Читать книгу Hullumeelsuse mägedes - H. P. Lovecraft - Страница 5

Olen sunnitud nüüd kõigest jutustama, sest seni on teadlased keeldunud mu nõu kuulda võtmast ja nad ei tea paljusid asju, mida peaksid teadma. Ma ise ei tahaks üldse avalikustada, mispärast ma võitlen kavandatava uue Antarktika-uurimisretke vastu, kus plaanitakse jahtida massiliselt fossiile ja puurida ning sulatada iidseid liustikke. Ja see on mulle seda vastumeelsem, et minu hoiatus võib osutuda asjatuks.

Kindlasti kaheldakse faktide ehtsuses sellistena, nagu ma neid kirjeldama pean. Ja siiski, kui ma jätaksin välja kõik, mis tundub ebatavaline ja uskumatu, poleks jutul üldse mõtet. Seni avaldamata fotod – nii maalt kui õhust tehtud – kinnitavad mu väiteid, sest need on ülimalt ilmekad ja kujukad. Siiski kaheldakse kindlasti ka neis fotodes, sest väga kõrgetasemelised võltsingud pole tänapäeval sugugi võimatud. Tindijoonistused põlatakse muidugi ära kui ilmselge pettus, hoolimata sellest, et nende joonistamistehnika on erakordselt kummaline ja selle üle peaksid pead murdma ning arvamust avaldama kunstieksperdid.

Lõpuks pean ma lootma nende väheste juhtivate teadlaste arvamustele ja seisukohtadele, kes on ühelt poolt piisavalt sõltumatud, et kaaluda minu andmeid nii võigaste ja veenvatena, nagu need on, või teatavate eelajalooliste ning ülimalt jahmatamapanevate müüditsüklite valguses, ja kellel on teiselt poolt küllaldaselt mõju, et ära hoida uuriva ja uudishimuliku maailma mis tahes järelemõtlematu ning ambitsioonikas ettevõtmine nende hullumeelsuse mägede piirkonnas. On kurb tõsiasi, et suhteliselt tundmatutel inimestel nagu ma ise ja mu kaaslased, kes me oleme seotud ainult ühe väikese ülikooliga, on vähe võimalusi teha mõjuvaid ja usutavaid avaldusi valdkondades, mis puudutavad äärmiselt ebaharilikke või erakordselt vastuolulise loomuga nähtusi.

Meie vastu kõneleb ka see, et me pole rangelt võttes spetsialistid nendes valdkondades, mis on asjaga otseselt seotud. Geoloogina oli minu ülesanne Miskatonici Ülikooli ekspeditsiooni juhtimisel ainult kivimi- ja pinnaseproovide võtmine sügavalt maapõuest Antarktise kontinendi erinevates piirkondades ja selle juures oli mulle abiks professor Frank H. Pabodie projekteeritud suurepärane puurmasin. Mul polnud vähimatki ambitsiooni teha avastusi mõnel muul alal, aga ma lootsin, et selle uue tehnikaseadeldise kasutamine varem läbiuuritud marsruutidel võimaldab tuua päevavalgele kivistisi ja muud maapõues peituva, mis olid seni jäänud tavalisi meetodeid kasutades kättesaamatuks.

Pabodie puurmasin – nagu avalikkus meie aruannetest juba teab – oli tehniliselt radikaalne ja ainulaadne, sest see oli kerge, väikeste mõõtmetega ja võimaldas kombineerida harilikku arteesia puurimispõhimõtet väikese ringikujulise kivipuuriga sel moel, et see läbistas kergelt erineva kõvadusega pinnasekihte. Terasest pea, ühendatavad kangid, bensiinimootor, kokkupandav puidust puurtorn, lõhkamisvarustus, köied, prahti eemaldav konveier ja viie tolli jämedusi ning kuni 1000 jala pikkusi puuriterasid mahutav kokkupandav torustik koos vajalike lisaseadmetega moodustasid koorma, mille vedamiseks piisas kolmest seitsme koeraga rakendist. See sai võimalikuks tänu erilisele alumiiniumsulamile, millest oli valmistatud enamik metallist konstruktsiooniosasid. Neli suurt Dornier´ lennukit, mis olid projekteeritud spetsiaalselt lendamiseks suurtes kõrgustes – aga see on Antarktise platoode kohal vältimatu – ja mida Pabodie oli täiendanud kütuse soojendamise ning kiirkäivituse seadmetega, suutsid transportida kogu meie ekspeditsiooni hiiglasliku jäävälja serval asuvast baasist erinevatesse sisemaa punktidesse, kust edasi liikusime juba küllaldase hulga koertega.

