Читать книгу Surnud ruum - Heather Graham - Страница 6

Üks aasta hiljem

Leslie peatus minutiks, vaadates taevasse. Milline ilus õhtu. Taevas poleks saanud enam veetlevamat violetset varjundit omandada. Aga teisest küljest oli Põhja-Virginia maastik üks ilusamaid maailmas.

Rohkem kui iial varem, vähemalt tema jaoks.

Viimase aasta jooksul oli Leslie hakanud hindama selliseid lihtsaid asju nagu elu erinevad värvid. Aasta oli olnud nii veider, täis elavalt vastuolulisi emotsioone. Päikesepuudutus, koiduvärv – need tundusid intensiivsemad kui kunagi varem. Äsjaavastatud ilu rikkus siiski veel üksi elama õppimise ahastus. Elu oli muutunud topeltväärtuslikuks, aga naine tundis, et sellist imelist kingitust tuleks kellegagi jagada... ent tema oli elus ja Matt surnud.

Loojuv päike oli kaunis ning õhtune tuul magus ja pehme. Selle mõttega peas, sulges Leslie silmad ja tundis põskedel, kuidas päev kustub. Soojus oli imeline.

Naine ohkas ja asus taas tööle. Ta pidi kiirustama. Valgus hakkas varsti kaduma.

Üksipulgi, natukesehaaval, pühkis naine hiljuti avastatud piirkonnalt tolmu. Ta eemaldas viimased tolmukübemed ja siis...

Jaa!

Leslie jätkas tolmu pühkimist kaljulõhes olevalt pealuutükikeselt, tundes juubeldust. Ta ei saanud olla muidugi päris kindel, ent paistis, nagu oleksid nad avastanud vana St. Mathiase surnuaia, mille professor David Layman uskus siin asuvat. Naine silmitses kolju suurust ja kuju. Luud polnud tema ala. Temal olid teadmised esemete, kangaste, isegi arhitektuuri kohta, kõikide asjade kohta, mis moodustasid kokku elu, edaspidi ja tagurpidi. Luude kohta teadis Leslie vaid seetõttu, et oli nendega oma töös nii palju kokku puutunud.

Kalinguritükikesed pealuul vihjasid soengukaunistusele, mis sobis täiuslikult Laymani arvamisega, et see osa surnuaiast oli mõeldud teenistuslepinguga teenijatele, orjadele ja neile, kes olid lihtsalt liiga vaesed, et parema koha eest maksta.

„Brad!”

„Jah?”

Brad Verdun, Leslie hea sõber ja kolleeg, oli hõivatud töötamisega mõned jardid eemal. Sel ajal, kui ta ootas mehe tähelepanu, võttis Leslie pintsetid ja korjas ettevaatlikult leitud kangatükid kokku; naine oli kindel, et labor kinnitab tema arvamuse, kuid iga väike tükike tuli säilitada.

„Brad!”

„Jajah.” Lõpuks ometi pühkis mees käed tolmust ja tõusis, kõndides siis kohta, kus naine töötas. Mees vandus kergelt, raputades pead. „Sul oli õigus. Jälle.” Brad vahtis teda natuke skeptiliselt. „Kui ma ei tunneks sind nii hästi, nõustuksin teistega, et sa oled veidi selgeltnägija.”

Naine naeratas veidi rahutult. „Oleksid ise sama koha valinud,” kinnitas Leslie mehele.

„Jah, lõpuks.” Brad uuris tööpaika, vahtides professorit, kes oli neist umbes viiekümne jardi kaugusel neljakäpukil maas. „Niisiis, minevikuprintsess, teata oma avastusest. Anna vanapoisile tema õhtuelamus.”

„Ütle talle ise.”

„Sina leidsid luud.”

„Me töötame koos,” sõnas naine tagasihoidlikult. „Sa olid vaid paar jalga eemal.”

„Sina avastasid.”

„Me tulime siia ühtse meeskonnana, täispakett,” meenutas Leslie mehele kangekaelselt.

„Mina sinu arvelt au endale ei võta.”

„Ma tahan, et võtaksid! Palun?”

Mees ohkas sügavalt. „Hea küll, hea küll. Ma toon ta siia. Aga ma ei valeta.”

„Sa ei valetagi, kui ütles, et leidsime selle koos nagu meeskond,” käis naine peale.

