Читать книгу Norra mets - Харуки Мураками - Страница 3

Ammu-ammu, või õigemini, parimal juhul umbes kakskümmend aastat tagasi, elasin ma ühes üliõpilaste ühiselamus. Ma olin kaheksateist ja äsja ülikooli astunud. Tokyost ei teadnud ma mitte kui midagi ja kuna see oli mulle esimene kord üksinda elada, otsisid mu muretsevad vanemad mulle selle ühika. Sellepärast et seal käis elamispinna juurde ka söök ja kõiksugu sisustus oli samuti olemas, nii et isegi maailma asjadest mitte midagi taipav kaheksateistaastane noormees võis kuidagi oma eluga hakkama saada. Muidugi oli asi ka maksumuses. Ühikas elamine oli omaette elamisega võrreldes märkimisväärselt odavam. Teate isegi, kui vaid laualamp ja madrats olemas olid, siis ei olnud vaja enam midagi juurde muretseda. Kui asi oleks minu teha olnud, siis oleksin ma muidugi eelistanud korterit üürida ja muretult üksinda elada, aga kui eraülikooli sisseastumistasu ja õppemaksu ja igakuiseid elamiskulusid kokku arvutama hakata, siis ei sobinud mul enam toriseda. Peale selle mõtlesin ma, et on üsna ükskõik, kus elada.

See ühikas asus mäel, millelt oli hea vaade linnale. Krunt oli lai ja kõrge betoonaiaga ümbritsetud. Väravast läbi, fassaadi ees kõrgus suur tselkvapuu. Vanust pidi sel puul olema vähemalt sada viiskümmend aastat. Kui puu juurtele seista ja üles vaadata, jäi taevas täielikult tema roheliste lehtede varju.

Betoonist jalgrada tegi käänu, läks suurest tselkvapuust ringiga mööda ja jätkas siis taas pika sirgena risti üle sisehoovi. Kummalgi pool hoovi seisis paralleelselt kaks kolmekorruselist raudbetoonist majakarpi. Need olid paljude akendega suured hooned ja jätsid vaatajale mulje, et tegemist on kas vanglaks ümberehitatud korterelamu või korterelamuks ümberehitatud vanglaga. Aga räpased nad küll ei olnud ja sünget muljet ei jätnud ka. Pärani akendest kostab raadio. Iga viimse kui toa akna kardinad on ühesugust kreemikarva – värv, mille pleekimine kõige vähem silma torkab.

Seal otse ees, kuhu betoonist jalgtee juttsirgelt viib, on kahekorruseline peahoone. Esimesel korrusel on söökla ja suur pesuruum, teisel korrusel on saal ja paar koosolekuruumi, ja siis veel paar jumal teab milleks kasutatavat külalistetuba. Peahoone kõrval on kolmas ühikatiib. Ka see on kolmekordne. Hoov on lai, vihmutid rohelise muruplatsi keskel pöörlevad päikest peegeldades ringiratast. Peahoone taga on spordiplats, mida kasutatakse nii pesapalli kui jalgpalli jaoks, ning kuus tenniseväljakut. Kõik, mida hing ihaldada võib, oli olemas.

Selle ühika ainuke probleem oli see, et ta oli sügavalt kahtlane. Ühikat majandas üks üsnagi parempoolsete inimeste ümber koondunud segase haldussüsteemiga fond ning selle fondi majandamisprintsiibid olid – loomulikult minu silmade läbi vaadatuna – üsnagi kiivas. Kui lugeda ühiselamusse kolijatele mõeldud voldikut ja ühiselamureegleid, saab ka enam-vähem aru, kustkohast. „Kindlustada hariduse tugiposte, püüda kasvatada riigile paljulubavaid täisväärtuslikke kodanikke” – selles vaimus oli ühiselamu asutatud ning lai taolist mõttelaadi pooldavate ärimeeste ring investeeris sinna oma isiklikku raha. Taoline oli selle ettevõtmise fassaadipool, aga telgitagused olid hämarad nagu ikka. Päris tõde ei tea keegi. On neid, kes ütlevad, et see oli maksupettuse nõks, on neid, kes ütlevad, et see oli pelk reklaamitrikk, on neid, kes ütlevad, et ühiselamu rajamise nime all oli endale ei millegi vähema kui pettuse teel muretsetud kõrgema klassi maatükk. Ja on neid, kes ütlevad, et ei, on ka veel sügavamaid tõlgendamisviise. Nende seletuse kohaselt olnuks asutajate eesmärgiks luua siinse ühiselamu asukatest poliitika- ja äriringkondades põrandaalune rühmitus. Tõepoolest oli olemas niisugune asi nagu ühikaelanike eliiti koondav privilegeeritud klubi, mis – ehkki mina ka seda asja eriti ei tea – korraldas kuus paar korda koos ühika asutajatega midagi seminarilaadset ja kui vaid sellesse klubisse kuulusid, ei olnud töö leidmisega mingit muret. Milline neist seletustest oli õige ja milline oli ekslik, ei oska minagi hinnata, kuid igal juhul valitses üksmeel selles, et „midagi on siin mäda”.

Kuidas ka polnuks, kaks aastat, 1968. aasta kevadest 1970. aasta kevadeni veetsin ma selles kahtlases ühiselamus. Kui mult küsida, miks ma taolises kahtlases kohas tervelt kaks aastat olin, jään ma vastuse võlgu. Igapäevaelu seisukohast pole erilist vahet, kas on tegemist parem- või vasakpoolsetega, kas püütakse midagi kinni mätsides head nägu teha või on kehva ilme taga peidus puhas südametunnistus.

Ühiselamupäev algab pühaliku lipuheiskamistseremooniaga. Loomulikult mängitakse hümni. Nii nagu spordiuudistest ei saa lahutada marsimuusikat, nii ei saa lipuheiskamistseremooniast lahutada riigihümni. Lipuvarras asub sisehoovi keskel, nii et seda võib näha iga ühiselamutiiva akendest.

Riigilipu heiskamine oli ühiselamu idatiiva (selle, kus mina elasin) ülema kohustus. Ta on umbes kuuekümne ringis kõrget kasvu ja terava silmavaatega meesterahvas. Üsnagi karmidena näivatesse juustesse on segunenud pisut halli, päevitunud kaelal paistab pikk arm. Käisid jutud, et ta oli maaväe Nakano luurekooli kasvandik, aga ka selle kohta ei oska ma öelda, kui palju on siin tõtt või valet. Ja vahetult tema kõrval seisab tseremoonia abilise moodi ülesannetes kooliõpilane. Sellest õpilasest ei tea õieti keegi midagi. Ta on ümmargune, kannab alati koolivormi. Ma ei tea ta nime ega tea ka seda, millises toas ta elab. Ei sööklas ega pesuruumis ei ole ma teda kordagi kohanud. Ei tea isegi seda, kas ta üldse kooliõpilane ongi. Jah, aga kui otsustada vormiriiete järgi, siis küllap ta ikka õpilane oli. Muud ei oska ma midagi arvata. Ja vastandina Luurekoollasele on ta lühikest kasvu, pisut prullakas ja heledanahaline. See paar, kellest õõvastavamat olla ei saa, heiskas igal hommikul kell kuus sisehoovis tõusva päikese lippu.

