Читать книгу Auschwitzi tätoveerija - Heather Morris - Страница 4

APRILL 1942

Lale sõidab rappuvas vagunis läbi maakohtade, hoides pead püsti ja tegeldes oma asjadega. Tema, kahekümne nelja aastane mees, ei näe mõtet tutvuda enda kõrval seisva mehega, kes sageli suigatab, nii et ta pea jääb siis puhkama Lale õlale; Lale ei lükka seda maha. Üks lugematutest noortest meestest, kes on topitud kariloomade veoks mõeldud vagunitesse. Kuna Lale ei teadnud, kuhu nad suunduvad, riietus ta nii nagu ikka: pressitud ülikond, puhas valge särk ja lips. Riietu alati nii, et sinust jääks hea mulje. Ta üritab hinnata neile eraldatud ruumi suurust. Vagun on umbes kaks ja pool meetrit lai. Pikkust on keerulisem määrata, kuna ta ei näe vastasseina. Ta katsub kokku lugeda kaasreisijate hulka. Aga kuna pead muudkui kerkivad ja langevad, loobub ta sellest. Ta ei tea vagunite üldarvu. Selg ja jalad valutavad. Nägu sügeleb. Kahepäevane habemetüügas tuletab meelde, et vagunisse astumisest peale pole ta saanud ei habet ajada ega end pesta. Tal on raske tunda end iseendana.

Kui mehed üritavad teda vestlusesse haarata, vastab ta julgustavate sõnadega, soovides hirmu lootuseks muuta. Seisame siin sita sees, kuid ärme upume sellesse. Sedasorti käitumise ja silutud väljanägemise eest pomisetakse tema pihta sõimusõnu. Süüdistatakse, et ta pärineb ülemklassi ridadest. „Ja vaata nüüd, kuhu oled välja jõudnud.“ Ta ei lase end heidutada ja vastab vihastele pilkudele naeratusega. Kedama siin lollitan? Kardan sama palju kui nemadki.

Noor mees teeb endale teed läbi kehade mere, pilk kinnitunud Lale näole. Mehed tõukavad teda, kui ta üritab neist mööda pääseda. Isiklikku ruumi on sul siin vaid siis, kui selle enda omaks teed.

„Kuidas sa saad olla nii rahulik?“ küsib noormees. „Neil olid vintpüssid. Need värdjad sihtisid mind vintpüssidest ja sundisid mind sellele … sellele loomarongile.“

Lale naeratab talle. „Ega minagi seda oodanud.“

„Mis sa arvad, kuhu me läheme?“

„Vahet pole. Pea meeles, et oleme siin selleks, et meie pered saaksid ohutult koju jääda.“

„Aga kui äkki …“

„Pole siin mingit „kui äkkit“. Mina ei tea, sina ei tea, keegi ei tea, kuhu me läheme või miks. Teeme, mida meile öeldakse.“

„Kas peaksime üritama neile vastu hakata, kui seisma jääme, sest meid on ju palju rohkem?“ Noormehe kahvatu nägu on segaduses ja vihane. Oma rusikas kätega teeb ta mõned jõuetud poksimisliigutused.

„Meil on meie rusikad, neil on vintpüssid – mis sa arvad, kes siin peale jääks?“

Noor mees jääb vait. Tema õlg surub vastu Lale rinda ning Lale haistab pumatit ja higi tema juustes. Mees laseb käed alla, need jäävad lõdvalt rippu.

„Mu nimi on Aron,“ ütleb ta.

„Lale.“

Kõrvalseisjad jäävad nende vestlust kuulama, pöörates näod nende poole, kuid naasevad siis vaiksetesse unelustesse ja tõmbuvad sügavale oma mõtetesse. Neid ühendab vaid hirm nende nägudel. Ja noorus. Ja nende usk. Lale üritab vältida eesootava kohta teooriate loomist. Talle on räägitud, et ta viiakse sakslaste juurde tööle, ning tööks on ta valmis. Ta mõtleb koju jäänud perele. Neid ei ähvarda nüüd oht. Tema on oma ohvri toonud, ta ei kahetse midagi. Ta teeks seda üha uuesti, et tema kallid pereliikmed saaksid koos koju jääda.