Me kavatsesime uurida nii suurt territooriumi, kui antarktiline hooaeg võimaldas – või ka suuremat, kui peaks tekkima äärmine vajadus. Meie plaanitud tegevuspiirkond hõlmas peamiselt mägesid, Rossi merest lõuna poole jäävat kiltmaad ning alasid, mida olid vähemal või suuremal määral varem uurinud Shackleton, Amundsen, Scott ja Byrd. Vahetades lennukiga sageli laagreid ja viies puurimistöid läbi piisavalt sügaval, et sellel oleks geoloogiline tähtsus, lootsime maapinnale tuua rohkem materjali kui eales varem – eriti kambriumieelsetest kihtidest, kust Lõunamandri uurijad olid seni võtnud äärmiselt vähe kivimiproove. Me lootsime hankida ka niipalju kui võimalik erinevaid fossiile sisaldavaid kivimeid, sest selle kõleda jää ning surma kuningriigi kaugem ajalugu on meile Maa mineviku uurimisel erakordselt tähtis. On üldteada, et Antarktise kontinent oli kunagi soojema kliimaga ja isegi troopiline, kus valitses lopsakas taime- ja loomariik, millest nüüd on järel vaid üksikud jäänukid: samblikud, veeloomad, ämblikud ja mandri põhjapiiri asustavad pingviinid. Me lootsime avardada sellealaseid teadmisi, täpsustada neid ja avastada uusi üksikasju. Kui tavalise puurimise käigus ilmnes märke fossiilidest, laiendasime puurimisauku dünamiidiga, et saada kätte sobivas suuruses ja seisukorras eksemplare.

Meie erinevatel sügavustel tehtud puurimised, mida viisime läbi siis, kui pealmine pinnasekiht või kaljud olid paljulubavamad, pidid piirduma jäävabade – või peaaegu jäävabade – kohtadega, mis olid enamasti mäeseljakud või nõlvad, sest madalamaid alasid kattis miili või kahe paksune tihe jäälaam. Me ei saanud endale lubada puurimisi läbi nii sügava jäämassi, ehkki Pabodie oli välja töötanud plaani, mille kohaselt tuli lähestikku asuvatesse erinevatesse puuraukudesse viia vaskelektroodid ja bensiinitoitega dünamo abil oleks saanud üles sulatada väikeste mõõtmetega kohti jääkihist. Just seda plaani, mida meie saime oma ekspeditsioonil ainult vähesel määral katsetada, tahab ettevalmistatav Starkweather-Moore´i ekspeditsioon täiel määral ära kasutada, hoolimata sellest, et olen neid Antaktikast naasmise järel korduvalt hoiatanud.

Avalikkust hoiti Miskatonici ekspeditsiooni käiguga kursis rohkete Arkham Advertiserile ja Associated Pressile raadio teel edastatud ülevaadete ning Pabodie ja minu enda hilisemate artiklite abil. Meie rühm koosnes neljast ülikooli õppejõust – Pabodie´st, bioloogiateaduskonnas töötavast Lake´ist, füüsikateaduskonnas töötavast Atwoodist (kes on ühtlasi ka meteoroloog) ja minust, kes ma olen geoloog ning olin nime poolest ka ekspeditsiooni juht. Lisaks olid meiega kaasas kuusteist abilist: seitse hiljuti meie ülikooli lõpetanud, kuid seal tööd jätkavat noort teadlast, ja üheksa vilunud tehnikaspetsialisti. Nendest kuueteistkümnest olid kaksteist paberitega lennukipiloodid ja peale kahe oskasid nad kõik kasutada raadiosaatjaid. Kaheksa inimest oskasid navigeerida kompassi ja sekstandi abil ning seda kunsti valdasime ka mina, Pabodie ja Atwood. Peale selle oli loomulikult täismeeskond ka meie kahel laeval – puitkonstruktsiooniga endistel vaalapüügilaevadel, mida oli jäistes oludes sõitmiseks tugevdatud ja varustatud täiendava auruturbiiniga.

