna sinna vanade metsade ja nõlvade vidusesse kaosesse, või seista teist korda silmitsi tolle halli Hävinud Nõmmega, kus must kaev mahakukkunud telliste ja kivide vahel sügavalt haigutab. Veehoidla saab peagi ehitatud, ja kõik need iidsed saladused jäävad igaveseks veesüldade alla varjule. Aga isegi siis ei usu ma, et ma tahaksin toda maad öösel külastada – eriti, kui paistavad nood sünged tähed –, ning miski ei suudaks panna mind Arkhami uut linnavett jooma.

See kõik algas, nagu vana Ammi ütles, meteoriidi tulekuga. Enne seda polnud siinkandis nõiaprotsessidest saadik mitte mingeid metsikuid legende olnud, ja isegi siis ei kardetud noid läänepoolseid metsi pooltki nii palju kui väikest saart keset Miskatonicut, kus Kurat ühe veidra üksiku indiaanlastest vanema kivialtari juures oma õukonna keskel istus. Nood metsad ei kummitanud ja nende imetabane eha polnud Kummaliste Päevadeni kunagi hirmutav olnud. Siis aga oli tulnud too valge keskpäevane pilv, plahvatuste jada õhus ja suitsusammas kaugest metsatagusest orust. Õhtuks olid kõik Arkhamis kuulnud suurest kivist, mis taevast kukkus ja end Nahum Gardneri elupaigas kaevu kõrval maasse istutas. Selle maja asemele tekkiski Hävinud Nõmm –Nahum Gardneri kena valge maja keset viljakaid peenraid ja õunaaedu.

Nahum oli tulnud linna inimestele kivist jutustama ja astunud teel Ammi Pierce’i juurest läbi. Ammi oli siis neljakümnene ja kõik veidrad asjad jäädvustusid tugevalt tema ajju. Tema ja ta naine läksid kaasa kolme professoriga Miskatonicu Ülikoolist, kes kiirustasid järgmisel hommikul vaatama toda veidrat külalist tundmatust tähtedevahelisest ruumist. Nad imestasid, miks oli Nahum kivi eelmisel päeval nõnda suurena kirjeldanud. See tõmbus kokku, ütles Nahum, osutades suurele pruunikale kuhilale lõhkikistud maapinnal ja kõrbenud rohul vanamoelise kaevukoogu lähedal tema õues, ent targad mehed vastasid, et kivid ju ei kahane. See püsis jätkuvalt kuum, ja Nahum väitis, et öösel oli see õrnalt kumanud. Professorid toksisid kivi geoloogihaamriga, ja avastasid, et see oli imelikult pehme. Tõtt-öelda oli see nii pehme, et võinuks peaaegu olla plastiline. Niisiis nad mitte ei murdnud, vaid pigem koukisid selle küljest tüki, et katsete tegemiseks kolledžisse kaasa võtta. Nad kandsid seda vanas ämbris, mille nad Nahumi köögist laenasid, sest isegi see väike tükike keeldus maha jahtumast. Tagasiteel tegid nad Ammi juures puhkepeatuse ja jäid mõtlikuks, kui Mrs. Pierce märkis, et fragment aina väiksemaks jäi ning ämbri põhja põletas. Tõesti polnud tükike kuigi suur, aga ehk olid nad võtnud kaasa vähem, kui nad arvasid.

Päeval pärast seda – kõik see toimus 82. aasta juunis – olid professorid suure põnevusega taas kohale tulnud. Ammi elamisest möödudes rääkisid nad talle, mis kahtlasi asju näidis teinud oli, ja kuidas see oli pärast klaaskolbi asetamist lõplikult haihtunud. Kadunud oli ka kolb ise, ja targad mehed rääkisid veidra kivi reageerimisest räniga. Tolles hästikorrastatud laboris oli kivi üsna uskumatult käitunud, jäädes muutumatuks ja eraldamata mingeid okludeerunud gaase, kui teda sütel kuumutati; olles booraksivannis täiesti negatiivne ja jäädes täiesti stabiilseks ükskõik millisel temperatuuril, mida tekitada suudeti, isegi hapniku-vesinikutoru ees. Alasil paistis ta väga kergelt töödeldav, ning hämaras oli tema helendus väga silmapaistev. Keeldudes kangekaelselt maha jahtumast, oli ta peagi kogu kooli põnevile ajanud, ja kui ta spektroskoobi ees kuumutades säravaid ribasid ilmutama hakkas, mis ei meenutanud mingeid tuntud värve normaalsest spektrist, hakkasid pihta hingetud jutud uutest elementidest, veidratest optilistest omadustest ja teistest asjadest, mida hämmeldunud teadusmehed rääkima kipuvad, kui nad tundmatusega silmitsi on.