Umbes iga tunni tagant kerkivad esile ühed ja samad küsimused. Lale on juba väsinud, kuid kõneleb neile, et „ootame ja vaatame“. Teda üllatab, et küsimused näivad olevat just temale suunatud. Tema ei tea ju rohkem kui nemad. Jah, ta kannab ülikonda ja lipsu, kuid see on ainus silmanähtav vahe. Oleme kõik ühes sitases paadis.

Selles ülerahvastatud vagunis ei saa nad istuda, rääkimata lamamisest. Tualetti asendab kaks ämbrit. Need täituvad ja meeste vahel läheb löömaks, kui kõik katsuvad pääseda haisust kaugemale. Ämbrid lähevad ümber ja sisu valgub põrandale Lale klammerdub oma kohvri külge, lootes, et raha ja riietega saab ta end sealt, kuhu neid veetakse, vabaks osta, või vähemalt osta ohutuma töö. Loodetavasti on sealgi ameteid, kus saan kasutada oma keelteoskust.

Lale tunneb, et vähemalt tal vedas, et ta jõudis välja vaguni sellesse külge. Piludest aknaribide vahel saab heita pilke mööduvale maastikule. Sealt tõuseb ka värske õhu puhanguid, mis aitavad kerkivat iiveldust peletada. Kuigi on kevad, on päevad vihmased ja taevas pilves. Mõnikord mööduvad nad õitsvate kevadlilledega väljadest ning Lale naeratab endamisi. Lilled. Ta õppis emalt juba noores eas, et naised armastavad lilli. Millal veel tekib ta võimalus tüdrukule lilli kinkida? Ta üritab endasse võtta neid säravaid värve, mis tema silmade eest mööda lipsavad, mooniväljad nagu veripunane meri. Ta vannub, et järgmised kingitavad lilled korjab ta ise. Talle pole varem pähegi tulnud, et need kasvavad ju ka looduses ja veel nii suurel hulgal. Ta emal olid mõned oma aias, kuid neid ta ei korjanud ega toonud tuppa. Ta hakkab peas koostama nimekirja asjadest, mida teha siis, „kui koju jõuan …“

Puhkeb veel üks lööming. Tõugeldakse ja karjutakse. Lale ei näe, mis seal toimub, tunneb vaid kehade nihelemist ja tõuklemist. Siis võtab maad vaikus. Ja kuskilt kuulduvad sõnad: „Sa tapsid ta.“

„Tol värdjal vedas,“ pomiseb keegi.

Vaene värdjas. Minu elu on liiga palju väärt, et siin sitaaugus otsa saada.

*

Nende teel on palju peatusi, millest mõned kestavad vaid paar minutit, teised tunde, alati küladest ja asulatest eemal. Mõnikord õnnestub Lalel lugeda jaamade nimesid, kui nad neist mööda kihutavad: Ostrava, mida ta teab asuvat Tšehhoslovakkia ja Poola piiri lähedal; Pszczyna, mis kinnitab, et nad ongi juba Poolas. Küsimus, millele keegi vastust ei tea, on aga see: kus nad lõpuks peatuvad? Lale veedab suurema osa ajast Bratislavasse mahajäänud elu meenutades: oma tööd, oma korterit, oma sõpru – eriti just naissoost sõpru.

Rong peatub taas. Väljas jäi juba mitu tundi tagasi pimedaks; pilved varjavad täielikult kuu ja tähed. Kas pimedus on tuleviku ettekuulutajaks? Asjad on just sellised, nagu nad on. Pole muud kui vaid see, mida ma praegusel hetkel näen, tunnen, kuulen ja haistan. Ta näeb vaid endasuguseid mehi, noori ja teekonnal tundmatusse. Ta kuuleb tühjade kõhtude korinat ja kuivavatest kõridest pärinevaid köhatusi. Ta haistab kust ja sitta ja liiga kaua pesemata olnud meeste kehalõhnu.