Ekspeditsiooni rahastas Nathaniel Derby Pickmani Fond, mida toetasid veel mõned eriannetused. Seetõttu olid meie ettevalmistused äärmiselt põhjalikud, hoolimata suure avaliku tähelepanu puudumisest. Koerad, kelgud, masinad, laagrivarustus ja meie viie lennuki kokkumonteerimata osad toimetati Bostonisse ja laaditi laevadele. Meie varustus oli meie spetsiifilisi eesmärke silmas pidades suurepärane, ja kõiges, mis puudutas tagavarasid, provianti, transporti ning laagrivarustust, saime ära kasutada meie paljude hiljutiste ja erakordselt edukate eelkäijate rohkeid kogemusi. Kuna neid oli ebaharilikult palju ja nad olid väga kuulsad, leidiski meie ekspeditsioon – ehkki see oli üpris mastaapne – laias maailmas nii vähe tähelepanu.

Nagu ajakirjanduses mainitud, lahkusime Bostoni sadamast 2. septembril 1930 ja seilasime kiirustamata piki rannikut, läbisime Panama kanali ning peatusime Samoal ja Hobartis, Tasmaania suuremas sadamas, kus täiendasime oma varusid viimast korda. Mitte keegi meie ekspeditsiooniseltskonnast polnud varem polaaraladel viibinud, mistõttu usaldasime suuresti laevakapteneid – J. B. Douglast, kes juhtis prikki «Arkham» ja vastutas kogu merereisi eest, ning Georg Thorfinnseni, kes juhtis parklaeva «Miskatonic». Mõlemad mehed olid vanad merekarud ja endised vaalapüüdjad antarktilistes vetes.

Kui me olime asustatud maailma selja taha jätnud, vajus päike põhjataevas üha madalamale ning püsis iga päevaga üha kauem horisondi kohal. Umbes 62° lõunalaiusel nägime esimesi jäämägesid – vertikaalsete seintega lavatseid meenutavaid objekte – ja vahetult enne lõunapolaarjoont, mille me ületasime 20. oktoobril asjakohase veidra tseremoonia saatel, segas jää meid juba märkimisväärselt. Pärast pikka sõitu troopilistes vetes häiris langev õhutemperatuur mind kõvasti, aga ma üritasin valmis olla veel külmemateks ilmadeks, mis meid ees ootasid. Mitmel korral lummasid mind kummalised atmosfäärinähtused. Nende hulgas oli ka üllatavalt selge miraaž – esimene, mida ma elus nägin –, kus kauged jäämäed võtsid kujuteldamatute kosmiliste kindluste kuju.

Pressides end läbi jääsulbi, mis polnud õnneks liiga kokkupressitud ega väga ulatuslik, jõudsime 67° lõunalaiusel ja 175° idapikkusel lahtisesse vette. 26. oktoobri hommikul ilmus lõunahorisondil nähtavale maa lähedust ennustav eriline värelus ja enne lõunat tundsime kõik erutusvärinaid, kui silmitsesime meie ees avanenud massiivset ja kõrget lumega kaetud mäeahelikku, mis varjas kogu vaatevälja. Lõpuks ometi olime jõudnud suure tundmatu kontinendi ja selle saladusliku jäätunud surmamaailma esimese piiripostini. Ilmselt olid see Admiraliteediahelik, mille oli avastanud Ross, ja meie järgmine eesmärk oli sõita ümber Adare´i neeme ning purjetada piki Victoria maa rannikut kavandatud baasini McMurdo lahe kaldal, 77° 9´ lõunalaiusel asuva Erebuse vulkaani jalamil.