Kuum nagu ta oli, testisid nad teda tiiglis kõigi ettenähtud reaktiividega. Vesi ei teinud midagi. Soolhappega oli sama lugu. Lämmastikhape ja isegi kuningvesi vaid sisisesid ja pritsisid tema kõrvetavkuuma puutumatuse vastas. Ammil oli raskusi kõigi nende asjade meenutamisega, ent ta tundis ära mõned lahused, kui ma neid tavalises kasutusjärjekorras mainisin. Prooviti ammoniaaki ja seebikivi, alkoholi ja eetrit, jälki süsinik-disulfiidi ja veel tosinat teist. Ja ehkki kivi kaal vähenes aja möödudes aeglaselt ja fragment näis nõrgalt jahtuvat, polnud lahuste võimekuses, millega ainet rünnati, mingit muutust. Siiski oli see metall, selles polnud kahtlust. Esiteks oli see magneetiline, ning pärast kastmist happelahustesse näisid sellel tekkivat õrnad jäljed Widmanstätteni mustritest, mida leidub meteoriitraua küljes. Kui jahtumine oli juba märgatavaks muutunud, jätkati testimist klaasides, ja ühte klaaskolbi jäetigi kõik tükid, mis algsest fragmendist töö käigus tehti. Järgmisel päeval olid nii killud kui kolb jäljetult kadunud, ja ainult söestunud laik märkis kohta puuriiulil, kus nad olid olnud.

Kõike seda rääkisid professorid Ammile, kui nad tema uksel peatusid, ja veel korra läks ta nendega kaasa, kohtuma kivise sõnumitoojaga tähtedelt, ehkki sedapuhku tema naine kaasa ei tulnud. Kivi oli nüüd vaieldamatult kahanenud ja isegi kainemõistuslikud professorid ei võinud kahelda tõsiasjas, mida nad nägid. Kõikjal kuhtuva pruuni kämbu ümber kaevu lähedal oli tühi plats, välja arvatud seal, kus maapind sisse oli varisenud, ja kui eelmisel päeval oli kivi olnud tubli seitse jalga läbimõõdus, siis nüüd oli ta vaevalt viis. Kivi oli endiselt kuum, ja õpetlased uurisid uudishimulikult selle pinda, eemaldades samas haamri ja peitliga veel ühe, nüüd juba suurema tüki. Sel korral uuristasid nad sügavamalt, ja üht väiksemat kamakat lahti tõmmates nägid nad, et eseme tuum ei olnud päris ühtlane.

Nad paljastasid millegi, mis näis olevat ainesse surutud suure värvilise gloobuli külg. Selle värvi, mis meenutas mõningaid ribasid meteoori kummalisest spektrist, oli pea võimatu kirjeldada; vaid analoogia läbi võisid nad seda üldse värviks nimetada. Selle tekstuur oli läikiv, ja toksimisel näis see reetvat nii haprust kui õõnsust. Üks professoritest andis sellele haamriga tugeva löögi ja see lõhkes närvilise plaksatuse saatel. Välja ei tulnud midagi, ja igasugune jälg gloobulist kadus. Maha jättis see umbes kolmetollise tühja keraja augu ja kõik pidasid tõenäoliseks, et ümbritseva aine hääbudes leitakse veel teisigi samasuguseid.

See oletus läks aga tühja; pärast edutut katset puurimisega veel gloobuleid leida, lahkusid otsijad taas uue näidisega, mis osutus laboris niisama hämmastavaks kui tema eelkäija. Aine oli peaaegu plastiline, kuumust õhkav, magneetiline, õrnalt helendav, tugevate hapete toimel kergelt jahtuv, tundmatu valgusspektriga, õhu käes kahanev ja räniühendeid rünnates ka ise häviv. Peale nende asjade polnud ainel aga mingeid eristavaid tunnuseid, ja katsete lõppedes pidid kolledži teadlased möönma, et nad ei osanud seda kuhugi paigutada. See polnud siit Maalt, vaid tükike suurest välisilmast, ning sellisena oli saanud kaasa ka välisilma omadused ning jäänud ustavaks välisilma seadustele.

Tol ööl oli äikesetorm ja kui professorid järgmisel päeval Nahumi juurde läksid, leidsid nad eest vaid kibeda pettumuse: kivil, magneetilisel nagu ta oli, pidi olema mingi eriskummaline elektriline omadus, sest ta oli järjekindlalt «välku ligi tõmmanud», nagu Nahum ütles. Kuus korda tunnis nägi talunik äikest löömas vakku eesaias, ja kui torm oli läbi, polnud järel midagi peale iidse kaevukoogu kõrval oleva segaminipaisatud augu, mis oli poolenisti sissevarisenud mullaga täitunud. Kaevamine ei kandnud vilja, ja teadlased pidid möönma kivi lõpliku haihtumise tõsiasja. Läbikukkumine oli täielik, nii et polnud enam muud teha kui tagasi laborisse minna ja teha katseid kuhtuva fragmendiga, mis oli hoolikalt plii sisse pakitud. Fragmendist jätkus nädalaks, mille lõpul polnud sellest ikkagi midagi väärtuslikku teada saadud. Kadudes ei jäänud sellest isegi mingit sadet järele. Aja möödudes ei olnud professorid enam kindladki, kas nad olid üldse oma silmaga näinud toda mõistatuslikku keha põhjatuist välimistest sügavikest; toda üksikut veidrat läkitist muudest universumitest ning teistsuguse mateeria, jõu ja olemise valdustest.