Päris alguses, kui ma sinna ühikasse kolisin, ärkasin ma puhtalt vaatemängu kurioossuse pärast spetsiaalselt kell kuus üles, et seda patriootlikku tseremooniat jälgida. Kell kuus, peaaegu üheaegselt raadio täistunnisignaaliga, ilmuvad need kaks sisehoovi. Koolivorm kannab vormirõivaste juurde muidugi musti nahkkingi, Luurekoollane kannab kampsunit ja valgeid spordijalanõusid. Sellised näevad nad välja. Koolivormil on käes paulooniapuust lapik karp. Luurekoollasel Sony kassetimängija. Luurekoollane asetab kassetimängija lipuvarda jalamile. Koolivorm avab paulooniakarbi. Karbis on korralikult kokku volditud riigilipp. Koolivorm ulatab aukartlikult lipu Luurekoollasele. Luurekoollane seob lipu nööri külge. Koolivorm vajutab kassetimängija nuppu.

„Sinu valitsus…”2

Selle peale tõuseb lipp sujuvalt masti.

Umbes siis, kui hümn jõuab kohani „kuni kivikildu-u-udest…”, on lipp umbes masti keskpaigas, „samblaga kaa-attub” kohal jõuab ta tippu välja. Siis ajavad nood kaks nõksti selja sirgu, võtavad valveseisangu ja vaatavad otse üles lipu poole. Kui taevas on selge ja puhub hea tuul, on see üks üsnagi meeliülendav vaatepilt.

Õhtune lipulangetamistseremoonia peetakse enam-vähem samasuguse malli järgi. Ainult et järjekord on hommikusega võrreldes risti vastupidine. Lipp vajub sujuvalt alla ja pakitakse paulooniakasti. Öösel lipp lehvida ei või.

Miks peab ööseks lipu alla laskma, mina küll aru ei saanud. Sest et öösel kestab riik ju ikka edasi ja öösel tööl olijaid on ju ka palju. Mulle tundus vägagi ebaõiglasena, et teeremonditöölised, taksojuhid, seltsidaamid baarides, öise vahetuse päästeteenistujad, öövahid ja teised sellised öötööd tegevad inimesed on riigi kaitsest ilma jäetud. Aga võib-olla ei ole sellest tegelikult suurt midagi. Tõenäoliselt ei pane keegi midagi niisugust tähelegi. Arvata võib, et selle pärast muretsevad ainult minusugused inimesed. Ja mis minussegi puutub, siis mullegi turgatas see mingil hetkel lihtsalt pähe ning hiljem ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et peaks seda asja kuidagi põhjalikumalt edasi ajama.

Ühika tubadejaotus oli põhimõtteliselt selline: esimese ja teise aasta üliõpilased kahestes ning kolmanda ja neljanda aasta üliõpilased ühestes tubades. Kahene tuba oli pisut pikem ja kitsam kui tavaline kuue-tatamine3 tuba. Toa otsaseinas oli alumiiniumraamis aken, akna ees oli komplektis kaks tooli ja kirjutuslauda, mille ääres seljad vastamisi õppida sai. Sissekäigust vasakul oli kahekorruseline terasest nari. Kogu sisustus oli peaaegu äärmuslikult lakooniline ja massiivne. Peale laudade ja voodi oli veel kaks kappi, üks väike kohvilaud ja selle külge ehitatud riiul. Kui heatahtliku pilguga ka ei vaataks, ei saanud seda ruumi kuidagi poeetiliseks pidada. Enamikus tubades seisid riiulis reas transistorraadio, föön, kuumaveekann, elektripliit, lahustuv kohv, teekotid, tükksuhkur, üks pott pakinuudlite valmistamiseks ja mõned elementaarsed toidunõud. Lubjatud seinale oli kleebitud väljalõige trendiajakirjastvõi siis kusagilt maharebitud pornofilmi poster. Oli ka mõni selline, kellel oli nalja pärast üleval foto paarituvatest sigadest, aga need oli erandite erandid – enamikus tubades oli seinal palja naise või mõne noore naislaulja või – näitleja pilt. Kirjutuslaua kohal raamaturiiulites olid reas õpikud, sõnaraamatud, romaanid ja muu säärane.

Kuna majas elasid ainult mehed, oli enamik tube õudustäratavalt räpased. Prügikasti põhja on kleepunud hallitama läinud mandariinikoored, tuhatoosi aset täitvasse tühja plekkpurki on kuhjunud kümne sentimeetri jagu suitsukonisid, ning kuna siis, kui koni tossama jäi, kustutati see kas õlut või kohvi või midagi niisugust peale valades ära, eritub plekkpurgist tülgastavalt rämedat haisu. Toidunõud on viimne kui üks mustusekriimulised, neile on kõikvõimalikesse kohtadesse kurat teab mida külge paakunud, põrandal on pilla-palla segamini pakinuudlite kilepakendid, tühjad õllepudelid, millegi kaaned ja ei tea veel mis kõik muu. Mitte kellelgi ei tule pähe hari võtta, see kõik kokku pühkida ja kühvliga prügikasti visata. Kui tuulehoog puhub, tõuseb põrandalt pilvena tolmu. Igas viimses kui toas heljub jube hais. Erinevates tubades on hais küll pisut erinev, aga haisu komponendid on täpselt ühed ja samad. Higi, kehalõhnad ja prügi. Kõik viskavad musta pesu muudkui voodi alla hunnikusse ja et keegi oma madratsit regulaarselt tuulduma ei riputa, siis on madratsid higist läbi imbunud ning levitavad lõhna, mida on raske sissegi hingata. Ma mõtlen praegugi imestusega, et kuidas küll sellises kaoses mingi tõsine epideemia ei puhkenud.

