Читать книгу 33 kohtumist - Hannes Võrno - Страница 7

Kas need matkarajad on sellised, et inimene peab looduses ise hakkama saama sellega, mida loodusema annab, või on need rajad külapoele lähedal?

Väga tähtsad objektid matkaradade juures ongi poed. Siin on omad tingimused. Number üks, et matkarajal oleks palju ilusat loodust ja matkarajale jääks võimalikult palju kultuuri. Kirikud, turismitalud jne. Poed, et oleks võimalik matkarada iseseisvalt läbida. Peraküla–Ähijärve on 820 kilomeetrit pikk, seal lihtsalt peavad teatud vahemaa tagant poed olema. Siis lõkkekohad ja kohad, kus saaks telkida. Kõike seda peab arvesse võtma.

Üks meie ühine retk oli lõbus. Meil olid kanuud, jalgrattad, hobused. Kas praegu võin ma samamoodi sellel rajal käia?

Ei, see oli tol hetkel show-üritus, et oleks mõnus, äge ja huvitav. Praegu päris nii ei ole, et sulle pakutakse mingil hetkel hobust. Aga on eri võimalusi. Kui kusagil laenutatakse kanuusid, siis miks mitte seda kasutada.

Alar, sa oled matkal ülirahulik, peaaegu vaga mees, aga ma mäletan ühelt matkalt olukorda, kus sa olid nii püha viha täis, et isegi su käed värisesid. Kas mäletad, millal see oli?

Mäletan, aga ma ei taha sellest rääkida.

Kui 8000 meetri kõrgusel näed võõrast alpinisti suremas, siis lähed temast mööda. Abi vajavat inimest üksi nii kõrgelt mäest alla vedada on peaaegu võimatu.

Ma räägin siis ise.

Äkki me mõtleme erinevaid hetki?

Mina mõtlen seda korda, kui oli ratsutamisetapp ja …

(naerab) Mina mõtlesin hoopis ühte teist korda.

Sa tulid, hobune käekõrval, teised tulid kõik ratsa, ja sa olid nii närvis, et käed ka värisesid ja kõikvõimalikud eestikeelsed vandesõnad lendasid ning sinna otsa põrutasid veel, et hobune on kõige lollim elusolend, keda sa üldse oled näinud. Kas nüüd on su suhtumine muutunud?

Ma pole kunagi ratsutanud ja hobustest ei tea mitte midagi. See oli selline suur loom ja selgus, et just eelmisel päeval olid parmud välja tulnud. Siis ta puristas ja vehkis peaga ja ma mõtlesin, et mida ma tegema pean, see loom on ju täiesti juhitamatu. Arvasin, et palju parem on liikuda jala. Siis me metsa ääres sinuga kokku saimegi. Sul oli väga hea idee: istu auto peale ja ma viin su laagrisse ära.

Oled öelnud, et kui sul läheb elu liiga lihtsaks, padi liiga pehmeks ja voodi liiga soojaks, siis järelikult on õige aeg hakata seljakotti pakkima ja ära mägedesse minna, sest kui kõik on liiga lihtne, muutub inimene mugavaks.

See on täiesti tõsi. Vaatad, hea söök on ees, aga ei maitse millegipärast, või oled kaupluses ja hakkad asju sortima, küll see ei sobi ja küll too ei sobi. Tahaks midagi paremat. Siis ongi õige aeg mägedesse minna. Usu mind, kui mägedest tagasi tuled, siis on kõik absoluutselt hea.

Oled käinud kõikide kontinentide kõige kõrgemates tippudes ehk sa kuulud sellesse eksklusiivsesse klubisse, kus praeguseks peaks olema umbes 350 inimest.

Ma isegi ei tea, kas see on mingi klubi. Sellist klubi kui niisugust minu meelest ei eksisteeri.

Kas nii pole, et vahel võtab Alar Võrumaal oma kapist kalli tikitud logoga tviidpintsaku, sõidab mugavas äriklassis kuhugi Londoni Royal 7 Summit Clubi kohtumisele, livreedes teenrid võtavad teid vastu, šampanja voolab?

Ei, mingeid klubiruume pole.

Milline pettumus. Mis mõttega sa ronid siis nendesse tippudesse?

Võib-olla mõned käivad kusagil koos, aga ma pole ennast ise üles andnud. Mind isegi ei huvita tulemus. Vaevalt ma selle eest nüüd raha saan. Ja Eestis on ju veel üks niisugune mees, Andres Kaasik.