Nagu arvata võiski, näitasid Arkhami ajalehed juhtumit kolledži toetusel väga olulisena, ja saatsid reporterid Nahum Gardneri ja tema perega rääkima. Samuti saatis oma kirjatsura vähemalt üks Bostoni ajaleht ja Nahumist sai kähku omamoodi kohalik kuulsus. Ta oli kõhetu ja sõbralik umbes viiekümnene mees, kes elas oma naise ja kolme pojaga ilusas talus oru keskel. Tema ja Ammi käisid tihti läbi, nagu ka nende naised, ning Ammil polnud tema kohta pärast kõiki neid aastaid öelda muud peale kiituse. Ta näis olevat veidi uhke tähelepanu üle, mida tema elamine tekitas, ja rääkis järgnevatel nädalatel tihti meteoriidist. Toonased juuli ja august olid palavad ja Nahum nägi ränka vaeva, tehes heina oma kümneaakrilisel niidul teisel pool Chapmani oja; tema kolisev vanker vedas varjulistele teeradadele sügavaid roopaid. Töö väsitas teda rohkem kui varasematel aastatel, ja talle tundus, et vanus hakkab endast märku andma.

Siis tuli vilja ja lõikuse aeg. Pirnid ja õunad valmisid omasoodu, ja Nahum vandus, et tema viljaaiad õilmitsesid nagu ei kunagi varem. Puuviljad kasvasid ennenägematult suureks ja ebatavaliselt läikivaks, ning neid oli nii arvukalt, et tulevase saagi mahutamiseks said lisatünnid tellitud. Ent küpsemisega koos tuli valus pettumus, sest kogu sellest imekaunist, ent petlikust viljaküllusest ei kõlvanud ükski kübeke süüa. Pirnide ja õunte heasse maitsesse oli hiilinud salakaval kibedus ja jälkus, nõnda et isegi väikseimad suutäied tõid kaasa kestva vastikustunde. Sama oli ka melonite ja tomatitega, ning Nahum nägi kurvastusega, kuidas kogu ta saak kaotsi läks. Seostades sündmused kiirelt, teatas ta, et meteoriit oli mulla ära mürgitanud, ja tänas Taevast, et teised põlluviljad kasvasid kõrgendikul veidi maad edasi.

Talv tuli vara, ja oli väga külm. Ammi nägi Nahumit harvemini kui tavaliselt, märgates, et too nägi üha murelikum välja. Ka tema ülejäänud pere näis olevat sõnaahtraks muutunud ega käinud enam nõnda järjekindlalt kirikus või ümbruskonna rahvaüritustel. Sellele tagasihoidlikkusele või melanhooliale ei osatud põhjust leida, ehkki kogu majapidamine kurtis aegajalt viletsamat tervist ja ebamäärast ärevustunnet. Nahum ise sõnastas vast kõige konkreetsema väite, öeldes, et teda häirisid teatud jalajäljed lumel. Need olid punaoravate, valgejäneste ja rebaste harilikud talvised jäljed, ent sünge talumees väitis end nägevat nende kuju või paigutuse juures midagi, mis polnud päris õige. Ta ei täpsustanud seda kunagi, ent näis arvavat, et need polnud nii omased oravate, jäneste ja rebaste anatoomiale ja käitumisele, kui nad oleksid pidanud olema. Ammi kuulas seda juttu suurema huvita, kuni ühe õhtuni, mil ta Clark’s Corners’ist saaniga tagasi sõites Nahumi majast möödus. Kuu oli olnud väljas ja üle tee oli jooksnud jänes, ning tolle jänese hüpped olid pikemad, kui Ammile või tema hobusele meeldinud oleks. Viimane oleks tõepoolest peaaegu jooksu pannud, enne kui ohelik pingule tõmmati. Selle järel austas Ammi Nahumi lugusid rohkem, ja imestas, miks Gardneri koerad hommikuti nõnda värisevad ja hirmunud paistsid. Tundus, et nad olid peaaegu kaotanud himu haukuda.

