Читать книгу Hunkeleri saladus - Hansjörg Schneider - Страница 4

Peter Hunkeler, endine Baseli kriminaalpolitsei komissar, nüüd pensionil, ärkas ega saanud aru, kus ta viibib.

Ta avas silmad ja nägi, et väljas on hele päev. Tema kohal oli valge toalagi, kust tolgendas alla midagi nupuga käepideme taolist. Õhk lõhnas kummaliselt. Igatahes mitte nii nagu tema vanas Alsace’i talus, kus oli alati tunda rohu ja niiske maa lõhna. Ka mitte nii nagu tema Baseli korteris, kus lõhnas tema enda, Hunkeleri järele. Siinne õhk näis olevat kliiniliselt puhas.

Ta oli rahulik, lõdvestunud ja valudeta, ta lamas selili. Seda pani ta tähele, sest tavaliselt magas ta külili, embrüoasendis. Ta vaatas uuesti üles, käepideme poole, mis sealt alla rippus. Kust see oli äkki sinna saanud, kes oli selle sinna üles kinnitanud? See ei kõlkunud siiski alla mitte laest, nagu talle algul oli tundunud, vaid ühelt metalltorult, mis ulatus üle voodi. Punn selle peal oli kellahelistamise nupp.

Nüüd taipas Hunkeler, kus ta viibis. Haiglas, palativoodis. Täna varahommikul oli teda opereeritud.

Ta kompas ettevaatlikult oma rinda ja kõhtu. Seal all, jalgade vahel, lebas midagi, mis õigupoolest sinna ei kuulunud. Ja nüüd tuli talle täpselt meelde. Ta oli eile õhtupoolikul, 7. märtsil, Baseli Merian-Iselini haigemajja tulnud. Täna hommikul kella seitsme paiku oli teda süstitud, nii et ta vajus sügavasse unne. Ta oli seda ise soovinud, sest ta ei tahtnud operatsiooni ettevalmistusi jälgida.

Kell üheksa oli ta ärganud. Tema sõbratar Hedwig oli kohal ja hoidis ta kätt. Kõik olevat hästi, sosistas naine. Medõde olevat talle selgitanud, et lõikus olevat kestnud vaid napilt pool tundi. Mitte mingit vähki, kõik olevat korras. Seejärel toodi ta ilmselt üle uude palatisse, aga sellest ei mäletanud ta enam midagi, sest oli pärast rõõmusõnumit kohe uuesti magama jäänud.

„Teil on kateeter,” kuulis ta ometi ühte mehehäält lausuvat. „Mitte midagi hullu, sellega harjub. Igal juhul peaksite te end praegu hästi ja valutult tundma, te olete ju valuvaigisteid täis, kas pole õige?”

„Läheb päris hästi,” ütles Hunkeler ja ehmus oma häälekõlast. See tundus väga nõrga ja kähedana: „Mu kõht lõigati lahti. Ja teie väidate, et ma peaksin ennast hästi tundma? Kas te teate, mida ma tavaliselt ette võtaksin niisuguse tüübiga, kes mulle lõikeriista kehasse surub?”

„Tüübi all te peate ilmselt silmas doktor Fahedini,” jätkas tundmatu hääl. „Tal on rahvusvaheline kuulsus. Te peaksite tänulik olema, et just tema teid opereeris, mitte mingi soperdaja.”

„Ma virutaksin talle rusikaga näkku. Missugune neetud jultumus! Ta tuleb mulle kallale sel ajal, kui ma magan. Inimväärikus ja puutumatus peaks olema tagatud. See on kirjas inimõigustes. Kas need selles haiglas ei kehti?”

Ta tundis kõhus mingit kauget valu, mis näis lähemale tulevat.

„Nii on hästi, lärmake end välja. Vähemalt proovige seda teha. See äratab teid uuesti ellu. Muide, ei vasta tõele, et ta lõikas teie kõhu lahti. Ta opereeris teid läbi kusiti. Te olete õnneseen.”

Hunkeler vaatas vasakule, kust hääl kostis. Ta nägi kõrvalvoodi serval istumas meest, kiilaspäist ja sisselangenud põskedega.

„Kust te seda kõike teate? Kes te üldse olete?”

