Читать книгу Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad - Харуки Мураками - Страница 1

Ülikooli teisel aastal, juulist kuni järgmise aasta jaanuarini, elas Tazaki Tsukuru vaid surmale mõeldes. Ta sai selle aja sees kahekümneaastaseks, kuid see verstapost ei tähendanud midagi erilist. Neil päevil tundus endalt elu võtmine Tsukurule igati loomulik ja mõistlik. Miks ta seda viimast sammu ei astunud, ei mõista ta tänini. Kuigi elu ja surma vahelise piiri ületamine olnuks tookord olnud lihtsam kui ühe toore muna joomine.

Võimalik, et tegelik enesetapukatse jäi ära, sest Tsukuru ei suutnud ette kujutada ühtegi konkreetset viisi, mis sobinuks kokku tema sedavõrd puhaste ja intensiivsete kujutelmadega surmast. Tõsi, konkreetsus oli siinkohal pigem teisejärguline probleem. Oleks toona käeulatuses olnud uks, mis juhatanuks ta surma juurde, oleks ta selle kõhklematult lahti lükanud. Ilma pikemalt mõtlemata, justkui argipäeva jätkuks. Ent oli see nüüd õnn või õnnetus, igal juhul sellist ust ta oma käeulatusest leida ei suutnud.

Võinuks tookord ikka ära surra, oli Tazaki Tsukuru endale tihti öelnud. Sel juhul siinset maailma ei eksisteeriks. Mõte sellest tundus ilmeline. Mõte, et siinset maailma ei eksisteeri, et tõelisena käsitletav kaotab reaalsuse. Ning et nii nagu selle maailma jaoks ei eksisteeri Tsukurut, nii ei eksisteeri Tsukuru jaoks ka seda maailma.

Samal ajal ei adunud Tsukuru ka tegelikult põhjust, miks pidi ta tookord surmale nii lähedale jõudma. Tõsi, konkreetne sündmus oli ta selleni viinud, kuid miks mässis surma ihaluse võimas vägi Tsukuru pea pooleks aastaks endasse? Mässis endasse? Just, see tundub päris täpne väljend. Otsekui piiblitegelane, kes hiiglasliku vaala kõhus edasi elas, veetis ka Tsukuru surma sisikonna pimedas ja roiskunud koopas aega päevade üle arvet pidamata.

Ta hingitses kui kuutõbine, või kui surnu, kes pole veel aru saanud, et hing on temast lahkunud. Ta ärkas päikesetõusuga, pesi hambad, pani käeulatusse sattunud riided selga, istus rongi, sõitis ülikooli, tegi loengutel märkmeid. Nagu tormituules laternaposti külge klammerdunud inimene, sai tema sambaks, millest kinni hoida, igapäevane ajagraafik. Kui just asja ei olnud, ei suhelnud ta kellegagi; ülikoolist oma üksildasse korterisse naasnud, istus ta põrandale ning jäi seljaga vastu seina nõjatudes mõtlema surmast ja elu ebatäiusest. Tsukuru silme ees avanes hiiglaslik, otse maakera südamikuni välja ulatuv pilkane pimedus. Sealt vaatas vastu tihkeks pilveks kokku keerdunud tühjus ning kostis kuulmekile rõhuv sügav vaikus.

Kui ta tollal surmale ei mõelnud, siis ei mõelnud ta üldse mitte millelegi. Mitte millelegi mõtlemine ei olnudki teab mis keeruline. Ta ei lugenud ajalehti, ei kuulanud muusikat. Isegi seksuaalset iha ei tundnud. Maailmas toimuv ei omanud tema jaoks mitte mingit tähtsust. Kui ta toas istumisest tüdines, läks ta välja ja lonkis niisama sihitult ringi või suundus raudteejaama, istus pingile ning vaatas ainiti rongide saabumist ja lahkumist.

Ta käis igal hommikul duši all, šampoonitas korralikult juukseid. Pesu pesi ta nädalas kaks korda. Puhtus oli teine sammas, mille külge ta klammerdus. Pesu pesemine, vannis käimine, hammaste pesemine… Söömisele ta eriti tähelepanu ei pööranud. Lõunat ta ülikooli kohvikus küll sõi, kuid sellega tema päevane söögikord enamasti ka piirdus. Kui nälg tõesti näpistas, siis näksis ta lähedal asuvast supermarketist ostetud õunu või juurvilju. Või sõi niisama viilu saia ja jõi otse pakist piima peale. Enne magamaminekut jõi ta justkui unerohu asemel klaasitäie viskit. Alkoholi ta õnneks eriti ei kannatanud, sestap viis ka väike kogus viskit teda üsna lihtsalt unede maailma. Unenägusid ta sel perioodil ei näinud. Isegi kui oleks näinud, libisenuks need käepidemeteta ja libeda teadvuse servalt tühjuse haldusala suunas.

Põhjus, miks surm Tazaki Tsukurut pöörase jõuga enda poole tõmbama hakkas, oli selge. Tema neli kauaaegset lähedast sõpra teatasid ühel päeval, et nad ei taha enam tema nägu näha ega tema häält kuulda. Otsustavalt ja ootamatult, jätmata vähimatki ruumi kompromissiks. Seletamata sõnagagi, miks nad sellise karmi nõudega lagedale tulid. Ja ega Tsukuru ise ka küsima hakanud.

Need neli olid tema keskkooliaegsed sõbrad, kuid Tsukuru oli selleks ajaks juba kodukandist lahkunud ning õppis Tōkyōs ülikoolis. Seega poleks grupist väljaviskamine pidanud tema igapäevaelule mingit ebamugavust tekitama – vaevalt oleks tekkinud piinlikku momenti, mil sõbrad oleks talle tänaval vastu juhtunud. Seda siiski ainult teoorias. Valu, mida Tsukuru tundis, oli füüsilise distantsi tõttu märksa teravam ja vahetum. Võõrandumine ja üksindus olid muutunud sadade kilomeetrite pikkuseks kaabliks, mida hiiglaslik vints katkemiseni pingul hoidis. Ning seda pingul liini pidi sai ta nii päeval kui ööl segaseid sõnumeid. Nagu puude vahel puhuvad tormi-iilid, kord nõrgemad, kord valjemad, torkisid katkendlikud hääled tema kõrvu.

