Читать книгу Dora, Dora - Heidi Köngäs - Страница 4

Kõik läks nagu õlitatult, kõik läks nagu tants, nagu võluv menuett. Ma suren siia, tral-lal-laa. Inimene ei ole mõeldud olema keset pimedust ja verdtarretavat külma. Liigesed juba valutavad, kuigi oleme alles teekonna alguses. Ma pole kunagi käinud Hamburgist põhja pool ja ma pole kunagi olnud värske õhu inimene, ma vihkan loodust ja kõike, mis võrseid ajab. Ma olen artist, nad oleksid pidanud seda mõistma, aga ei, mind tiriti kaasa, kuigi püüdsin põigelda ja põhjusi leida. Kiitsin Klaus Berthi, ütlesin, et tal on koos oma rinnaka partneriga hiilgavaid numbreid, nagu nooleheitmine pöörlevalt aluselt ja alati suurepärane saetrikk, aga ei, ei kõlvanud, oli öeldud, et mustkunstnik, ja mustkunstnik palgati. Mind palgati, ja mind kisti kalosside väel keset lund ja jääd. Olen vaene mees, kus mul see varustus, ei kusagil, kõigest on kogu aeg puudus ja kitsikus, lisaks pommitati Hamburgi ja minu tagasihoidlikku korterit ühes sellega. See oli nii armetu elupaik, et selle jaoks poleks küll tarvis olnud pommilennukeid saata. Puhumisest oleks piisanud.

Minu naine, see armas hani, soovitas, et võtaksin käte jaoks tema küülikunahast muhvi kaasa. Keeldusin viisakalt, see oleks olnud sama, kui käiksin ringi, ridikül randme küljes kõlkumas. Läksin reisile ulstris ja käes ainult sõrmikud, kuigi peaksin oma käsi kaitsma, käed on mu tööriistad. Viiuldaja Borriesel on karusnahast voodriga kindad ja just tema ütleski, et „käed on mu tööriistad”. Aga minu omad? Mida teeb mustkunstnik, kui liigesed on paistes ja sõrmed kronksu, tundetuks jäätunud? Olen kuulnud, et kõvasti külma saanud sõrmed ja varbad tõmbuvad mustaks ja kukuvad küljest või need tuleb amputeerida. Kas saab otsa minu karjäär või saan otsa mina! Miks ei tahetud varieteetähte või kupleelauljat? Miks taheti mustkunstnikku? Koguni kahe sõduri jõuga tuldi mulle järele äärelinna, sellesse viletsasse urgu, kuhu olime varjule saanud. Ei, mind ei arreteeritud, oldi vaid viisakalt otsustavad. Sattusin segadusse, ütlesin, et ei ole pabereid, kõik läks koos korteri pommitamisega. Niisamuti rääkisin järele tulijatele, et ära põlesid ka mu parimad tööriistad, alles jäid vaid need, mis olid keldris olevasse kohvrisse pakitud. Mulle kinnitati, et sellelt seltskonnalt pabereid ei küsita. Nad andsid mulle minekuks tund aega.

Ei, tööd ma ei karda, see pole sellepärast, vastupidi, ma esinen alati, kui saan, aga need asjaolud olid nüüd natuke ärritavad, kuigi tasu peaks küll hea olema, summadest ei olnud siiski juttu. Mu naine sattus mu esimesest välisturneest vaimustusse, ta askeldas ja kortsis jänesenahast muhvist mulle kokku talvemütsi. Selle kiitsin heaks. Näen küll teiste nägudelt, et mu peakate ei ole eriti õnnestunud, ja püüan seda muudkui allapoole kiskuda. Muhv on peas püsti nagu mõni kokamüts, aga on siiski ehtne küülik. Hol-lal-laa!

Olen alati olnud inetu, võib-olla sellepärast hakkasin teisi rongides oma trikkidega lõbustama, tuli aplause, ja ma jätkasin, tuli natuke raha, ja ma mõtlesin, et saan kergemalt läbi kui raudteel vagunisaatjaks olles. Õppisin ööd läbi uusi trikke ja arenesin. Sõitsin mööda maad ja laatu ringi, pääsesin esinema siseruumidesse, enne varietee-etendust või selle vaheaegadel, lõpuks sai minust osaline Pandora tsirkuse programmis. See oli tõesti väike tsirkus. Meil oli vaid kloun Knalle, köietantsija Elsie, kellel oli ka hanenumber – tollal ei olnud ta veel minu laialivalgunud piirjoontega abikaasa, vaid sale veetlev olend – ja tsirkuse direktori number kolme puudliga. Alguses oli ka Imemees Hermani number ahelatega, aga Imemees haigestus reumatismi ega saanud enam ahelatest välja. Publik kuulis ta valulikku ohkimist, kui ta oma ketti avada püüdis. Lõpuks muutus see piinavaks, publik tüdis ära, naer jäi kurku kinni. Herman tohtis siiski jääda, ta rebis piletitel kontse ning hoolitses valguse ja rekvisiitide eest.