„Doktor Stephan Fankhauser, kui te lubate mul end tutvustada. Ja teie olete komissar Peter Hunkeler. Ma uurisin seda medõe käest. Ta jutustas mulle ka teie operatsioonist. Ma võin teid vaid õnnitleda.”

„Te ajate mind närvi,” ütles Hunkeler. „Jääge ometi kord vait.”

„See kahjuks ei õnnestu. Ma ei suuda vaikida, ma pean rääkima. Muidu ma kõngen. Ma elan nüüd vaid kõneldes. Ainult sõnad aitavad aega surnuks lüüa.”

Oli kuulda kähisevat naeru.

„Need on laused, mida ma jõuan veel välja öelda. Need kõlavad hästi, kas pole tõsi? Kuigi see on mõttetus, mida ma räägin. Saate te minust aru?”

„Ei saa.”

„Aga te olete ometi haritud inimene. Te olete ülikoolis õppinud.”

„Kust te seda teate?”

Mees näitas sülearvutile, mis oli ta kõrval voodis.

„Siin on see kõik kirjas. Te tundute olevat huvitav inimene. Meie kaks peaksime teineteisega vestlema.”

„Üldsegi mitte. Ma pole midagi rohkemat kui vaene õnnetu. Kas te siis ei näe seda?”

„See on vaid operatsioonijärgne vapustus. Sulgege silmad ja lõdvestuge.”

Hunkeler sulges silmad ja püüdis rahulikult hingata. Stephan Fankhauser, seda nime ta ju teadis.

„68ndate aastate punane Steff,” meenutas ta. „Üliõpilasliikumise üks suuremaid tülinorijaid. Tookord olid teil juuksed õlgadeni.”

„Õigus. Ja edasi?”

„Siis sai teist vasakpoolse advokaadibüroo töötaja. Hiljem Baseli rahvahoiukassa direktor. Läbi ja lõhki kodanlik elutee. Ja väikekodanlik. Te peaksite seda häbenema.”

„Nii ongi õige. Solvake mind, kui see teeb teile head.”

„See ei tee mulle head,” möirgas Hunkeler. Ta ehmus, sest kauge valu meenutas taas oma olemasolu. Ta otsustas, et ei kisenda rohkem.

„Ja teie ise, komissar Hunkeler? Kas te polnud mitte Baseli Vasakpoolse Üliõpilasliidu liige, lühendina: VAST? Kuidas seda kokku panna teie hilisema tegevusega Baseli kriminaalpolitseis, mida me tookord pidasime suurkodanliku kapitali käepikenduseks? Kas polnud see vastuolu, mille all teie kannatama pidite?”

„Ah, mis te nüüd, ma olin vaid toetaja.”

„Niisiis liberaalne hädavares, kes ei soovinud oma käsi määrida.”

„Jaburus. Ma polnud mingi kapitali käepikendus, vaid mees, kes pidi ise endale leiba teenima. Mul oli perekond. Ja ma töötasin nii hästi, kui suutsin.”

„Ja teenisite välja hea pensioni, kas pole tõsi?”

Nüüd mõtles Hunkeler pingsalt järele. See oli hea, see juhtis ta mõtted neetud haiglavoodilt kõrvale.

„Ja teie? Mis saatan teid taga ajas? Te võtsite ju lahke suure­meelsusega vastu välismaal maksude eest kõrvalehoidjate raha?”

„Mida te nüüd silmas peate? Meie ringkondades ei aja kedagi saatan taga, vaid minnakse hoopis tänu suurtele teenetele suursuguste auavalduste saatel väärikalt pensionile.”

„Mina olen kuulnud midagi muud.”

„Sest te lävite halva seltskonnaga. Õigupoolest peaks suhtlema ainult parimast parima seltskonnaga. See tähendab, rikaste seltskonnaga. Maailm ju ei muutu, isegi mitte läbi revolutsioonide. Mul läks palju aega, kuni ma sellest aru sain. Ja siis hakkasingi ma vastavalt tegutsema.”

„Ma olen kuulnud, et te saite vahekasu mitmeid miljoneid. Teatud liiki vaikimistasu. Sellega võite te endale kuni elupäevade lõpuni kõikvõimalikku luksust lubada.”

„Kui neid elupäevi vaid palju ees oleks. Te ju näete, et ei ole.”