Laevareisi viimane etapp oli vaatemänguline ja ergutas kujutlusvõimet. Läänes kõrgusid pidevalt salapärased hiiglaslikud lumevabad mäenõlvad ja päike, mis oli pärastlõunal madal ja keskööl peaaegu horisonti puudutas, saatis oma punakaid häguseid kiiri üle säravvalge lume, sinaka jää, veelahvanduste ning kõleda graniitnõlva tumeda pinna. Elutute mägede vahelt kandusid meieni vahetpidamatult antarktiliselt jäised tuulehood. Kohati meenutas tuule rütm ähmaselt metsikut ja pooleldi ehtsat flöödimängu, mille helistik liikus üle mitme oktavi ja mis mingil teadvustamatul mnemoonilisel põhjusel muutis mind rahutuks ning kõlas kohati isegi süngelt ning ähvardavalt. Miski selles vaatepildis ja olukorras tuletas mulle meelde kummalisi ning ebamugavustunnet tekitavaid Nikolai Roerichi maale Aasiast ning veel kummalisemaid ja veel häirivamaid kirjeldusi müütilisest halva kuulsusega Lengi kiltmaast, mida on mainitud hullu araablase Abdul Alhazredi kardetud «Necronomiconis». Hiljem kahetsesin ma kibedalt, et olin ülikooli raamatukogus selle jäleda raamatu üldse kunagi lahti teinud.

Seitsmendal novembril, mil läänekülge jääv mäeahelik oli ajutiselt silmist kadunud, möödusime Franklini saarest. Järgmisel päeval märkasime Erebuse ja Terrori tippe eespool paistval Rossi saarel, mille tagant paistis Parry mägede pikk ahelik. Ida poole jäi madal valge jääbarjäär, mis tõusis püstloodis kuni kahesaja jala kõrgusele nagu Quebeci rannakaljud, ja mis tähistas lõunasuunalise meretee lõppu. Pärastlõunal sisenesime McMurdo lahte ja jäime ankrusse kaldast eemal suitseva Erebuse vulkaani varjus. Räbuga kaetud mäetipp paistis umbes kaheteist tuhande seitsmesaja jala kõrgusena idataeva taustal otsekui jaapanlaste pühast Fujiyamast tehtud postkaart, ja sellest veidi eemal seisis valge tontlik Terror, millel kõrgust üheksasada jalga ja mille vulkaaniline tegevus oli ammu lõppenud.

Erebusest tõusis vahetpidamata suitsupahvakuid ja üks meie ülikooli noorteadur – Danforthi-nimeline särava intellektiga noor mees – juhtis meie tähelepanu millelegi, mis näis olevat lumisel nõlval hangunud laava, kinnitades, et see aastal 1840 avastatud mägi oli andnud kahtlemata inspiratsiooni Poele, kes kirjutas seitse aastat hiljem:

laavajõgede rahutu lee,

sääl, kus väävlitseb järsk mägi Yaanlic

veeres pooluse tardunud vee –

möirgel veeretab tuld mägi Yaanlic

ääres rahnudeks jäätunud vee.^[1.]

Danforth oli innukas ebahariliku kirjanduse lugeja ja ta oli meile rohkesti rääkinud Poest. See huvitas mind ennastki, eriti just Poe ainsas pikas loos – rahutukstegevas ja enigmaatilises «Arthur Gordon Pymis» – kirja pandud antarktilise stseeni tõttu. Viljatul rannikul ja taamal kõrguval jääbarjääril saputas tiibu ja prääksus terve müriaad pingviine, samas kui vees oli näha hulgaliselt rasvaseid hülgeid, kes ujusid ringi või lösutasid hulpivatel suurtel jäätükkidel.