Brad vahtis teda hetkeks, seejärel puudutas õrna kiindumusega naise pealage. „Olgu. Sa tahad rambivalgusest välja jääda, lapsuke. Ma annan endast parima, et sind aidata. Mõneks ajaks siiski.” Mees silitas vennalikult Leslie põske, naeratades julgustavalt.

„Tänan,” pomises naine vaikselt.

„Sinuga saab kõik korda. Sa oled väga hästi toime tulnud,” lausus Brad.

Naine noogutas, vaadates maha.

Kas ta ikka tuli hästi toime? Aasta oli möödunud. Ta toimis, seda küll, kuid tal oli jätkuvalt iga päev valus. Töö oli hea. Sõbrad olid head.

Ööd olid piin.

Ja elu ise...

Oli kindlasti erinev. Erinevus oli selgeks saanud, kui Leslie oli pärast plahvatust ikka veel haiglas. Kui ta poleks juhtunud üles korjama ajakirja ja nägema artiklit Adam Harrisonist ja Harrisoni Uuringufirma...

Igatahes, ta oleks ilmselt olnud nüüd surnud – ajanud end pabistamisega varakult hauda – või vaimuhaiglas. Adam Harrison ja tema meeskond, eriti Nikki Blackhawk, olid päästnud kahtlemata nii Leslie elu kui ka mõistuse. Kuid seda teavet ei jaganud ta kellegagi. Ei Bradi ega kindlasti mitte professor Laymoniga.

Naine jälgis, kuidas Brad kõndis Laymoniga rääkima. Brad oli kindlast hea mees, parim. Kui Lesliel oleks vend, oleks Brad kõige parem kandidaat. Aastaid tagasi, kui nad olid koos töötama hakanud, sai naine aru, et Brad oleks tahtnud midagi enamat, kuid Mattile ei saanud keegi vastu. Tegelikult oli Bradile hakanud Matt nii väga meeldima, et neist said suured sõbrad. Leslie kõhkles, vaadates Bradi ja rõõmustades, et miski polnud muutunud, et mees oli hoidnud vennalikku suhtumist temasse ja toetanud teda ilma igasuguse vihjeta, et mehelikust õrnusest võiks saada midagi seksuaalset. Naine teadis, et ei suudaks Bradi teistmoodi suhtuda; tema elus oli hetk, kus keegi oli sõber, ja miski ei saaks seda muuta. Brad oli pikk, lihastes, kannatlik, intelligentne ja lõbus. Ideaalne mees – kellelegi teisele. Nende sõpruse juures oli suurepärane, et nad jagasid armastust oma töö vastu. Üks esimesi naudinguhetki pärast plahvatust, mis tappis Matti, oli olnud tänu Bradile, näha erutust mehe tumedais kütkestavais silmis, kui nad koos avastuse tegid.

Suuresti just tänu sellele mehele suutis Leslie mõnikord neil päevil lõbu tunda, kui nad käisid koos pärast tööd kokteili joomas või õhtusöögil. Bradi kohalolek hoidis teised mehed eemal, aga kui mees soovis ise alustada midagi kellegi teisega, ei jäänud Leslie talle jalgu.

Nad olid enne õnnetust edukalt koos töötanud.

Nüüd toetus Leslie Bradile rohkem kui kunagi varem – isegi, kui tema oli see, kes üldjuhul „nägi” minevikku selgemalt ja tabas asupaiku kõhedakstegevalt täiusliku täpsusega. Mõnikord silmitses Brad teda peaaegu ettevaatusega, aga kui naine õlgu kehitas, jättis mees selle sinnapaika.

Leslie jälgis, kuidas Laymon kuulas Bradi. Mehe nägu lõi särama, nagu oleks päike taas tõusnud ja paistnud vaid talle. Laymon oli välgukiirusel püsti, kiirustades Leslie kõrvale, karjudes erutatult ja tuues ülejäänud meeskonna – õpetajad, üliõpilased ja vabatahtlikud – enda järel kaasa. „Vaadake, kuhu astute,” manitses ta. „Me ei taha kogu tööd ära tallata.” Hüpates üle kilelindi, mis oli kaevetöö kaitseks üles seatud, ja hankides võre, millega sai leiud kaardistada, paistis mees olevat õnnelik nagu väike laps.