Kõik viis olid Nagoya äärelinnas asuvas koolis ühes klassis käinud. Kambas oli kolm poissi ja kaks tüdrukut. Nende sõprus sai alguse keskkooli esimesel aastal vabatahtlikuna töötades ning isegi kui nad uuel õppeaastal paralleelklassidesse sattusid, jäid nad sõprusgrupina edasi suhtlema. Vabatahtlikuks olemine oli ühiskonnatunnis antud suvevaheaja kodutöö, kuid määratud ajaperioodi lõppedes jätkas grupp täiesti omal algatusel vabatahtlikuna tegutsemist.

Lisaks vabatahtlikule tööle käisid nad puhkepäevadel koos matkamas, tennist mängimas, Chita poolsaarel ujumas või kogunesid kellegi juurde koju, et koos eksamiteks õppida. Või olid (seda juhtus kõige sagedamini), kohta suurt valimata, lihtsalt ninapidi koos ja lobisesid lõputult. Ilma kindlate teemadeta, mis muidugi ei tähendanud, et neil poleks olnud millestki rääkida.

Viis noort tõi kokku puhas juhus. Vabatahtlike tegevuste hulgas oli mitmeid valikuid, millest üks oli aidata pärast tunde algkooliõpilasi (enamasti popitegijad lapsed), kes ei suutnud tavatundides osaleda. Katoliku kiriku poolt rajatud kooli gümnaasiumiastme esimese aasta kolmekümne viiest õpilasest otsustasid selle programmi kasuks vaid needsamad viis noort. Programmi raames osalesid nad Nagoya lähedal toimunud kolmepäevases suvelaagris ja said lastega üsna hea kontakti.

Laagritegevuste vahepeal leidsid nad ikka mõne vaba hetke, et üksteisega avameelselt kõnelda ning üksteise mõtteid ja loomust mõistma õppida. Nad rääkisid oma soovidest, usaldasid üksteisele neid piinavaid probleeme ja kui suvelaager läbi sai, tundsid kõik viis, et on õiges kohas, õigete sõpradega. Tekkis harmoonia, mis lasi igaühel tunda, et tema on ülejäänud neliku jaoks vajalik ja teised neli tema jaoks vajalikud. See sarnanes õnneliku juhuse tõttu tekkinud keemilise ühendiga. Isegi kui samad algained kokku koguda ja ülima hoolikusega ette valmistada, ei saa arvatavasti teist korda täpselt sama tulemust.

Ka pärast laagrit jätkasid nad tööd lastega, õpetades neile umbes kahel nädalavahetusel kuus, kuidas õppida, lugesid neile raamatuid, mängisid ja sportisid koos nendega. Või siis niitsid kooliaias muru, värvisid koolimaja, parandasid mänguväljakut. Selline elu jätkus umbes kaks ja pool aastat, kuni keskkooli lõpetamiseni.

Ainus, mis võinuks juba algusest peale pingeid tekitada, oli asjaolu, et grupp koosnes kolmest noormehest ja kahest neiust. Kui, näiteks, kahest noormehest ja kahest neiust moodustunuks paar, jäänuks üks neist viiendaks rattaks vankri alla. Küllap pidi selline võimalus pisikeste tihkete rünkpilvedena alati nende peade kohal hõljuma. Tegelikult midagi sellist ei juhtunud, isegi märke, et midagi sellist võiks juhtuda, polnud näha.

Võimalik, et seegi oli puhas juhus, ent kõik viis olid äärelinna ülemise keskklassi pere lapsed. Nende vanemad kuulusid niinimetatud beebibuumi põlvkonda; isa töötas kas eriala spetsialistina või esmaklassilises ettevõttes, mistõttu laste hariduskulude pealt kokku ei hoitud. Vähemalt väliselt olid nende perekonnad rahumeelsed, kellegi vanemad lahutatud ei olnud, emad olid enamasti kodused. Kuna kool, kus nad õppisid, oli sisseastumiskatsetega, siis oli kõigil ka hinnete keskmine kõrge. Seega oli viisiku elukeskkonnas ühisjooni märksa rohkem kui erisusi.

Kui Tazaki Tsukuru kõrvale jätta, oli ülejäänud neljal juhtumisi veel üks tagasihoidlik ühisjoon. Nende nimedes sisaldus värv. Kahe noormehe perekonnanimed olid Akamatsu ja Oumi, kahe neiu liignimed olid Shirane ja Kurono1. Ainult Tazaki nimel ei olnud värviga midagi pistmist. Ses mõttes tundis Tsukuru algusest peale end kuidagi võõrana. Loomulikult see, kas inimese nimi kätkeb endas värvi või mitte, ei ole kuidagi seotud inimese iseloomuga. Sellest sai Tsukuru hästi aru. Kuid tal endal oli oma värvitusest kuidagi kahju ning endalegi üllatuslikult oli ta selle peale üsna haavunud. Teised olid kohe, kui nad seda väikest detaili olid märganud, täiesti iseeneslikult üksteist värvide abil kutsuma hakkanud. „Aka”, „Ao”, „Shiro”, „Kuro”2. Teda aga hüüti lihtsalt „Tsukuruks”. Tore oleks, kui ka minu nimes sisalduks mõni värv, oli Tsukuru sageli üsna tõsimeeli mõelnud. Siis olnuks kõik täiuslik.

Aka hinded olid erakordselt suurepärased. Ta ei näinud küll just tuupurina välja, ometigi oli ta kõikides ainetes klassi parim. Ent ta ei ajanud selle peale nina püsti, vaid eelistas jääda pigem tagaplaanile. Otsekui oleks tal oma hea pea pärast piinlik. Kuid väiksemat kasvu inimestele omaselt (tema kasv ulatus vaevu 160 sentimeetrini), olles kord juba midagi otsustanud, ei andnud ta ka kõige triviaalsemate asjade puhul niisama lihtsalt alla. Ta vihastas sageli tõsimeelselt nii ebaloogiliste reeglite kui ka õpetajate peale, kes ei vastanud tema nõudlikele standarditele. Kaotamist ta vihkas – ta tusatses alati, kui jäi tennises kaotajaks pooleks. Seda, et ta vilets kaotaja oleks olnud, siiski öelda ei saa, kuid ilmselgelt jäi ta sellistel hetkedel vaiksemaks. Ülejäänud neljale tegi Aka selline tujukus nalja, mistõttu nad lõõpisid tihtilugu tema kallal. Lõpuks hakkas ta ise ka enda üle naerma. Aka isa oli Nagoya ülikooli majandusõppejõud.