Aga selle kõigega võrreldes oli minu tuba puhas nagu surnukuur. Põrandal polnud mustusekübetki, aknaklaasil polnud ühtegi laiku, madrats viidi korra nädalas tuulduma, pastakad olid kenasti pliiatsitopsis, ja isegi kardinat pesti korra kuus. Sest et minu toakaaslane oli peaaegu et haiglaslik korraarmastaja. Kui ma ülejäänud kambale ütlesin, et too peseb isegi kardinad ära, ei uskunud seda keegi. Sest keegi lihtsalt ei teadnud, et ka kardin on midagi niisugust, mida tuleb vahel pesta. Nende arvates oli kardin asi, mis peaaegu igavesest ajast igavesti akna ees ripub. „See on küll ebanormaalne tüüp,” ütlesid nad. Ja sellest ajast peale hakkasid kõik teda Natsiks või siis Rünnakrühmlaseks kutsuma.

Minu toas ei olnud isegi ühtegi väljalõiget üles kleebitud. Selle asemel oli foto Amsterdami kanalitest. Siis, kui ma kord palja naise pildi üles riputasin, ütles ta: „Kuule, Watanabe-kun, mu-mulle niniisugused asjad eriti ei meeldi,” kiskus selle maha ja kleepis kanalite pildi asemele. Ega mul kah tegelikult nii väga seda palja naise pilti üles kleepida vaja ei olnud ja nii ma õiendama eriti ei hakanud. Kõik, kes minu tuppa külla tulid, vaatasid seda pilti ja imestasid: „Mis see veel on?” „Rünnakrühmlane peksab seda vaadates pihku,” ütlesin ma. Oma arust tegin nalja, aga kõik jäid paugupealt uskuma. Jäid kohe nii kergesti uskuma, et mõne aja pärast hakkas mulle endalegi tunduma, et mine tea, järsku ongi nii.

Kõik tundsid mulle kaasa, et ma Rünnakrühmlase-suguse inimesega ühte tuppa olin sattunud, aga mulle endale see vastumeelseid tundeid ei tekitanud. Niikaua kui ma enda ümber puhtust hoidsin, ei toppinud tema üldse oma nina minu asjadesse, nii et minu jaoks oli sedasi vaat et lihtsamgi. Koristustööd tegi kõik tema, madratsi riputas ka tema tuulduma ja prügi kraamis ka tema ära. Kui mul oli kiire ja polnud juba kolm päeva pesemas käinud, siis vedas tema ninaga nahinal õhku ja soovitas vanni minna; või ütles, et oleks aeg juuksurisse minna või et võiks ninakarvu lõigata. Ainuke probleem oli see, et kui toas oli kas või üksainus putukas, siis pihustati kogu tuba kohe putukamürki täis. Sellistel päevadel pidin mina naabertoa kaosesse pakku pugema.

Rünnakrühmlane õppis ühes riiklikus ülikoolis geograafiat.

Kui ma temaga esimest korda kohtusin, ütles ta: „Mina, ma õpin k-k-kaarte.”

„Sulle meeldivad kaardid või?” pärisin mina.

„Mhmh, kui ma ülikooli ära lõpetan, siis lähen Riiklikku Kartograafiainstituuti, kas tead, ja hakkan k-k-kaarte tegema.”

No näed siis, mõtlesin ma, siin ilmas on igasuguseid soove ja igasuguseid elueesmärke.

See oli üks esimesi asju, mis mulle Tokyosse tulles muljet avaldanud oli. Tõepoolest, kui üldse ei oleks neid inimesi, kes kaartide valmistamise vastu huvi tunneks ja sellesse kirega suhtuks, siis oleks tõesti häda käes (kuigi ega eriti palju selliseid inimesi just ka vaja ei ole). Aga et inimene, kes sõna „kaart” suhu võttes kokutama hakkab, tahab Kartograafia Instituuti tööle asuda, tundus kuidagi kummastav. Vahel ta kokutas ja vahel mitte, aga niipea kui tuli ette sõna „kaart”, oli kokutamise tõenäosus sada protsenti.

„Mida s-sa õpid?” küsis ta.

„Teatriteadust,” vastasin ma.

„Kas teatriteadus on see, kus tehakse näitemängu või?”

„Ei, mitte seda. Loetakse näidenditekste ja uuritakse neid. Noh Racine’i või Ionescot või Shakespeare’i või…”

Peale Shakespeare’i pole ma ühtegi neist nimedest kuulnud, ütles tema. Ega minagi neid õieti kuulnud ei olnud. Loenguannotatsioonis oli lihtsalt niimoodi kirjas.

„No igal juhul sulle siis meeldivad sellised asjad, jah?” ütles ta.

„Mitte et nüüd nii metsikult meeldiks,” ütlesin ma.

See vastus ajas teda segadusse. Kui ta segadusse sattus, läks ta kokutamine päris hulluks. Mul oli tunne, nagu oleksin ma midagi väga halba teinud.

„Mul oli üsna ükskõik, mida õppida,” seletasin mina. „Folkloristika või Aasia ajalugu või ükskõik mis oleks kõlvanud. Aga lihtsalt juhtus nii, et silm jäi pidama teatriteadusel. Kogu lugu.” Aga selline selgitus ei olnud tema jaoks muidugi veenev.

„Ikka ei saa aru,” ütles ta tõesti arusaamatust väljendava ilmega. „Mi-minuga on nii, et mu-mulle meeldivad ka-ka-kaardid ja siis ma õpin k-k-k-kartograafiat. Ekstra sellepärast tulin Tokyosse ülikooli ja lasen vanematel elatusraha saata. Aga sina ütled, et sinu puhul nii ei ole ja…”

Muidugi oli tal õigus. Loobusin edasisest seletamisest. Pärast seda tõmbasime tikkudega loosi, kumb kumma narikoha saab. Tema sai ülemise, mina alumise voodi.

Ta nägi alati ühtmoodi välja: valge särk, mustad püksid, tumesinine kampsun. Suurt kasvu, siilipea ja esiletungivate põsesarnadega. Kooli minnes kandis ta alati koolivormi. Nii kingad kui kott olid süsimustad. Kui peale vaadata, siis nägi ta igati parempoolse üliõpilase moodi välja ja seetõttu ümberkaudsed teda Rünnakrühmlaseks ka kutsusid, aga kui aus olla, siis oli ta poliitika suhtes absoluutselt ükskõikne. Asi oli lihtsalt selles, et riiete valimine tundus talle liiga vaevanõudev ja sellepärast käiski ta alati sedasi ringi. Tema huviring piirdus selliste asjadega nagu rannajoone muutumine ja uue raudteetunneli valmimine. Kui ta nendel teemadel rääkima hakkas, võis ta kokutades ja puterdades vahutada tunni või paar, kuni vestluspartner kas jalga lasi või magama jäi.

