Читать книгу Equestria Girls. Loojangukuma tähetund - Hasbro - Страница 6

Torm silmapiiril

Loojangukuma pani pliiatsi käest. Ta sai valmis. Kõikidest klassikaaslastest varem. Nagu ikka. Ta viis töö ära ja läks tagasi oma laua juurde.

Kui ta alguses Kenterloti keskkooli oli tulnud, oli ta tahtnud olla edukas päristüdruk. Vaid paari nädalaga oli temast saanud kooli kõige populaarsem tüdruk. Ta oli korraldanud enda valimise sügisballi printsessiks ja nägusast Välkvalvest oli saanud ta poiss-sõber. Muidugi oli ta ühtlasi varastanud Equestriast maagilise krooni ja muutunud maailmu vallutada üritavaks tüdrukdeemoniks, aga pärast seda, kui Videvikusära oli teda võitnud, andsid kõik talle miskipärast andeks. Ja kui kurjad sireenid olid üritanud Kenterloti keskkooli ebakõla külvata, kasutas Loojangukuma võimalust ja näitas kõigile, et oskab ka koostööd teha. Aga ikkagi oli lihtsalt hea sõbra roll mõnikord raskem kui mis tahes keeruline katsumus.

Koolis olid kõik ained talle lihtsad. Ka ponimaal polnud ükski õpilane temast parem olnud, peale Videvikusära. Ja maagia õppimine oli kordades keerulisem kui matemaatika, loodusained, ühiskonnaõpetus ja emakeel, kindel see. Ta keerutas juukselokki ümber pliiatsi ja vaatas ruumis ringi. Kõik küürutasid paberite kohal ja pingutasid usinalt.

Loojangukuma võttis seljakotist numbreid ja sümboleid täis märkmiku. Ta üritas mõelda välja valemit, millega seletada selle maailma maagia tööd. Kui võtta viis tüdrukut – kuus, kui ta ise ka kaasa arvata – ja igaüks võis mängida seitset nooti, siis kuidas sai vastuseks tulla maagia? Loomulikult mängis iga tüdruk eri pilli ja nad laulsid mitmesuguseid laule ja ilmselt tuli arvestada ka laulusõnadega ja vist ka sellega, mis neil seljas oli ja ... See oli nii keeruline! Kuus pluss seitse pluss kes teab kui palju võrdus sellega, et kõik muutusid pooleldi ponideks! Kui vaid keegi saaks teda mõistatuse lahendamisel aidata. Ta vaatas klassis ringi.

Võbelus näris närviliselt alahuult. Vikerkaaresööst kustutas vastust. Haruldus kontrollis hoolikalt tööd üle. Roosa vaatas aknast välja ja ümises, kuni talle töö meelde tuli ja ta jälle kiiresti kribama kukkus. Tüdrukud tundusid nii, noh, tavalised, ja ikkagi, kui nad koos muusikat tegid, tekkis maagia. Kuidas see toimis?

Kui vaid Videvikusära siin oleks ja aitaks tal selle võlumõistatuse lahendada! Just siis tuli Loojangukumale meelde võlupäevik, mille abil ta Equestrias oleva ponisõbraga sõnumeid vahetada sai. Ta võttis päeviku välja ja kirjutas ruttu Videvikusärale kirja.

Kallis Videvikusära, kirjutas ta. Vahel olen veidi kade, et sina saad tulla Kenterloti keskkooli maagilistele seiklustele ja mina pean iga päev siin olema, proovides kõigest väest olla päris tüdruk ja õige sõber. Kui ma õppisin printsess Taevalikuga võlumist ja loitse, teadsin alati, mis mu eesmärk on, aga nüüd ei tea ma enam, mida ma teen, ja ma ei ole ka päris kindel, miks ma siin olen.

Loojangukuma sulges kaane. Ta ei teadnud kunagi, millal Videvikusära talle vastu kirjutab, aga oli täiesti veendunud, et ühel hetkel teeb ta võluraamatu lahti ja leiab mõnelt leheküljelt sõbra kirja.

Ta heitis pilgu kellale. Tund oli peaaegu läbi ja lapsed kirjutasid kiiruga viimaseid numbreid.

„Ongi kõik. Aeg on läbi,” teatas õpetaja.

Kell helises.

„See polnudki nii raske, kui ma arvasin!” ütles Võbelus, kui tüdrukud koridori astusid.