Ao oli laitmatu kehaehitusega ragbimeeskonna ründaja. Keskkooli kolmandal aastal sai temast koguni meeskonna kapten. Ta oli laiaõlgne, tugeva rindkere ja kõrge otsaesise, suure suu ja laia ninaga. Sahmiva mängijana oli tal pidevalt kuskil mõni värske haav. Eriti õpihimuline nooruk ta ei olnud, kuid loomult oli ta rõõmsameelne ja meeldis paljudele. Vesteldes vaatas ta inimesele otse silma sisse ja rääkis sageli kandval häälel. Tal oli üllatavalt suur söögiisu, nautides kõike, mis talle ette tõsteti. Inimese nime ja näo jättis ta kohe meelde ning ütles väga harva kellegi kohta midagi halvasti. Ta oli tähelepanelik kuulaja ja sündinud juht. Tsukurul oli siiani elavalt meeles, kuidas Ao enne ragbivõistlust meeskonna enda ümber kutsus ning neile ergutava kõne pidas.

„Kuulete, jah?!” möirgas ta. „Me läheme võitma! Meie jaoks on küsimus vaid selles, kuidas võita ja kui paljuga võita. Mingit kaotuse varianti meil ei ole. On selge? Kaotuse varianti meil ei ole!”

„Ei ole!” kordasid võistlejad valjul häälel ja hajusid siis väljakule laiali.

Paraku ei olnud nende kooli ragbimeeskond teab mis tugev. Ao ise oli andekas ja nutikas võistleja, kuid meeskonna üldpilt oli keskpärane. Minnes vastamisi võimsate erakoolide meeskondadega, kuhu oli stipendiumiga meelitatud üle riigi parimaid mängijaid, jäi nende oma sageli peksupoisiks. Ao aga ei lasknud sellistel puhkudel mängu lõppedes end kaotusest häirida. „Oluline on võidutahe kui selline!” ütles ta sageli. „Päriselus ei saa me alati võita. On nii võite kui kaotusi.”

„Ja on ka päevi, mil halva ilma tõttu mäng edasi lükatakse,” lisas küünik Kuro.

Ao raputas kurvalt pead. „Sa ajad ragbi pesapalli ja tennisega segi. Ragbi puhul mängu juba halva ilma tõttu ära ei jäeta!”

„Kas võistlus toimub siis ka meeletu sajuga?” küsis Shiro üllatunult. Tal ei olnud spordi vastu mitte mingit huvi ega ka teadmisi.

„Nii on,” sekkus Aka tõsimeelselt jutusse. „Ragbivõistlust ei jäeta ära, sadagu palju tahes. Seepärast upub igal aastal nii mõnigi sportlane võistluse ajal.”

„Uh! Kui kole!” piiksatas Shiro.

„Rumaluke! Selline jutt on ju ilmselge nali!” poetas Kuro tülpinult.

„Jutt läks teemast kõrvale…” ütles Ao. „Mida ma öelda tahan, on see, et võime kaotust vastu võtta on üks olulisemaid oskusi spordis.”

„Ja sina teed selle nimel iga päev kõvasti trenni,” õrritas Kuro.

Shiro oli iidset Jaapani nukku meenutava kauni näo ja kõhna kehaehitusega modelli tüüpi neiu. Tema pikad süsimustad juuksed läikisid kaunilt. Paljud inimesed, kes temast tänaval möödusid, pöördusid tahtmatult ringi ja vaatasid talle järele. Ta ise jättis mulje, nagu ei oskaks ta oma iluga midagi peale hakata. Loomult tõsise inimesena ei tahtnud ta endale kellegi tähelepanu tõmmata. Shiro mängis imeliselt klaverit, kuigi võõraste ees ta oma oskusi näitama ei kippunud. Vaid tugiõpperühmas lastele kannatlikult klaverit õpetades näis ta erakordselt õnnelik. Kusagil mujal ei olnud Tsukuru nii rõõmsameelset ja elevil Shirot näinud. Neiu väitis, et mitmed lapsed ei pruugi ehk õpingutes edukad olla, kuid neil on loomulik muusikaline anne, mille niisama varjujäämine oleks kahetsusväärne. Paraku oli koolis kõigest üks pianiino ja sellegi võinuks pigem antiikesemete hulka liigitada. Seepärast võtsid viis noort kätte ning hakkasid energiliselt uue klaveri jaoks raha koguma. Suvevaheajal tegid kõik osaajatööd. Noored käisid ka klaverivabrikus nendepoolset toetust palumas. Pikkade jõupingutuste tulemusel said nad lõpuks keskkooli kolmanda aasta kevadel koolile tiibklaveri. Nende nõnda kindlameelne vabatahtlik tegevus jäi ka teistele silma ning neist kirjutati isegi ajalehes.

Shiro oli üldiselt vaikne, aga kuna talle meeldisid loomad, siis koertest ja kassidest kõneldes muutus tema ilme täielikult ning ta sekkus innukalt vestlusse. Tema unistuseks oli saada loomaarstiks, kuigi Tsukuru ei suutnud kuidagi endale ette kujutada Shirot, terav skalpell käes, labradori kõhtu lahti lõikamas või kätt hobuse pärakusse pistmas. Kui ta aga veterinaarkooli õppima läheks, siis oleks selline praktika loomulikult vajalik. Shiro isa juhtis Nagoyas sünnitus- ja günekoloogiahaiglat.