Sinu viimase aasta tegemiste loetelus on 2003.-2004. a suured asjad nagu lõppenud. Sa said Everesti otsas käimise eest aurahasid ja preemiaid, aga pärast seda on vaikus. Kas sa tunned pärast 15 aasta möödumist, et sind on unustatud, et oled sellest tähelepanust ilma jäänud, mida väärid ja mida võiksid nautida?

Ma ei tunne sellest absoluutselt puudust. Mida vähem igasugust jama, seda lihtsam on elada. Tuntakse mind nagunii ja tunnustatud on mind nagunii. No kaua saab ühe Everesti peal liugu lasta? 15 aastat on liugu lastud, aitab nüüd küll.

Mis selleks tõukeks oli, et sinusugune kõrgust kartev inimene otsustab: nui neljaks, ma hakkan alpinismiga tegelema? Mida sa sellega tõestada tahtsid?

Tõestada ei tahtnud ma midagi. Kui ma sõjaväest tulin, olin matkanud päris palju mööda Nõukogude Liitu, kõik kohad olid peaaegu läbi käidud. Juhuslikult sain kokku Jaan Künnapiga, kes pakkus, et võiks minna Elbruse peale. Sealt kõik alguse sai. Alguses oli jube põnev. Mägedes on väga ilusad vaated, saad füüsilist koormust, on eneseületust. Aga mulle pakuvad rohkem huvi need maad, kus ma käin, kõik need kultuuri- ja maitseelamused enne ja pärast mäkke ronimist. See pole ainult rügamine sinna tipu poole, see on elustiil. Olin noor mees, julgust oli, tahtmist oli, raha ka oli. Aga miks mitte, millegagi peab ju tegelema. Mulle meeldisid need inimesed, tekkis igasuguseid sõpru, põnev ja naljakas oli kuulata nende lugusid.

Kas need olid nagu sõjaväejutud, et aja jooksul muutuvad matkad pikemaks, vaenlaste ja käsitsivõitluste arv suuremaks ning kõik kasvab? Kui palju mägironijad aja jooksul oma juttudele vurtsu juurde panevad või on vastupidi, et jutud muutuvad järjest tagasihoidlikumaks?

No ikka pannakse juurde natuke. Kes seda täpselt teab, kes kui palju juurde paneb. Me oleme ju inimesed ja ikka natuke ilustatakse asju.

Kas sa oled mõelnud sellele, kui sa poleks Everestilt tagasi tulnud?

Ma ei mõtle sellele igapäevaselt, aga sellega peab arvestama. Kes on surnud, see on surnud. Filosoofilises mõttes pole ju vahet.

Väike vahe ju on, kas või sinu enda jaoks.

Siis ju enam ei ole. Ma isegi ei oska sellele sedasi mõelda, mis siis oleks, kui mind enam poleks.

Pean mägironimist pigem vaimseks tööks. Sportlastel mägedesse asja pole, nad ei saa seal hakkama.

Tahtsin rääkida loo eestlasest nimega Peep Kala ja ühest leedukast. Kui neid kahte poleks, siis ma sinuga seda juttu siin ei räägiks. Kas oli see liiga utreeritult öeldud või oligi päriselt nii?