Laymon vahtis Lesliet, kulmud küsivalt kerkinud, seejärel vaatas maha Leslie paljastatud pealuule enne, kui uuesti naise poole pöördus. Kulunud näojoontesse ilmus lai naeratus. Laymon lükkas Ben Franklini bifokaalprillid ninajuurele ning kratsis valges habemes lõuga. Kui keegi kunagi professori-tüüpi otsis, siis David Laymon sobiks suurepäraselt. „Sa said sellega hakkama,” ütles ta.

„Meie saime sellega hakkama,” pomises naine.

„Paljastame ülejäänud skeleti hommikul, siis viime selle omade juurde Smithsonianisse... kohe, kohe. Praegu on juba liiga hilja, et enam töötada, aga peame selle ala enne lahkumist kindlustama, siis tuleme hommikul esimese asjana siia tagasi. Nüüdsest peale vajame kiirust – ja tõelist hoolt. Leslie, ma võiksin sind lausa kallistada. Ma kallistangi sind!” Laymon tõmbas naise jalgadele, kallistas teda, siis suudles põsele. Leslie oli justkui värviga üle kallatud, nagu oleks põsepuna palgeile määritud, samal ajal kostus nende ümber aplaus.

„Hei, palun,” protestis Leslie. „Me oleme selles kõik koos ja pealegi oli Brad see, kes eraldas selle ala.”

„Sellegipoolest, milline leid,” pomises professor Laymon. „Sa pead pressiga rääkima. See on siinse piirkonna jaoks suur uudis... ajaloolastele igal pool.”

„Palun,” lausus naine pehmelt, ent kindlalt, „las Brad räägib pressiga. Veelgi parem, rääkige mõlemad meeskonnana.”

Laymon kortsutas kulmu, paistes kergelt pahane.

„Palun,” kordas Leslie kindlalt.

Laymon ohkas sügavalt, vaadates teda kurbusega hallides silmades. „Sa polnud kunagi nii häbelik,” lausus ta. „Olgu, vabandust, ma saan aru. Lihtsalt...” Vanem mees raputas pead. „Ma mõistan. Nii nagu soovid. Hea küll, lasen pressikonverentsiks kivi veerema ja sina jää siia – võta mõned õpilased abiks – ning vaata, et koht oleks kaitstud, kuni tuleme hommikul siia tagasi. Lähen vaatan, et saaksime siia mõned politseinikud, kes hoiaksid asjal silma peal.”

Leslie ei saanud päriselt aru, miks peaks keegi tahtma rikkuda kehvikute surnuaeda, kuid teadis, et varem on sissetungijad piisavalt palju kaevamisi ohtu pannud, isegi rikkunud. Ta kinnitas Laymonile, et jääb valvesse, kuni koht on ööks kaitstud.

Mees vahtis teda, ohates ja raputades uuesti pead, kui kõndis minema. Brad astus tema järel. Üks kraadi omandav üliõpilane, vormikas punapea, kiirustas Bradi kõrval ning libistas käe mehe käevangu. Leslie leidis, et peab Bradi hiljem selle pärast narrima.

Hetkeks mõtles naine, mida Brad võis öelda tema kohta, kui otsustaks mõne naisega lähedaseks saada. Oh, minu sõber Leslie? Täiesti platooniline. Ta oli kihlatud, kuid siis juhtus kohutav õnnetus. Ta oleks peaaegu surma saanud, tema kihlatu surigi. Sest saati on tal olnud rasked ajad, nii et ma olen püüdnud teda toetada. Aga sellest polnud nii palju aega möödas, kõigest aasta....

Kõigest aasta.

Leslie mõtles, kas ta tunneb kunagi jälle, et kusagil on tema jaoks olemas täiuslik mees. Praegu tundis ta vaid...

Külmust.

Kõigest aasta. Aasta sellest, kui ta oli matnud Matti. Matnud oma elu...

Naine sundis end õlakehitusega uuesti tööle keskenduma.

Hoolimata kavatsusest vara magama minna, leidis Leslie, et teda oli veetud peole. Nad ei otsustanud millegi uhke kasuks – välitöödel oli eelarve alati oluline –, kõigest pannkooke pakkuv sööklakett kiirtee ääres. Aga kui seltskond otsustas edasi minna kohalikku kõrtsi ja võtta seal mõned joogid, õnnestus naisel lahkuda.

