Читать книгу Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost - Heili Reinart - Страница 2

Heili Reinart
Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost

Keeletoimetaja: Veste Roosaar

Korrektor: Lembi Kaasik

Kujundaja: Inga Joala

Projektijuht ja fototoimetaja: Tiina Tammet

Autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2020

Postimees Kirjastus

kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN (trükis): 978-9949-669-83-7

ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9949-669-84-4

e-ISBN 9789949669530

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

SAATEKS

Raamat „Õrnad ja tugevad” (Post Factum 2018) tõi lugejateni kolmkümmend viis lugu Eesti naiste elust läbi ajaloo. Nende kaante vahel on ootamas järgmised. Siin pole tõsiteaduslikke uurimistöid, küll aga katset tuua unustusehõlmast välja naisi, kelle nime, elu ja tegusid paljud tänapäeval enam ei tea.

Nagu naised iseloomult ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Iseloomult küll haprad ja õrnad, küll tugevad ja vaprad. On skandaalseid elusid, on tragöödiat täis elusid. Mõne õrnema soo esindaja vaated vapustasid ühiskonda, tekitasid kaasaegseis kõneainet, teine sai unustamatuks verstapostiks meie kultuuriajaloo radadel. Mõni kisti korraks rambivalgusesse, et anda mõtestatust teda ümbritsenud oludele. Kõik nad väärivad mõistmist ja respekti.

Mõnigi lugu viib lugeja laia maailma, kuhu naisi kandsid nende soovid teostada end suuremalt, kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Aga neid on sinna pillutanud ka sõjad ja küüditamised, majanduslikud olud või, mis siin salata, suured tunded.

Oma lood olen kokku pannud enamasti internetist ja ajakirjandusest leitud materjalide põhjal, vahel lugenud lisaks elulugude raamatuid. Köite lõpus on ära toodud kasutatud materjalide loetelu. Tänan autoreid, kelle kulutatud aja, töö ja pühendumuse tulemusena on saanud ilmuda veel üks kogumik lugusid.

Autor

ELU KUI VÕITLUS

Esimene naisõiguslane LILLI SUBURG

Lilli Suburg (1841–1923) oli esimene Eesti feminist, ärkamisaegse sõnaga naisõiguslane. Ühtlasi esimese eestimeelse tütarlastekooli asutaja ja esimese naisteajakirja toimetaja. 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Eestis erandlik nähtus, kellele ühiskonnas vaadati viltu.

Caroline Suburg sündis 1. augustil 1841. aastal Vändra mõisnike von Ditmarite Rõusa mõisas, kus Kivimurru Toomas oli kiltrist kupjaks tõusnud ja nainud Lilli-preili toatüdruku Nuudi Eeva. Varsti pärast tütre sündi tekkis vanematel võimalus rendile võtta Vana-Vändra mõis ühes suure karja, viina- ja õlleköökidega. Praktilised ja töökad vanemad oskasid seal kena kodu luua. Jõukusega kaasnesid saksa keel ja elulaad ning ilusasti riietatud opmanitütar kutsuti tihti mõisalastega mängima ja õppima.

Üheteistaastaselt saadeti Lilli koos õega Pärnusse kooli. Kui maal oli ta harjunud mängima nii mõisa- kui talulastega ja mingit seisuste vahet ei tundnud, siis linnas tuli kokku puutuda päris eluga. Range baltisakslannast kooliõpetaja lahutas nad kohe teistest „hantvärkide” lastest, sest need võiksid muidu halbu kombeid levitada. Pärnu linna tütarlastekoolis sai Lilli pinginaabriks Lydia Jannsen. Nende suhted polnud just parimad, sest Suburgi peres suhtuti Jannsenitesse üldiselt taunivalt.

Pansioni õuele lubati mängima ka saksa kreiskooli poisse. Peagi pani Lilli südame kiiremini põksuma kooliõe vend Johann Tubenthal, kes tundus igati tema tähelepanu püüdvat. Kuigi neiu manitses end õppimisele pühenduma, mõtles ta aina poisi peale ja kõik tema sees hõiskas. Aga rätik, mida ta pidi kandma põsehaava varjamiseks, näris Lilli õnneusu kahtlustega läbi – niisugusena ei võinud ta ju kellelegi meeldida.

Suburgi isiklik tragöödia oli seotud tema näoga, millel oli sündides ilutsenud kasvaja. Vanemad olid püüdnud lasta seda operatsiooniga eemaldada, kuid ebaõnnestunud sekkumine oli jätnud koleda armi. Selle varjamiseks kandis Lilli alati lõuasidet, mis õrna armumise kibedaks meeleheiteks muutis, nii et ta kurtis oma päevikule: „Kui ebameeldiv on mul hetkel rätik, kui õnnetuks see mind teeb! Ah, ma ei peaks hädaldama, ma peaksin sellest hoolimata rahuga kannatama, kui ma kartma ei peaks, et selle läbi mulle ilusaim õnn maa peal: armastatud olla, käest ära rebitakse!”

