Читать книгу Oidipuse silmad - Hansjörg Schneider - Страница 5
ОглавлениеPeter Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei komissar, varem pereisa, nüüd lahutatud, ärkas, sest ta kuulis kuke kiremist. Ta küsis endalt, mis küll lahti on, kus ta üldse viibib. Kas ta oli taas lapsepõlvekodus, mis asus selle talu kõrval, mille hoonetes ta veetis kõik vabad minutid? Oli ta lehma- või hobusetallis, rehealuses või tohutus köögis, kus vana naine kooris kartuleid. Ta oli sellest kõigest vaid und näinud, väga ähmaselt, nagu talle tundus. Ta ei suutnud ühtegi päris selget unepilti meenutada.
Ei, kiremine, mis reeglipäraselt kõlas ja siis jälle kadus, kuulus tegelikku maailma, kuhu ta vastutahtmist tagasi pöördus. Kui ta silmad avas, teadis ta seda täpselt. Nii ebameeldivalt kires ainul kukk Fritz.
Ta oli niisiis oma Alsace’i kodus. Tema kõrval lebas sõbratar Hedwig. Ta tundis naise hingamist kaela vastas, nägi valget, ilusat selga, millelt magaja oli teki lükanud, kuigi lahtisest aknast puhus sisse värsket jahedust.
Ta lükkas eemale Hedwigi reie, mille naine oli tema vasaku jala peale asetanud. Tõusis tasa üles, et magaja hommikust und mitte segada, rõivastus, läks läbi toa ja koridori. Ta avas köögiukse ja kühveldas kausidesse konservliha mõlemale kassile, kes olid talle püstitõstetud sabadega järgnenud. Siis astus ta maja ette, vaatas naaberhoonete poole, kus tallis põles tuli, ja läks üle aasa heinaküünis asuvasse kanalasse. Ta vaatas nurka, kas mune on. Neid oli seal kolm tükki. Ta silmitses põnevusega, kuidas kanad välja ilmusid. Nad kaagutasid kõhklevalt, jätsid endale aega, et siis jalga jala ette asetades ligineda. Kõige viimasena tuli kukk , kes oli tavapäraselt oma naised ette saatnud.
Hunkeler võttis nurgast munad, viis need majamüüri ääres asuvale lauale ja istus. Ta kuulis kirikukelli seitse korda löövat. Päikesevalgus langes madalalt puudele: paplile, kirsi- ja pirnipuule ning leinapajule, mille hele hiirekõrvus lehestik oli vajunud peaaegu maapinnani.
Täna on 26. aprill, mõtiskles ta. Pühapäeva hommik, rahulik puhkepäev. Hedwig oli eile õhtul linnast keerusaia kaasa toonud. Selle lõikavad nad hommikueineks lahti, määrivad mett peale ja söövad ruttamata. Siis seavad nad end valmis, et teha pühapäevane jalutuskäik läbi metsa. Missa järel, nii umbes kell üksteist, on nad tagasi. Ja siis ta võtab mootorsae, et teha järgmiseks talveks küttepuid. Pühapäev polnud selles külas mitte üksnes hingamispäev issanda auks, vaid ka mootoriga vikati, mootoriga kabli ja mootoriga hekikääride päev. Ja Hunkeleri mootorsaag müriseks seekord kõigi teistega kaasa. Tal oli plaanis oma majapidamine muuta energiasäästlikuks. Mitte isoleerimise ja soojustamisega, vaid sel kombel, et ta üha juurde kasvavat energiat, puude oma, paremini ära kasutab.
Tal oli jäänud pensionini kuus nädalat. Ausalt ära teenitud vanaduspuhkus, nagu riigiprokurör Suter oli märkinud. Ta ei tahtvat teda küll lausa finišini jõudnute modellina välja pakkuda, aga olevat paras aeg tasapisi lõpetamisele mõtlema hakata ja alustada uut hoojooksu. Hoojooksu vanaduse vabadusse.
Hunkeler muigas kibedalt. Võibolla oli ka kukk Fritz finišini jõudnute võrdkuju? Ei, ta nokkis koos kanadega usinalt rohus, nagu oleks ta elu sellest sõltunud. Kuigi teda ootasid õhtul niikuinii maitsvad terad. Kukk tohtis innukalt edasi nokkida ja askeldada, kuni ta kord õrrelt alla kukub. Sel lihtsal põhjusel, et Hunkeleril polnud südant teda ära tappa.
