Читать книгу Vankumatu tinasõdur - Hans Christian Andersen - Страница 2

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.

Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.

Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.

Sõdurite kõrval laual oli veel teisigi mänguasju. Neist kõige uhkem oli kaunis papist loss. Väikestest akendest sai lossi sisse vaadata ja selle ette oli järveks seatud peegel, mida ümbritsesid väikesed puud. Peegli pinnalt vaatasid vastu vahast luiged.

See kõik oli väga kaunis, kuid kõigist kõige ilusam oli väike neiu, kes seisis ukseavas. Ta oli tehtud paberist ja seljas oli tal kohev kleit. Peen sinine pael oli talle salliks ja selle keskel säras suur litter. Väikese neiu käed olid tõstetud üles nagu baleriinil ja tema üks jalg oli sirutatud nii kõrgele selja taha, et tinasõdurile tundus, et nad on saatusekaaslased.

„Tema sobiks mulle naiseks,“ mõtiskles ta. „Kuid ta on ehk minu jaoks liiga kõrgest soost … Tütarlaps elab lossis, aga minul on ainult karp, mida jagan 24 toakaaslasega. See elu talle ei sobi. Sellest hoolimata tunnen, et pean temaga tutvuma!“