„Õige. Meie dispuut on puhtalt spekulatiivne. Ja seepärast ma meie jutu lõpetangi.”

Hunkeler sulges silmad. Aga naaber ei jätnud järele.

„Palun ärge lõpetage! Vähemalt kuulake mind ära.”

„Miks te ei palunud endale eraldi palatit? Te oleksite võinud seda ju lubada.”

„Ma olin omaette palatis. Ma oleksin seal üksindusest peaaegu surnud. Teid, härra komissar Hunkeler, saatis minu juurde taevas.”

Hunkeler kattis kõrvad kinni. See ei aidanud, Fankhauseril oli liiga kõlav hääl.

„Mul on seljataga neli alakeha operatsiooni. Viies pole enam võimalik. Järelikult vohab vähk edasi kasvada. Pealegi meeletu kiirusega. Lisaks sellele on mul diabeet. Mulle süstitakse kaks korda päevas insuliini. Ma ootan surma.”

„Seda teeme me ju kõik.”

„Asi sõltub sellest, kuidas oodatakse. Filosoofiliselt vaadates pole elu mitte midagi muud kui ettevalmistus surmaks. Seda ütles juba Montaigne.”

„Pole õige. Montaigne ütles hoopis, et filosofeerimine valmistab surmaks ette. Mitte elu.”

„Imetore, suurepärane,” ütles naaber. „Ma teadsin, et teiega saab vaielda. Me kõik kanname endas surma. Ka teie, härra komissar. Võibolla te surete isegi enne mind.”

„See muidugi rõõmustaks teid, kas pole?”

„Ei, vastupidi. Mul pole kedagi peale mu poja. Ta külastas mind vaid korra. Seejärel helistas ja ütles, et ta ei tule rohkem, ta ei taluvat haigla õhkkonda.”

„Sellest ma saan väga hästi aru. Mina ei talu seda samuti.”

„Tehke nii nagu mina. Ma olen morfiini täis.”

„Jätke nüüd lõppude lõpuks see virisemine,” käratas Hunkeler, „laske ometi rahus olla!”

Öösel lamas Hunkeler unetuna. Mingi valge helk võbises tekil, rahulikult, peaaegu muinasjutuliselt. Ilmselt sadas väljas lund.

Ta tundis end ebatõelisena, eraldatuna mingisse kummalisse valutusse ajatusse, mis muutis ta peaaegu rõõmsaks. Ta kuulis, kuidas kusagil lähedal lõi tornikell kesköötundi, kaksteist tugevat, täpset lööki. Ta kuulis naabrit kõrval nohisemas.

„Miks mul üldse valusid pole?” küsis ta.

„Jumal tänatud, te olete veel elus,” ütles Fankhauser. „Te siiski kuulate mind.”

„Ei, ma ei kuula teid. Ma küsin endalt, mida ma siin õigu­poolest teen.”

Hunkeler pööras end ümber, et vaadata mehe poole, kes peaaegu istukil voodil lebas.

„Kas te ei maga peaaegu kunagi?”

„Ei. Ma tiirutan mööda ringi, kogu päeva ja kogu öö. ­Ringid muutuvad üha väiksemaks. Pole mingit väljapääsu, on spiraal. Lõpuks jõuan ma keskpunkti. Iseenda juurde. See ongi siis surm. Aga veel ma tiirutan. Ja te peate mind selle tiirutamise juures sellega abistama, et te mind ära kuulate.”

„Ei,” röögatas Hunkeler ja käratamine õnnestus juba veidi paremini. „Palun säästke mind. Ma ei kannata seda tiirutamist kauem välja.”

Nüüd pööras naaber pea Hunkeleri poole, kiila ja kõhnunud kolba, millel huuled peaaegu puudusid. Ta tõstis parema käe, skeleti oma. Ta anus.

„Palun. Me olime ju kamraadid, me võitlesime koos. Parema maailma eest.”

„Kõlbab ka nii. Ma pole mingi võitlejatüüp.”

„Siiski, siiski. Te tulete ju samuti nagu minagi kehvadest oludest.”

„Kust teie seda teate?”

„Seda pannakse tähele. Me mõlemad oleme karjääri teinud.”

„Palun ärge rääkige minust. Minu elulugu kuulub mulle.”