Vanaduse vabadus, mis see veel oli? Vabadus juhmistuda kuni lõpliku seniilsuseni? Teda haaras õudus. Tal oli tunne, nagu tõuseksid ta seljakarvad püsti. Ettevaatlikult tõmbas ta käega üle kukla.
Loomulikult, pension oli talle kindlustatud. Selles punktis oli ta kukk Fritzuga solidaarne. Šveitsis valitses otsene demokraatia. Siin hääletati kõigi oluliste otsuste puhul, nagu näiteks ka pensionide vähendamine. Rahvahääletuse puhul oli seenioridel enamus. Nad marsiksid kohale neljakaupa rivis ja täies koosseisus, et nende pensioni mingil juhul ei kärbitaks. Ka siis, kui kellelgi polnud aimu, kust raha peaks tulema.
Hunkeler muigas jälle, mõningase kibedusega. Talle meeldis tema maa. Ta pidas rahva tahet õiglaseks asjaks, kuigi rahvas ise tundus talle vahel nürimeelsena.
Ta oli veendunud, et teda ennast oleks võidud veel kasutada. Tema elukogemus ja inimesetundmine, nii arvas ta ise, olid asendamatud. Üldiselt pidas ta ennast äärmiselt tagasihoidlikuks isikuks. Nüüd märkas ta, et tal oli siiski endast üpris kõrge arvamus. Aga küllap see oli kõigi vanade krõnksude hoiak, kui neid hakati pensionile saatma.
Igatahes kavatses ta oma viimase kriminaalasja igati väärikalt lõpetada. Vaevalt nädal tagasi oli Baselis Dreispitzi mööblilaost rahakapp varastatud. Ilmselt olid kurikaelteks kaks teismelist jõnglast ringireisivast perest, kellel oli parkimiskoht Magstatt-le-Bas’s. Kaks poissi, kes varahommikul olid hulganisti lõhkeainet vastu taevast kihutanud, et rahakappi lahti muukida. St. Louisi politseijaoskonnas töötav Paul Wirz, kellega koos Hunkeler seda kriminaalasja lahendas, oletas, et rahakapp oli peidetud kuhugi piiri ligidusse. Lahti polnud poisid kappi ometi saanud, sest selleks oli vaja enamat kui vaid dünamiiti. Uurimist lõpetades olid lapsed süüdi mõistetud, aga neid polnud vangi pandud, sest vastavalt kriminaalseadusele olid nad selleks liiga noored. Niisiis tühine lugu, mis andis Hunkelerile võimaluse end rahulikult pensioniks ette valmistada.
Kummaline oli ainult asjaolu, et kaks taksojuhti märkasid Dreispitzis kuriteo hetkel Pariisi numbrimärgiga valget kaubikut, kus olevat istunud kaks araablase välimusega noormeest. Küsimusele, kuidas ööpimeduses oli võimalik nende välimust kindlaks teha, vastasid mõlemad, et nad olevat juhikabiini autolaternatega valgustanud. Üks arvas, et tegemist olevat olnud kahe marokolasega, teine oletas Alžeeria päritolu.
Pariisi numbrimärgiga valget kaubikut oli pandud tähele ka Kappelenis, mõned kilomeetrid piirist. Paul Wirz uuris välja, et kaks tuneeslast olid majast majja käinud ja pakkunud soodsalt müüa väikesi vaipu. Selles polnud midagi ebaharilikku peale tõsiasja, et nende ringirändavate kaupmeeste puhul oli enamasti tegemist musta äriga. Paul Wirz oleks nad meeleldi häbimärgistanud tõelise üldrahvaliku hädana. See polevat loomulikult poliitiliselt korrektne, nõustus Wirz, aga niisugune oli tema rahvuslik mõtteviis.
Hunkeler oli keetnud kaks muna, valanud tassidesse kohvi ja musta teed. Tee endale, kohvi Hedwigile. Ta oli kaminasse tuld teinud ja kaminasiibri nii seadnud, et soe õhk jõuaks tänu tema kütmiskunstile otse tuppa. Nüüd istus ta köögilaua taga, väljas simsil kassid päikesekiirtes, ja sõi. Kõigepealt muna, siis viil keerusaia, millele ta oli võid ja mett peale määrinud.
Uks läks lahti, Hedwig astus sisse, seljas sinine hommikumantel. Ta istus ja toksis muna, mille mees oli ta ette pannud. Naine vaatas talle otsa.
„Ah nii,” ütles ta, „sa ei kannata seda enam välja.”
„Mida ma välja ei kannata?”
Naine kooris hoolega muna, raputas peale soola ja pipart.