Kuro oli välimuselt üle keskmise. Tema ilmes oli õhinat ja sarmi. Ta oli piisavalt priske ja juba kuueteistkümneaastaselt tulid esile tema lopsakad rinnad. Ta oli loomult sitke ja igati iseseisev neiu, kelle mõistus töötas sama kiiresti kui suu. Humanitaarainetes olid ta hinded suurepärased, matemaatikas ja füüsikas oli ta aga täiesti lootusetu. Tema isa pidas Nagoyas maksuametibürood, kuid vaevalt et Kurost seal mingit kasu oleks olnud. Tsukuru oli see, kes aitas Kurol matemaatika kodutöid teha. Neiu võis sageli olla salvavalt sarkastiline, aga kuna tal oli siiras huumorimeel, oli temaga rääkimine lõbus ja meeliergutav. Lisaks oli Kuro innukas lugeja, kel oli alati raamat käes.

Shiro ja Kuro käisid põhikoolist alates ühes klassis ning tundsid teineteist juba enne viieliikmelise grupi tekkimist üsna hästi. Koos pakkusid nad suurepärast vaatepilti – kaunis ja uje kunstiinimene kõrvuti nutika ja sarkastilise koomikuga. Milline unikaalne ja fantastiline kooslus!

Tazaki Tsukuru oli grupis ainus, kelles ei olnud mingit erilist isikupära. Hinded olid tal veidi üle keskmise. Õppimise vastu tal küll erilist huvi ei olnud, kuid ta kuulas tunnis tavaliselt tähelepanelikult, et piisaks vaid kodutööde tegemisest ja kordamisest. Miskipärast oli juba väiksena saanud sellest talle harjumus. Nagu enne sööki käte ja pärast sööki hammaste pesemine. Seega, tema õpitulemused polnud teistega võrreldes teab mis väljapaistvad, kuid eksamitel sai ta kõigis ainetes vajalikud punktid kokku. Ning seni, kuni erilisi probleeme polnud, ei virisenud vanemad poisi hinnete üle, ega sundinud teda ettevalmistuskursustel käima või eraõpetaja käe all õppima.

Sporti Tsukuru just ei vihanud, ent nii aktiivselt ta sellega ei tegelenud, et oleks mõne spordiklubiga liitunud. Ta lihtsalt mängis aegajalt pereliikmete või sõpradega tennist, vahel käis suusatamas, vahel ujulas ujumas. Tema nägu oli meeldiv ja vahel talle seda ka öeldi, aga pigem pidi see tähendama, et „kõneväärt puudusi ei olnud". Kui ta aga ise peeglist oma nägu vaatas, tundis ta sageli lootusetut üksluisust. Sügavamat huvi kunsti vastu tal ei olnud, erilisi hobisid ega oskusi samuti mitte. Ta oli pigem vaiksemapoolne, kergesti punastuv ning vilets suhtleja, keda uute inimestega kohtumine rahutuks tegi.

Kui üldse tema puhul midagi erilist välja tuua, siis vahest ehk see, et grupi liikmetest oli tema pere arvatavasti kõige jõukam, või siis et tema emapoolne tädi oli näitleja – mitte küll staar, kuid siiski piisavalt tuntud. Kui aga Tsukurust endast rääkida, siis vähemalt tema enda arvates polnud tal ühtegi omadust, mille üle uhke olla või mida esile tõsta. Ta oli kõiges keskpärane. Teisisõnu – lihtsalt värvitu.

Tal oli siiski üks hobi – üle kõige meeldis Tazaki Tsukurule raudteejaamu uudistada. Miks, seda ei teadnud ta isegi, kuid ajast, mil ta asju mäletama hakkas, kuni tänase päevani kütkestasid teda kõikvõimalikud raudteejaamad. Oli see siis hiiglaslik shinkansen’i jaam või väike, üherööpmelise raudtee külavahejaam või siis hoopis kaubarongijaam – vahet polnud. Peaasi, et oli raudteejaam. Kõik jaamadesse puutuv vallutas ta meeled.

Nagu paljud, nii oli ka tema väiksena hull raudteemudelite järele, kuid see, mis teda ühe mudeli juures tõeliselt huvitas, ei olnud mitte detailselt viimistletud vedur ja vagunid, ka mitte keerukalt ristuvad rööpad, ega ka mitte üksikasjalikult paika pandud dioraamid, vaid justkui muuseas sinna lisatud raudteejaama makett. Talle meeldis vaadata, kuidas rongid jaamast mööduvad või aegamisi hoogu maha võtavad ja lõpuks päris seisma jäävad. Oma vaimusilmas nägi ta tulevate ja minevate reisijate kujusid ning jaamatöötajate vilkaid liigutusi, kõrvus kumisesid jaama teadustused ja lahkuva rongi vile. Reaalsus ja fantaasia tema peas segunesid, pannes tema keha erutusest lausa värisema. Kuid miks teda raudteejaam sedavõrd vaimustas, ei osanud ta oma lähikondlastele loogiliselt seletada. Isegi kui ta oleks suutnud asja ära seletada, oleks lõpptulemusena teda ikkagi veidraks lapseks peetud. Seepärast oli Tsukurul endal vahel kahtlus, et äkki on temaga midagi korrast ära.

Hoolimata sellest, et tal polnud väljapaistvat isikupära ega erilisi omadusi ning hoolimata sellest, et ta eelistas üldjuhul olla keskmine, oli ta siiski teistest inimestest veidi erinev, temas oli (väidetavalt) midagi, mille kohta ei saanud öelda „tavaline”. Selline vastuolu eneseteadvuses oli teda elu jooksul, lapsepõlvest kuni tänaseni, mil ta oli juba kolmekümne kuue aastane, ikka aeg-ajalt kimbatusse ja segadusse viinud. Vahel kergemal moel, vahel üsna raskel.

Mõnikord ei mõistnud Tsukuru, miks teda sellesse sõprade gruppi haarati. Kas ta oli ikka tõepoolest kõigi jaoks vajalik? Äkki oleks nelik ilma temata end mõnusamalt ja vabamalt tundnud, aga nad ei olnud seda lihtsalt veel märganud? Kas pole selle taipamine kõigest aja küsimus? Mida rohkem Tazaki Tsukuru sellele mõtles, seda vähem ta aru sai. Ta püüdis oma väärtust välja selgitada, kuid see oli justkui mõõduta asja kaalumine. Osuti kaalul ei jäänud ühegi numbri juures paigale.