Vagun muutub vaikseks. Mehed kasutavad kõikumise lõppemist ära, sest saavad nüüd puhata, ilma et peaks kindla jalgealuse nimel tõuklema ja trügima. Nüüd puhkab Lale õlgadel juba rohkemgi kui vaid üks pea.

Tagumiste vagunite juurest kostab vali müra, mis hiilib aegamööda lähemale. Sealsetel meestel on küllalt saanud ning nad proovivad välja murda. Heli, mis tekib siis, kui mehed viskuvad vaguni puust seinte vastu, ning tagumine, mida tehakse kahtlemata ühega sitaämbritest, äratab nad kõik unest. Peagi üritatakse juba kõiki vaguneid seest laiali lammutada.

„Aita meid või tule eest ära!“ karjub üks kogukas mees Lalele, heites end vastu vagunikülge.

„Ära raiska jõudu,“ vastab Lale.

„Kui neid seinu oleks nii lihtne lõhkuda, siis kas te ei arva, et mõni lehm oleks neist ammu jagu saanud?“

Mitu meest jätab tegevuse katki ja pöördub vihaselt tema poole.

Ta näeb, kuidas lähedal seisjad öeldut seedivad. Rong võpatab liikvele. Nähtavasti on võimukandjad otsustanud, et liikuma hakkamine on kõige kindlam viis, kuidas neid peatada. Vagunites rahunetakse maha. Lale suleb silmad.

*

Kui Lale kuulis uudiseid, et väikelinnade juute aetakse kokku ja viiakse sakslaste juurde tööle, naasis ta vanematekoju Krompachys. Ta teadis, et juutidel ei lubata enam töötada ja äride omanikelt võeti need käest ära. Ligi neli nädalat oli ta majapidamise juures abiks, parandades üht-teist koos isa ja vennaga ning ehitades voodeid väikestele vennalastele, kes olid hällidest välja kasvanud. Ta õde oli ainus pereliige, kes veel sissetulekut teenis, nimelt õmblejana. Õde pidi ärisse sisenema ja sealt lahkuma tagaukse kaudu ja ainult siis, kui väljas oli pime. Ta tööandja oli valmis riskima, et ta parim töötaja alles jääks.

Ühel õhtul naasis õde koju koos plakatiga, mis ta ülemusel oli palutud poeaknale panna. Seal oli kirjas nõudmine, et iga juudipere saadaks Saksa valitsuse heaks tööle ühe lapse, kes on kaheksateist täis. Levisid kuuldused, et see on juba toimunud muudes asulates, ning nüüd oli see jõudnud ka Krompachysse. See oli Slovakkia valitsuse järeleandmine Hitlerile, kes sai taas, mida tahtis. Plakatil seisis väga selge hoiatus, et kui mõnes peres on selline laps ja teda vabatahtlikult tööle ei saadeta, siis võib kogu pere sattuda koonduslaagrisse. Vanem vend Max ütles kohe, et tema läheb, kuid Lale ei tahtnud sellest kuuldagi. Maxil on naine ja kaks väikest last, teda vajatakse kodus.

Lale kandis endast ette Krompachy omavalitsuses ja pakkus end välja. Ametnikud, kellega ta seal asju ajas, olid ta kunagised sõbrad – nad olid koos koolis käinud ja nende pered tundsid üksteist. Lalele öeldi, et ta läheks Prahasse, kannaks endast asjakohases valitsusüksuses ette ning ootaks edasisi juhiseid.

*

Kahe päeva pärast peatub loomarong taas. Seekord on väljast kuulda kõva kära. Koerte haukumine, saksa keeles kõlavad käsud, riivide lahtilükkamise ning vaguniuste avamise heli.