„Logelemist. Sa peaksid end sellega pikkamööda harjutama.”
„Ma teen juba edusamme,” ütles mees. „Ma konutan kogu hommiku ja pärastlõuna büroos, lahendan ristsõnu ja loen netilehti. Ma tean ajalehtede päevasündmusi juba kõigist paremini. Ma sõitsin eile keskpäeval siia, et puid lõhkuda. Aga tead? Ma suren igavusest.”
Hedwig hammustas tüki keerusaia, kallas piima kohvile ja jõi. Ta tegi seda aeglaste, uniste liigutustega.
„Mul hakkab õudne,” ütles ta, „kui ma mõtlen sinu pensionile saatmisele.”
„Saan sellest hästi aru, minul samuti. Aga mida ma pean siis tegema?”
„Miks sa ei võiks lahti lasta?”
„Millest ma peaksin lahti laskma?” möirgas mees. „Oma elust? Või sinust?”
Ta tõusis niisuguse hooga, et mõlemad kassid hüppasid alla murule. Ta virutas köögiukse enda järel kinni, läks küüni ja lülitas sisse mootorsae. Selleks oli küll liiga vara, ta oleks pidanud missa alguseni ootama. Aga tal oli ükskõik. Nad võisid sinna kohta sõita, kõik need taevaisa poole hädaldajad, kes kirikupingil põlvitasid ja laulsid. Kogu külas ei uskunud enam ükski inimene Kristuse ülestõusmisse, selles oli ta veendunud. Mitte ükski!
Ta läks kuusetüve kallale, mille torm oli kümne aasta eest maha murdnud. Ta nägi, kuidas saetera läbi tüve tungis, puupuru eemale lendas, ta tundis vaigu lõhna. Ilus, hea töö. Ta täidab kogu küüni puudega, laob nad kunstipäraselt riita. Võibolla teeb ta välja pähklipuu alla veel ühe siilikujulise puuriida, nagu seda varem tehti. Ja nimelt nii, et kõik halud oleksid veidi allapoole kaldu ja võimaldaksid vihmapiiskadel hästi minema voolata.
Kui kuusetüvi oli käepärasteks halgudeks saetud, oli ta uuesti rahunenud. See algas tõesti hästi, et ta juba praegu, olles veel ametis ja auväärt, läks endast välja nagu viimane koleerik.
Ta nägi Hedwigit lähenemas. Naisel oli käes mehe mobiil. Mees lülitas mootorsae välja.
„Mul on kahju,” ütles mees. „See ei tohiks enam korduda.”
„Ma saan sinust tõesti aru. Aga vala oma viha parem välja puudele, mitte minule. See on, muide, Lüdi.”
Naine andis talle telefoni.
„Jah,” vastas mees, „mis siis pühal pühapäeval lahti on?”
Ta kuulis vaikset itsitamist. Nii oli kord Lüdiga. Ta ei pannud seda ise tähele, et ta pidevalt itsitas.
„Mida sa teed?”
„Saen puid. Külmade ja üksildaste ööde jaoks, mis mind ees ootavad. Mis uudist?”
„Täna pärastlõunal on Waaghofis raport. Kell 16. Sa pead ka tulema, nii arvas Suter.”
„Miks? Ütle talle, et ma olen finišini jõudnute võrdkuju, ta võiks mind ometi kord rahule jätta.”
Aga Lüdi ei lasknud end eksitada.
„Sa tead ju paatmaja Antigone,” ütles ta, „sul oli kahe aasta eest sellega tegemist.”
„Jah, see kuulub Bernhard Vetterile. Ta elab seal, kuigi õigupoolest ei tohiks. Igatahes mitte Šveitsi territooriumil. Me oleme silmad kinni pigistanud, sest ta on Baselisse sisse registreeritud, St. Alban-Rheinwegil. Ja kuna ta on teatridirektor. Eks teatridirektor tohib endale kõike lubada.”
„Paat leiti reede hommikul Märkti paisu juures üpris lõhutuna. Kajutis põles veel tuli. Mitte kedagi polnud pardal. Bernhard Vetter on jäljetult kadunud. Sellest teatas Christian Rotzinger.”
Hunkeler toetus saepukile ja mõtles järele.
„Mida see peaks küll tähendama?” küsis ta. „Niipalju kui mina tean, on Vetter viimastel aastatel ainult vee peal ööbinud, sest ta ei suuda kindlal maapinnal enam uinuda. Tänu traumale, mille ta sai juba poisikesena Dortmundi pommitamise ajal.”