Leslie pöördus meeskonna peatuskohta, mis oli mõeldud kõrgema astme töötajatele. Tema, Laymon, Brad ja veel paar töötajat olid paigutatud koloniaalistandusse, mis oli muudetud nüüd võluvaks hommikusöögiga peatuskohaks. Nende võõrustaja, rõõmus seitsmekümnendais naine, ärkas enne kukke ja koitu, nii et läks ka varakult voodisse. Perenaine saatis nad igal hommikul rõõmsalt ära ning, et ta oli pisut kehva kuulmisega, oli õnnelik ka siis, kui nad hilja õhtul tagasi tulid, kuna ei kuulnud midagi.

Ehkki väsinud, kuid tundes lohutavat rahuldust, tegi Leslie endale külalistele mõeldud hästivarustatud köögis tassikese teed. Ta võttis istet suure lahtise kamina ees, mis valitses ruumi, ning rüüpas teed kiiktooli mugavuses, mis jäi vaikselt põlevast tulest vasemale. Mõne minuti pärast sai naine aru, et pole üksi.

Leslie heitis pilgu kõrvale, huuli kõverdamas naeratus, kui vaatas meest, kes oli temaga ühinenud. Mehel oli ümar kõht, mida rõhutas lihtne must vest ja veidi pleekinud puuvillane kangas, mis pungitas välja vöökohast, kuigi poleks tegelikult pidanud näha olema. Mehe parukas oli natuke sassis, kuid ajakohane, ning kolmnurkne müts, mida kandis, istus sellel suurepäraselt. Mehe sukkpüksid olid paksud, valged ja mõnevõrra kulunud; kingadel olid kenad pandlad. Mees oli punapõskne, silmad olid puhmaskulmude all veidi tumedad ja väiksevõitu. Mees vaatas naeratades ja rahuldusest ohates Leslie poole. „See on nüüd tehtud, mis?” küsis mees temalt.

Naine noogutas. „Teil pole vaja muretseda, reverend Donegal. On tõsi, et mõned luud pannakse kasti ja saadetakse analüüsimisele, kuid Smithsoniani inimesed on väga ettevaatlikud ning lugu­pidavad. Seejärel saadetakse luud tagasi ja vaatame, et kõik surnud maetakse ümber kõikide palvete ja austusavaldustega. Usun, et kui meie leiu tähtsus on lõpuks kinnitatud, tuleb siia hoolitsetud kalmistu. Siia püstitatakse armas mälestuskivi ja kiriku täpne koopia, põlvkondade kaupa külastajaid saab nautida ilusat maakohta ja õppida kõike sellest, mis juhtus siin Iseseisvus- ja Kodusõja ajal.” Naise nägu muutus kergelt nukraks. „Tean, et sa tegid suure­pärast tööd, kui aitasid põgenikke Iseseisvussõja (toimus aastatel 1775–1781) ajal, kuid seesama maja oli põgenevate orjade peatus­paigaks Maa-aluse Raudtee¹ päevil. Siin eesõuel toimus ka üks Kodusõja (toimus aastatel 1861–1865) kokkupõrge. Lausa hämmastav, et see maja veel alles on.”

„Korralik ehitus,” sõnas reverend Donegal karmilt. „Rahvas hoolitseb ta eest. Mäletan, miks aastaid tagasi, kui tulin ühel ­paljudest pühapäevadest sellesse majja pärast teenistust teed jooma... ah, kui armas see siis oli. Nii palju põnevust ja hirmu. Uus maa.” Reverendi silmad tumenesid ja hetkeks näis ta olevat kimbatuses. „Kahju... üks sõda viib alati teiseni. Siin olemine teeb mulle haiget... näha häid mehi suremas, Põhjas ja Lõunas, uskumas samasse Jumalasse... Ah, vahet pole. Alati jääb lootus, et inimene õpib oma vigadest.” Mees katkestas, vanad silmad tuhmistumas, ja naine teadis, et reverend vaatas tagasi oma aega, mis püsis tal kindlalt meeles.