Veidi peale keskööd üheksanda kuupäeva hommikul maabusime väikseid paate kasutades edukalt Rossi saare raskel rannikul, vedasime kummaltki laevalt maale trossi ja valmistusime pükspoi abil varustuse mahalaadimiseks. Meie esimesed tunded Antarktise pinnale astudes olid segased ja liigutavad, ehkki samast kohast olid kunagi asunud teele ka Scotti ja Shackletoni ekspeditsioonid. Meie vulkaani jalamile jäisele rannikule püstitatud laager oli siiski vaid ajutise iseloomuga, sest peakorter jäi «Arkhami» pardale. Me tõime maale oma puurimisseadeldise, koerad, kelgud, telgid, toidumoona, bensiinitünnid, eksperimentaalse jääsulatamise varustuse, fotoaparaadid – nii harilikud kui õhufotode tegemiseks mõeldud – ja muu kraami, kaasa arvatud kolm väikest kaasaskantavat raadiosaatjat (lisaks nendele, mis asusid lennukites), mille abil sai «Arkhami» suurema saatjaga sidet pidada mis tahes Lõunamandri paigast, mida me külastada kavatsesime. Laeval asuv saatja oli mõeldud selleks, et edastada ülevaateid ajakirjandusele ja hoida ühendust Massachusettsis Kingsport Headis asuva Arkham Advertiseri võimsa raadiojaamaga. Me lootsime oma töödega lõpule jõuda üheainsa antarktilise suve jooksul, aga juhul, kui see osutub võimatuks, pidime talvituma «Arkhamil», saates «Miskatonici» enne mere jäätumist põhja poole, et laev tooks meile varustust ja toiduaineid järgmiseks suveks.

Mul pole vaja siin korrata kõike seda, mida ajalehed on meie varasema töö kohta juba avaldanud – meie tõusu Erebuse mäele, mitmes kohas Rossi saarel läbi viidud puurimisi ja mineraalide kogumist, Pabodie aparaadi ebaharilikku kiirust ja jõudlust isegi kõige kõvemate maapõuekihtide puhul, meie eksperimente väikese jääsulatamisseadeldisega, ohtlikku tõusu koos kelkude ja varustusega massiivsele jääplatoole ja viie lennuki lõplikku kokkumonteerimist jääšelfil üles löödud laagris. Meie maismaale suundunud seltskonna – kahekümne mehe ja viiekümne viie alaska kelgukoera – tervis oli suurepärane, ehkki loomulikult polnud me seni kokku puutunud tõeliselt madalate temperatuuride või hävitavate talitormidega. Enamasti jäi kraadiklaasi näit -4°C ja -17°C vahele ning kogemused Uus-Inglismaa talvedega olid meid sellist sorti külmaga juba harjutanud. Jääplatool asuv laager oli pooleldi alaline ja see pidi jääma bensiini, toidumoona, dünamiidi ning muu varustuse laoks. Uurimistööks vajaliku materjali vedamiseks läks vaja ainult nelja lennukit, kusjuures viies jäi koos piloodi ja kahe laevamehega varustuslattu, et «Arkhamilt» oleks võimalik meieni jõuda juhul, kui kõigi meie sisemaale suundunud lennukitega peaks midagi juhtuma. Hiljem, kui puurimisseadeldise transpordiks pidi vaja minema ainult paari lennukit, olime plaaninud kasutada ühte või kahte lennumasinat rannikubaasi ja teise alalise laagri vahel ühenduse pidamiseks. See teine alaline laager pidi tulema 600 kuni 700 miili kaugusele lõunasse, teisele poole Beardmore´i liustikku. Hoolimata peaaegu lakkamatutest vastikutest tormidest ja tuulest, mis platool pidevalt puhus, otsustasime läbi ajada ilma vahebaasideta, otsustades riskida ökonoomsuse ja tõenäolisema efektiivsuse huvides.