„Täpselt õige,” ütles Lüdi.
„Sel juhul on vesi ometi tema element. Ta ei kuku lihtsalt üle parda ega upu.”
„Ka see on õige.”
„Kus ta võib siis olla?”
„Ta on rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud. Seni pole midagi teatatud.”
„Kes seda uurimist juhib?”
„Madörin.”
„Miks mitte mina?”
„Seda sa ometi tead. Võibolla kestab uurimine kauem kui kuus nädalat.”
Ah nii, jah. Selle oli Hunkeler peaaegu unustanud.
„Olgu,” ütles ta, „ma tulen kohale.”
Ta sõitis mööda Hohe maanteed Baseli suunas. Sõidutee oli tühi, Alsace’i elanikud istusid ilmselt pühapäevapraade nautides pikkade, söögi all lookas laudade taga, toidud alates Grand-mére’st kuni Petit-fils’ini. Aprillipäike kuldas lagedat maastikku veidi liiga eredalt, nagu Hunkelerile tundus. Üks märk sellest, et ilm oli varsti muutumas.
Ta sõitis lamedast ja pikast mäenõlvast alla. Mööda kiduraks jäänud õunapuudest, mis seisid siin vaid seepärast, et omanikud olid liiga laisad neid maha raiuma. Mööda tohututest põldudest, kuhu maisi oli külvatud. Piimandus polnud juba ammu enam tulutoov, talupojad harisid maad keemiatööstuse jaoks.
Vasakul sirutus ülespoole Vorgeseni mäestik, Grand Ballon oli veel lumega kaetud. Rohkem vasakul tume Jura. Vastas idapool Schwarzwald, ka Belcheni tipp valendas. All tasandikul lennujaam EuroAirport. Selle kõrval keemiatööstuse kõrghooned, edasi paremal Baseli vanalinn.
Veidi enne keskpäeva parkis ta auto Mittlere tänaval oma korteri ees. Ta kõndis paar meetrit kuni Sommerecki kõrtsini. Püsikundede laua taga istus Edi, tema ees oli klaas tomatimahlaga.
„Miks sa ei istu väljas aias?” küsis Hunkeler. „Päike soojendaks sind.”
„Mitte siin, mitte aprillis. Alles maikuus.”
„Kus su kliendid on?”
„Missugused kliendid? Sina oled mu ainus klient.”
„Mida tähendab su tomatimahl?”
„See tähendab minu elushoidmist. Ma küll ütlesin arstile, et ma ei sure ülekaalulisusse, vaid nälga.”
Edi kaalus 140 kilogrammi.
„Mul on siin veel Ferrette metsseapasteeti,” ütles ta, „delikatess saia ja marineeritud sibulatega.”
„Too lagedale.”
Edi kadus kööki. Hunkeler lehitses kahte pühapäevalehte, mis lebasid laual. Mõlemates oli suureks teemaks lõhutud Antigone, Zürichi bulvarilehes kogunisti esimesel leheküljel. „Ma kuulsin raksatust”, nii teatas pealkiri. Tiitli all oli näha vees seisvat meest, kelle nimi oli Willy Dreier ja kes oli Stauwehri kõrtsipidaja. Loo oli kirjutanud paks Hauser, kes elas Hunkeleri lähedal Colmari tänaval. Oli selge, et ta tahtis Antigone avariid suureks puhuda. Kas Vetteril oli vaenlasi, küsis ajakirjanik, kes tahtsid ta elu kallale kippuda? Kas ta kadus tänu halastamatult järeleandmatule tööviisile, millega ta soovis lõhkuda iganenud haridusteatri korbatanud struktuure, mis püüdsid kujutada laval fašismilaadse politseiaparaadi poolt allasurutud ja läbinisti ökonomiseeriud ühiskonna vastuolusid ja pingeid? Ja kes olid kurjategijad? Peidavad nad end maskide taha ah-kui-kunstihuvilised Baseli miljardärid, kuigi ise mürgitavad samal ajal keemiatööstusega poolt maailma, vaadatagu vaid Sevesod ja Schweizerhalli?
Need laused jahmatasid Hunkeleri. Ta teadis küll, et Hauser oli tulnud Baselisse Luzerni tagamaalt ega olnud siin kunagi päris omaks saanud. Aga miks oli Zürichi toimetus neile vihatiraadidele õnnistuse kaasa andnud? Polnud ju veel sugugi teada, kas Vetter oli tapetud. Või teadis Hauser rohkem?