„Väljuge rongist ja jätke asjad maha!“ kärgivad sõdurid. „Kähku, kähku, kiiremini – pange oma asjad maha!“ Vaguni tagaosas olev Lale on üks viimaseid lahkujaid. Uksele lähenedes näeb ta löömingus tapetud meest. Ta suleb korraks silmad ja loeb mehe eest lühikese palve. Vagunist väljudes toob ta endaga välja kaasa sealse leha, mis katab riideid, nahka, kogu tema olemust. Ta maandub põlvili, toetudes kätega vastu kruusast pinda, ning jääb mõneks hetkeks sellesse asendisse kummargile. Õhku ahmides. Kurnatult. Kohutava janu käes vaeveldes. Aeglaselt tõustes vaatab ta ringi ja näeb sadu segaduses mehi, kes üritavad mõista nende ees avanevat vaatepilti. Koerad laksutavad lõugu ja hammustavad liiga aeglaselt liigutavaid mehi. Paljud koperdavad, sest jalalihased on mitmepäevasest seismisest tuimad. Kohvrid, raamatukompsud, kogu vähene vara kistakse nende käest, kes ei soovi seda vabatahtlikult anda või kes lihtsalt ei mõista antud käsklusi. Seda saadab tugev hoop kas rusika või püssipäraga. Lale uurib sõjaväevormi kandvaid mehi. Stiilselt musta riietunud, ähvardava olekuga. Kaks välgunoolt krael tõestavad Lalele, kellega ta siin silmitsi seisab. SS-lased. Muudes tingimustes võiks selline peen rätsepatöö, kanga kvaliteet ja hea lõige talle isegi muljet avaldada.

Ta asetab kohvri maha. Aga kuidas nad pärast teavad, et see on minu kohver? Õlgu võdistades taipab ta siis, et vaevalt ta kohvrit või selle sisu enam uuesti näeb. Ta paneb käe südamele, pintsaku sisetasku kohale, kuhu on peidetud tema raha. Ta vaatab taevasse ja hingab sisse värsket õhku, mis kinnitab, et vähemalt on ta nüüd jälle lageda taeva all.

Kõlab püssilask ning ta võpatab. Tema ees seisab SS-i ohvitser, relv taeva poole suunatud. „Liikuge!“ Lale vaatab tagasi hüljatud rongi suunas, kus nüüd on kõik vaikseks jäänud. Tuul puhub minema raamatuid ja riideid. Kohale sõidavad veoautod, mille kastidest ronivad välja väikesed poisid. Nad hakkavad hüljatud asju kähku kokku korjama ja autokasti viskama. Lale õlgadele langeks äkki nagu mingi raskus. Vabanda, mamma, aga su raamatud on nüüd nende käes.

Mehed marsivad nende ees kerkivate ehitiste poole, mis on telliskividest seinte ja vitriinakendega. Laagri sissekäiku ääristavad kevadlehtedes puud. Kui Lale kõnnib läbi avatud raudväravate, märkab ta nende kohal metallist sepistatud saksakeelseid sõnu.

ARBEIT MACHT FREI.

Töö teeb vabaks. Ta ei tea, kus ta on või mis tööd temalt siin oodatakse, kuid mõte, et see teeks teda vabaks, kõlab haige naljana.

SS, vintpüssid, koerad, äravõetud asjad – sedagi poleks ta osanud ette kujutada.

„Kus me oleme?“ Aron on taas Lale kõrvale ilmunud.

„Teekonna lõpus, ütleksin ma.“

„Aga …“

„Lihtsalt tee, mis sulle öeldakse, kõik saab korda.“ Lale teab, et see ei kõla kuigi veenvalt. Ta naeratab Aronile julgustavalt ja too vastab samaga. Lale ütleb endale, et tal tasuks oma soovitust järgida: tee, mis sulle öeldakse, ja hoia silmad lahti, kuidas siin asjad käivad.

Laagrisse sisenenud mehed aetakse sirgetesse ridadesse seisma. Lale rea otsas istub laua taga kurnatud näoga kinnipeetav, kes kannab midagi pidžaamataolist, rinnal roheline kolmnurk. Vangi taga seisab SS-i ohvitser, vintpüss laskevalmis.