„Millest siis häbi?”

„Mul pole häbi. Ma läksin komissariaati tööle, sest mulle meeldib inimestega suhelda.”

„Me tegime neile tookord kõvasti säru meie vasakpoolse üliõpilasliiduga, meie mõlemad. Me suutsime linna võimumehed peaaegu surnuks ehmatada. Kas te mäletate veel, kuipalju Baseli parimate ja rikkaimate perede tütreid ja poegi kaasa tegi? Selle ees oli võimulolijatel eriti suur hirm, sest neid ei saanud nad rahumeeli vaikima nüpeldada. Mõned meie koosolekud pidasime me isegi suure keemiafirma ühe omaniku aias, meil oli krael märk Viet Cong ja kotis olid suure juhi Mao kirjasõnad. Ja meid kostitas majaperemees ise oma veinikeldri parima veiniga. On teil veel meeles?”

Jah, Hunkeler mäletas seda. Aga ta ei öelnud midagi.

„Vaadake ainult ringi, kes kõik meie seast on karjääri teinud,” jätkas naaber. „Parlamendisaadikud, peatoimetajad, direktorid tööstuses ja panganduses. Ainult sõjanduses mitte, aga see on niikuinii lagunemas.”

Kuulda oli kähedat köhimist, mida püüti vaevaliselt alla suruda, sest see nõudis ilmselt liiga palju jõudu.

„Ja vaadake ka mind. Ma olen maailmarevolutsioonist kõnesid pidanud. Sellest, et kõike peaks põhjalikult muutma, eelkõige aga hüvesid õiglasemalt jaotama. Ma olen lobisenud klassiteadlikkusest, permanentsest revolutsioonist, vajadusest kasutada vägivalda ja võidelda, relv käes. Ja vaadake nüüd otsa meie kunagisele iidolile Fidel Castrole, kes tõepoolest võitles, relv käes. Kes on temast saanud? Täiesti tavaline diktaator. Aga Che Guevara on ainult seepärast tänaseni populaarne, et ta varakult suri. Ma küsin endalt, kelleks oleks muutunud Jeesus Naatsaretist, kui ta oleks vanaks saanud. Võibolla Vatikani panga pankuriks, Püha Vaimu pangas? Nad maanduvad lõpuks kõik rahahunniku otsa, need maailmaparandajad. Sest raha on ainus võim, mis tegelikult loeb. Kui ma sellest aru sain, läksingi ma panka tööle. Ma ei tahtnud ühiskonna ääremaal tööd rabada, vaid olla võimu keskpunktis. Saate te minust aru, härra komissar?”

„Jah, saan küll. Aga minu arvates peaksite te praegu rohkem oma hingeõnnistuse pärast muretsema.”

„Seda ma ometi püüangi teha. Ma selgitan valjusti iseendale, kuidas ma olen muutunud just niisuguseks inimvareks, kes teie kõrvalvoodis lebab, rõõmustades, et olen kuulaja leidnud.”

„Nii,” ütles Hunkeler. „Mul on lõplikult kõrini. Palun vabandage mind.”

Ta haaras kellanupust ja vajutas.

„Kahju,” poetas Fankhauser, „kui te mind enam ei talu, siis ma hakkan sosistama. Aga sellegipoolest on kurb, kui peab sõnatult surema.”

Uks avanes. Sisenes õbluke naisekuju valges kitlis. Peas oli tal sinine rätik.

„Palun unetabletti,” ütles Hunkeler, „ma ei kannata oma naabrit kauem välja. Mul ajavad tema pseudofilosoofilisest lobast juba kõrvad pilli.”

Naine noogutas.

Tundus, nagu oleksid ta silmad naeratanud. Olid need tumepruunid? Päris täpselt ta aru ei saanud. Naine võttis sõnatult taskust tableti ja andis mehele. Ta käsi oli kaunilt vormitud. Keskmises sõrmes oli väike teemantsõrmus. Hunkeler neelas tableti alla ja jõi vett peale. Naine noogutas, naeratas uuesti ja kadus.

„Niisiis, head ööd,” ütles Hunkeler.

Järgmisel keskpäeval tuli Hedwig. Naine tõi talle õunu, banaane ja ajalehti, mida ta soovinud oli.