Kust ta oli üldse võtnud need terminid? Fašismilaadne ja läbinisti ökonomiseeritud? Vastuolud ja pinged? Kas ta oli vasakpoolseid sotsiolooge lugenud? Seda Hunkeler ei uskunud. Võibolla aitas teda keegi pealekaebaja, kes oli teatrižargoonis hästi kodus.
Igatahes oli selge, et bulvarileht tahtis Vetteri kadumist kuumaks teemaks muuta. Ajalehe läbimüük vähenes. Järelikult ei tulnud kahjuks, kui jälle kord naaberlinna Baseli asjadesse sekkuti. See tähendas, et Madörini juhitavale erikomisjonile hakatakse avaldama ebanormaalselt suurt survet.
Hunkeler muigas. Õnneks polnud mitte tema selle kriminaalasja juht. Ta võis end pühendada mootorsaele ja küttepuudele.
Edi tuli köögist pasteediga, mille ta oli asetanud savivaagnale, ja pudeli Rieslingiga jäätoobris.
„Mulle ainult vett,” ütles Hunkeler, „muidu ma jään kohe magama.”
„Mis sellest? Sa oled ju varsti pensionil, sa võidki kogu pärastlõuna maha magada.”
Edi tõi pudeli vett.
„Kas sa lugesid?” uuris ta. „Kui sa minult küsid, siis on ta Reini jõe põhjas.” Ta torkas lusika pasteeti, murdis endale krõbistades tüki saia.
„Miks seal?” küsis Hunkeler. „Võibolla ta lihtsalt tüdines teatrist ja lebab nüüd mõne lõunamere palmirannal.”
Pasteet näis suurepäraselt maitsevat. Mitte keegi ei söönud nii ohjeldamatu isuga kui Edi. Ka Hunkeler torkas lusika hõrgutisse.
„Miks nii kaugel? Ta teenib küll ebanormaalselt palju raha. Täielik subventsioon. Just meie, maksumaksjate poolt. Aga miks ta peaks jalga laskma? Ka minul läheks hästi, kui mul oleks subventsioon.”
„Ma lugesin kord,” ütles Hunkeler, „et teater olevat moraalne asutus. Sina seda pole.”
„Mida ma ei ole?”
„Moraalne asutus.”
„Kas sa tahad sellega väita, et ma olen ebamoraalne asutus?” Edi lõug läikis rasvaselt, vaagen oli juba peaaegu pooltühi. „Hea keeduoskus on ka moraalne. Pole midagi moraalsemat kui hea söök. Hea söök tõstab tohutult moraali. Miks peab riik neid lobisejaid toetama ja mitte meid, kokki? Miks paigutab Basel teatritempli keset linna ja mitte toidutempli? Inimesed peaksid sellest märksa rohkem lugu.” Ta õngitses viimase raasu metsseapasteeti lusikale. „Millal sa viimane kord teatris käisid?”
„Ma ei tea,” vastas Hunkeler. „Võibolla kümme aastat tagasi. Või ka kakskümmend.”
„Näed siis? Sa oled ometi haritud mees. Kes peaks siis veel teatris käima kui mitte sina?”
*
Waaghofi raporti ajal oli kohal tavaline meeskond: Madörin, Haller, Lüdi ja Hunkeler. Tehnilisest kriminaalteenistusest osales de Ville. Lörrachi maakonnapolitseist Rotzinger, St. Louisi sandarmeeriast Wirz. Riigiprokurör Suter, helesinises flanellis ja rohurohelise lipsuga, juhtis koosolekut. Ta mõjus üpris närvilisena. Ta osutas ajalehtedele, mis tema ees laual lebasid.
„Need siin, mu härrad,” ütles ta, „on ajalehed Saksamaalt. Münchenist, Frankfurdist, Hamburgist ja Berliinist. Rääkimata veel Zürichi pühapäevalehest. Kõik need ajalehed pasundavad suurelt meie austatud teatridirektori Bernhard Vetteri kadumisest. Ja kõikjal viidatakse, et see võis olla vägivaldne kadumine. Justkui meil poleks siin vanas humanistide linnas midagi paremat teha, kui kohalikke intendante maha tappa. See on hiigelskandaal. Meil pole midagi selle vastu, kui Basel jõuab rahvusvahelistele esilehekülgedele. Aga palun mitte halvamaiguliste laimamiste, vaid kultuursete kõrgsaavutuste abil nagu Art Basel või Beyeleri muuseum. Meie imidž on juba praeguse kohutavalt kahjustatud. Tuleb võimalikult ruttu vastumeetmed kasutusele võtta ja Vetter üles leida. See pole tavaline kadumisjuhtum, mu härrad. Seekord on mängus meie kodulinna au. Ma palun teid kõiki täie hooga tööle asuda ja mitte enne rahuneda, kui me oleme selle inetu arusaamatuse maa pealt minema pühkinud.”