See on päriselt nii. Asi oli lihtne. Ma teen vahepeal lolle vigu. Mul ei ole kombeks käigu pealt juua, iga gramm on mägedes ju arvel ja ma mõtlesin, et küll ma hakkama saan. Olin juba umbes 7000 peale jõudnud, kaheksa tundi oli juba meeletus päikesepaistes käidud, kõvasti oli higistatud. Mul on selline füüsiline eripära, et hemoglobiin on 180. Nagu doktor Melnik mulle ütles: sina ära olümpiamängudest mitte unistagi, kohe tekib dopingukahtlus. Mõistus oli täiesti selge. Saulius oli juba ees üles läinud laagrit ette valmistama ja meie Kalaga läksime järele ning mul blokeerus midagi ajus ära. Veri oli paks ja mingi asi jäi ajju kinni. Maa ja taevas vahetasid kohad. Taevas all ja maa üleval, sa ei saa üldse aru, kuskohas sa oled, mis sinuga toimub. Kala ei saanud ka aru, mis minuga toimub ja ütles: istu koti peale. Mina vaatan, kott pole mitte maas, vaid kusagil üleval. Ääretult keeruline situatsioon, aga mõistus on samal ajal täiesti selge. Jutt täiesti loogiline, tegutsed. Kala ei teadnud, mida teha. Kaasas oli Dexamethasone, süstlas selline vedelik, mis lööb laibale ka elu sisse. Hapnik oli Sauliuse käes, tema oli sellega juba üles läinud. Õnneks oli raadiosaatja, Kala helistas Sauliusele, ütles, et on jama, katsu selle hapnikuga alla tulla. Siis üritas ta mulle seda Dexamethasone’i süsti tagumikku lüüa. See lüüakse läbi kõigi riiete otse lihasesse. Kuigi päike paistab ja on kuum, on tegelikult üleval väga külm. Vedelik külmus süstlanõela sees ära ja Kala üritas nõela vahetada. Igavene jama. Lõpuks lõi ta mulle süstla sisse ja sai süsti ära teha. Võib-olla süsti või millegi muu toimel hakkas mul tasapisi parem. Hakkasin asju loogiliselt paika panema: näen juba rada, kust ma tulin, näen ülesmineku rada. Asi läks enam-vähem paika. Saulius jõudis hapnikuga kohale ja hakkasime alla minema, sest kui oled Dexamethasone’i süsti saanud, siis mingit ülesminekut enam olla ei tohi. Ainult laskumine. Me ei tea ju, mis see oli. See võis olla insult, mägihaigus, ajuturse, kopsuturse. Pilt oli paigas, jalad võtsin alla, natuke imelik oli. Laskud, laskud ja isegi kui jääseintest tuli köitega alla tulla, olin täiesti võimeline seda tegema. Hakkasime jõudma alumisse laagrisse, 50 meetrit oli telkideni ja sain uuesti täpselt samasuguse paugu. Aga mõistus oli selge, ütlesin Kalale ja Sauliusele, et ma panen silmad kinni, siis ma saan raskusjõu mõjul aru, kus on taevas ja kus maa, teie võtke mul kaenla alt kinni ja vedage mind lihtsalt telki. Ja nii oligi. Oksendasin öö otsa, kehv seis oli. Hommikul jalgu alla ei võtnud, hakkasin roomama üle nende kurude. Mingil hetkel võtsin jalad alla, Kala läks ees, hoidsin ta seljakotist kinni, Saulius tuli järel, pani mulle mingi köie ümber. Hoidis mind tagant. Vahemaad olid pikad, baaslaagrisse oli kümneid kilomeetreid. Baaslaagris oli selge, et vaja on minna Katmandusse arsti juurde. Kala ja Saulius vedasid mind kohta, kuhu džiip sai vastu tulla. Džiibiga sõitsime otse Katmandu haiglasse. Haiglad on seal väga kõvad! Kohalikke ei lasta isegi ligi, ainult USA doktorid teevad tööd. Koht on selliste asjade jaoks parim, mis olla saab. Ajuskannid, asjad, seal saab kohe kõik selgeks. Löödi tilgutid igale poole sisse ja asi läks paari päevaga paika, aga kuu aega oli pilt veidi kõver. Sõitsime Kalaga Katmandust tagasi ja mina küsisin, kas maantee on viltu. Tema vastas, et ei, tee on täiesti otse. See on põhjus, miks ma suuri mägesid enam ei tee.

Mägede halastamatuses on inimlik mõõde, igaüks on seal iseenda eest väljas. See, kuidas Saulius ja Kala sind mäest alla tõid, on ekstreemne näide, kuidas sõbrad hoiavad kokku ja teevad ühe võimatu asja ära, et oma kamraad päästa. Seda oleksid ilmselt teinud ka sina. Üldjuhul on ju nii, et grupp läheb võõrast hädasolijast lihtsalt mööda.

Jah, see on täiesti tavaline asi. 8000 peal täiesti tavaline. Oma grupp hoiab kokku, aga kui on keegi tundmatu, võõras inimene suremas, siis on sinu otsus, mida teha. Katsud teda toibutada ja uurid, mis on juhtunud. Kas on võimalik teda alla viia. See oleks ju tore tegu, päästa inimese elu, aga see pole sellisel kõrgusel, 8000 peal nii kerge, teist inimest vedada. See võib mitmekümne inimese töö olla.

Meil on taustal foto hukkunust, mida mägironijad tunnevad nime all „Green boots“.

Jah, ma tean seda.

Surnud alpinist on maamärk. Neid sealt ei koristata?

Ei. See peaks olema India politseinik. Kõik, kes põhja poolt Everestile lähenevad, on seda näinud. Ta on veidi kalju taga varjus ja seetõttu nii jäänud, sest kui Everestil on torm, siis kõik laibad ja praht – kõik pühitakse minema, aga teda tuul ei puutu ja nii on ta sinna jäänud.

Kust sinu rahu tuleb? Sinusuguse suhtumisega mehed on läbi käinud oma surmakoridori. Sa ei saa edasi minna, kui pole saanud oma hirmust lahti lasta.

