Читать книгу Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad - Харуки Мураками - Страница 2

See juhtus ülikooli teise aasta suvevaheajal. Tazaki Tsukuru elu muutus tol suvepiiril täiesti. Otsekui oleks järsku mäeseljandik oma taimestiku täielikult välja vahetanud.

Nagu ikka, pakkis ta kohe, kui ülikoolis vaheaeg algas, oma asjad (palju neid just ei olnud) ja istus shinkansen’ile. Korraks Nagoya vanematekodus hinge tõmmanud, helistas ta oma neljale sõbrale, kuid ei saanud kellegagi neist ühendust. Kõik olid kodust ära. Küllap olid nad neljakesi kogunenud ja kusagile välja läinud, arvas Tsukuru. Ta jättis kõigile koju teate, läks seejärel üksi linna peale jalutama ning käis aja surnukslöömiseks äritänava kinos vaatamas filmi, mida ta tegelikult vaadata ei tahtnud. Hiljem, pärast seda, kui ta oli perega koos õhtust söönud, proovis ta uuesti oma neljale sõbrale helistada. Keegi neist ei olnud veel koju tagasi jõudnud.

Järgmise päeva ennelõunal helistas ta uuesti, kuid ikka ei olnud kedagi kodus. Ta palus perekonnaliikmel edasi öelda, et kui sõber koju tuleb, siis helistaks temale. Selge, annan teate edasi, ütles telefoni vastu võtnud pereliige. Ent vastuvõtja häälekõlas oli midagi, mis Tsukurut häiris. Eelmisel päeval ta seda ei märganud, kuid nüüd tundus hääl kuidagi veider. Talle jäi mulje, nagu ei tahetaks miskipärast temaga vestelda. Tundus, nagu tahetaks kõne võimalikult kiiresti lõpetada. Eriti külmana kajas Shiro vanema õe hääl. Tsukuru oli Shiro vanema õega seni ikka hästi läbi saanud (ta ei paistnud küll nii silma kui temast kaks aastat noorem õde, kuid oli ikkagi kaunis naine) ning tavaliselt viskas ta, kui Tsukuru Shirole helistas, võimaluse korral ikka mõne nalja. Või vähemalt tervitas soojalt. Seekord aga katkestas ta ilmselge vastikustundega kõne kiiresti ära. Pärast seda, kui ta oli kõigi nelja koju helistanud, tundis Tsukuru end kui mingi eriti paha haigust tekitava bakteri kandja.

Küllap pidi midagi juhtunud olema, mõtles Tsukuru. Tema äraoleku ajal pidi juhtuma midagi, mis pani teised temast eemale hoidma. Midagi kohatut, midagi ebameeldivat. Kuid ükskõik kui palju ta ka poleks oma pead vaevanud, ei suutnud ta välja mõelda, mis see oli või mis see üldse olla võis.

Rinda rõhus tunne, nagu oleks ta kogemata mingi tüki alla neelanud. Tüki, mida ta ei suutnud ei välja oksendada ega ka seedida. Sel päeval ei astunud ta sammugi kodust eemale, vaid ootas telefonikõnet. Isegi kui ta üritas midagi teha, ei olnud ta võimeline keskenduma. Ta jättis veel mitu korda neljale sõbrale pereliikmete kaudu teate, et on Nagoyas tagasi. Alati oli seepeale varsti tagasi helistatud ja teda elevil häälel tervitatud, kuid seekord hoidis telefon rangelt vaikust.

Õhtul helistan veel kord ise, mõtles Tsukuru, ent muutis siis meelt ega helistanud. Võib-olla olid kõik tegelikult kodus. Tahtmata aga telefonile vastata, lasid sõbrad öelda, et nad on väljas. Võimalik, et nad olid perelt palunud: „Kui Tazaki Tsukuru helistab, siis öelge, et mind pole kodus.” Seepärast oligi telefoni vastu võtnud perekonnaliikme hääletoonis kerget ebamugavust.

Miks küll?

Ta ei suutnud põhjust välja mõelda. Viimati kogunes grupp maikuu alguse pikkade pühade ajal. Kui pühad lõppesid ning Tsukuru pidi taas shinkansen’ile istuma, et tagasi Tōkyōsse sõita, tulid teised neli teda koguni jaama saatma ja lehvitasid lahkuva rongi suunas hoolega. Otsekui saadaks sõdurit kaugesse piirkonda rindele.