„Sinu valitsus…” äratuskellaks, tõusis ta igal hommikul kell kuus üles. Tuleb välja, et see poosetav ja pompöösne lipuheiskamistseremoonia polegi täiesti kasutu. Seejärel paneb ta riidesse ja läheb pesemisruumi nägu pesema. Näo pesemisele kulub tal metsikult kaua aega. Nii kaua, et võib arvata, nagu oleks ta hambad ükshaaval suust välja võtnud ja ära pesnud. Tuppa tagasi tulles klopib ta pliksplaks käterätist kortsud välja, paneb selle radiaatori kohale kuivama ja asetab seebi ning hambaharja tagasi riiulisse. Seejärel lülitab ta raadio käima ja hakkab raadioprogrammi järgi hommikuvõimlemist tegema.

Mina loen tavaliselt hilise ööni raamatut ja magan hommikul kella kaheksani nagu kott, nii et isegi kui tema üles tõuseb, ringi askeldama hakkab ja isegi siis, kui ta raadio käima paneb ning hommikuvõimlemist alustab, võib juhtuda, et mina veel sügavalt magan. Aga isegi niisugustel päevadel ärkasin ma alati üles, kui hommikuvõimlemine jõudis hüpete juurde. Ei olnud võimalik mitte üles ärgata. Sest kui tema hüppas – ja hüppas ta tegelikult üsna kõrgele – rappus voodi sellest matsust kilaki-kolaki üles ja alla. Ma kannatasin kolm päeva. Sest mulle oli öeldud, et ühiselu puhul on teatud määral vaja kannatlik olla. Aga neljandal hommikul jõudsin ma arusaamisele, et rohkem on seda võimatu välja kannatada.

„Mul on väga kahju, aga kas sa ei saaks oma hommikvõimlemist katusel või mõnes muus sellises kohas teha,” ütlesin mina otsustavalt. „Sa äratad mind sellega üles.”

„Nojah, aga kell on juba pool seitse,” ütles tema jahmunud ilmel.

„Ma tean küll. Pool seitse, eks ole? Aga minu jaoks on pool seitse hommikul veel uneaeg. Miks see niimoodi on, ei oska ma sulle seletada, aga niimoodi on välja kujunenud.”

„Jah, aga see ei lähe. Kui ma katusel võimlen, siis hakkavad kolmanda korruse inimesed õiendama. Siin on allkorrusel panipaik, nii et keegi ei tule õiendama.”

„No olgu, võimle siis hoovis. Muru peal.”

„See ka ei lähe. Mi-minu raadio ei ole transistorraadio, noh kui elektrikontakti ei ole, siis ei saa kasutada, ja kui programmi ei kuule, siis ei saa hommikuvõimlemist ju ka teha.”

Tõepoolest oli tema raadio jube vana tüüpi seina käiv pill, samas kui minu oma oli küll kaasaskantav, aga selline, mis võttis ainult FM sagedusi, see tähendab, oli mõeldud ainult muusika kuulamiseks. Oi jah, mõtlesin ma.

„Olgu, katsume kompromissi leida,” ütlesin ma. „Võimle pealegi, mul ei ole midagi selle vastu. Aga vastutasuks jäta palun see hüppekoht vahele. Selle müra on lihtsalt kohutav. Sobib?”

„Hü-hüpe?” ütles tema üllatunud ilmel. „Mis tähendab hüpe?”

„Hüpe tähendab hüpe noh. See, kui sa hops ja hops kargad.”

„Sellist kohta küll ei ole.”

Mul hakkas pea valutama. Mul oli juba tunne, et aitab küll, jäägu peale, aga mõtlesin, et teen juba asjad selgeks, kui ma sellest rääkima hakkasin, ja nii tegin ma NHK raadio hommikuvõimlemisprogrammi algusmeloodiat ette lauldes põrandal paar näidishüpet.

„Saad aru, see koht. Täiesti olemas, eks ole?”

„Se-seda küll. On olemas jah. Ma ei pannud tä-tähelegi.”

„Ühesõnaga,” ütlesin ma voodi servale maha istudes. „Ma palun sind, et sa kas või ainult selle osa vahele jätaksid. Kõik ülejäänu kannatan välja. Ole hea, kas võib nii, et sa jätad hüpped tegemata ja lased mul ilusti magada?”

„See ei lähe,” ütles tema üsnagi resoluutselt. „Seda nüüd küll ei ole, et ma ühe osa vahele jätan. Ma juba kümme aastat võimlen igal hommikul, nii et kui ma korra pihta hakkan, siis lasen mõ-mõtlemata lõpuni välja. Kui ma ühe osa vahele jätan, siis läheb kõ-kõ-kõik sassi.”

Rohkem ei öelnud ma midagi. Mida ma oleksingi võinud ütelda? Kõige lihtsam oleks olnud see tema kuradi raadio tema äraolekul aknast alla visata, aga ma nägin ka väga hästi ära, et see tekitanuks niisuguse lärmi, nagu oleks põrgul kaas pealt ära võetud. Sest Rünnakrühmlane oli sedasorti mees, kes hoiab oma asju haiglase hoolega. Kui ma seal niimoodi kõnevõime kaotanuna jõuetult voodil istusin, naeratas ta ja lohutas mind lahkelt.

„Ku-kuule, Watanabe-kun, sa võiks ju ka ometi minuga koos üles tõusta ja hommikvõimlemist teha,” ütles ta ja läks seepeale hommikust sööma.

Kui ma Rünnakrühmlasest ja tema hommikvõimlemisest Naokole rääkisin, itsitas tema vaikselt naerda. Naljajutuna polnud see mõeldud, aga lõpuks naersin minagi. Kaua oli möödas sellest, kui ma viimati ta naerunägu nägin – ja seegi kadus praktiliselt samal hetkel, kui oli tekkinudki.

Naoko ja mina olime Yotsuya peatuses rongist maha tulnud ning kõndisime piki raudteevalli Ichigaya peatuse suunas. Oli pühapäeva pärastlõuna mai keskpaigas. Hommikupoolikul kord ladinal sadanud, kuid siis jälle vaibunud vihm oli keskpäeva eel lõplikult järele jäänud ning madalal maa kohal lasunud nüri vihmapilv oli samuti kadumas, justkui oleks lõunast puhuv tuul ta minema kihutanud. Erkrohelist värvi kirsilehed võnkusid tuules ja peegeldasid helklevaid päikesekiiri. Päikesevalgus oli juba suvealguse moodi. Möödakäijad olid oma kampsunid ja kuued maha koorinud ning olid nood omale õlale visanud või käsivarrele laotanud. Pühapäeva pärastlõunases soojas päikesepaistes näis iga viimne kui üks inimene õnnelikuna. Teisel pool raudteevalli paistval tenniseväljakul oli üks noormees T-särgi seljast koorinud ning vehkis lühikeste pükste väel reketiga. Ainult kaks kõrvuti pingil istuvat nunna olid end mähkinud oma musta talvisesse vormirõivasse nii nagu kord ja kohus, nii et jäi mulje, et vaid nende kaheni ei ole suvepäike veel jõudnud, kuid nemadki nautisid rahulolust pakatavate nägudega päikesepaistes oma vestlust.