Pilved katavad taevast ja kauguses on kosta äikest. Mehed ootavad. Vangide ette sammub sõduritest saadetud kõrgem ohvitser. Kandiline lõug, kitsad huuled, silmi varjutavad paksud mustad kulmud. Ta kannab üsna lihtsat vormi, kui saatjatega võrrelda. Temal pole krael välgunooli. Kuid siiski on selge, et just tema juhib siin kõike. „Teretulemast Auschwitzi.“

Lale kuuleb neid sõnu tema suust, mis näib vaevu liikuvat, ega suuda toimuvat uskuda. Ta sunniti kodust lahkuma ja teda transporditi nagu looma, nüüd ümbritsevad teda raskelt relvastatud SSlased, kuid talle öeldakse tere tulemast – tere tulemast!

„Minu nimi on komandant Rudolf Höss. Ma olen Auschwitzi laagri ülem. Väravad, millest just läbi tulite, kannavad kirja „Töö teeb vabaks“. See on teie esimene ja ühtlasi ainus õppetund. Kui kõvasti töötate ja teete, mida teile öeldakse, siis saate vabaks. Kui te käsku ei kuula, siis ootavad teid tagajärjed. Siin pannakse teid kirja ja viiakse siis teie uude koju, milleks on Auschwitz II–Birkenau.“

Komandant vaatleb nende näoilmeid. Tundub, et ta tahaks jätkata, kuid teda katkestab vali äiksemürin. Ta vaatab taevasse, pomiseb midagi endale nina ette, lööb meeste suunas käega ja pöördub minekule. Etendus on läbi. Valvesalk kiirustab tema järel. Üsna kohmakas etteaste, kuid avaldas siiski muljet.

Neid hakatakse kirja panema. Lale vaatab, kuidas reas esimene vang tõugatakse laua ette. Ta on liiga kaugel, et kuulda neid lühikesi küsimusi ja vastuseid, ning näeb vaid, kuidas pidžaamat kandvad mehed laudade taga andmed üles märgivad ja annavad igale vangile väikese paberitüki. Viimaks on Lale kord. Nad tahavad teada ta nime, aadressi, ametit ja vanemate nimesid. Kurnatud olemisega mees laua taga märgib Lale vastused selge ja hoogsa käekirjaga üles ning ulatab talle paberitüki numbriga. Kogu selle aja ei vaata ta kordagi Lalele otsa. Lale heidab pilgu numbrile: 32407.

Ta läheb meestega kaasa järgmise lauarea ette ning siingi on triibulistes riietes rohelise kolmnurgaga vangid ja SS-lased ähvardavate relvadega. Kurk on talumatult kuiv. Janune ja kurnatud, ehmatab ta, kui paber tal peost kistakse. SS-i ohvitser tema kõrval tõmbab tal pintsaku seljast, rebib vasaku särgikäise üles ja surub ta käsivarre lauale. Ta vahib uskumatul pilgul, kuidas vang kannab üksteise järel ta käele kähku numbrid 32407. Nõelaga puutükk, millega tätoveeritakse, liigub ta nahal kiirelt ja teeb tublisti haiget. Siis võtab vang rohelisse tinti kastetud nartsu ja hõõrub tätoveeringu üsna toorel moel üle.

Kogu protsess nõudis vaid mõned sekundid, kuid Lale on nõnda šokeeritud, et tema jaoks seisaks aeg nagu paigal. Lale haarab käsivarrest ja vahib sinna ilmunud numbrit, nagu ei usuks oma silmi. Kuidas saab keegi oma kaasinimesele teha midagi sellist? Ta küsib endalt, kas kogu ta ülejäänud elu, olgu see lühike või pikk, hakkab nüüd määrama vaid see hetk, see ebatavaline number: 32407.

Tõuge püssipäraga toob Lale tardumusest välja. Ta võtab maas vedeleva pintsaku ja koperdab edasi, järgnedes ees liikujaile suurde telliskivihoonesse, mille seinu ääristavad istepingid. See meenutab talle selle Praha kooli võimlat, kus ta enne selle teekonna alustamist viis päeva ööbis.