Veebruaris olid McGregori poisid Meadow Hillist väljas ümisejaid laskmas, ja Gardneri elamisest mitte kaugel said nad kätte ühe väga eriskummalise isendi. Looma kehaproportsioonid näisid olevat muutunud veidral moel, mida oli võimatu kirjeldada, samas kui tema näol oli ilme, milletaolist keegi varem näinud polnud. Poisid olid tõeliselt hirmunud ja viskasid olendi kohe minema, nii et ümbruskonna rahvani jõudsid vaid nende grotesksed jutud. Ent hobuste arglikkus Nahumi maja lähistel oli nüüdseks muutunud juba üldteada asjaks ja terve sosinal edasiräägitavate legendide tsükkel oli kiirelt kuju võtmas.

Rahvas vandus, et Nahumi maadel sulas lumi kiiremini kui mujal, ja kord märtsi alguses toimus ehmunud arutelu Potteri universaalkaupluses Clark’s Corners’is. Stephen Rice oli hommikul Gardneri elamisest mööda sõitnud ja näinud haisuvõhku, mis kasvasid metsaäärses mudas teisel pool teed. Nõnda suuri taimi polnud eales nähtud, ja nad olid kummalist värvi, mida ei olnud võimalik sõnadesse panna. Nende kujud olid koletislikud, ning hobune oli norsatanud haisu peale, mida Stephen pidas enneolematuks. Tol pärastlõunal sõitsid mitmed inimesed ebanormaalseid kasvusid vaatama, ja kõik nõustusid, et taolised taimed ei peaks eales üheski terves maailmas võrsuma. Meenutati möödunud sügise halbu puuvilju, ning suust-suhu käis jutt, et Nahumi mullas on mürk. Loomulikult oli süüdi meteoriit, ja meenutades, kui kummaliseks mehed kolledžist olid kivi pidanud, rääkisid mitmed talunikud asjast ka neile.

Ühel päeval tulidki nad Nahumit külastama, ent armastamata hulle jutte ja rahvalugusid, jäid nad järeldusi tehes väga konservatiivseks. Taimed olid kahtlemata imelikud, ent kõik haisuvõhad on rohkem või vähem imelikud nii kujult kui värvilt. Ehk sattuski mõni mineraalne element kivi seest mulda, aga peagi saab see minema uhutud. Ja mis puutub jalajälgedesse ja hirmunud hobustesse, siis loomulikult oli see vaid külajutt, mida aeroliidi taoline fenomen pidi vältimatult algatama. Tõsistel meestel polnud kuulujuttudega midagi peale hakata, sest ebausklikud maainimesed usuvad ja räägivad nagunii kõike. Ja nii hoidsid professorid kogu Kummaliste Päevade aja sealt põlastades eemale. Vaid üks neist, olles saanud aasta ja pool hiljem ühe politseitööga seoses analüüsimiseks kaks pudelikest tolmuga, meenutas, et haisuvõhkade veider värvus oli väga sarnanenud ühele noist anomaalsetest valgusribadest, mis paistsid meteooritükil kolledži spektroskoobi all, ja samuti haprale gloobulile, mis leiti sügavikust tulnud kivist. Näidised analüüside kohvris ilmutasid esialgu noidsamu imelikke ribasid, ent kaotasid hiljem selle omaduse.

Puud pungusid Nahumi juures enneaegu ning kõikusid öösiti kurjakuulutavalt tuules. Nahumi teine poeg Thaddeus, viieteistaastane poisiklutt, vandus, et nad kõikusid ka siis, kui tuult polnud, ent seda ei kinnita isegi kuulujutud. Rahutus oli õhus aga vaieldamatult. Kogu Gardneri pere sai külge kombe vargsi kuulatada, otsimata ometi ühtki kindlat heli, mida nad oleksid nimetada osanud. See kuulatamine käis pigem nonde hetkede juurde, kui teadvus pooleldi minema näis lipsavat. Kahjuks sagenesid need hetked nädalast nädalasse, kuni kõikjal tuli jutuks, et «midagi on kõigi Nahumi omadega viltu». Kui võrsus varajane kivirik, oli see järjekordselt kummalist värvi – mitte päris sama, mis haisuvõhkadel, aga selgelt sarnane ja samavõrd tundmatu kõigi jaoks, kes seda nägid. Nahum viis mõned õied Arkhamisse ja näitas neid Gazette’i toimetajale, ent too mõjukas härra ei teinud muud, kui kirjutas neist humoorika artikli, milles maarahva süngete hirmude üle viisakalt nalja tehti. Nahum tegi vea, rääkides kõigutamatule linnamehele sellest, kuidas suured, ülekasvanud leinaliblikad nonde kivirike ümber käitusid.