Pärast kümneminutilist kõndi hakkas selg higiseks tikkuma. Võtsin paksu puuvillsärgi seljast ja jäin T-särgi väele. Naoko oli oma kahvatuhalli dressipluusi käised käsivarreni üles keeranud. Näis, et dressipluus oli kenakesti pesta saanud, sest et värv oli mõnusalt pleekinud. Mul oli tunne, et olin teda üsna-üsna ammu sedasama pluusi kandmas näinud, aga mingit selget mälestust mul ei olnud. Lihtsalt oli selline tunne. Ega ma tollal Naokost kuigi palju asju ei mäletanud.

„Kuidas ühikaelu on? Kas teiste inimestega koos elada on lõbus?” päris Naoko.

„Ah ei mina tea. Ainult natuke üle kuu aja on möödas,” ütlesin mina. „Aga ega see nii hull ka ei ole. Vähemasti midagi väljakannatamatut ei ole.”

Naoko peatus veekraani juures, võttis õige pisukese lonksu vett, tõmbas püksitaskust valge taskuräti ja pühkis suud. Kummardus seejärel ja sidus hoolega kingapaelad uuesti kinni.

„Kuule, mis sa arvad, kas mulle ka võiks selline elu sobida?”

„Sa mõtled ühikaelu?”

„Jah,” vastas Naoko.

„Kuidas võtta, see oleneb suhtumisest. Kui igasugu tüütustest rääkida, siis neid muidugi jätkub. Üldiselt on maru lärmakas ja igasuguseid ülbeid tüüpe tolkneb kõvasti ringi ja toanaaber hakkab ka hommikul kell pool seitse hommikuvõimlemist tegema, eks ole. Aga noh kui mõelda, et selliseid asju on igal pool, ükskõik kuhu minna, siis eriti ei häiri. Kui mõelda, et midagi muud üle ei jää, kui siin elada, siis saab kuidagimoodi elatud. Eks ta nii on.”

„Seda jah,” ütles ta, noogutas ja näis mõnda aega millegi üle mõtteid mõlgutavat. Vaatas siis mulle pingsalt otse silma, just nagu piidleks midagi väga haruldast. Kui hästi vaadata, paistsid tema silmad jahmatamapanevalt sügavale läbi. Ma ei olnud kunagi varem märganud, et ta silmad nii sügavalt läbi paistavad. Kui mõtlema hakata, siis ei olnud mul võimalustki olnud Naokole sügavalt silma vaadata. See oli esimene kord, kus me kahekesi jalutasime, ja ka esimene kord, mil me nii pikalt juttu ajasime.

„Kas sa kavatsed mõnda ühikasse või kuhugi kolida?” pärisin mina.

„Mkmm, seda mitte,” ütles tema. „Ma lihtsalt mõtlesin selle üle natuke. Et kuidas on teistega koos elada. Ja siis, et see on, see tähendab…” Naoko näris huuli ja otsis sobivaid sõnu või väljendeid, kuid näis, et ei suutnud neid lõpuks ikkagi leida. Ta lõi ohates pilgu maha. „Ah olgu peale, mina ka ei tea.”

Sellega oli jutuajamine lõppenud. Naoko hakkas uuesti ida poole kõndima, mina marssisin natuke tagapool järele.

Oli enam-vähem aasta möödas sellest, kui ma viimati Naokoga kohtusin. Aasta jooksul oli ta tundmatuseni kõhnaks jäänud. Talle nii tunnuslikelt punnis põskedelt oli liha praktiliselt kadunud ja ka kael oli üsna peenikeseks muutunud, kuid olgugi et ta oli kõhnaks jäänud, ei jäänud muljet, et ta oleks kondine või haige. Tema kõhnumine oli kuidagi loomulik ja tüüne. Nagu oleks ta mingisse ahtasse kohta peitu pugenud ja seal peenikeseks muutunud. Peale selle oli Naoko märksa ilusam, kui ma seni olin arvanud. Tahtsin Naokole selle kohta mingit märkust teha, aga ei teadnud, kuidas end väljendada, ja nii ei ütelnudki ma lõpuks midagi.

Me ei olnud siia tulnud mingi kindla asja pärast. Naoko ja mina olime ootamatult Chūō liini rongis kohtunud. Tema oli kodunt välja tulnud, mõeldes, et läheks kas või üksinda kinnogi, mina olin teel Kandasse raamatupoodi. Nii et ei olnud meil kummalgi eriliselt pakilisi toimetusi käsil. Naoko pakkus, et lähme maha, ja me läksimegi rongist maha. Juhtus lihtsalt nii, et see koht, kus me maha tulime, oli Yotsuya. Ehkki mingit sellist teemat, mida omavahele jäädes arutada oleks tulnud, meil ei olnud. Miks Naoko järsku niimoodi ütles, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Jututeemat polnud meil juba päris algusest peale.

Kui me raudteejaamast välja läksime, hakkas Naoko kiiresti astuma, ütlemata isegi, kuhu me läheme. Mul ei jäänud muud üle kui tema kannul minna, justkui jälitades. Naoko ja minu vahel oli pidevalt umbes ühemeetrine vahe. Muidugi, kui ma oleksin tahtnud seda vahemaad lühendada, oleks saanud ju ka seda teha, aga ma olin miskipärast kuidagi ebalev ja ei saanud sellega hakkama. Kõndisin Naokost meeter tagapool, silmitsesin tema selga ja sirgeid musti juukseid. Tal oli juustes suur pruun juukseklõpats ja kui ta kõrvale vaatas, paistis pisike valge kõrv. Aeg-ajalt tegi Naoko taha vaadates minuga juttu. Vahel juhtus, et oskasin hästi vastata, aga juhtus ka, et ei osanud aimatagi, mida ütlema peaks. Juhtus ka, et ma ei kuulnud hästi, mis ta ütles. Aga tundus, et see, kas ma kuulsin või ei kuulnud, oli talle üsna ükskõik. Öelnud, mis tal öelda oli, pööras Naoko uuesti ümber ja sammus edasi. Ah, olgu peale, jalutuskäiguks on ju ilm suurepärane, mõtlesin ma ja ei üritanudki enam.

Aga jalutuskäigu kohta oli ta kõndimisviis liigagi innukas. Iidabashis pööras ta paremale, läks kanali servani välja, kõndis siis üle Jinbo-chō ristmiku Ochanomizu mäenõlvast üles ja läks edasi kuni Hongoni välja. Seejärel kõndis ta elektriraudteed pidi Komagomeni. Üsna kenake vahemaa. Kui me Komagomeni jõudsime, oli päike juba loojunud. Pehme kevadõhtu oli.