Raadio teel edastatud ülevaadetes on olnud juttu meie eskaadri kahekümne esimesel novembril toimunud fantastilisest neljatunnisest vahepeatusteta lennust üle uhke jääšelfi, kus nägime läänes kõrgumas võimsaid mägesid ja kus mõõtmatut vaikust lõhestas ainult lennukimootorite mürin. Tuul häiris meid ainult mõnevõrra ja raadiokompassid aitasid meil läbida tihedaid läbipaistmatuid udulaamu. Kui 83° ja 84° laiuskraadi vahel hakkas eespool paistma hiiglaslik kõrgendik, siis teadsime, et oleme jõudnud Beardmore´i liustiku, maailma suurima mäestikuliustiku juurde, ja et külmunud meri annab nüüd teed süngele ning mägisele rannikujoonele. Lõpuks ometi sisenesime tõelisesse säravvalgesse ammusurnud kaugeimasse lõunapiirkonda. Kui me sellest aru saime, nägime kaugel idas kõrgumas ka Nanseni mäge, mis ulatus peaaegu 15 000 jala kõrgusele.

Lõunapoolse baasi edukat rajamist liustikule 86° 7´ lõunalaiusel ja 174° 23´ idapikkusel ning ebaharikult jõudsalt ja efektiivselt kulgenud puurimistöid ning lõhkamisi, mille me viisime läbi erinevates paikades, kuhu jõudsime koerarakendeid kasutades või lühikeste lennusõitudega, võib lugeda ekspeditsiooni saavutuste hulka. Nagu ka vaevalist, ent võidukas tõusu Nanseni mäele, mis toimus 13.–15. detsembril ja kus osalesid Pabodie ning kaks noort teadlast – Gedney ja Carroll. Me asusime umbes 8500 jala kõrgusel merepinnast ja kui proovipuurimised näitasid, et ainult kaheteistkümne jala sügavusel lume ning jää all on mõningates kohtades kindel maapind, kasutasime edukalt sulatamisseadeldist, tegime puurauke ja viisime läbi lõhkamisi mitmes kohas, kus varasemad uurijad polnud isegi mõelnud mineraalinäidiste kogumisele. Sel viisil avastatud kambriumieelne graniit ja kollane liivakivi kinnitasid meie veendumust, et see platoo sarnaneb suurema osaga mandrist, mis jäi läände, kuid erineb mõneti sellest piirkonnast, mis asus ida pool, Lõuna-Ameerikast lõunas. Me oletasime tookord, et idapoolsed alad moodustavad eraldi väiksema kontinendi, mida eraldavad suuremast jäätunud Rossi ja Weddelli mered, ehkki nüüdseks on Byrd selle hüpoteesi ümber lükanud.

Teatavates liivakivides leidsime pärast lõhkamist ja puhastamist mõningaid erakordselt huvitavaid fragmente ning jälgi fossiilidest, eriti sõnajalgu, vetikaid, trilobiite, meriliiliaid ja selliseid molluskeid nagu näiteks kõhtjalgsed ning limused perekonnast Lingulae, mis kõik näisid seoses piirkonna esiajalooga ülimalt tähtsad. Me leidsime ka kummalise kolmnurkse triibulise jäljendi, mille suurim diameeter oli umbes üks jalg ja mille Lake pani kokku kolmest kiltkivifragmendist, mis toodi maapinnale sügaval maapõues korraldatud plahvatuse järel. Need fragmendid avastasime me ühest läänepoolsest, Kuninganna Alexandra mäestiku lähedal asuvast kohast ja Lake´ile kui bioloogile tundus nendel paiknev jäljend äärmiselt mõistatuslik ja isegi provokatiivne, ehkki minu geoloogisilmale ei paistnud see kuigivõrd erinev mõningatest säbarefektidest, mis on settekivimites üpris levinud. Kuna tahvelkilt on kõigest moondeladestu, mis tekib settekihtide kokkupressimisel, ja kuna pinnase surve tekitab juba ise ebaharilikke efekte mis tahes olemasolevas kivimis, ei näinud ma põhjust selle triibulise kujutise üle erilist imestust avaldada.