Aprill tõi maarahvale kaasa omalaadse hulluse ja Nahumi talust mööda mineva tee kasutamine harvenes, viies lõpuks selle täieliku mahajätmiseni. Asi oli taimestikus. Kõik puud viljaaias õitsesid erinevates värvides, ja aia ning kõrvalasuva kopli kivisest mullast kerkisid veidrad kasvud, mida vaid botaanik suutnuks piirkonna tavapärase flooraga seostada. Normaalseid terveid värve oli näha vaid rohelises rohus ja lehestikus; kõikjal mujal valitsesid nood haiglased, prismaatilised varjundid mingist tõbisest põhitoonist, millel polnud kohta selle maailma tuntud värvide seas. Murtudsüdametest said võikad nuhtlused ja kevadmagunad muutusid oma kromaatilises perverssuses suisa jultunuks. Ammi ja Gardnerid arvasid, et enamik värvidest olid kuidagi tuttavad, ja leidsid, et need meenutasid habrast gloobulit meteoori seest. Nahum kündis ja külvas nii oma kümneaakrilisel niidul kui kõrgendikupõllul, ent ei teinud midagi maaga maja ümber. Ta teadis, et sellest polnuks kasu, ning lootis, et kummalised suvised kasvud tõmbavad kogu mürgi mullast välja. Ta oli nüüdseks valmis ükskõik milleks ja oli harjunud tundega, et tema ligiduses on miski, mis ootab väljatulekut. Et naabrid tema maja vältisid, mõjus loomulikult ka talle, ent enam mõjus see tema naisele. Poistel oli veidi parem, kuna nad käisid iga päev koolis, ent kuulujutud hirmutasid neidki. Thaddeus, eriti tundlik poiss, kannatas enim.

Maikuus tulid putukad, ja Nahumi elamisest sai sumisev ja kihav luupainaja. Enamik olevustest näisid oma ilmelt ja liikumiselt mitte päris tavalised, ja nende öised kombed käisid risti vastu kõigile senistele kogemustele. Gardnerid hakkasid öösiti vahti pidama, vaadates huupi kõigis suundades, oskamata ometi öelda, mida nad otsisid. Siis möönsid nad, et Thaddeusel oli puude osas õigus olnud. Mrs. Gardner oli järgmine, kes seda aknast nägi, kui ta kuupaistese taeva taustal vahtra pundunud harusid vaatas. Harud liikusid kahtlemata, ja tuult ei olnud. Asi pidi olema puude mahlas. Kõik oli nüüd kummaliseks muutunud. Ometi polnud Nahumi pere see, kes järgmise avastuse tegi. Äraharjumine oli neid juba tuimaks teinud, ja seda, mida nemad ei näinud, märkas üks pelglik tuuleveskimeister Boltonist, kes ühel õhtul maakonnalegende tundmata mööda sõitis. Sellele, mida ta Arkhamis rääkis, pühendati Gazette’is lühike lõik, ning just sealt said sellest kõigepealt teada ka kõik talunikud, Nahum kaasa arvatud. Ööd olid olnud hämarad ja vankrilaternad kahvatud, ent orus ühe talu ümber, milles kõik jutu järgi Nahumi oma ära tundsid, oli pimedus olnud vähem sügav. Kogu taimestiku, rohu, lehtede ja õite juurde näis kuuluvat nõrk, ent märgatav kuma, ning hetkeks oli aias küüni lähedal olnud näha ka üht eraldiseisevat fosforestsentsilaigukest, mis näis vargsi liigutavat.

Rohi oli seni paistnud puutumata ja lehmi oli majalähedasel maatükil vabalt karjatatud, kuid mai lõpuks hakkas piim halvaks muutuma. Siis lasi Nahum lehmad kõrgendikule ajada, mille järel häda lõppes. Üsna varsti pärast seda sai muudatus rohus ja lehtedes silmale nähtavaks. Kogu rohelus muutus halliks ja väga ebatavaliselt rabedaks. Ammi oli nüüd ainus isik, kes üldse seal käis, ja temagi külaskäigud muutusid harvemaks ja harvemaks. Kui kool suleti, jäid Gardnerid maailmast praktiliselt äralõigatuks, ja lasid vahepeal Ammil nende eest linnas asju ajada. Nad olid nii vaimult kui kehalt üles ütlemas, ja keegi ei üllatunud, kui ringi liikus uudis Mrs. Gardneri hullumeelsusest.

See juhtus juunis, umbes meteoriidi langemise aastapäeva paiku; vaene naine röökis asjadest õhus, mida ta kirjeldada ei osanud. Tema sonimistes polnud ühtki konkreetset nimisõna, ainult ees- ja tegusõnad. Mingid asjad liikusid ja muutusid ja võbelesid, ning ta kõrvad surisesid impulssidest, mis polnud tervenisti helid. Midagi võeti ära – imeti temast välja –, miski kinnitas end tema külge, mida poleks pidanud olema – keegi peab seda eemal hoidma –, miski ei püsinud enam öösel paigal – seinad ja aknad nihkusid kohalt. Nahum ei saatnud teda maakonna hullumajja, vaid lasi tal majas ringi käia, niikaua kuni ta endale ja teistele ohtlik polnud. Isegi kui naise ilme muutus, ei teinud ta midagi. Ent kui poisid juba teda kartma hakkasid ja kui Thaddeus peaaegu minestas nägudest, mida ema talle tegi, otsustas Nahum teda pööningul kinni hoida. Juulikuuks oli ta lakanud rääkimast ja roomas neljakäpukil ringi, ning enne kuu lõppu tekkis Nahumil sõge kujutelm, et naine helendas pimedas nõrgalt, nii nagu ümbruskonna taimestik, nagu ta nüüd selgelt nägi.