„Kus me oleme?” küsis Naoko, just nagu oleks järsku üles ärganud.

„Komagomes,” ütlesin ma. „Sa ei teadnud või? Me tegime suure ringi.”

„Miks me sellisesse kohta tulime?”

„Sina olid see, kes tuli. Mina lihtsalt käisin sul järel.”

Astusime sisse raudteejaama-lähedasse tatranuudlirestorani ja võtsime kerge eine. Mul kurk kuivas, sestap jõin üksinda ühe õlle. Toidu tellimisest söömise lõpuni ei vahetanud me sõnagi. Mina olin kõndimisest väsinud ja üsna omadega läbi ning tema oli, käed laual, jälle millegi üle mõttesse vajunud. Teleuudised teatasid, et tänasel pühapäevasel päeval olid puhkeplatsid kõikjal rahvast tulvil. Ja mina mõtlesin, et meie jälle kõndisime Yotsuya raudteejaamast Komagomesse.

„Sa oled üsna heas vormis,” ütlesin ma, kui olin nuudlisöömise lõpetanud.

„Poleks oodanud, mis?”

„Mhm.”

„See pole veel midagi, põhikooli ajal olin ma pikamaajooksu meeskonnas ja jooksin muudkui kümme ja viisteist kilomeetrit. Peale selle meeldis mu isale mägironimine ja nii ma käisin väiksest peale pühapäeviti mäkke ronimas. Kui sa mäletad, siis mu vanematekodu taga on mäed, eks ole. Nii muutusidki mu jalad ja nimmepiirkond kuidagi iseenesest tugevaks.”

„Välja küll ei paista,” ütlesin ma.

„Seda jah. Kõik arvavad, et ma olen selline hästi õrnakene tütarlaps, aga ega inimeste välimust usaldada ei maksa,” ütles ta ja naeratas pisut justkui jutujätkuks.

„Piinlik lugu küll, aga mina olen omadega üsna läbi.”

„Palun väga vabandust, et sind terve päeva kinni pidasin.”

„Aga tegelikult, väga hea, et ma sinuga rääkida sain. Sest kui mõtlema hakata, siis me ei ole omavahel kahekesi kunagi juttu ajanudki,” ütlesin ma, aga kui ma üritasin meelde tuletada, millest me rääkinud olime, ei suutnud ma ühtegi asja meelde tuletada.

Naoko keerutas sihitult laua peal olevat tuhatoosi.

„Kuule, vaata, kui sulle sobib – see tähendab, kui sul midagi selle vastu ei ole muidugi – et kas me võiks jälle kokku saada? Ma saan muidugi aru, et meil ei ole selline suhe, et mul oleks õigus midagi niisugust paluda, aga…”

„Õigust?” ütlesin ma hämmeldunult. „Mis tähendab, pole õigust?”

Naoko läks näost punaseks. Ilmselt olin ma oma hämmeldust pisut liigagi innukalt väljendanud.

„Oh, ma ei oska hästi seletada,” ütles ta vabandavalt. Naoko keeras oma dressipluusi käiseid küünarnukini üles ja lasi siis jälle alla tagasi. Lambivalgus pani karvad ta käsivarrel kenasti kuldselt särama. „Ma ei tahtnud öelda, et ei ole õigust, ma tahtsin tegelikult midagi muud ütelda.”

Naoko toetas küünarnukid lauaplaadile ja silmitses mõnda aega seinal rippuvat kalendrit. Näis, nagu oleks ta seda silmitsenud lootuses, et ehk leiab sealt mõne sobiva väljendi. Aga loomulikult ei leidnud ta sealt midagi. Ta ohkas, sulges silmad, näppis juukseklõpsu.

„Ei ole häda midagi,” ütlesin ma. „Ma enam-vähem mõistan, mida sa öelda tahad. Aga ega mina ka ei tea, kuidas seda väljendama peaks.”

„Ma olen vilets rääkija,” ütles Naoko. „Viimasel ajal on pidevalt nii. Hakkad midagi ütlema, aga pähe tulevad ainult kauge tähendusega sõnad. Või siis risti vastupidised sõnad. Ja kui ma siis öeldut parandama püüan hakata, läheb segadus aina suuremaks ja tähendus järjest kaugemaks ja lõpuks ei tea ma isegi, mida ma alguses ütelda tahtsin. Selline tunne, nagu oleks keha kaheks jagatud ja pooled mängiksid üksteisega kulli. Et keskel seisab selline jube jäme sammas ja nad ajavad selle ümber ringi joostes teineteist taga. Õiged sõnad on selle teise minu käes ja siinpoolne mina ei saa teda kunagi kätte.”

Naoko tõstis pea ja vaatas mulle silma.

„Saad sa millestki sellisest aru?”

„Vähemal või rohkemal määral on meil kõigil see tunne,” ütlesin ma. „Me kõik proovime end väljendada, aga ei suuda seda adekvaatselt teha ja lähme sellepärast endast välja.”

Minu niisuguste sõnade peale näis Naoko pisut pettunud olevat.

„Ei, see on midagi muud,” ütles ta, aga rohkem midagi ei seletanud.

„Mul ei ole kokkusaamise vastu midagi,” ütlesin ma. „Niikuinii on mul pühapäev vaba päev ja vedelen niisama. Ja jalutamine on tervisele hea.”

Läksime Yamanote liini rongi peale, Naoko istus Shinjukus ümber Chūō liinile. Ta üüris Kokubunjis väikest korterit.

„Kuule, eks ole, mu kõnemaneer on varasemaga võrreldes pisut muutunud?” küsis Naoko lahku minnes.

„Natuke on muutunud küll, aga kuidas täpselt, ei oska öelda. Kui päris aus olla, siis me tookord kohtusime küll palju, aga ma ei mäleta, et me oleksime eriti juttu rääkinud.”

„Seda küll,” tunnistas temagi. „Tohib ma siis helistan järgmisel laupäeval?”

„Muidugi tohib. Jään ootama,” ütlesin ma.

Esimest korda kohtusin ma Naokoga teise keskkooliaasta kevadel. Tema oli ka, nagu arvata võib, üheteistkümnendik ja käis heas misjonäride majandatavas tütarlastekoolis. See oli nii peen kool, et kui liiga innukalt õppida, hakati selja taga näppu vibutama, et pole ta tühi midagi väärt, kui nii palju tuubib. Mul oli Kizuki-nimeline hea sõber (enam kui hea sõber – ta oli sõna otseses mõttes mu ainuke sõber) ja Naoko oli tema pruut. Kizuki ja tema olid juba peaaegu sünnist saati tuttavad ja nende kodudki olid üksteisest vähem kui kahesaja meetri kaugusel.