„Siinset haiglalörri pole võimalik süüa,” väitis mees, „sellel pole mingit maitset.”

„Kas sa vähemalt proovisid?”

Mees raputas vastikustundega pead.

„Ei, kuidagi peab selles hullumajas oma autonoomiat säilitama. Ei tohi täielikult siia sisse sulanduda.”

Naine vaatas talle naeratades otsa.

„Sõima pealegi, see teeb sulle head. Muide, nad on sinuga rahul.”

Ta vaatas toas ringi. Ja pilk jäi pidama Fankhauseril, kes ikka veel lebas voodis, pooleldi istukil. Hunkeler nägi, kuidas ta kohkus.

„See on doktor Fankhauser,” ütles mees, „varasematel aegadel punane Steff, Baseli vasakpoolse tudengiliikumise revolutsiooniline juht, viimati rahvahoiukassa šeff. Erandkorras on ta praegu rahulik. Tavaliselt vatrab ta vahetpidamata.”

„Madam, rõõm teid näha,” ütles Fankhauser. „Meid külastavad siin daamid haruharva.”

Ta liigutas end, et kätt anda. Naine põrkus ehmunult tagasi.

„Mul on kahju, madam. Ma tean, et mu välimus ei ole enam eriti rõõmupakkuv. Ma ei kavatse teid rohkem ahistada.”

„Tõeline džentelmen,” lisas Hunkeler, „ma tunnen teda juba ülikoolist. Praegu läheb tal tõesti viletsalt.”

Vastuseks oli äge köha, õigemini kähe kraaksumine.

„Ma pean sinuga jalutama minema,” teatas Hedwig.

„Mida? Oled sa hull? Ma suudan vaevu püsti seista.”

„Medõde käskis seda teha. Niisiis tule.”

Naine tõmbas ta püsti. Mees nägi läbi akna, et väljas sadas väga tihedat ja paksu lund.

„Niisuguse lumetormiga ma küll välja ei lähe,” tõrkus mees.

„Seda ei nõua keegi. Me läheme mööda treppi kaks korrust ülespoole kohvikusse. Lase käia, pane end riidesse.”

Koridoris embas naine teda ägedalt. Ta käed värisesid.

„Mis sul viga on?” küsis mees. „Kes siin õigupoolest patsient on, mina või sina?”

„Ma olen nii ehmunud, Peter. Su naaber näeb välja nagu elus surnu. Aga ta tahtis mulle isegi kätt anda.”

Mees silitas ta juukseid.

„See pole nii hull. Ma usun, et ta sureb päris hea meelega. Aga meie kaks peame veel veidi vastu, eks ole? Tule nüüd, ma vajan tõesti kohvi.”

Üleval kohvikus istusid nad läänepoolse akna juurde. Lumesadu oli lakanud. Päikesekiired tungisid pilvedest läbi ja panid linna­katused uskumatult kirkas valguses sätendama, samuti Alsace’i esimesed kõrgendikud ja Folgensbourgi veetorni.

„Ilus,” ütles Hunkeler. „Õigupoolest tunnen ma end jälle hästi. Me võime veel täna õhtul meie maamajja sõita, kütame ahju ja joome pudeli veini.”

„Sa jääd siia,” vastas naine, „nii kauaks, kuni arst käsib.”

„Ma ei suuda naabervoodi selli enam kauem välja kannatada. Ta sülitab kogu oma mineviku endast välja ja ikka otse mulle näkku, kuigi see värk mind põrmugi ei huvita. Aga tal pole mingit halastust.”

Naine langetas pilgu. Ta kaalutles.

„Mis lahti on?” küsis mees.

„Ma pean sulle su tütre Isabelle tervitused edasi andma.”

Hunkeler ehmus. Sellega polnud ta arvestanud.

„Vaata vaid, ta soovib sulle kiiret paranemist.”

Isabelle, keda ta polnud juba aastaid näinud. Tüdruk oli temast varakult eemaldunud ja kaheksateistaastaselt lõplikult jumalaga jätnud.

„Kas see ei rõõmustagi sind?”

„Siiski. Aga ma ei taha sellest rääkida. Õigemini, ma ei suuda.”

Viimane, mida ta tüdrukust kuulnud oli, oli uudis, et ta sünnitas tütre Estelle ja kolis külakesse Vogeesides.