Ega mäed tõmblemist ei salli. Ma pean mägironimist vaimseks tööks, mitte füüsiliseks. See pole sportlik värk, et kui sa mäkke ronid, siis pead kindlasti esimene olema, kes tippu jõuab. Me oleme koos Jaan Künnapiga öelnud kogu aeg, et sportlastel mägedesse asja pole. Nad ei saa seal hakkama. Mägedes tuleb tegutseda rahulikult, kõike tuleb teha mõistlikult. Kui mingi tipp jääb tegemata, siis sellest pole midagi. Mul on mitu tippu tegemata jäänud, no mis siis. Alati pole sobivaid tingimusi. Tuled alla ja kõik on hästi.

Kas mägedes jäävad džentelmenid džentelmenideks? Näiteks kui grupis on naisi – sellega ei taha ma alahinnata naissoost mägironijaid, kelle hulgas on kõvemaid tegijaid kui sina, rääkimata minust. Kui tihti juhtub mägedes, et sa vaatad – daam rohkem ei jõua, ma võtan tema koti, matk jääb selle tõttu pooleli ja me lähme alla tagasi? Või sa ütled: kui sai tuldud, lähme koos edasi või lähed ise üksi tagasi?

Ma ei suuda poliitikat alpinismiga kuidagi seostada. Need asjad ei seostu omavahel mitte kuidagi.

Alati käitud vastavalt olukorrale. Ühel hetkel on võimalik inimest alla saata. Kui grupist jõuab üks inimene tippu, loetakse tipp tehtuks. Kõik ülejäänud on sellele kaasa aidanud. Sedasi omavahel ei mõelda, et kui mina ei jõudnud tippu, ärgu keegi teine ka saagu. Mõeldakse nii: tipp tuleks ju teha ja kui temal on jõudu, siis mingu tema. See on hästi džentelmenlik suhtumine. Täpselt nagu Everestil. Ei olnud nii, et kui teised ei jõudnud, ärgu Sikk ka mingu. Et küll tulen teine kord tagasi ja teen selle ise, aga siis ma olen esimene. Teised andsid mulle ju varustuse, nad aitasid mind igati, et mina jõuaksin tippu, sest sel hetkel nad said aru, et mina olen füüsiliselt neist üle ja mina olen see, kes tipu teeb. Teised, kes alla jäid, andsid paremad riidedki ära, et mine. See on üksteise aitamine, mitte edestamine. Mägironimine on kõige sõbralikum ja parem spordiala üldse.

Kui sa olid jõudnud kõige kõrgemasse kohta, kuhu inimene planeedil Maa üldse jala saab minna, siis kas olid sa kellelegi tänulik ka, et selline tipp kellegi loodud on?

Tipus olles ei mõtle selle peale. Aju on natuke segi, mõtlemine on niivõrd aeglane.

Kas sa ei taha ennast huvitavamaks teha, et mõtlesid mäkke minnes nii- või naasuguseid filosoofilisi mõtted?

Me ei mõtle seal igavikulisi mõtteid ega filosofeeri. Me mõtleme seal väga praktilisi ja väga lihtsaid mõtteid.

Kui kaua sa seal tipus olid? Läksid üles, seisid, tegid ühe suitsu ja tulid alla?

Ei, ei, ma ei teinud seal suitsu. (naerab)

Ma tegin nalja.

20 minutit umbes. Saime üksteist Sauliusega filmida, tegime oma pildid ära ja mis sa seal ikka passid. Seal oled ääretult ratsionaalne, mõtled praktiliselt. Iga pisimgi liigutus on läbi mõeldud.

Paljud inimesed on just praegu trügimas poliitikasse soojale kohale. Mida sina, Alar, tohutu mägimatkakogemusega mees, ütled praegustele poliitikasse pürgijatele otsa vaadates, kellega sina ei läheks mitte kunagi koos matkale? Mis tüüpi inimesed need on?

Ma ei saa ju hakata poliitikuid mustama, et mina sinuga lähen ja sinuga ei lähe mitte mingil juhul matkama. Mina oleksin ju väga kehv poliitik, aga vaata, kui hästi ma saan mägedes hakkama. Poliitika ja mägironimine on nii erinevad asjad, seal ei haaku omavahel mitte midagi. Palju lihtsam on mul öelda, miks mina ei lähe poliitikasse. Ma olen seadnud enda jaoks lati kõrgele – mul puudub kõrgharidus. Kes läheb poliitikasse, sellel peab kõigile muudele omadustele lisaks olema kõrgharidus. Sellepärast pole mina poliitikasse trüginud.

Aga sind on kutsutud.

Siis, kui ma olin veel kuulus mees, pärast aastat 2003, siis käisid minu juurest kõik erakonnad läbi.

Mida nad sulle lubasid? Mis oli kõige jaburam asi? Lubati mõnda ministrikohta?