Nii nagu paljudel teistelgi paaridel, kes on imikueast saati sõbrad olnud, oli ka nende omavaheline suhe äärmiselt avatud ning näis, et neil ei olnud eriti tugevat vajadust kahekesi omaette olla. Nad käisid pidevalt üksteise peredel külas, sõid teise perega koos õhtust ja mängisid mahjongi. Mõnedki korrad korraldasime kaksikkohtinguid. Naoko tõi mõne oma klassiõe kaasa ja me läksime neljakesi koos loomaaeda või basseini ujuma või kinno. Aga kui aus olla, siis tüdrukud, keda Naoko kaasa tõi, olid küll armsakesed, aga minu jaoks veidi liiga kõrge klass. Mis minusse puutub, siis mulle endale läksid paremini peale mu oma klassiõed riigikoolist, kes olid ehk küll natuke lamedad, aga kellega sai vabalt rääkida. See, mida Naoko kaasatoodud tüdrukud oma armsakeste peade sees mõtlesid, jäi minule täiesti arusaamatuks. Ma mõtlen, et küllap jäi neile omakorda mõistetamatuks, mida mina mõtlesin.

Nii juhtuski, et Kizuki loobus lõpuks mind kaksikkohtingutele kutsumast ja me käisime kolmekesi koos väljas ning ajasime juttu. Kizuki ja Naoko ja mina kolmekesi. Kui mõtlema hakata, siis ehkki see kõlab veidralt, oli nii isegi lõpuks kõige hõlpsam ja kõik laabus hästi. Kui juurde tuli keegi neljas, muutus õhustik mõneti pingutatuks. Kui me kolmekesi olime, oli see peaaegu nagu TV jutusõu, kus mina olin külaline, Kizuki andekas õhtujuht ja Naoko assistent. Kizuki oli alati seltskonna nabaks, seda sorti asjades oli ta meister. Tõsi, et Kizukil oli kerge kalduvus küünilisusse ja tihti juhtus, et teised teda ülbeks pidasid, aga oma olemuselt oli ta lahke ja õiglane noormees. Kui me kolmekesi koos olime, tegi ta nii minu kui Naokoga ühtemoodi erapoolikult juttu, naljatas ja valvas, et kellelgi räbal tunne ei oleks. Kui ta märkas, et üks meist on kauaks vaikseks jäänud, pöördus ta tema poole ja meelitas tast osavalt jutu välja. Seda vaadates jäi tunne, et küll võib niimoodi raske olla, aga vaevalt tegelikult asi nii hull oli. Kizukil oli anne igal silmapilgul ümbritsevat õhustikku läbi näha ja siis sellele vastavalt käituda. Peale selle oli tal üsna harvaesinev anne kaaslase mitte just eriti huvitavast jutust leida hea mitu huvitavat kohta. Seepärast oligi nii, et kui ma temaga juttu ajasin, tekkis mul tunne, et olen üks äärmiselt huvitav inimene ja elan äärmiselt huvitavat elu.

Samas ei olnud Kizuki mingil juhul suhtleja tüüp. Peale minu ei saanud ta koolis kellegagi sõbraks. Miks mees, kes on nii lahtise peaga ja andekas vestleja, oma annet laias maailmas ei rakenda ja kõik vaid meie kolme kitsasse seltskonda kanaliseerib, jäi minule arusaamatuks. Samuti see, miks ta just minu oma sõbraks valis. Ma olin pigem selline keskpärane ja silmatorkamatu tüüp, kellele meeldis omaette raamatuid lugeda ja muusikat kuulata, ning ei olnud minus midagi sellist, mida teistel poleks olnud, nii et Kizuki oleks pidanud vaevuma spetsiaalselt minuga juttu tegema. Sellegipoolest klappisime me algusest peale hästi ja saime sõpradeks. Tema isa oli oma osavate käte ja kõrgete hindade poolest kuulus hambaarst.

„Sa sel pühapäeval kaksikkohtingule ei taha tulla? Mu pruut on tüdrukute koolist ja toob mõne kena tüdruku kaasa,” ütles Kizuki kohe pärast tutvumist. Võib kah, oli minu vastus. Nii mina ja Naoko kohtusimegi.

Mina ja Naoko veetsime nii mõnedki korrad sedaviisi koos aega, aga kui Kizuki seltskonnast lahkus ja me omavahele jäime, ei tahtnud jutt kuidagi laabuda. Kumbki meist ei teadnud, millest me õieti rääkima peaksime. Tegelikult ei olnud minul ja Naokol mitte ühtegi ühist jututeemat. Polnud midagi parata, nii me ei rääkinudki praktiliselt midagi, jõime vett või näppisime laual olevaid asju. Ja ootasime, millal Kizuki tagasi tuleb. Kui Kizuki tagasi tuli, läks jutt jälle lahti. Naoko ei olnud ka eriline lobiseja ja mina ise olin samuti pigem seda tüüpi, kellele meeldib kaaslase juttu kuulata, nii et kui me kahekesi jäime, tundsin end kuidagi ebamugavalt. Mitte et me omavahel läbi ei saaks või midagi, lihtsalt pole millestki rääkida.

Vaid kaks nädalat pärast Kizuki matuseid kohtusime mina ja Naoko ainult korra. Oli mingi asi ajada ja me leppisime kohvikus kohtumise kokku, aga kui vajalikud jutud olid aetud, ei olnud meil enam millestki rääkida. Mina mõtlesin paar teemat välja ja üritasin vestelda, aga jutt jäi alati poole peal katki. Peale selle oli Naoko kõneviis kuidagi terav. Jäi mulje, nagu oleks ta minu peale kuidagi pahane, aga selle põhjust ma ei taibanud. Seejärel jätsime mina ja Naoko hüvasti ja kuni me täiesti juhuslikult Chūō liini rongis kokku põrkasime, ei kohtunud me kordagi.

Võib-olla oli Naoko mu peale pahane seepärast, et mitte tema, vaid mina olin viimane, kes Kizukit nägi ja temaga juttu ajas. Ega niimoodi ei ole vist ilus öelda, aga ma arvan, et ma mõistan, mis ta tundis. Ma mõtlen, et kui see minu teha oleks, siis ma muudaksin selle ära. Aga lõppude lõpuks on see juba juhtunud ning seda sorti asjadega on nii, et kuidas ka nende peale ei mõtleks, parata ei ole enam midagi.