„See tähendab, et sa ei taha.”

„Väga võimalik, ma ei meenuta just meeleldi neid aegu.”

„Kahju.”

„Miks?”

„Sest su tütar huvitab mind.”

„Isabelle oli minu jaoks kaua lahtine haav. See kasvas alles siis kinni, kui ma sind tundma õppisin. Tõepoolest, täpselt nii see oli. Sa aitasid mind sellest üle.”

Mees tahtis naise kätt oma pihku võtta, aga siis tärkas temas umbusk.

„Mida see kõik peab tähendama? Kuidas sa ta üldse üles leidsid?”

„Ma helistasin talle ja ütlesin, et sind opereeriti.”

„Kuidas, palun? Minu seljataga?”

„Mida sa endast õige arvad? Kui sa usud, et võid oma mineviku nii lihtsalt maha matta, siis sa eksid.”

Mees vaatas talle uskumatult otsa. Aga naise otsustavuse vastu polnud tal mingit šanssi.

„Ütle mulle ausalt, kuidas asi tegelikult on? Helistad sa talle sageli? Ja mis ajast alates?”

„Sellest ajast, kui sa mulle temast jutustasid.”

„Ja kõike salaja, ilma ühtegi sõna poetamata?”

„Aga loomulikult. Kellelgi peab ometi tervet mõistust jätkuma.”

Vastu õhtut külastas teda veel Madörin, varem vahtmeistrist detektiiv, nüüd Hunkeleri järeltulija komissarina. Pärast tema pensionile minekut olid nad harva kohtunud. Hunkeler oli tema teelt kõrvale hoidnud. Talle lihtsalt ei meeldinud see tüüp, tema jändrik ja jässakas kuju, tema hundipilk, kuigi ta teadis, et mees oli võimekas kriminalist. Aga Hunkeler oli alati arvanud, et heal komissaril ei peaks olema mitte ainult terjeri visadus, vaid ka teatud portsjon inimarmastust.

Nüüd seisis ta Hunkeleri voodi kõrval, käes lillekimp. Ilm­selgelt oli tal piinlik oma endist ülemust öösärgis voodis lebamas näha.

„Kriminaalpolitsei meeskonna nimel,” ütles ta, „annan ma üle need lilled ja parimad soovid kiireks tervenemiseks.”

„Tänan.”

„Eriti kapral Lüdi ja Haller saadavad sulle terviseid.”

Madörin vaatas ringi, kuhu lillekimp panna.

„Pane need laua peale,” ütles Hunkeler. „Muide, minu arvates on lilled haiglas talumatud. Need meenutavad matuseid.”

Madörin tegi, nagu talle soovitati, kusjuures ta rahulolematult pead raputas, sest talle ei meeldinud, kui teda kamandati.

„Ja mida teeb riigiprokurör Suter?” küsis Hunkeler.

„Laseb samuti tervitada. Ma helistasin talle. Ta on praegu Kölni kongressil. Ja südamlikud tervitused ka valveputkas istuvalt proua Heldilt.”

„Tänan.”

Rohkemaks polnud Hunkeler suuteline, kuigi ta oleks meeleldi olnud veidi sõbralikum. Ta oli nimelt siiski veidi liigutatud, kui ta mõtles koosveedetud tööaastatele, kõigile neile võimuvõitlustele, kus ta enamasti oli võitjaks jäänud, kõigile edukatele uurimistele. Aga ka ebaedukatele.

„Sul on siin ilus palat,” väitis Madörin, „tõeliselt luksuslik.”

Ta vaatas ringi, umbusklikult ja külmalt, sest ta oli alati teenistuses. „Kes see on?” küsis ta, kui ta pilk peatus lõpuks toanaabril.

„Doktor Fankhauser,” ütles Hunkeler, „kunagisest vasakpoolsest tudengiliikumisest. Sa oled kindlasti temast kuulnud.”

Madörini silmakulmud pingestusid nagu alati siis, kui ta millegi üle järele mõtles.

„Ah nii, teie olete see mees. Kuidas teil läheb?”

„Tänan,” vastas Fankhauser, „eks ikka vastavalt olukorrale. Teie olete ilmselt politseist, kui ma seda oletada tohin?”