Veidi enne seda juhtus, et hobused jooksid kiini. Miski oli neid öösel äratanud ja nende hirnumine ning pekslemine latrites oli olnud kohutav. Paistis, et nende rahustamiseks ei olnud võimalik midagi teha, ning kui Nahum talliukse avas, kihutasid nad kõik välja nagu hirmunud metskitsed. Läks terve nädal, et kõigile neljale jälile saada, ja kui nad leiti, osutusid nad üsna kasutuks ja sõnakuulmatuks. Miski oli nende ajudes katkenud ning kõik nad tuli nende endi pärast maha lasta. Nahum laenas heinateoks Ammilt hobuse, ent avastas, et too keeldus küünile lähenemast. Loom tõmbus eemale, tõrkus ja hirnus, ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui loom õuele ajada, sellal kui mehed raske vankri omaenda jõuga lakale piisavalt ligidale sikutasid, et mugav heinu visata oleks. Kõige selle taustal muutus taimestik halliks ja rabedaks. Isegi lilled, mille värvid olid olnud nõnda kummalised, kahvatusid nüüd, ning puuvili oli hall ja kokkutõmbunud ja maitsetu. Astrid ja kuldvitsad õitsesid halli ja moondununa, ning roosid ja tsinniad ja tokkroosid eesaias olid säärase pühadustteotava välimusega, et Nahumi vanim poiss Zenas nad maha lõikas. Umbes sel ajal surid ka nood kummaliselt ülespaistetanud putukad, ning isegi mesilased olid oma tarudest lahkunud ja metsa põgenenud.

Septembriks oli kogu taimestik kiirelt hallikaks pulbriks pudenemas, ning Nahum kartis, et puud surevad enne, kui mürk mullast välja saab. Tema naisel käisid nüüd peal ägedad kisendamishood, ning tema ja poiste närvid olid pidevalt pingul. Nad hakkasid inimesi vältima ja kui kool lahti tehti, ei läinud poisid sinna. Ent see oli Ammi, kes ühel oma harvadest külaskäikudest märkas, et kaevuvesi polnud enam hea. Sel oli vastik maitse, mis polnud päriselt ei läpatanud ega soolane, ning Ammi soovitas sõbral kaevata kõrgemale pinnale uus kaev seniks, kuni muld taas korda saab. Nahum aga eiras hoiatust, sest selleks ajaks oli ta kummaliste ja ebameeldivate asjade osas tundetuks muutunud. Tema ja poisid kasutasid rüvetatud veevarusid edasi, juues seda loiult ja mehaaniliselt. Samal moel sõid nad oma kasinaid, viletsaid eineid ning tegid tänamatuid ja monotoonseid töid läbi sihitute päevade. Neis kõigis võis märgata mingit tuima alistumist, justkui kõndinuks nad pooleldi teises ilmas nimetute valvurite rivide vahel kindla hukatuse poole.

Thaddeus läks hulluks septembris pärast üht kaevulkäiku.

Ta oli läinud sinna pangega ja tulnud tagasi paljakäsi, kriisates ja kätega vehkides. Aeg-ajalt itsitas ta arutult või sosistas «liikuvatest värvidest seal all». Kaks ühes peres oli juba päris halb, ent Nahum oli väga vapper. Ta lasi poisil nädala ringi joosta, kuni ta komistama ja endale viga tegema hakkas, ja sulges ta siis teise pööningutuppa ema oma vastu. See, kuidas nad lukus uste tagant üksteise poole karjusid, oli väga hirmus, eriti väiksele Merwinile, kellele tundus, nagu rääkinuks nad mingis kohutavas keeles, mis polnud sellest maailmast. Merwin oli muutumas hirmuäratavalt kujutlusvõimeliseks ning tema rahutus muutus aina hullemaks pärast venna luku taha panemist, kes oli olnud tema suurim mängukaaslane.