Muidugi teadis Leslie tema lugu. Mees oli selle maja võõrustajannat eemalt jumaldanud, alati ettevaatlikult, ent nautides iga võimalust viibida naise seltskonnas. Reverend oli truult teeninud oma kogudust; ta oli hea mees. Üks tema naudingutest oli olnud pühapäevane teejoomine. Ühel päeval oli ta tulnud siia, joonud teed... ja surnud siis südamerabandusse naise käte vahel, keda oli palju aastaid salaja imetlenud. Algul oli Leslie arvanud, et tegemist on väga kurva vaimuga, kes otsib armastust, mida eluajal endale lubada ei saanud. Kuid lugu polnud üldse nii. Naine avastas, et reverend oli endaga rahujalal; et tema kauge ja vastamata armastus Mrs Adella Baxteri vastu oli tegelikult olnud vaid meeldiv fantaasia ning mitte midagi sellist, mille täitumist ta oli lootnud. Mees oli nautinud poissmehepõlve, teenides oma kogudust. Reverend oli jäänud siia paljudeks aastateks, sest tundis, et paljud tema kogudusest väärisid mäletamist. Lühidalt, ta soovis, et surnuaed leitaks üles.

Alguses ei olnud mees Lesliet usaldanud. Ta oli proovinud naise peal tosinat trikki, liigutades hambaharja, lukustades kohvrit, peites võtmeid. Mees ei arvanud, et Leslie teda näeb ega kindlasti mitte oodanud, et naine saab vihaseks, hakkab tema peale karjuma ning nõuab vestlust. Kui nad lõpuks nii kaugele jõudsid, osutus mees tõeliseks südametevõitjaks. Reverendi silmade kaudu õnnestus Lesliel näha maja sellisena, nagu see oli olnud mehe päevil. Naine oli kogenud mehe kirge, kui reverend rääkis, mida tema ja teised olid läbi elanud, et rajada uus maa; mehe hirmu, et ta võidakse üles puua kui äraandja – see oli karmidel Iseseisvussõja päevil palju kordi võimalik. Mees oli sügavalt häiritud, et vähesed, kes olid sellest vanast majast läbi käinud, olid teadlikud, kui ohtlik oli vabaduse eest võitlemine olnud. „Sa ei mõista,” oli ta Lesliele öelnud. „Me peaaegu kaotasime sõja. On lausa ime, et võitsime. Kõik need mehed, kes kirjutasid alla Iseseisvusdeklaratsioonile? Nad oleks võidud üles puua! Paljud riskisid nii paljuga. Ah, igatahes, kõigele vaatamata näitab Jumal oma tahet.”

Praegu paistis reverend olevat mõttejärje kaotanud.

„Tänan sind abi eest,” lausus Leslie talle väga pehmelt.

Mees noogutas, seejärel vibutas talle sõrme. „Ootan, et mängiksid ausat mängu, noor daam. Vaata, et nad käituksid minu inimestega õigesti. Eriti väikese Pegiga. Sa ju leidsid tema haua just sealt, kuhu sind saatsin?”

Leslie noogutas, seejärel vahtis hetke tulle, olles sama kadunud minevikku, nagu mees oli olnud. See oli kummaline. Enne plahvatust oli Lesliel olnud aimdusi nagu siis, kui ta oli aidanud leida kodutu mehe. Nagu võiks ta silmad sulgeda ning kujutleda midagi, mida enam pole, ning siis tabada selle. Loogika? Instinkt? Midagi enamat? Ta poleks osanud öelda. Kuid nüüd...

Nüüd tulid vaimud tema ellu.

„Vaatan, et Pegi lugu saaks räägitud,” kinnitas naine reverend Donegalile. Leslie kordas üle, mida mees oli talle tüdrukust ennist rääkinud. „Kui Peg oli kümnene, kõndis ta külma kallava vihma käes linnakesest kümme miili välja, et kutsuda maakonnast mehi, sest teadis, et kohe on rünnak tulemas. Ta kogus kokku kohalikud väed ja nood kaitsesid edukalt siinset jõge ja istandust, kõik tänu Pegi vaprusele. Ta suri palavikku, mille sai ööl, kui võttis ette retke läbi külma vihma ning vaenlaste ridade. Ning pärast sõda... inimesed olid vaesed. Talle korraldati parimad matused, mis olid tol ajal võimalikud.”

Mees noogutas rahuldustundega. „Kuju oleks kena. Kas leiaksid kellegi, kes selle eest maksaks?”

„Kui vaja, maksan tema kuju eest ise,” kinnitas naine.

Mees vaatas teda nördinult. „Kuju minust!” kuulutas reverend. „Oh, muidugi, ma arvan, et Pegi peab samuti austama.”