Siin ta kõne katkes, ta näis väga kurb olevat. Ta polnud mitte üksnes ilukõneleja, ta oli ka veendunud Baseli patrioot.
Kuna polevat selge, jätkas ta, missuguse riigi territooriumil Vetter täpselt kadunuks jäi ja missuguses naaberriigis ta praegu viibib, kas Šveitsis, Saksamaal või Prantsusmaal, siis peab kriminaaluurimine tegema kolmekordset rahvusvahelist koostööd. Paatmaja on leitud kindla peale Saksa riigi territooriumilt. Seepärast tervitavat ta kolleeg Rotzingeri. Aga olevat võimalik, et Vetter läks maha hoopis Prantsusmaal, seetõttu viibivat koosolekul kolleeg Witz. Selge olevat ka, et Vetter elab Baselis, seepärast juhtivat uurimist Baseli kriminaalpolitsei. Ta soovivat kõigile head koostööd.
Seejärel võttis sõna Madörin. Ta võttis kokku, mis seni teada oli.
Viimasel esmaspäeval, 20. aprillil, toimunud linnateatri suures saalis Sophoklese „Kuningas Oidipuse” esietendus. See viinud mässutaolise publikuprotestini. Mitte näidendi pärast, mis kuulub teatavasti maailmakirjanduse hulka, vaid lavastuse tõttu, mida Madörini arvates võis iseloomustada kui aluspesuteatrit. Olevat olnud kuulda vahelehüüdeid nagu „Missugune nõmedus! Lõpetage see sigadus ometi kord ära!” Pärast pooleteisetunnilist kannatlikku vastupidamist otsustanud enamus pealtvaatajatest põlgushüüete ja vilede saatel teatrist lahkuda. Nad valgunud naabruses asuvasse kunstihoone restorani ja oodanud seal, kas lavastaja ilmub välja, nagu pärast esietendusi ikka tavaks oli. Kui Berliinist pärit noormees Stephan Hulsch sisse astunud, alanud möll uue hooga. Mitmed Baseli suurkodanluse vanemad daamid ja härrad olid lavastaja poole suundunud ilmse kavatsusega talle kallale minna, nagu ta olevat usaldusväärsetelt pealtnägijatelt kuulnud. Üks eriti raevunud daam, nimega Sarasin, olevat mehel granaatsõrmusega kaks hammast sisse löönud. Naist olevat püüdnud ühiste jõududega tagasi hoida kunstihoone peremees Peter Wyss, Oidipuse kehastaja Oswald Gemperle ja Bernhard Vetter, kes olid kõik koos Hulschiga restorani sisenenud. Lavastaja põgenenud. Bernhard Vetter saanud kerge kollapsi ja vajanud tungivalt topeltkonjakit.
Niisugune olevat olnud eellugu, mis olevat ilmselt kõigile juba teada, sest teatriskandaal äratas lähemal ja kaugemal suurt tähelepanu.
Kolm päeva hiljem, 23. aprillil, neljapäeval, olevat Vetter pidanud väikesel laval ettekande Hölderlini Oidipuse-tõlkest, millel nende lavastus põhinevat. Ta olevat selgitanud tõlke sünnilugu ja olevat ka ette lugenud. Üritus olevat olnud publikurohke ja kulgenud rahulikult. Vetter olevat õhtu jätkuks kõrtsis istunud ning läinud pärast seda koos sõprade ja tuttavatega oma paati, mis olevat St. Alban-Rheinwegil otsad kinnitanud. Ta olevat olnud heas tujus, sest tal olevat järjekordselt õnnestunud, nagu ta ise ütles, Baseli konservatiivset esietenduse publikut enesest välja viia ja ärritada kuni tõelise lööminguni. Ta olevat olnud kergelt purjus, aga veel täie mõistuse juures. Pool kaks külalised lahkunud. Mõned vaadanud pealt, kuidas paat liikuma hakanud ja kadunud Keskmise silla suunas.