Teised neli aga ei näinud selle pärast muretsevat. Tsukurule paistis, et nad nautisid kogu südamest viiekesi koos olemist ja koos tegutsemist. Ning selleks pidi just viis inimest olema. Ei rohkem ega vähem. Just nagu võrdkülgne viisnurk, mille moodustavad viis võrdse pikkusega külge. Seda võis selgelt nende ilmetest välja lugeda.

Muidugi mõtles Tazaki Tsukuru rõõmu ja uhkusega endast kui ühest hädavajalikust viisnurga osast. Talle tõepoolest meeldisid teised neli väga ning ta armastas kamba ühtsustunnet üle kõige. Nii nagu noor puu imeb maast omale toidust, nii ammutas tema sellest grupist kõike teismeeale vajalikku, kasutas seda olulise energiaallikana täiskasvanuks saamiseks ja ülejäägi säilitas vajaliku soojusallikana oma kehas. Sellest hoolimata tundis ta sageli sügaval südamesopis hirmu, et ta kas libiseb või visatakse tollest sõbralikust grupist välja ning ta jääb üksi. Rahutus, et ta tõrjutakse grupist välja ja jäetakse üksi, tõstis temas pead nagu mõõnaga merest esile kerkiv kurjakuulutav kalju.

„Nii et sulle on juba väikesest peale jaamad meeldinud?” küsis Kimoto Sara imetlusega.

Tsukuru noogutas. Kuidagi ettevaatlikult. Ta ei tahtnud, et naine mõtleks temast kui mõnest veidrast nohikust, keda tehnikaalastes koolides või töökohtadel sageli kohtab. Aga võimalik, et lõpuks nii ikkagi läheb. „Nojah, juba lapsest saadik on mulle miskipärast jaamad meeldinud,” kinnitas Tsukuru.

„Näib, et oled elanud üsna järjekindlat elu,” tõdes naine. Ehkki tema hääletoonis tundus olevat teatavat sarkasmi, ei kõlanud see kuidagi halvustavalt.

„Miks see just jaam peab olema, seda ma seletada ei oska.”

Sara naeratas. „Küllap on see kutsumus.”

„Võib-olla,” tõdes Tsukuru.

Huvitav, miks see üldse jutuks tuli, mõtles Tsukuru. See juhtus kunagi väga ammu ning ta soovis võimaluse korral need mälestused enda peast kustutada. Miskipärast aga tahtis Sara Tsukuru keskkooliaegseid lugusid kuulda. Milline õpilane ta oli? Millega ta tegeles kooli ajal? Ning märkamatult oli jutt läinud viiesele grupile – neljale värvikale tegelasele ja värvitule Tazaki Tsukurule.

Tsukuru ja Sara istusid väikeses Ebisu baaris. Nad oli plaaninud küll ühte Sarale teada olevasse väiksesse Jaapani restorani õhtust sööma minna, kuid kuna naine oli üsna hilja lõunat söönud ja tol hetkel tal eriti isu ei olnud, siis tegi ta ettepaneku tühistada reserveering ning minna kuhugi, kus saaks niisama kokteili kõrvale juustu või pähkleid näksida. Tsukurul polnud selle idee vastu midagi, sest ega temagi just nälga ei tundnud. Ta oli niikuinii vähese söömaga.

Sara oli Tsukurust kaks aastat vanem ja töötas juhtivas reisibüroos. Tema erialaks oli välismaa pakettreiside planeerimine. Töö nägi loomulikult ette sagedasi reise välismaale. Tsukuru tegutses Kantō regiooni lääneosa hõlmavas raudteefirmas, vastutades jaamahoonete kavandamise eest (tema kutsumus!). Mingit otsest tööalast seost neil ei olnud, kui üldse, siis ehk vaid niipalju, et mõlema töökoht oli seotud transpordiga. Neid oli teineteisele tutvustatud Tsukuru ülemuse soolaleivapeol. Tookord vahetasid nad meiliaadresse ning praegune oli nende neljas kohtumine. Kolmandal korral kohtudes läksid nad pärast sööki Tsukuru juurde ja seksisid. Kõik läks kuidagi loomulikku rada pidi. Tänaseks oli sellest möödunud nädal. Nende suhe oli kuidagi kõhklevas faasis. Kui asi samamoodi edasi areneb, siis muutub suhe arvatavasti tõsisemaks. Tsukuru oli kolmekümne kuuene, Sara kolmekümne kaheksane. Ilmselgelt ei saanud siinkohal olla juttu keskkooliaegsest armumisest.

Juba esimesel kohtumisel võlus Tsukurut kummalisel kombel naise ilme. Tavamõistes ei olnud Sara mingi iludus. Tema etteulatuvad põsesarnad jätsid üsna kangekaelse mulje, nina oli tal kitsuke ja veidi terav. Kuid selles näos oli midagi elavat ning just see mehe tähelepanu köitiski. Silmad olid tal tavaliselt vidukil, kuid midagi lähemalt vaatama hakates läksid need ootamatult suureks. Midagi häbenemata ilmus nähtavale uudishimu täis must pupillidepaar.

Tavaliselt Tsukuru seda küll ei teadvustanud, kuid tema kehal oli üks äärmiselt õrn ja tundlik koht. Kusagil selja piirkonnas. See pehme, vaevu hoomatav koht, milleni tema oma käsi ei ulatunud, oli harilikult millegagi kaetud ja välja ei paistnud. Ent just siis, kui seda kõige vähem oodata võis, tuli see koht äkitselt nähtavale ning keegi puudutas seda sõrmeotsaga. See puudutus pani Tsukurus midagi liikuma, tema kehast eritus mingi eriline mateeria. Mateeria, mis segunes verega ja voolas tema keha igasse nurka. Tekkinud erutus oli ühest küljest füüsiline, ent samas ka vaimne.