„Riidest lahti.“

„Kähku, kähku.“

SS-lased hauguvad oma käsklusi, millest suurem osa meestest aru ei saa. Lale tõlgib lähedal seisjatele ja sõnumit antakse edasi.

„Jätke oma riided pingile. Need jäävad seniks sinna, kuni duši all käite.“

Mehed jätavadki oma püksid ja särgid, pintsakud ja kingad sinna maha, voltides räpased riided kokku ja asetades hoolikalt pinkidele.

Kuigi Lale on pesemisvõimaluse üle õnnelik, on ta ühtlasi kindel, et oma riideid ja seega ka neis olevat raha ta enam ei näe.

Ta võtab riided seljast ja asetab pingile, kuid siis haarab teda raev. Ta võtab püksitaskust väikese tikukarbi, meeldetuletuse kunagistest elumõnudest, ning otsib pilguga lähimat ohvitseri. Too ei vaata tema poole. Lale tõmbab tiku põlema. See võib ju olla viimane kord, kui ta saab tegutseda oma vaba tahte kohaselt. Ta süütab pintsaku voodri, katab selle pükstega ning kiirustab teiste kannul duššide poole. Juba mõni sekund hiljem kuuleb ta selja tagant hüüdeid: „Tulekahju!“ Tagasi vaadates näeb ta, kuidas paljad mehed tõuklevad ja trügivad, et leekidest kaugemale pääseda, samas kui SS-i ohvitser üritab riiete pihta tagudes tuld summutada.

Lale pole veel duši alla jõudnud, kuid juba väriseb. Mida ma just tegin? Viimased paar päeva on ta teisi õpetanud, et hoidke nina maas ja tehke, mis teile öeldakse, ärge ärritage meie vangistajaid, aga nüüd algatas ta ise siseruumides tulekahju. Ta teab ju hästi, mis saatus teda ootaks, kui keegi oleks ta süütajana üles andnud. Lollakas, lollakas.

Dušiplokki jõudes rahustab ta ennast ja hingab sügavalt sisse. Sajad värisevad mehed seisavad, õlg õlas kinni, kui külm vesi neile peale sajab. Kuigi see on räpane, kallutavad nad pea kuklasse ja joovad ahnelt. Paljud üritavad häbi tundes oma suguelundeid käega varjata. Lale peseb higi, räpa ja leha kehalt ja juustest. Vesi sisiseb torudes ja soriseb valjusti põrandale. Kui vett enam ei tule, lähevad riietusruumi uksed uuesti lahti ning nad koperdavad sinna tagasi ja avastavad, millega nende riided on asendatud – vanade Vene armeevormide ja jalanõudega.

„Enne kui riidesse panete, peate veel juuksuri juures käima,“ teatab irvitav SS-i ohvitser meestele. „Välja, jooksuga.“

Mehed võtavad taas ritta. Nad liiguvad üksteise järel vangi poole, kes seisab, habemenuga käes. Kui kätte jõuab tema kord, istub Lale pakutud toolile, selg sirge ja lõug ette aetud. Ta näeb, kuidas SS-lased naeravad, ja kuuleb nende mõnitavaid märkusi, kui nad rivi kõrval edasi-tagasi sammuvad ja mehi relvadega taovad. Lale ajab selja sirgu ja kergitab pead, kui juuksed pealaelt maha aetakse, ega võpata ka siis, kui habemenuga sisse lõikab.

Tõukega vastu selga annab ohvitser mõista, et Lale võib lahkuda. Ta järgneb rivile tagasi duširuumi ja hakkab koos teistega otsima riideid ja puukingi, mis talle sobiksid. Need on räpased ja plekilised, kuid ta leiab enam-vähem õige suuruse ja krabab ühe Vene sõjaväevormi, mida loodab selga passivat. End riidesse pannud, täidab ta käsku hoonest lahkuda.