See olevat kõik, lõpetas Madörin, mida praeguseni teatakse. Paljugi olevat võimalik, kuid veel liiga vara kindlaid oletusi teha. Ei tohtivat jätta tähelepanuta ka varianti, et Vetteril oli Baselist lõplikult kõrini ja ta lasi lihtsalt jalga. Vägivaldset kadumist ei võivat aga mingil juhul kõrvale jätta. Ta paluvat nüüd kolleeg Rotzingeri oma uurimustulemustest teada anda.
Rotzinger võttis asja lühidalt kokku. Nad olevat paatmaja nii hästi läbi otsinud, kui see oli lühikese ajaga võimalik. Paisu juures olevat veesõiduk kõvasti kannatada saanud. Sellegipoolest olid alles kõik hiljutise peo jäljed, ilmselt üheksa osavõtjaga. Kolm tühja Chateau Margaux pudelit, kaks tühja mineraalveepudelit.
Tähelepanuväärsed olevat olnud mõned väiksed vereplekid teki vasakul küljel, aga need võisid olla ka varasemast ajast. Kas Vetter sel ööl oma voodis magas, polevat suudetud kindlaks teha. Igal juhul oli ase ülestegemata.
Ühe nahkmapi vahelt olevat nad leidnud ettekande Hölderlini tõlke kohta. Silmatorkav oli veel asjaolu, et ahtri köis, millega paati kinnitati, oli ilmselt hiljaaegu läbi lõigatud.
Kokkuvõtvalt: paadi sisemus olevat mõjunud üpris spartalikult. Omanik olevat lausa mungaelu elanud. PC-d ei olevat nad leidnud. Pardal polevat olnud peaaegu üldse isiklikke asju peale raamatute ja mõnede fotode, kõigil oli üks ja sama naine.
Ta asetas ühe foto lauale.
„See on Judith Keller,” ütles Hunkeler.
„Kus teie seda teate?” küsis Suter.
„Ma tundsin teda. Aastate eest, kui ta oli Karteri komöödiateatris. Ta mängis seal noort armukest ja tegi pärast seda Vetteri juhitud Müncheni teatritrupis karjääri. Niipalju kui mina tean, sai naine temaga tütre. Ma olen kuulnud, et ta olevat teatrist lahkunud ja elavat Alsace’is, Helfrantzkirchis.”
„Üks hetk,” ütles Lüdi ja kummardus arvuti kohale. „Õige, Rue du Général de Gaulle 16.”
Suter sügas mõtlikult kaela.
„Kas te tunnete naist teatriajast?”
„Jah, varasemast ajast,” ütles Hunkeler, „aga enam mitte. Juba aastakümneid mitte.”
„Kui ma õigesti mäletan,” ütles Suter, „siis seisab teie eluloos kirjas, et te töötasite samuti komöödiateatris.”
„See oli nelikümmend aastat tagasi.”
„Me peame ülesanded ära jagama. Kuidas oleks, kui teie teatris ringi vaataksite?”
Ta uuris Madörinit, kes oli pilgu lauaplaadile langetanud.
„Mida teie sellest arvate, vahtmeister Madörin?”
„Mina juhin uurimist,” ütles mees, „mitte keegi teine. Kolleeg Hunkeler lahkub meie hulgast kuue nädala pärast. Ja mis siis?”
„Ma palun teid, mu härrad,” ütles Suter, „me ei saa nii kaua viivitada. Ma ootan loomulikult ikka veel Vetteri kõnet. Aga kui ta endast teada ei anna, siis peame me ta üles leidma. Võimalikult ruttu. Ma palun teid meie linna huvides oma isiklikud huvid mängust välja jätta.”
„Minugipärast,” vastas Madörin. „Aga kogu infovahetus peab käima minu kaudu. Ja ma palun endale erilisi volitusi.”
Hunkeler läks läbi Steineni eeslinna Barfüsseri platsi suunas. Kell oli veidi kuus läbi. Tänavakohvikud olid täis noori inimesi. Palju paljast ihu, kuigi oli juba üpris jahe. Neli hipit, kelle ninasõõrmetesse ja silmakulmudesse oli torgatud kaunistavaid rõngaid. Nägudel palju igavust, pilkudes põletavat kirge.
Hunkeler ei tundnud end sellel tänaval kuigi hästi. Talle näis, nagu ta oleks igivana mees, kes on iseendast kauem elanud. Ta ei teadnud, kuhu pilku pöörata.
Endise komöödiateatri ees jäi ta seisma. Alumisel korrusel oli kohvik alles, aga külastajad oli hoopis teistsugused. Kõik puha noored lõunamaise välimusega nolgid, ilmselt Balkanilt. Nad olid ilmselt ammu märganud vana meest, kes väljas tänaval seisis ja sisse vaatas, sest nad olid nobedad ümbrust jälgima, kuigi keegi ei vaadanud üles.