„Just nii, kriminaalpolitseist. Muide, just täna ma sain teate, et Viktor Waldmeier vahistati, kui ta püüdis USA-sse siseneda. Tema on ometi pangas teie järeltulija.”

Fankhauseri näole ilmus peen naeratus, kerge virvendus elujõust.

„Viktor, jah, ma olin kindel, et ta jääb kord oma spekulatsioonidega vahele. Aga mida te meilt õigupoolest nõuate? Kõik soovivad pankade kaudu raha teenida. Aga kui keegi teeb musta äri, siis peame meie, pankurid, oma pea pakule panema. Muide, kui te soovite mind vahistada, siis palun väga, tehke seda.”

Kähe naer, millele järgnes piinav köhahoog.

„Jäta järele,” ütles Hunkeler. „Sa ei peaks teda piinama, tal läheb niigi äärmiselt halvasti.” Aga ta lisas, väga tasa. „Kas see lugu Waldmeieriga vastab tõele?”

„Jah, New Yorgi Kennedy-nimelisel lennuväljal. Ametlikku teadet veel pole.”

„See on tõesti liig.”

„Jah, mu armas, aga vahepeal on paljugi muutunud, kui sa enam meie juures pole. Me oleme netistunud igas suunas ja igasuguste teenistustega sedavõrd, et mõnikord käib see kõik tõesti üle mõistuse. Aus ja puhas politseitöö pole enam eriti nõutud. Ole rõõmus, et sa seda kõike kaasa tegema ei pea.”

Kas see oli nüüd üleolevalt mõeldud või ausalt?

„Seda ütlesin ma, muide, ausalt. Seda võid sa uskuda. Mõnikord tunnen ma sinust ikka kõvasti puudust.”

Hunkeler oli söönud kaks banaani ja ühe õuna. Banaanid ­maitsesid suurepäraselt, õun üldsegi mitte. See oli üks sellest sordist, mis pealtnäha on nii isuäratavad nagu tuhande ühe öö muinasjutust, punapõselised, hõrgult kollakad, lõhkemiseni trullakad, aga muinasjutt lõpeb, kui neid ülepritsitud iludusi hammustada, siis meenus millegipärast juuksurisalong. Puuvili maitses nagu parfüüm, lisaks veel kuidagi eriti labane. Mitte mingit omapära ega mahlakust, mitte midagi. Täpselt samuti eristamatu nagu need üksteisega sarnased kiilaspead, kes midagi sellist õgisid. Ja tema, Hunkeler, kuulus nüüd ka samasse seltskonda.

Ta naeratas kibedalt nende mõtete juures, sest tundus endale igivanana. Nagu mingi fossiil, kes ilmus välja kolmandal loomispäeval, kui Jumal lahutas kindla maapinna veest, ja paigutati kohe siia haiglavoodisse. Ta vaatas oma naabri poole, kes lebas seal endiselt kõverdatud jalgadega ja pomises lakkamatult midagi arusaamatut. Niisugune oli järelikult edusamm, kui lõpuks jõuti kindlale maale. Võidi lebada voodis, mis asus võõras toas. Ja lasti enda eest hoolitseda võõrastel inimestel, kelle nimesid ei teatud. Näiteks mõnel õblukesel naisolendil, kelle silmavärvi polnud ta suutnud kindlaks teha. Ja seejuures oldi rõõmus, kui vähemalt mingi vana komissar kõrvavoodis lamas, sest temaga sai paar sõna vahetada. Ja siis, kui lõpuks oldi surnud, lasti end toast kanda lifti, mis viis otse külm­hoonesse. Mõned tunnid hiljem, võibolla ka kaks, kolm päeva hiljem, ikka vastavalt sellele, kuipalju laipu kogunes, jõuti kusagil põletamiseni. Ja sellest kõigest mitte sõnagi, möödas ja unustatud.

Hunkelerile tundus, et ta on vales kohas. Umbes nii nagu juurviljatükike, näiteks porgand, kes mingi nõmeda süsteemivea tõttu on sattunud külmutatud liha osakonda, seal hoolikalt pakitud ja perfektselt vakumiseeritud. Kõige parema meelega oleks ta pakendi katki rebinud ja salaja jalga lasknud. Aga kas see oli üldse võimalik? Väravas oli ilmselt ööpäevaringselt valve, et põgenevaid patsiente kinni püüda?