6. jaanuaril 1931 lendasime Lake´i, Pabodie, Danforthi ja kuue magistrandiga kahel lennukil üle lõunapooluse ning olime sunnitud ootamatult tõusnud tugeva tuule tõttu maanduma. Õnneks ei kasvanud tuul tüüpiliseks lumetormiks. Nagu ajalehed kirjutasid, oli see üks meie paljudest vaatluslendudest, kus me üritasime leida uusi topograafilisi maastikumärke nendel aladel, kuhu varasemad ekspeditsioonid polnud jõudnud. Nimetatud eesmärki silmas pidades valmistasid meie esimesed lennud pettumuse, ehkki need pakkusid meile mitmeid ebaharilikult kauneid ja petlikke polaaralade miraaže, millest olime kerget eelmaiku saanud juba meresõidu ajal. Kauged mäed hõljusid pilvedes nagu nõiutud linnad ja tihtipeale moondus kogu lumine maailm kuldseks, hõbedaseks ja sarlakpunaseks dunsanylikuks unenäoks, kus nõidusliku ja madala kesköise päikese all terendas eesseisva seikluse pingeline ootus. Pilvealustel päevadel oli meil lendamisega tõsiseid raskusi, sest lumine maapind ja taevas kippusid sulama kokku üheksainsaks müstiliselt küütlevaks tühjuseks, kus silmapiiril puudusid vähimadki maastikumärgid.

Lõpuks otsustasime viia ellu esialgse plaani lennata kõigi nelja uurimislennukiga 500 miili ida poole ja asutada uus alambaas paigas, mis meie ekslikul hinnangul jäi tõenäoliselt väiksemale kontinendile. Sealt saadavad geoloogilised proovid oleksid olnud võrdlusmaterjaliks äärmiselt vajalikud. Meie meeskonna tervis oli seni püsinud täiesti korras ja laimimahl tasakaalustas kenasti konserveeritud soolasest toidust koosnevat üksluiset toidusedelit. Kraadiklaas näitas enamasti alla 18 külmakraadi ja võimaldas meil hakkama saada ilma kõige soojemate kasukateta. Kätte oli jõudnud südasuvi ja kiirelt ning hoolikalt tegutsedes võisime jõuda märtsiks töödega lõpule, vältides seeläbi väsitavat talvitumist pikas polaaröös. Lääne poolt olid tulnud ja meid räsinud mitmed metsikud tormid, aga meil oli õnnestunud suuremaid kahjusid vältida, eriti tänu Atwoodile, kes valmistas lennukitele oskuslikult ajutised varjualused. Me ehitasime ka suurtest lumeplokkidest tuulevarjud ja kindlustasime pealaagri ehitisi lumega. Meil oli tõepoolest hirmsat moodi vedanud ja meie töö oli olnud erakordselt tulemuslik.

Loomulikult teadis muu maailm meie plaanidest ja avalikkus oli kursis ka Lake´i kummalise ning pealekäiva sooviga võtta ette reis läände – või pigem loodesse – enne, kui kolime lõplikult uude baasi. Näib, et ta oli mõelnud sellele plaanile pikemat aega ja sealjuures ärevakstegevalt just seoses mainitud kolmnurkse kiltkivisse pressitud jäljendiga. Ta seostas seda teatavate vastuoludega looduses ja vastavas geoloogilises ajajärgus ning see küttis tema uudishimu väga üles ja kehutas korraldama puurimisi ning lõhkamisi lääne poole ulatuvas formatsioonis, kuhu välja kaevatud kivim ilmselt kuulus. Ta oli miskipärast veendunud, et kivisse pressitud kuju oli jälg mingisugusest kogukast tundmatust ja täiesti klassifitseerimatust ning märkimisväärselt arenenud organismist, mis siis, et kivim, kus see jälg sisaldus, kuulus erakordselt kaugesse esiaega – kambriumi, kui mitte kambriumieelsesse ajastusse –, mis välistas tõenäoliselt mitte ainult kõrgelt arenenud eluvormide olemasolu, vaid üldse igasuguse elu, mis ületas ainurakse või kõige rohkem trilobiidi taseme. Need kummalise mustriga fragmendid pidid olema 500 kuni tuhande miljoni aasta vanused.

1 Tlk. Ants Oras. [ ↵ ]