Hunkeler tajus, et lokaalist õhkus tema poole kasvavat pinget, mis haaras kogu ta keha. Ta teadis, mida see tähendas. Noorukid oli temas politseiniku ära tundnud. Ta aimas ka ette, et see pinge suureneb kuni keskööni, aeglaselt ja kindlalt. Kuni see ühel ööl pääseb valla rusikahoopides ja noalöökides. Ja siis ei saaks tööd ainult noorte advokaadid, vaid ka noorsooga tegelevad psühholoogid, kes jutlustaksid järjekordselt getostruktuuridest, kus arenevat vägivald.
Ta astus passaaži, mis varem viis teatrikassani. Vitriinides, kus varem olid olnud esietenduste staarid, pakuti nüüd teksapükse ja trükipiltidega särke, sealhulgas ka tiigrite, musklimeeste ja Che Guevaraga, kes Hunkeleri imestuseks ikka veel moes oli – see kitšilik vennike, Tarzani välimuse ja Jeesuse pilguga.
Tol ammusel ajal, kui ta oma ülikooliõpingud katkestas, oli ta püüdnud siin jalga ukse vahele saada. Algul lavatöölisena, siis lavastaja assistendi ja kavalehtede autorina. Paar korda oli ta isegi statistina lavale pääsenud. Karteri komöödiateatris oli kõvasti tööd tehtud. Mitte keegi ei arutlenud korraldustest kinnipidamise üle, selleks polnud lihtsalt aega. Proove tehti nädal aega, seejärel avanes eesriie esietenduseks. Mängukavva võeti seda, millest loodeti publikut huvituvat. Paremat sorti komöödiaid. Draamateatrites tuntuks saanud klassikuid. Aga mängiti ka Brechti ja seda ajal, kui kirjanik polnud lausa keelatud, aga ikkagi veel põlu all, sest Brecht oli kommunist.
Karter püüdis publikut teatrisse meelitada. Ta tegi seda samade teatrivahenditega, mida juba Shakespeare, Molière ja Goldoni olid kasutanud: heade autorite, valguse ja varju, puudri ja grimmi, ilusate naiste ja andekusega, aga ka suure hulga rutiiniga. Ta ei saanud peaaegu üldse mingeid rahalisi toetusi ja seda pidi korvama täissaal. Igal õhtul pärast etendust tõttas ta kassasse ja soovis teada piletite läbimüüki. Ta oli olnud suurepärane intendant, saavutades peaaegu võimatuid tulemusi tänu oma intelligentsile, sarmile ja kavalusele, mis oli teatrikavalus.
Hunkeler oli tol ajal palju Brechti lugenud. Ta oli sellelt kirjanikult õppinud, et teatri mõte ja eesmärk on meelelahutus. Kõigepealt meelelahutus ja alles siis tegelikkuse tunnetamine. Või ka teisiti öelduna: tunnetus meelelahutuse kaudu. Sest mitte miski polnud meelelahutuslikum kui niisugune äratundmine.
Hunkeler astus lokaali ja tellis kohvi. Ruumis muutus vaikseks, kui ta sisse astus. Seda pani ta kohe tähele. Oli kuulda ainult valjuhääldist kõlavat naisehäält, kes esitas türgi kõlavarjundiga laulu.
Kas tal oli tõepoolest juba sedavõrd politseiniku nägu? Niisuguse korrahoidja, kes riiklikku võimumonopoli töökorras hoiab? Ametniku, kes noorte probleeme püüab lahendada käeraudadega?
Ta ise ei pidanud ennast selliseks. Kuigi ta teadis, et ta kuulus korrahoidjate hulka. Salamisi pidas ta ennast pigem anarhistiks. Igal juhul oli ta varem, nooruses, selles kindel olnud. Ta oli armastanud korratust, minnalaskimist, silmapilgu spontaansust. Kõike seda, mis tõotas uut, enneolematut.
Just seepärast olin ma tookord teatrisse armunud, mõtles mees. Ta oli armunud sellesse lavahetkesse, kui publiku ja näitlejate vahel midagi juhtuma hakkas. Armunud maagilisse silmapilku, kui argine tegelikkus kaugenes ja haihtus. Hetkesse, kui publik uskus nägevalt kõrgel laval iseennast. Oma isiklikku armastust, isiklikku hirmu ja isiklikku viha.