Juba pimeneb. Ta rühib läbi saju, üks lugematutest meestest, ja talle tundub, et teekonnale ei tulegi lõppu. Paksenev muda muudab jalgade tõstmise üha raskemaks. Kuid Lale rühib otsusekindlalt edasi. Mõned mehed on liiga aeglased, teised aga kukuvad käpuli või põlvili ning neid pekstakse, kuni nad taas tõusevad. Kui nad seda ei tee, saavad nad kuuli.

Rasked villased vormirõivad teevad elu vaid raskemaks, kuna imavad hästi vett. Niiske villa ja räpa hais viib Lale vaimusilmas tagasi loomavagunisse. Ta vaatab üles taevasse ja üritab neelata nii palju vihmavett, kui vähegi saab. Selle magus maik on parim asi, mida ta on viimastel päevadel oma keelel tundnud, õigupoolest on see ka ainus asi, ning janu suurendas kurnatust veelgi, ähmastades juba nägemist. Ta neelab vihmavee alla. Paneb käed kausiks kokku ning lürbib sealt metsikult. Kaugemal näeb ta prožektoreid, mis ümbritsevad suurt maa-ala. Tema palavikulisele pilgule näivad need nagu majakad, mis läbi vihma särades ja tantsides näitavad meestele teed koju. Nagu hüüdes: Tulge minu juurde, mina annan teile peavarju, soojust ja toitu. Tulge aga, tulge aga. Aga kui Lale sammub läbi väravate, mille kohal pole mingit sõnumit, ei mingit lubadust, et töö teeb vabaks, taipab ta, et helkiv miraaž on kadunud ja teda ootab järjekordne vangla.

Kauguses pimedusse mattuva õue taga on veel teinegi laagrikompleks. Tara peal on okastraat. Lale näeb vahitornides seisvaid SS-lasi, kelle vintpüssid on temale suunatud. Välk tabab lähedal olevat tara. See on voolu all. Äikesemürin kõmiseb pea kohal, kuid pole piisavalt vali, et täielikult summutada püssipauku, kui veel üks mees langeb.

„Jõudsime kohale.“

Lale näeb Aronit enda poole trügimas. Läbivettinud ja mudane. Kuid elus.

„Jah, tundub, et oleme kodus. Sa oled küll paras vaatepilt.“

„Kui sa veel ennast näeksid. Võid mind peegliks pidada.“

„Ma pigem ei vaataks sellesse.“

„Mis sa arvad, mis järgmiseks saab?“ küsib Aron, kõlades nagu laps.

*

Meestevooluga kaasa minnes näitavad nad mõlemad oma tätoveeritud käsivart SS-i ohvitserile, kes seisab hoone ees ning paneb numbrid kirja. Lale ja Aron tõugatakse sisse ning nad leiavad end 7. plokist, suurest barakist, kus ühe seina ääres on kolmekordsed narid. Sellesse ühte hoonesse pressitakse kümnete kaupa mehi. Nad tõuklevad ja lükkavad üksteist eest, et leida endale oma tilluke ruum. Piisavalt õnnelikud või agressiivsed peavad seda jagama vaid ühe või kahe teisega. Lalel ei vea. Koos Aroniga ronivad nad kõige ülemisele koikule, kus ootab juba ees kaks kaasvangi. Kuna keegi pole mitu päeva midagi süüa saanud, pole võitlemiseks enam jõudu. Lale tõmbab end kerra õlgi täis kotile, mis täidab madratsi aset. Käsi kõhule surudes üritab ta vaigistada krampe, mis haaravad ta seedeelundkonda. Mitu meest hüüab valvuritele: „Meil on süüa vaja.“Kõlabvastus: „Hommikulsaatemidagi.“

„Hommikuks oleme juba nälga surnud,“ kostab ploki tagaosast.

„Siis saame viimaks rahu,“ kõlab kellegi õõnes hääl.

„Nendes madratsites on õlgi,“ ütleb keegi „Äkki tuleb neid süüa, kui meid juba kariloomadeks peetakse.“

Kostab vaikset itsitamist. Ohvitser ei tee sellest välja. Siis kõlab hoone sügavusest kõhklev „Muuuu …“

Naer. Tasane, kuid ehtne. Ohvitser, kes endiselt kohal viibib, kuid sellest kuidagi märku ei anna, ei sega vahele, ning viimaks jäävad mehed kõhukorina saatel magama.