Tol mõnusal maikuu pärastlõunal, pärast sööki, ütles Kizuki mulle, et teeme õige õhtupoolsetest tundidest poppi ja taome kuule või midagi. Ega minul ka pärastlõunaste tundide vastu mingit erilist huvi ei olnud, ja nii me lasime koolist jalga, läksime künkast alla sadama poole ning tagusime piljardisaalis nelja mängu jagu kuule. Mina võitsin kergelt esimese mängu, aga pärast seda läks tema järsku tõsiseks ja võitis kõik kolm ülejäänud mängu ära. Nagu kokku lepitud, maksin mina mänguarve. Kogu mängu jooksul ei visanud Kizuki mitte ühtegi nalja. See oli vägagi haruldane asi. Kui mäng läbi oli, tegime mõlemad suitsu.

„Kuule, sa olid täna kuidagi haruldaselt tõsine või mis,” üritasin ma pärida.

„Ei olnud täna tuju kaotada,” ütles Kizuki rahuloleval ilmel naerdes.

Ta suri selsamal õhtul oma kodugaraažis. Ta kinnitas N360 summuti külge kummivooliku, kleepis aknapraod kleepribaga kinni ja lasi mootoril tõmmata. Ma ei tea, kaua surmani aega läks. Ta vanemad olid läinud haiget sugulast külastama ja kui nad koju tagasi jõudes garaaži autot parkima hakkasid ja ukse lahti tegid, oli tema juba surnud. Autoraadio oli mängima jäetud ja klaasipuhastite vahele oli torgatud bensiinijaama tšekk.

Ei olnud ei hüvastijätukirja ega ühtegi pähetulevat motiivi. Kuna mina olin viimane, kes temaga kohtus ja juttu ajas, kutsuti mindki politseisse ja kuulati üle, mis juhtus. Kuidagi niimoodi ta küll end üleval ei pidanud, käitus täpselt samamoodi nagu alati, ütlesin ma asja uurivale politseinikule. Tundus, et politseinikul ei olnud ei minust ega Kizukist kuigi head muljet jäänud. Tundus, et tema arvates polnud see sugugi nii imelik, et inimene, kes keskkoolitundidest jalga laseb ja piljardit taguma läheb, end ära tapab. Lehes ilmus väike nupuke ja sellega oli asi lõpetatud. Punane N360 läks vanarauaks. Klassis olid tema pingi peal mõnda aega valged lilled.

Nende kümne kuu jooksul, mis jäid Kizuki surmast keskkooli lõpetamiseni, ei suutnud ma kuidagi oma kohta ümbritsevas maailmas paika panna. Sain lähedaseks ühe tütarlapsega ja lõpuks isegi magasin temaga, aga see ei kestnud isegi poolt aastat mitte. Temal ei olnud minu vastu mitte ühtegi pisematki kaebust. Valisin ühe Tokyo eraülikooli, kuhu tundus, et saab ka ilma eriliselt õppimata sisse, tegin sinna eksamid ja sain ilma erilist erutust tundmata üliõpilaseks. Too tütarlaps palus mind küll, et ära sinna Tokyosse mine, aga mina tahtsin maksku mis maksab Kobest eemale saada. Ning alustada uut elu seal, kus pole mitte ühtegi inimest, kes mind tunneks.

„Nüüd, kus sa minuga ära magasid, olen ma sulle juba ükskõik, jah?” ütles tema ja nuttis.

„Ei ole nii,” ütlesin mina. Mina tahtsin ainult sellest linnast eemale minna. Aga tema ei mõistnud seda. Nii me läksimegi lahku. Tokyosse suunduvas ekspressrongis meenutasin ta häid ja erilisi külgi ja kahetsesin, mõteldes, et küll ma olin ikka jubedasti käitunud, aga parandada ei saanud enam midagi. Ja ma otsustasin ta oma peast pühkida.

Kui ma Tokyosse läksin, ühikasse elama asusin ja uut elu alustasin, oli vaid üksainus asi, mida mul teha tuli. See oli: mitte liiga palju teatud asjadest mõtelda, tekitada teatud asjade ja enda vahele võimalikult suur distants. Ei midagi rohkemat. Otsustasin rohelise vildiga kaetud piljardilaua, punase N360, valged lilled koolipingil ja kõik muu sellise jäägitult unustada. Krematooriumi korstnast tõusva suitsu ja politsei ülekuulamistoas seisnud tüsedakujulise kirjapressi – kõik-kõik-kõik. Algul tundus, et mul läheb see päris hästi. Aga kuidas ma ka unustada ei püüdnud, jäi minusse püsima midagi uduse õhuklombi taolist. Aja möödudes hakkas see klomp üha selgemat ja lihtsamat kuju võtma. Ma võin selle kuju ka sõnadesse ümber panna. See kõlaks nii:

Surm ei ole mitte elu vastaspoolus, vaid selle üks osa

Niimoodi sõnastatuna kõlab see lihtlabasena, aga mina ei väljendanud seda tollal sõnades, vaid tundsin seda omaette õhuklombina enda kehas. Surm oli olemas nii kirjapressi kui nelja piljardilaual reas seisva punase palli sees. Ning meie elame, hingates seda surma tasapisi kopsudesse nagu peenikest tolmu.

Kuni selle ajani olin ma surma käsitlenud kui midagi elust täiesti lahutatut ja eraldiseisvat. Tähendab: „kunagi haarab surm meid pääsematult oma embusse. Kuid samas, kuni selle päevani, mil surm meid võtab, ei saa surm meid endasse haarata”. Niisugune mõtteviis oli mulle tundunud äärmiselt kohase ja loogilisena. Elu on siin- ja surm sealpool. Mina olen siinpool ja teisel pool mind ei ole.

Aga Kizuki surmaõhtust sai see piir, kust edasi muutus võimatuks surma (ja elu) nii lihtlabaselt käsitelda. Surm ei ole mingi elu vastaspoolus. Surm on minus kui olendis juba algselt sees olemas ning seda tõsiasja ei ole võimalik lõplikult unustada, kuidas ka ei püüaks. Sest et see surm, mis võttis endale Kizuki tol seitsmeteistkümnenda eluaasta maikuu õhtul, haaras samal ajal ka minu.

Minu kaheksateistkümnenda eluaasta kevad möödus selle õhuklombi-tundega mu ihus. Samal ajal pingutasin, et mitte liiga tõsiseks muutuda. Sest mu vaist ütles mulle, et tõsiseks muutumine ei ole ilmtingimata sama mis tõele lähemale jõudmine. Aga kuidas ka ei mõtleks, oli surm tõsine tegelikkus. Lõputult tiirutasin ma selle hingematva vasturääkivuse hiiglaslikus surnud ringis. Kui praegu selle peale tagasi mõelda, siis oli see üks veider aeg küll. Otse keset elu keerles iga viimne kui asi surma ümber.