Umbes samal ajal jätkus loomade suremine. Kodulinnud muutusid hallikaks ja surid väga kiirelt; nende liha osutus lahtilõikamisel kuivaks ja ebameeldivaks. Sead läksid ebaharilikult paksuks, hakates siis jälgilt muunduma, mida keegi seletada ei osanud. Nende liha oli loomulikult kasutu, ning Nahumi tarkus oli otsas. Ükski kohalik loomaarst ei nõustunud tema elamisele lähenema ning linnaveterinaar Arkhamist tunnistas avalikult oma nõutust. Sead hakkasid minema halliks ja rabedaks, pudenedes tükkideks veel enne suremist, ning nende silmades ja kärssades tekkisid ennenägematud muutused. See kõik oli täiesti seletamatu, sest neile polnud kordagi söödetud rüvetatud taimestikku. Siis tabas miski ka lehmi – teatud kohad, vahel isegi terved kehad, kärbusid või kuivasid jubedalt kokku, ning hirmsad kokkuvarisemised või koostlagunemised said tavalisteks. Viimastes faasides – tulemuseks oli alati surm – toimus samasugune hallinemine ja pragunemine nagu sigade puhulgi. Pahatahtlik mürgitamine ei tulnud kõne alla, sest kõik juhtumid toimusid lukustatud ja puutumata laudas. Viirust ei saanud tuua ka saagijahil kiskjate hammustused, sest mis loom pääseks läbi selliste aedade? Süüdi pidi olema mingi loomulik haigus, ent mis haigus võinuks viia selliste tulemusteni, ei osanud keegi öelda. Kui tuli lõikusaeg, polnud järel ühtki elavat looma, sest lihakari ja linnud olid surnud ja koerad minema jooksnud. Nood koerad, arvult kolm tükki, olid kõik ühel ööl kaotsi läinud ning enam neist ei kuuldud. Viis kassi olid lahkunud juba mõnda aega varem, ent nende kadumist pandi vaevu tähele, sest nüüd ei paistnud olevat ka hiiri, ja ainult Mrs. Gardner oli graatsilisi kiskjaid lemmikutena pidanud.

Üheksateistkümnendal oktoobril vaarus Nahum Ammi majja, tuues jubedaid uudiseid. Surm oli külastanud vaese Thaddeuse pööningukambrit ja tulnud moel, mida ei võinud välja öelda. Nahum oli kaevanud haua piirdega ääristatud perekonnaplatsile talu taha, ja pannud sinna, mis ta leidnud oli. Väljastpoolt ei võinud miski ärklituppa pääseda, sest väike luugiga aken ja lukustatud uks olid terved; muidu aga oli kõik nagu laudaski. Ammi ja ta naine lohutasid löödud meest nii, nagu nad oskasid, ent värisesid seda tehes ise. Mingi õud näis kinnituvat Gardnerite ja kõige selle külge, mida nad puutusid, ja ühe neist majas viibimine oli kui hingus nimetamatutest paikadest. Ammi saatis Nahumi suurima vastumeelsusega koju, ja tegi, mis suutis, et väikse Merwini hüsteerilist nuuksumist vähendada. Zenas ei vajanud rahustamist – tema oli viimasel ajal hakanud vaid tühjusse jõllitama ja tegema, mida isa tal teha käskis, ning Ammi leidis, et see oli vägagi armuline saatus. Ikka ja jälle said Merwini karjed pööningult nõrga vastuse, ning küsiva pilgu peale ütles Nahum, et ta naine oli väga väetiks jäänud. Kui tuli öö, õnnestus Ammil minema pääseda, sest isegi sõprus poleks suutnud teda seal paigas kinni hoida, kui taimestik kahvatult kumama hakkas ja puud võisid, aga ei pruukinud kõikuda ka ilma tuuleta. Oli Ammi õnn, et ta polnud kujutlusvõimelisem; isegi asjade sellise käigu juures oli tema mõistus vaid natuke nõtkunud; ent oleks ta osanud ühendada kõiki endeid tema ümber, oleks ta vältimatult muutunud täiesti hullumeelseks. Läbi videviku kiirustas ta koju, sõgeda naise ja närvilise lapse karjed kohutavana kõrvus kumisemas.