Talle tuli äkki meelde Madörin, kes oli väitnud, et ta tunneb Hunkelerist puudust. Kas temast tunti tõesti puudust? Kas ­polnud asi pigem vastupidi? Nimelt nii, et ta ise igatses Madörini järele, kuigi tüüp talle närvidele käis? Võibolla just sellest ta tundiski puudust. Neist võimumängudest, igapäevasest tülist.

Ta silmitses voodi kõrval asuvat öökappi, äratuskella, mis sellel seisis. Pool üks, kesköö oli käes. Ta kuulatas, kas on veel mingeid hääli peale kõrvalvoodi pideva pomina. Mõnda sammu, sõna, karjatust. Ei – kogu haigla näis magavat.

„Aeg, mis on juba läbi elatud, muutub aina pikemaks,” ütles Hunkeler. „Ja see aeg, mis on veel ees, muutub aina lühemaks. See on kulunud mõtteavaldus. Aga see on kurb tõde.”

„Jumal tänatud,” kõlas naabrusest. „Te olete veel siin. Te kuulate mind ära.”

„Ei. Ma lihtsalt arvan, et pinge algab juba lapsepõlves. Ainult seda ei panda siis veel tähele, sest rõõmustatakse selle üle, kui saadakse veidi vanemaks. Täiskasvanuna on asi teisiti. Püütakse aja kiiret möödumist takistada, kuigi see on naeruväärne, sest aeg liigub ikka edasi.”

„Teil on tütar, kuulsin ma praegu?”

Hunkeler küsis endalt, kas ta peaks sellele vastama.

„Jah, tõepoolest on.”

„Ja edasi, kas te olite hea isa?”

„Ei, meie teed läksid liiga ruttu lahku.”

„Näete nüüd? Ainsa asja, mis on tõeliselt oluline, lasite te käest lipsata. Ma olen praegu ametis just sellega, et loetlen endale kõiki oma möödalaskmisi. See on pikk rida, mida ma endale pidevalt kordan, sest sellega ma tõestan endale oma olemas­olu. See rida muutub iga päev pikemaks. Ma müttan oma vigades nagu mädasoos. Võibolla on kogu inimelu üks suur viga, kes teab?”

„Missugune jaburus. Te peaksite häbenema,” ütles Hunkeler.

„Miks?”

„Pole olemas õiget elu kesk valelikku. Kas te olete kõik unustanud? Ja lisaks sellele me eitasime ometi väiklast perekonda kui suurkapitali vahendit meie allutamiseks.”

„Ja sellest hoolimata te abiellusite?”

„Jah, sest me tahtsime kooselu katsetada. Peale selle oli mu sõbratar rase. Tookord oodati, et niisuguses olukorras abielluti.”

„Ja kus teie tookordne sõbratar praegu on?”

„Ta suri paar aastat tagasi.”

„Ja teie tütar?”

„Ta elab Vogeesides, niipalju kui mina tean.”

„Te olete järelikult oma tütrest võõrdunud.”

„Jaburus. Ma lihtsalt lasin tal vabalt tegutseda. Ma loodan, et tal läheb hästi.”

Väljast oli kuulda tornikella lööke.

„Kas te ei maga enam üldse?”

„Ei,” vastas naaber. „Ma pean arvutama. Lõpus, kui ma suren, peab mul täpne arve teada olema. Deebet ja kreedit, saate aru? Kuludes on palju, tuludes peaaegu mitte midagi.”

„Hoolimata teie miljonitest?”

„Ah, jätke nüüd, raha on ometi vaid rämps. See teeb räpaseks, mida rohkem seda omatakse.”

„See pole tõsi. Ainult siis, kui raha ei ole, peab käed töötades mustaks tegema. Teie pole seda tegema pidanud. Te ei ela igal juhul türklaste või albaanlaste seas Väike-Baselis, vaid hoopis üleval Bruderholzis, kus on värske õhk.”

„Jah, loomulikult. See tähendab, praegusel hetkel elan ma siin – selles haiglatoas, üksi ja hüljatuna. Kui teid mitte arvestada. Ja teie olemasolu eest olen ma väga tänulik.”