Pärast seda kirjutas Tsukuru Tōkyōst Ao aadressil mitu kirja. Shiro oli arvutiasjanduses üsna lootusetu, mistõttu vahetas Tsukuru sõpradega tavaliselt paberkirju. Ao oli kirjade vahendamise ülesande enda peale võtnud. Saates kirja tema nimele, käis see ka teiste grupiliikmete käest läbi. Nii jäi ära kõigile neljale eraldi sarnase sisuga kirjade kirjutamise vaev. Tsukuru kirjutas peamiselt elust Tōkyōs. Sellest, mis talle silma jäi, mida koges, mida tundis. Ning sellest, et ükskõik mida nähes või mida tehes mõtles ta alati, et oleks tore, kui teised tema kõrval oleks. Täiesti siiralt. Muud erilist ta ei kirjutanud.

Ka neli sõpra kirjutasid korduvalt ühiselt Tsukurule. Midagi halvamaigulist nende kirjades ei olnud. Nad lihtsalt andsid üksikasjaliku ülevaate sellest, mida nad Nagoyas tegid. Näis, et nad nautisid täiel rinnal üliõpilaselu linnas, kus nad olid sündinud ja kasvanud. Nad kirjutasid, kuidas Ao oli ostnud kasutatud Honda Accordi (selle tagaistmel oli plekk, nagu oleks koer sinna kusnud) ning kuidas nad sellega Biwa järve ääres käisid. Autosse oleks rahulikult ka viis inimest ära mahtunud (kui muidugi mõni just ülemäära paks ei olnud). Seepärast oli neil kahju, et Tsukurut kaasas ei olnud. Ning lisasid lõppu, et ootavad suve, mil kõik taas kokku saavad. Tsukurule paistsid need olevat südamest kirjutatud read.

Tol ööl ei suutnud ta uinuda. Ta oli erutunud, ta peas ringlesid igasugused mõtted. Ent lõpuks olid need kõik lihtsalt ühe mõtte erinevad variatsioonid. Nii kui suunataju kaotanud inimene, tiirlesid Tsukuru mõtted ühes kohas ringi. Nagu muuseas oli ta oma mõtetega sealsamas, kust ta alustanud oli. Varsti kiilus mõte sootuks kinni, nagu katki keeratud kruvipea, liikumata edasi või tagasi.

Ta vähkres voodis kuni kella neljani. Jäi siis korraks magama ning tegi pärast kuut taas silmad lahti. Söögist ta ei hoolinud. Jõi ainult klaasitäie apelsinimahla, kuid isegi see ajas ta kergelt iiveldama. Perekond oli Tsukuru äkilise söögiisu kaotuse pärast mures, tema aga vastas, et pole midagi hullu. Lihtsalt magu vajab veidi puhkust.

Taas istus Tsukuru terve päeva kodus. Lesis telefoni kõrval ja luges raamatut. Või vähemalt üritas raamatut lugeda. Pärastlõunal otsustas ta uuesti kõigile neljale koju helistada. Erilist tuju selleks tal küll ei olnud, kuid ta ei tahtnud sellise enesetunde haardes lihtsalt niisama istuda ja oodata, kuni keegi helistab.

Tulemus oli sama. Telefoni vastu võtnud pereliige teatas Tsukurule kas jahedal, kahetseval või siis liialt neutraalsel toonil, et tema sõpra ei ole kodus. Tsukuru tänas lühidalt, ent viisakalt ning pani toru ära. Seekord ta teadet ei jätnud. Küllap muutub kodust äraolemise teesklemine neile peagi sama talumatuks, nagu praegune olukord Tsukuru jaoks. Ta oletas, et vähemalt telefonile vastavad pereliikmed peavad ühel hetkel alla andma. Kui ta jätkab helistamist, siis varem või hiljem mingi reaktsioon ikka järgneb.

Nii nagu ta ennustas, helistas Ao õhtul pärast kaheksat.

„Mul on küll kahju, kuid me ei taha, et sa meile enam helistaksid,” ütles Ao. Ilma igasuguse sissejuhatuseta. Isegi mitte „Hei!”, „Kuidas läheb?” või „Pole ammu kuulnud!”. „Mul on küll kahju” olid ainsad soojad sõnad tema suust.