„Sina saad oma koha, kui nad taastavad kiriku, ja Pegi austatakse surnuaial. Kuidas tundub?” küsis Leslie, rõõmus, et võis naeratada.

Mees noogutas, vahtides tulle. „Siin on jahe,” ütles ta. „Ah, need vanad kondid...”

„Täna on jahe, aga ma ei usu, et sa tõesti tunned oma vanu konte,” narris Leslie. Ta pani tassi maha ja tõusis, kõndis tule juurde ning soojendas selle paistel käsi. Kui ta uuesti reverendi poole pöördus, oli mees läinud.

Naine istus tagasi toolile. Veidi aja pärast kuulis ta teisi tulemas. Aeg oli hiline; Leslie eeldas, et kõik lähevad kohe üles oma voodisse, kuid siis tundis ta kellegi kohalviibimist ja seekord kuulis ta hingamist.

Leslie pööras ümber. Ukseavas seisis Brad ja vahtis teda.

„Hei,” ütles naine.

„Hei,” kordas mees kajana, ikka veel naist vaadates.

„Mis on?” nõudis Leslie.

„Kas Laymon tõesti ei öelnud sulle veel midagi?” küsis Brad, paistes üllatunud. „Ma arvasin, et ta helistas sulle.”

„Mis asjus?” uuris Leslie.

„Nad uurivad alam-Manhattanis teist paika,” vastas Brad.

Leslie tundis külmajudinaid seljal, nagu oleks teda jäise mõõgaga löödud. Ta vaatas tulle, püüdes rääkida täiesti rahulikult. „Ma olen kindel, et keegi kaevab alati kusagil Alam-Manhattanis.”

„Sellest saab suur projekt.” Mees jäi minutiks vait. „Hastings House’i lähedal.”

„Tore,” pomises Leslie, jõllitades endiselt tulle.

Brad kükitas tema tooli kõrvale. „Sa ju tead, et ainult üks ruum sai tõsiselt kannatada. Nad on koha enam-vähem uuesti püsti ajanud ja töötavad nüüd.”

Naise sõrmed käetoel tõmbusid krampi. „Tore kuulda.”

„See, mis seal juhtus, oli traagiline õnnetus, Leslie.”

Naine jõllitas Bradi kangelt. „Jah, ma tean seda, Brad.”

„Asi on selles, et sa ei paista aru saavat, mida see tähendab. Ma ei taha jõhker olla, Leslie, aga Matt suri. Mitte sina.”

Leslie vaatas mõne hetke tühjal pilgul Bradi.

„Ma peaaegu surin seal.”

„Aga sa ei surnud.”

„Ma tean. Olen tänulik, et olen elus. Ma tõesti hindan iga päeva.”

„Sul on aeg tagasi minna.”

„Aeg tagasi minna?” kordas naine.

„Sa pead minevikuga leppima, liikuma olevikku ja seejärel tulevikku. Sa ei unusta Matti kunagi. Aga sa pead leppima tema surmaga. Sa oled olnud... veidike imelik pärast juhtunut. Võib-olla peaksid sa oma mälestustega silmitsi seisma.”

Leslie vaatas teda jälle üksisilmi.

Oh, Brad. Sa ei mõista, kas pole? Ma ei hakka sulle kunagi seda selgitama, seda võin sulle kinnitada.

„Meil on siin veel tööd teha,” sõnas Leslie kindlalt.

Mees lehvitas kätt õhus. „Me oleme profid – siin on palju töömesilasi. Tänu sulle ja sinu imelistele instinktidele on siin jäänud teha vaid must töö. Me võime edasi liikuda.”

Leslie raputas pead.

„Kuula, see uus koht on väga oluline.... Ma tean, et Laymon tahab sinuga sellest rääkida. Ta läheb tagasi rühma juhtima, sinuga või sinuta. Meiega või meieta,” parandas Brad kiiresti.

Naise küüned surusid tooli käetugedesse. Ta vahtis leeke. „Ma andsin siin mõned lubadused,” sõnas Leslie.

Brad näis segaduses olevat. „Andsid mõned lubadused? Kellele?”

„Endale. Tahan olla kindel, et inimesi austatakse, et luud maetakse kombekohaste riitustega,” lausus naine.

„Me ütleme seda Laymonile ja ta teeb nii, et tavadest kinni peetaks,” ütles Brad. „Ega me riigist lahku. Sinu kasvanud reputat­siooniga piisab sul vaid pillata sõna ja inimesed hakkavad tegutsema, sa ju tead seda.”