*

Väljas on ikka veel pime, kui Lale ärkab ja tunneb, et peab kusele minema. Ta ronib üle koikukaaslaste, laskub põrandale ning suundub pimedas teed kobades ploki taha, pidades seda kõige ohutumaks paigaks, kus end kergendada. Lähenedes kuuleb ta hääli, slovaki ja saksa keelt. Ta kiikab nurga taha ning näeb kergendusega, et neile on siia ehitatud midagi kemmergulaadset. Hoone taga on pikad kraavid, üle nende on paigaldatud plangud. Kraavi kohal istub kolm vangi, kes sittudes vaikselt vestlevad. Hoonetaguse teisest nurgast näeb Lale, kuidas poolhämarusest läheb kaks SS-ohvitseri, suitsetades ja naerdes, vintpüssid seljal lõdvalt rippu. Perimeetri prožektorite veiklevas kumas heidavad nad ähvardavaid varje. Ta ei kuule nende sõnu. Ta põis on lõhkemas, kuid ta kõhkleb veel. Nagu kokkuräägitult heidavad ohvitserid siis konid taeva poole, haaravad püssid kätte ning avavad tule. Kolme vangi kehad langevad kraavipõhja. Lale hoiab hinge kinni. Ta surub end seina vastu, kui ohvitserid temast mööduvad. Prožektor valgustab nende nägusid. Lapsed. Need kuradid on alles lapsed.

Nende seljad haihtuvad hämarusse ning seina vastu kustes annab Lale endale vande. Ma jään ellu ja lahkun siit. Kõnnin siit välja vaba mehena. Kui põrgu on olemas, siis ma näen, kuidas need mõrvarid seal põlevad. Ta mõtleb oma perele Krompachys ja loodab, et tema siinolek päästab nad sarnasest saatusest.

Olles end kergendanud, naaseb Lale koikusse.

„Mis lasud seal kõlasid?“ uurib Aron.

„Ma ei näinud.“

Aron tõstab jala üle tema ja laskub põrandale.

„Kuhu sa lähed?“

„Välja kusele.“

Lale sirutab käe üle koikuserva ja haarab Aroni omast kinni.

„Oota.“

„Miks?“

„Kuulsid ju laske,“ ütleb Lale. „Oota hommikuni.“

Aron ei ütle midagi, ronib tagasi koikusse ning jääb lebama, hoides mõlema käega kubemest kinni.

*

Lale isa korjas kliendi raudteejaamast peale. Härra Sheinberg valmistus elegantselt kaarikusse tõusma ja isa asetas tema peene nahkkohvri vastasistmele. Kust ta oli siia sõitnud? Prahast? Bratislavast? Või koguni Viinist? Peenes villases ülikonnas, kingad värskelt läikima hõõrutud, naeratas ta ja kõneles veidi Lale isaga, kui esiistmele ronis. Isa nõõtas hobuse liikuma. Nagu teisedki mehed, kellele Lale isa voorimehena küüti pakkus, oli härra Sheinberg naasnud tähtsate äriasjade ajamiselt. Lale tahtis olla temasarnane. Mitte nagu isa.

Härra Sheinberg oli seekord ilma abikaasata. Lalele meeldis heita salapilke proua Sheinbergi ja teiste naiste poole, kes tema isa kaarikus sõitsid, imetleda nende väikeseid valgetes kinnastes käsi ja elegantseid kõrvarõngaid, mis sobisid kokku kaelakeedega. Ta armastas kõiki neid maitsekates riietes ja ehitud kauneid naisi, kes mõnikord neid tähtsaid mehi saatsid. Ainus hea asi isa aitamise juures oligi neile kaariku uks avada ja nende käsi pihku võtta, kui ta aitas neil maha tulla, hingates sisse nende hõngu ja unistades nende eludest.