Ükskord hilissügisel, kui olime turneel kusagil sügaval Baierimaal, jõudsime külla, kus pidime esinema, ja nägime väljakut, mis oli üks suur vihma leotatud porimülgas. Kogu tsirkusetrupp läks tujust ära. Polnud midagi parata, oli tarvis telk üles panna, kiskuda vettinud kangas püsti, seada paigale pingid, kõik korda teha. Olime kõik nädalatepikkusest reisimisest väsinud ja näljased, nohus ja nõrkenud. Siis ütlesid Elsie närvid üles ja ta virutas oma viimased haned patta. Sõime Fanny ja Claudio enne õhtust esinemist natuke nukralt ära, kuigi kahtlemata hea isuga. Meie raskusi suurendas see, et üks puudel oli jalga lasknud, ja me ei saanud kusagilt uut. Tsirkuse direktor pidi võtma külast väikese terjeri. Ta õpetas terve õhtupooliku koerale trikke ja kinnitas teistele, et loomal on võrratud võimed. Täpselt kell pool kuus tõmbas Imemees Herman telgil eesriide eest ja müüs uksel pileteid. Mõned juba ootasid. Publikut koguneski õige kenasti, see inimeste lõppematu iha näha klouni, kes lihtsatest asjadest aru ei saa, vaid teeb kõik valesti, avab ukse, millel seisab „ohtlik”, pistab pea laetud suurtüki suhu ja püssirohi plahvatab talle näkku. Kloun, kes avab publikule lolli kogu salakavaluse, teeb ikka uuesti ja uuesti samad valed valikud, kui tore on küll niisuguse rumaluse üle naerda. Ma ei imesta üldse, miks tsirkus praegu keelatud on. Naer teen inimlikuks. Sel õhtul Reinimaal ei pidanud kloun Knalle enam vastu, ta sai iga kord haiget, kui oli suurtükikuul. Lisaks läks talle püssirohtu silma, ja lõpuks ta istus keset areeni ning nuttis ehtsat nuttu, aga publik ainult plaksutas. Läksin tõin ta ära, et direktori number kahe puudli ja ühe terjeriga võiks alata. Kõigepealt puudlid areenile ja väikestele toolidele istuma, siis terjer välja ja oma toolile. Kahju ainult, et valgeid puudleid nähes unustas terjer ära kõik oma päeval õpitud trikid. Publiku ees ei olnud ta kuidagipidi andekas, vaid tal puudusid artistist looma taip ja sarm täiesti. Terjer kargas toolilt maha ja hakkas puudleid taga ajama, nii et maa müdises.

„Ta unustas kõik, mis ta oli õppinud! Kuramuse krants! Loll loom!” hüüdis direktor publikule, kes muidugi naeris. Terjeri omanik, turske kaupmees, kes istus vabapiletiga esimeses reas, vihastas oma koera pärast, tõusis püsti ja andis direktorile vastu lõugu, siis võttis mees oma koera jooksu pealt kaenlasse, kummardas ja tegi minekut. Publik hüüdis hurraa ja plaksutas. Direktori ninakõhr purunes.

Siis päästis õhtu Elsie, kes, õbluke ja habras, kõndis köiel vaid ühe helgiheitja valgel. Tal oli hammaste vahel punane roos ja kui ta lõpuks peenikesele trossile spagaati libises, oli publik enne poolehoiuavalduste tormi peaaegu pisarateni liigutatud.

Õhtul istusime üheskoos lõkke ääres ja kaapisime leivatükkidega hanepajast viimast kastet ja sibulaid. Ainult direktor ei söönud, ka lõug oli liiga valus ja ta mossitas. Me istusime seal poolringis ja keegi võttis laulu üles, tasapisi tuju paranes ja ka mina ümisesin kaasa. Ma mõistsin, missugune jõud on ühestegemises, et see on kõige parem asi maailmas, et see kandis meid, oli mis oli. Ütlesin selle valjusti välja ja me tõstsime klaasid, kus oli hapu külavein.

Sel õhtul ütles Elsie, et on minusse kiindunud, kuigi mu suunurgast jooksis rasvanire.