„Olgu,” pomises Leslie.

„Laymon sai kõne, kui olime teel kõrtsi, ja ta ei rääkinud sinna jõudmiseni enam millestki muust,” sõnas Brad pehmelt. „New York, Leslie! Sa ju tead, et armastad seda.”

„Ma ei saa tagasi minna.”

„Sa pead tagasi minema.”

„Brad...”

„Leslie, palun.”

Naine vaatas Bradile otsa ja nägi mehe silmis siirast palvet. Naine langetas kiiresti pea, et Brad ei saaks tema mõtteid lugeda.

Hastings House. See oli korda tehtud, parandatud, taasavatud. Tagasi elule turgutatud. Aga surnud... surnuid ei saanud ju tagasi elule turgutada...?

Mõned surnud polnud kunagi lahkunudki.

Leslie langetas pea, hammustades alahuulde. See oli kohe alanud. Ta oli haiglas arvanud, et on hulluks läinud. Tal oli olnud kohutav valu, nagu oleks kaotanud jäseme või pool oma hingest, teades, et Matti polnud enam. Ajupõrutus, sinikad, lõikehaavad, kriimustused, põletused...

Need polnud võrreldavad Matti kaotusega.

Algul oli Leslie elanud seisundis, mis jäi teadvuse ja une vahepeale. Ühel ööl oli ta ärganud haigla morgis; teda oli kutsunud mees, kes oli kaotanud abielusõrmuse, kui teda maha tõsteti. Ainus, mida too soovis, oli, et talle pandaks sõrmus tagasi sõrme. Kuid naine ei olnud seda teadnud ja oli sattunud paanikasse. Lesliel vedas, et polnud äratanud sel ööl psühhiaatria osakonna valvet. Õnneks oli ta avastanud järgmisel päeval ajakirjast artikli mehest nimega Adam Harrison ja paranormaalsete nähtuste uurijate rühmast, kes Harrisoni heaks töötasid. Ükskõik kui väga reporter polnud üritanud teda komistama panna, oli mees sellest välja tulnud intelligentse ja meeldiva jutuga ega jätnud sugugi totaka muljet. Leslie oli artiklit lugedes värisema hakanud. Ta oli kohe Harrisoni Uuringufirmasse helistanud ja üllatuseks ilmus Harrison ise tema juurde haiglasse. Nad olid rääkinud tol korral ja uuesti siis, kui Leslie oli haiglast välja saanud. Tundus, nagu poleks ta saanud pelgalt uue parima sõbra, keda tundnud terve igaviku, vaid saanud tagasi oma isa, ehkki naise pärisisa oli lahkunud, kui ta oli olnud väike tüdruk.

Leslie oli kohe Adamile helistanud, kui oli hakanud rääkima kummitusliku koloniaalkirikuõpetajaga, ja kohe pärast seda oli ta märganud ümbruskonnas ringi liikuvate külaliste hulgas üht paari. Nad olid välja paistnud ning lõpuks tutvustanud end kui kaht Harrisoni töötajat. Brent ja Nikki Blackhawk – mees oli tume ja rabavalt kena, tema abikaasa aga blond ja ilus – olid koos Lesliega tagasi majja läinud ning õpetanud, kuidas vaimuga sõbraks saada, ja vestelnud põgusalt ka ise. Maailmas oli tõesti veel teisigi temasuguseid, mõistis Leslie, ja see tähendas, et ta oli ikka veel mõistuse juures.

„Leslie,” lausus Brad pehmelt, kutsudes naise tagasi olevikku. „Ütlesin Laymonile, et töötaksin uue kaevamise juures, nii et oleksime koos. Sa pead tagasi minema, et lasta minevikul minna, et lasta valul minna.”

Leslie vahtis Bradi, naeratades aeglaselt.

Brad ei teadnud Adam Harrisonist, Blackhawkidest ega sellest, et oli teisigi nendesarnaseid, kes teda aitasid. Brad ei teadnud, et tänu Adamile ja tema kaaslastele suutiski Leslie istuda rahulikult koloniaalköögis, rääkida ammusurnud reverendiga ja tunda end ikkagi täie mõistuse juures.

Aga tagasi minna, omaenda kummitustega silmitsi seista... See oli jälle midagi muud, midagi, mida ta pelgas, kuid mida oli vaja teha.