Kolm päeva hiljem sööstis Nahum varahommikul Ammi kööki, ning rääkis majaperemehe puudumisel kogeldes järjekordse meeleheitliku loo, sellal kui Mrs. Pierce teda südant pigistava hirmuga kuulas. Seekord oli asi väikses Merwinis. Ta oli kadunud. Ta oli hilja õhtul laterna ja veeämbriga õue läinud ja polnud tagasi tulnud. Päev päeva järel oli ta mõistus hääbunud, ja ta sai vaevu aru, kes ta oli; karjudes kõige peale. Siis oli aiast kostnud metsik kriise, aga enne, kui isa ukseni jõudis, oli poiss juba läinud. Polnud näha laterna helki, mille ta kaasa oli võtnud, ega jälgegi lapsest endast. Tol hetkel arvas Nahum, et ka latern ja ämber olid kadunud, ent kui tuli koidik ja mees oma öiselt otsingult mööda metsi ja põlde tagasi koperdas, leidis ta kaevu lähedalt mõned väga imelikud asjad. Seal oli lömastatud ja nähtavasti ka veidi sulanud rauatükk, mis oli kindlasti olnud latern, samas kui kooldus sang ja väändunud raudvitsad selle kõrval, kõik kokku sulanud, näisid viitavat pange jäänustele. See oli kõik. Nahumi kujutlusvõime oli otsas, Mrs. Pierce’i pea oli tühi ja Ammi, kui ta oli koju jõudnud ja lugu kuulnud, ei osanud samuti midagi arvata. Merwin oli kadunud, ja ümberkaudsetele inimestele, kes kõik nüüd Gardnereid vältisid, polnud mõtet midagi öelda. Samuti polnud kasu Arkhami linnarahvale rääkimisest, kes kõige üle vaid naersid. Thad olid läinud, ja nüüd oli ka Merwin läinud. Miski hiilis ja hiilis ja ootas, et end nähtavaks ja kuuldavaks teha. Nahum arvas, et temagi läheb varsti, ja tahtis, et Ammi tema naise ja Zenase järele valvaks, kui nood temast kauem peaksid elama. See pidi olema mingisugune karistus, kuigi ta ei osanud kujutledagi, mille eest, sest ta oli alati püstipäi Issanda käskude järgi käinud, niipalju kui ta teadis.

Üle kahe nädala ei näinud Ammi Nahumit üldse, ja siis, muretsedes, mis võis juhtunud olla, sai ta oma hirmust üle ja läks Gardnerite elamisse. Suurest korstnast ei tulnud suitsu ja hetkeks kartis külaline halvimat. Talu välimus oli kohutav – hallikas närtsinud rohi ja lehed lebamas maapinnal, väätide rabedad riismed varisemas vanaaegsetelt seintelt ja katuseviiludelt, ning tohutud raagus puud küünitamas novembrikuise taeva poole tajutava pahatahtlikkusega, mida Ammi suutis seostada vaid mingi vaevuhoomatava muutusega okste asendis. Ent Nahum oli siiski elus. Ta oli küll nõrk, lamades diivanil madala laega köögis, aga täiesti teadvusel ja võimeline Zenasele lihtsaid käske andma. Ruum oli tapvalt külm, ning kui Ammi nähtavalt värises, hõikas võõrustaja kähedalt Zenasele, et too rohkem puid tooks. Puid oli tõesti väga vaja, sest haigutav kaminaava oli tühi; tahmapilv lendlemas jäises tuuleiilis, mis korstnast tuli. Parasjagu küsis Nahum temalt, kas lisapuud olid ta olemise mugavamaks teinud, ja siis nägi Ammi, mis oli juhtunud. Tugevaim köis oli lõpuks katkenud, ning õnnetu taluniku mõistus oli kurvastuse eest põgenenud.

Esitades taktitundeliselt küsimusi, ei saanud Ammi kadunud Zenase asjas ikkagi selget aimu. «Kaevus – ta elab kaevus,» oli kõik, mida meelehägus isa ütles. Siis vilksatas külalise peast läbi mõte sõgedast naisest, ja ta muutis oma küsimuste suunda. «Nabby? Siinsamas ta ju ongi!» kõlas vaese Nahumi üllatunud vastus, ja Ammi sai peagi aru, et peab ise otsima minema. Jättes kahjutu lällutaja diivanile, võttis ta naela otsast ukse kõrvalt võtmed ja ronis kriiksuvat treppi mööda pööningule. Õhk oli seal väga paks ja haisev, ning ühestki suunast ei kostnud ühtki heli. Kolmas võti osutus õigeks ja pärast mõningast kobamist lõi Ammi madala valge ukse pärani.

Sees oli üsna hämar, sest aken oli väike ja rohmakate laudadega pooleldi kaetud, ning Ammi ei märganud laiadest plankudest põrandal midagi. Hais oli enam kui talumatu, ning enne jätkamist pidi ta teise tuppa taanduma ja naasma, kopsud täis hingatavat õhku. Uuesti sisenedes nägi ta nurgas midagi tumedat, ja täpsemini vaadates karjatas ta kohe. Sellal, kui ta karjus, varjutas hetkeline pilv akna, ning sekund hiljem tundis ta midagi enda vastas; justkui mõnd vastikut aurupahvakat. Ta silme ees tantsisid kummalised värvid, ning poleks praegune õudus teda tuimestanud, oleks ta mõelnud gloobulile meteoori sees, mille geoloogivasar oli purustanud, ja ebatervest taimestikust, mis kevadel võrsus. Hetkel aga mõtles ta ainult pühadustteotavast ebardist tema vastas, mis oli liigagi selgelt jaganud noore Thaddeuse ja loomakarja nimetut saatust. Ent hirmsaim asi selle õuduse juures oli, et isegi tükkideks pudenedes see veel liikus, väga aeglaselt ja vaevumärgatavalt.