Esimest korda Saraga kohtudes tundis ta, kuidas kusagilt temani sirutunud tundmatu sõrm kindlalt tema seljal olevat lülitit vajutas. Tookordsel üritusel jäid vaid nemad kahekesi pikemalt juttu ajama, kuid millest täpselt nad rääkisid, seda Tsukuru ei mäletanud. Mida ta mäletas, oli ehmatav puudutus seljal ning tema keha ja meelt haaranud sõnulseletamatu, kummaline erutus. Üks osa temast oli lõdvestunud, teine aga pinges. Mida pidi see kõik tähendama? Tazaki Tsukuru juurdles mitmeid päevi selle üle. Kuid abstraktsete teemade üle mõtete mõlgutamine ei olnud tema jaoks. Seepärast oli Tsukuru naisele meili saatnud ja ta õhtusöögile kutsunud. Et saada kinnitust selle puudutuse ja erutuse tähendusele.

Nii nagu talle meeldis Sara välimus, jättis Tsukurule hea mulje ka naise riietus. Naine kandis vähenõudlikke, loomuliku ja kauni lõikega lääne riideid, mis istusid talle suurepäraselt. Mulje oli küll lihtne, kuid Tsukuru kujutas raskusteta ette, kuidas riietumisele oli aega kulutatud, kuidas iga riidetükk oli hoolikalt kaalutledes valitud. Ka jumestus ja riietega sobitatud ehted olid elegantsed ja tagasihoidlikud. Enda riietuse suhtes Tsukuru teab mis valiv ei olnud, ent hästi riietunud naiste vaatamine oli talle alati meeldinud. Nagu imelise muusika kuulaminegi.

Tsukuru kahele vanemale õele meeldisid rõivad. Aegu tagasi kutsusid õed enne kohtama minekut veel lapseohtu Tsukuru enda juurde ning küsisid temalt arvamust oma välimuse kohta, tehes seda veel, ei tea küll miks, üsna tõsimeelselt. „Kuule, mis sa sellest arvad?” „Kas need sobivad kokku?” Seepeale ütles Tsukuru, ainsa mehena, oma otsekohese arvamuse. Õed võtsid enamikul juhtudest venna arvamust kuulda, mille üle viimane muidugi rõõmustas. Nii tekkiski Tsukurul märkamatult harjumus vaadata, mida naisterahvas seljas kannab.

Vaikselt lahjat kokteili rüübates kujutles ta salamisi, kuidas ta Saral kleiti seljast ära võtab. Kuidas ta haagid lahti teeb ja luku vaikselt lahti tõmbab. Nad olid vaid korra vahekorras olnud, kuid seks temaga oli olnud mõnus ja rahuldust pakkuv. Nii riietes kui riieteta nägi Sara viis aastat noorem välja, kui ta tegelikult oli. Ta nahk oli õrnvalge, rinnad ei olnud küll suured, kuid kaunilt ümarad. Aegamisi naise naha paitamine oli olnud imeline ning naise keha embamine pärast ejakulatsiooni tekitas mõnusa tunde. Aga sellega ei saanud asi piirduda. Sellest sai Tsukuru väga hästi aru. Armatsemine oli kahe inimese ühe. Kui oli midagi saada, siis pidi olema ka midagi vastu pakkuda.

„Milline sinu keskkooliaeg oli?” küsis Tazaki Tsukuru.

Sara raputas pead. „Las see minu keskkooliaeg olla. See oleks suhteliselt igav jutt. Võin kunagi rääkida, aga praegu tahan ma sinu lugu kuulda. Mis sellest viieliikmelisest sõprusringist saanud on?”

Tsukuru haaras pihku peotäie pähkleid ja pistis mõned neist suhu.

„Kuigi keegi meist seda välja ei öelnud, kehtisid meie vahel mõned kirjutamata reeglid. Üks nendest oli „niipalju kui võimalik, tegutseda viiekesi koos”. Püüdsime vältida, näiteks, vaid kahekesi väljaminemist. Poleks sellest kinni peetud, oleks grupp võinud varsti laiali minna. Pidime olema terviklik sisekaemuslik üksus. Kuidas seda nüüd öeldagi… Me püüdsime säilitada häirimatut harmoonilist kommuuni.”

„Häirimatut harmoonilist kommuuni?” Sara hääles kostis siirast imestust.

Tsukuru põsed võtsid kerge puna. „Eks keskkooli ajal mõeldakse ikka igasuguseid veidraid asju välja.”

Tsukuru nägu pingsalt vaadates kallutas Sara kergelt pead. „Ei, ma ei arva, et see oleks veider. Kuid mis oli selle kommuuni eesmärk?”

„Nagu ma juba enne ütlesin, oli grupi algne eesmärk aidata kooli, kuhu olid kogunenud õppimisvõime ja õpihimu probleemidega lapsed. See oli alguspunkt, mis loomulikult oli meie jaoks kuni lõpuni ääretult oluline. Ent aja möödudes sai ühtseks kommuuniks olemine eesmärgiks omaette.”

„Selle eksisteerimine, selle alalhoidmine ise sai eesmärgiks.”

„Küllap.”

Sara ütles silmi kissitades: „Just nagu universum.”

„Universumi kohta ei oska ma midagi öelda,” tõdes Tsukuru, „kuid tol ajal pidasime ülimalt oluliseks kaitsta kiivalt meie vahel tekkinud erilist keemiat. Nagu püüaks hoida tikutuld tuule käes kustumast.”

„Keemiat?”

„Konkreetses paigas juhuslikult tekkinud energiat. Midagi, mis teist korda enam ei teki.”

„Nagu Suur Pauk?”

„Ka Suure Paugu kohta ei tea ma suurt midagi,” nentis Tsukuru.

Sara rüüpas suutäie Mojitot, uuris piparmündilehe kuju iga nurga alt ja ütles siis: „Tead, mina olen tütarlaste erakooli kasvandik, seega ei saa ma ausalt öeldes aru riigikooli poiste-tüdrukute segagruppide ühendustest. Ma ei suuda hästi ette kujutada, millised need olla võisid. Küllap te viiekesi püüdsite kommuuni häirimatu eksisteerimise nimel olla seksuaalselt karsked. Tähendab see seda?”