Brad ohkas kergelt. „Olgu, ma palun vabandust. Liiga vara,” sõnas ta.

Leslie vahtis teda samuti. „Seda ma ei öelnud,” pomises ta kiiresti. „Võib-olla peaksingi tagasi minema. Ma arvan... ma arvan, et võib-olla ma tahan minna tagasi Hastings House’i.”

Mees kõhkles. „Ma tean, et sul on korter Brooklynis, aga...” Brad jäi üksisilmi vaatama, peatus korraks ning jätkas siis kiirelt ühe hingetõmbega, „Hastings House’is on töötajatele mõned vabad toad.”

„Mida?”

Brad raputas kiiresti pead. „Anna andeks. Ma poleks tohtinud seda isegi mitte mainida.”

„Kelle heaks see töö on?” nõudis naine.

„Ajalooseltsi, muidugi. Gretast saab ametlik lüli ühingu, lepinguosaliste ja töötajate vahel. Jällegi on see Tyson, Smith ja Tryon, kes ostis ja arendab seda omandit. Firma sai seadusliku tõkendi ehituse juurde, kuni paiga tähtsus on kindlaks määratud ja vajalikud väljakaevamised tehtud. Laymon ütles, et ettevõte suhtub sellesse hästi ja naudib rahvusliku vaatajaskonna ees hea poisi mainet, ehkki kaotatud aeg läheb neile maksma paraja summa. Igatahes on paik Hastings House’ile väga lähedal. See on tegelikult kohe kõrvalolevas kvartalis.”

„Kas seepärast nad pakuvadki ruume Hastings House’is?”

Brad kehitas õlgu. „Ma ei tea isegi, miks ma seda sulle mainisin. Pagan, mul on linnas korter ja sul on elukoht Brooklynis.” Mees hingas sügavalt. „Muidugi elasid sa seal koos Mattiga, nii et võib-olla sa ei taha sinna tagasi minna. Aga mul on hea meel, et sa seda korterit alles hoiad. Kinnisvarahinnad sinu naabruskonnas tõusevad juba taevasse. Oh jumal, anna andeks. See ei kukkunud hästi välja. Ma aina komistan.”

„Pole midagi, Brad.”

„Jah. Muidugi.” Mees püüdis naeratada.

„Ma ei saanud isegi tema matustele minna. Olin haiglas,” pomises Leslie, vahtides leeke.

Järsku tundis ta südames hirmsat valu.

Vaimud tulid tema juurde, otsisid mõnikord üles, küsisid talt abi.

Aga Matt mitte.

Vaim, keda Leslie tahtis näha, kellele tahtis meeleheitlikult viimast korda öelda, kui väga oli teda armastanud, kuidas mees oli olnud kogu tema elu, kuidas oli täitnud tema elu imedega lihtsalt kohal olles... seda vaimu ei olnud ta kunagi näinud.

„Ma tahan peatuda Hastings House’is,” lausus Leslie.

Brad langetas pea. Naine taipas, et mees naeratas. Brad oli veendunud, et oli toiminud õigesti ja vaid majutusest rääkides meelitanud naise tegema otsust tagasi minna.

Võib-olla mees vääris eneseõnnitlusi.

Või oli Lesliel ehk aeg tagasi minna.

„Tahad sa tõesti sinna jääda? Räägid sa tõsiselt?”

„Surmtõsiselt.”

Leslie tõusis, patsutades Bradi õlale, kui minema asus. Ta seisatas koridoris, vaadates mehe poole tagasi. „Mingit sõnademängu polnud plaanis,” sõnas ta kergelt ja naeratas mehele virilalt. „Sul on õigus. Olen valmis tagasi minema. Põnevil tagasiminekust. Head ööd.”

Naine jättis Bradi tooli kõrvale põlvitama.

Põnevil? Armas jumal, milline valetaja ta oli.

Ent siiski...

See oli tõsi. Ta poleks iial seda arvanud. Poleks ärganud hommikul, mõeldes: Tahaksin tõesti tagasi Hastings House’i.

Aga nüüd, kui ta minemas oli...

Minevik viipas talle. Leslie pidi hakkama sellega leppima.

Ta pidi tagasi minema.

1 Maa-alust Raudteed kasutasid orjad Kodusõja päevil põgenemisel lõunast põhja, et pääseda orjusest. Tlk.