Tsukuru hoidis hetkeks hinge kinni, kordas oma peas Ao sõnu ja hindas neid kiiresti. Ta üritas Ao häälest mingit emotsiooni välja lugeda. Kuid see oli olnud kõigest formaalselt ette kantud teade. Emotsioonideks selles ruumi ei olnud.

„Kui see on kõigi soov, siis ma muidugi ei helista,” vastas Tsukuru. Sõnad tulid tal täiesti iseenesest. Ta tahtis rääkida täiesti tavalisel, rahulikul toonil, kuid ta kõrvu kostis kellegi võõra, tundmatu inimese hääl. Kellegi hääl, kes elas kusagil kaugel linnas ning kellega ta polnud kordagi kohtunud (ja vaevalt et kunagi kohtub).

„Oleks kena,” ütles Ao.

„Mul ei ole kavatsust teha midagi, mis teistele ei meeldiks,” teatas Tsukuru.

Ao tegi häält, mis ei olnud ei ohe ega heakskiidumõmin.

„Aga ma hea meelega tahaks teada, mis on selleni viinud,” ütles Tsukuru.

„Minu suust sa seda ei kuule,” pomises Ao.

„Kes mulle siis seda öelda võiks?”

Teispool toru oli mõne hetke vaikus. Paksu kivimüüri sarnane vaikus. Häguselt oli kuulda nina nohinat. Manades silme ette Ao lamedat ja paksu nina, Tsukuru ootas.

„Kui sa ise selle üle mõtled, küllap saad aru,” ütles Ao lõpuks.

Tsukuru oli hetkeks sõnatu. Mida see mees küll öelda tahab? Mõtle ise? Millele veel ma mõtlema peaks? Veel pingsamalt mõeldes ei ole ma lõpuks enam mina ise.

„Mul on kahju, et nii läks,” ütles Ao.

„Kas see on kõigi arvamus?”

„Nojah. Meil kõigil on kahju.”

„Ikkagi. Mis juhtus?” küsis Tsukuru.

„Küsi seda endalt,” lausus Ao. Tsukuru aimas tema hääles kurbuse ja viha kerget värinat. Kuid see kestis vaid hetke. Enne kui Tsukuru jõudis mõelda, mida öelda, visati toru hargile.

„Muud ta sulle ei öelnud?” küsis Sara.

„See oli väga lühike, minimalistlik vestlus. Täpsemalt ma meenutada ei suuda,” ütles Tsukuru.

Tsukuru ja Sara istusid teine teisel pool baari väikest lauda.

„On sul pärast seda olnud võimalust Ao või teistega sellel teemal rääkida?” uuris Sara.

Tsukuru raputas pead. „Ei, pärast seda ei ole ma kellegagi rääkinud.”

Sara vaatas silmi kissitades Tsukurule otsa, otsekui uuriks füüsikaseadustele vastukäivat stseeni. „Mitte üldse? Mitte kellegagi?”

„Ei. Ma ei ole kellegagi kokku saanud ega rääkinud.”

„Kas sa siis tõesti ei tahtnud teada põhjust, miks sind ootamatult grupist välja visati?” ei suutnud Sara uskuda.

„Seda on keeruline seletada, kuid tol hetkel lõin ma käega. Nad olid ukse minu nina ees pauguga kinni löönud ega lasknud mind enam sisse. Põhjust seletamata. Nii ma mõtlesingi, et kui see oli kõigi nõudmine, siis pole midagi parata.”

„Ma ei mõista,” ütles Sara, nagu jäänuks asi tõepoolest talle kaugeks. „Kas siin pole mitte ebakõla? Sinul ei olnud põhjusest mingit aimu, eks? Kas sul siis kahju ei olnud? Et mingi mõttetu teineteisest möödarääkimise tõttu kaotasid sa oma head sõbrad? Et sa ei lahendanud arusaamatust, mis oleks võib-olla täiesti lahendatav olnud?”

Mojito klaas oli tühjaks saanud. Sara andis baarmenile märku ja tellis klaasi punast veini. Erinevate veinide hulgast valis ta pärast hetkelist kaalutlemist välja Napas valmistatud Cabernet Sauvignoni. Tsukuru Highballist oli veel pool järel. Jää oli ära sulanud, klaasi ümbrus oli veepiiskadega kaetud ning klaasialus niiske.