„Ma ei ole päris kindel, kas karskus on just see õige sõna. Nii ülepingutatud asi vist ikka ei olnud. Aga tõsi ta on, et me püüdsime hoiduda vastassugupoolega suhetesse astumisest.”

„Kuid te ei rääkinud sellest?” küsis Sara.

Tsukuru noogutas. „Me ei pannud seda sõnadesse. Meil ei olnud eraldi reeglite raamatut.”

„Aga sina ise? Kui te kogu aeg koos olite, kas Shiro ja Kuro sind siis ei lummanud? Sinu jutte kuuldes jäi mulle küll mulje, et need kaks olid üsna kütkestavad inimesed.”

„Mõlemad neiud olid tõepoolest kütkestavad. Kumbki omamoodi. Valetaksin, kui ütleksin, et nad mind ei lummanud. Kuid ma püüdsin niipalju kui võimalik nendest mitte mõelda.”

„Niipalju kui võimalik?”

„Just,” ütles Tsukuru. Ta tundis, kuidas ta põsed taas pisut punaseks tõmbusid. „Kui ma aga mõtlesin neist, siis püüdsin neist mõelda kui ühest paarist.”

„Ühest paarist?”

Tsukuru võttis hetke aega, et sobivaid sõnu leida. „Kuidas seda nüüd öeldagi. Mõtlesin neist kui väljamõeldud olendist. Ühest vormitust, abstraktsest olendist.”

„Hmm…” ütles Sara imetlusega ning jäi siis mõneks ajaks selle üle mõtlema. Tundus, nagu tahaks ta midagi ütlema hakata, kuid muutis siis meelt ja hoidis oma suu kinni. Mõne aja pärast ta jätkas: „Sa astusid pärast keskkooli lõpetamist Tōkyōs ülikooli ja lahkusid Nagoyast. Nii, eks ole?”

„Nii jah,” vastas Tsukuru. „Pärast seda olen ma Tōkyōs elanud.”

„Mis ülejäänud neljast sai?”

„Teised jätkasid õpinguid kohalikes ülikoolides. Aka astus Nagoya ülikooli majandusosakonda, kus tema isa õpetas. Kuro astus inglise kirjanduse kateedri poolest kuulsasse naiste eraülikooli. Ao sai tugeva ragbimängijana soovituse nimekasse eraülikooli kaubandusteaduse erialale. Shiro jättis lähikondlaste pealekäimisel lõpuks idee minna veterinaarkooli ning otsustas muusikaakadeemia klaveriosakonna kasuks. Kõikide koolid olid sedavõrd lähedal, et sai kodust käia. Ainult mina tulin Tōkyōsse tehnikaülikooli.”

„Miks sina võtsid kätte ja Tōkyōsse tulid?”

„Põhjus on väga lihtne. Selles ülikoolis oli kõige tuntum jaamahoonedisaini õppejõud. Jaama ehitus on üsna spetsiifiline ja erineb tavalise hoone püstitamisest, seega tavalisse tehnikaülikooli astumisest ning seal ehitus- ja inseneriala õppimisest poleks mulle reaalselt kasu olnud. Spetsialistile on vajalik erialane väljaõpe.”

„Kindlad eesmärgid teevad inimelu lihtsamaks,” sõnas Sara.

Tsukuru nõustus sellega.

„Kas teised neli jäid Nagoyasse seepärast, et mitte hajutada seda kaunist kommuuni?” päris naine.

„Keskkooli kolmandal aastal arutasime viiekesi oma edasiste valikute üle. Peale minu teatasid kõik, et nemad jäävad Nagoyasse ja jätkavad õpinguid kohalikes ülikoolides. Keegi neist seda küll otse ei öelnud, kuid oli selge, et nad teevad seda grupi püsimise nimel.”

Aka oleks oma hinnete põhjal hõlpsasti Tōkyō ülikooli sisse saanud, ka vanemad ja õpetajad soovitasid talle seda tungivalt. Küllap oleks ka Ao oma füüsilise võimekusega saanud soovituse mõnda mainekasse Jaapani ülikooli. Kuro, kes oli loomult kõige rafineeritum ja kellele oleks vaimselt virgutav suurlinna vaba elu hästi sobinud, oleks loomulikult võinud mõnda Tōkyō eraülikooli edasi õppima minna. Nagoya on muidugi ka suurlinn, kuid ei saa ju eitada, et kultuurilisest küljest vaadatuna on Tōkyōga võrreldes tegemist siiski kõigest suuremat sorti provintsilinnaga. Lõpuks otsustasid nad siiski Nagoyasse jääda. Igaühe valitud ülikool oli tase madalam kui võinuks. Shiro oli ilmselt ainus, kel polnud algusest peale kavatsust Nagoya tolmu jalgadelt pühkida – isegi kui gruppi poleks tekkinud. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kes oleks ise julgelt seiklusi otsima läinud.

„Kui minult tulevikuplaanide kohta küsiti, siis vastasin, et ma ei ole veel otsustanud. Tegelikult aga olin selleks ajaks oma sisimas juba kindel, et lähen Tōkyōsse ülikooli. Muidugi oleks minagi tahtnud võimaluse korral Nagoyasse jääda, mõnda kohalikku ülikooli astuda ning sobilikku eriala õppides kõigiga sõprussidemeid jätkata. Mitmeski mõttes oleks nii lihtsam olnud ja tegelikult soovis seda ka mu perekond. Nad lootsid, et jätkan pärast ülikooli lõpetamist isa juhitud firmas. Kuid ma ise sain aru, et kui ma Tōkyōsse ei lähe, siis hiljem ma kahetsen seda. Tahtsin iga hinna eest selle õppejõu seminaridel osaleda.”

„Üsna mõistlik,” ütles Sara. „Aga kuidas teised su otsust Tōkyōsse minna võtsid?”

„Mida nad tegelikult mõtlesid, seda ma muidugi ei tea. Võimalik, et nad olid pettunud. Sest kui mina grupist välja jään, kaob ju osa viie inimese vahel tekkinud algsest ühtsustundest.”

„Ka keemia kaob.”

„Või muutub olemuslikult millekski muuks. Teatava määrani.”

Kui sõbrad aga taipasid, et Tsukuru on kindlalt otsustanud, ei hakanud nad teda tagasi hoidma. Vastupidi, pigem julgustasid teda. Tōkyō oli ju kõigest pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel. Seega sai vajaduse korral iga hetk koju tulla. „Muidugi kui sa oma unistuste kooli ikka sisse saad,” tavatsesid nad naljaga pooleks öelda. Ülikooli sisseastumiseksamite edukaks läbimiseks pidi Tsukuru õppima tõsisemalt kui seni – ei, tõsisemalt kui kunagi varem oma elus.

„Ja mis viiesest grupist pärast keskkooli lõpetamist sai?” küsis Sara.

„Alguses läks kõik üsna kenasti. Olgu siis kevadel ja sügisel pikkade pühade ajal või suvevaheajal ja aastavahetusel – kui vaid ülikoolist puhkust sain, sõitsin kohe Nagoyasse ja tegin kõik, et sõpradega veidikenegi kauem koos olla. Me olime endiselt väga lähedased.”

Tsukuru Nagoyast lahkumise järel jätkas sõpruskond neljase grupina koos käimist, kui aga Tsukuru üle pika aja kodus käis, kogunes viieliikmeline üksus taas (muidugi kui kellelgi oli tegemist ja kohale tulla ei saanud, siis oldi kolme või neljakesi). Neli kodukanti jäänud sõpra võtsid Tsukuru vastu, nagu polekski aega mööda läinud. Vähemalt Tsukuru poole pealt vaadatuna ei olnud sellist tunnet, et varasem õhustik kuidagi muutunud oleks või et nende vahele oleks tekkinud mingi silmale nähtamatu lõhe. Selle üle oli tal muidugi ainult hea meel. Nii ei muretsenud ta ka sellepärast, et tal Tōkyōs ühtegi sõpra ei olnud.

Sara vaatas silmi kissitades Tsukurut ja küsis siis: „Kas sul siis Tōkyōs sõpru ei tekkinud?”

„Mul ei õnnestunud kellegagi sõbraks saada. Miskipärast…” meenutas Tsukuru. „Ma pole kunagi olnud teab mis suhtleja tüüp, samas, päris nelja seina vahele ma end ka ei sulge. See oli mul esimene kord elus omapead elada ning mul oli vabadus teha, mida tahan. Ses mõttes sain võrdlemisi mõnusalt päevi mööda saata. Tōkyōs on kogu linna kattev raudteevõrgustik ja lugematul hulgal jaamu – ainuüksi juba nende kõigi ülevaatamine võttis oma aja. Käisin erinevates jaamades, uurisin nende konstruktsiooni, visandasin need lihtsal moel üles ning tegin silma jäänud asjadest märkmeid.”

„See võis päris tore olla,” ütles Sara.

Ülikoolipäevad ise siiski nii põnevad ei olnud. Üldainete hulgas oli erialaloenguid vähe, enamik loenguid olid keskpärased ja igavad. Kuna aga Tsukuru oli ülikooli sissesaamise nimel kõvasti vaeva näinud, osales ta pea kõikidel loengutel. Lisaks õppis ta innukalt saksa ja prantsuse keelt ning käis ka inglise kõnekeele tunnis. Ta avastas – endalegi üllatuslikult –, et tal on keelte peale annet. Kuid ühtegi inimest, kes oleks temas isiklikku huvi äratanud, Tsukuru ümber ei olnud. Võrreldes värvika ja põneva nelikuga, kellega ta keskkooli ajal ringi liikus, puudus teistes elavus, kõik näisid monotoonsed ja isikupäratud. Ta ei kohanud kordagi kedagi, kellega oleks tahtnud tihedamalt läbi käia või pikemalt juttu ajada. Seepärast veetis ta enamiku ajast Tōkyōs üksi. Tänu sellele luges ta rohkem raamatuid kui varem.

„Kas sul kurb ei olnud?” küsis Sara.

„Eks ma üksik olin. Aga kurb otseselt mitte. Samas, tollal võtsin seda pigem kui loomulikku seisundit.”

Ta oli veel noor ja maailma asjadest suurt midagi ei teadnud. Tōkyō oli tema jaoks uus paik ning erines suuresti sellest keskkonnast, milles ta seni oli elanud. Seda erinevust oli rohkem, kui ta oli osanud ette aimata. Linna mõõtmed olid hiiglaslikud ning selle sisu äärmiselt kirju. Valikuvõimalusi oli liialt palju, inimesed rääkisid veidral moel, aeg liikus halastamatult kiiresti. Seepärast ei suutnud Tsukuru ümbritseva maailmaga kuidagi tasakaalu saavutada. Õnneks oli tal sellistel hetkedel alati koht, kuhu pageda. Piisas tal vaid Tōkyō jaamast shinkansen’ile istuda ning juba poolteise tunni pärast oli ta „kohas, kus valitses häirimatu harmoonia”. Seal voolas aeg rahulikult ning ees ootasid sõbrad, kes teda soojalt vastu võtsid.

„Aga kuidas hetkel sinuga lood on? Kas sa oled ümbritseva maailmaga tasakaalu saavutanud?” uuris Sara.

„Olen praeguses firmas töötanud juba neliteist aastat. Töökoha suhtes mul midagi halba öelda ei ole ja töö sisu on mulle ka meelt mööda. Kolleegidega saan samuti hästi läbi. Olen mitme naisega suhetes olnud. Lõpuks ei tulnud küll miskit välja, kuid selleks oli erinevaid põhjusi olnud. Kõik ei olnud minu süü.”

„Seega oled üksi, aga mitte üksildane.”

Aeg oli alles varajane ja nad olid ainsad kliendid. Klaveritrio esitas vaikselt džässi.

„Küllap,” ütles Tsukuru pärast väikest kõhklust.

„Aga enam sul kohta, kuhu tagasi minna, ei ole, ega? Kohta, kus sinu jaoks valitseb häirimatu harmooniline sõprus?”

Ta mõtles korraks selle üle, kuigi erilist vajadust selleks polnud. „Enam sellist paika ei ole,” vastas Tsukuru vaiksel häälel.

Selle koha haihtumisest sai ta teada ülikooli teise aasta suvel.