Sügavalt armunud, kuid oma kõlbmatuses veendunud neiu otsustas tunded maha suruda. Jättis kooli pooleli ja läks koju vanemate juurde. Siseheitlused ja raske majapidamistöö murdsid Lilli peagi voodisse. Päevikus ahastas neiu tervisehädade üle: „Mu kuupuhastus kestab ikka veel, mis sellest küll saab? Kas kõik laheneb, nagu eelmisel korral, kus ta üle kolme nädala lõpuks seisma jäi, või saab minust täitsa armetu?”

Kui vana mõisahärra Ditmar suri, omandas Toomas Suburg Sikanas suure tüki metsamaad ja rajas Waldburgi-nimelise karjamõisa. Pere asus sinna ümber ja sellest kujunes kultuurilembene, külalislahke ja iseseisev suurtalu. Kuna Lilli oli oma haiguse tõttu talutööks kõlbmatu, hakkas ta õpetama oma nooremaid õdesid-vendi.

Aeg-ajalt sõitis Lilli lähedal asuvasse Massu mõisa, kus mõisapreiliga abiellunud koduõpetaja Georg Leopold Bolz oli loonud vabameelse salongi, mida külastasid nii sakslased kui eestlased, viimaste hulgas Mihkel Veske, Johann Voldemar Jannsen ja Carl Robert Jakobson. Lilli õnneks või õnnetuseks ka tema palavalt armastatud südamerõõm. Kuid oma hirmude tõttu lükkas ta noormehe kindlalt eemale. Kaotamaks taganemisteed ja summutamaks kahtlusi oma tõsises kavatsuses vanatüdrukuks jääda, lapsendas Lilli 1867. aastal emata jäänud mõnepäevase tüdruku Anna Wiegandti, kes oli sündinud Saksamaalt Vändrasse rännanud riigisakslaste peres.

Bolzi mõisamajas oli suur, rinnuni ulatuv pesukorv täis oma aja parimat kirjandust, millesse Lilli unustuseni sukeldus. Ta luges palju, peamiselt saksakeelset ilukirjandust, aga ka ühiskonnaelu ja naisküsimust käsitlevaid raamatuid. Bolzilt sai Lilli näpunäiteid pedagoogilistes küsimustes. Tänu eneseharimisele sooritas Lilli 1869. aastal Pärnu kreiskooli juures elementaarkooli õpetaja ja koduõpetaja eksami.

Pöördeliseks kujunes aeg, kui Vändrasse asus elama Carl Robert Jakobson, kes peagi tegi oma esimese visiidi Waldburgi. Jakobsoni köitis haritud, aga nagu ta ütles, „vooruse vaimust rikutud” peretütar Lilli. Esimesest kohtumisest sündis mõistev sõprus. Nende kokkusaamised kutsusid Lillis esile rahvustunde. Tema meelest võisid Jakobsoni sõnad „kui tulesädemed süüdata ja mõtted peas kihama ja keema ajada”.

Jakobsoni õhutusel kirjutas Lilli oma esimese raamatu „Liina”, mis ilmus trükis 1877. Kerge see talle polnud, sest polnud ta ju üldse emakeelset haridust saanud. See oli mõningate autobiograafiliste sugemetega teos, kus kujutati eesti tütarlapse võitlust saksastumisega. Avaldatu kutsus esile terava vastukaja baltisaksa ringkondades. Ühtaegu sai autori isik ja nimi laiemalt tuntuks. Oma esikteose edust ja Jakobsoni heakskiidust elevile aetud autor asus peagi uusi teoseid kirjutama. 1878 pakuti Lilli Suburgile Pärnu Postimehe peatoimetaja kohta. Jakobsoni soovitusel võttis ta selle vastu.

Vahepeal oli Waldburgi majapidamine hakanud alla käima, seda eelkõige peremehe üha kasvava joomalembuse pärast. Võlgu ei suudetud enam tasuda, raha ei kogunenud, sest kõik, mis kätte puutus, tassis Toomas Suburg Sikana kõrtsi. Krooni pani kõigele see, kui perepea purjus peaga 1880. aastal karjamõisa müügikontrahtile allkirja andis.

Ei aidanud seegi, et Lilli kohtutee jalge alla võttis. Naiste õigusetu olukord, mis pani neid kannatama perepea alkoholismist tõukunud vastutustundetu käitumise tagajärgede all, viis Lilli tulihingeliste karskuse eest võitlejate ridadesse. Lilli kirjutas „Suburgi perekonna eluloos”: „Kohus andis kogunigi valju käsu, et ema laste ja oma kraamiga nelja nädala pärast majast ära peab kolima. Sellest polnud juttugi, et mees oma perekonnale eluaset peaks muretsema. Ema, naise õigusest, kes ometigi mehega üheskoos töötades varandust oli korjanud, ei hoolitud vähematki, teda ei nõutud müümise juures.” Ema kogus vaikselt oma vähesed asjad kompsu ja kolis väimehe juurde, isa asus elama pisikesse veskimajja. Lilli aga võttis kasutütre näpu otsa ja siirdus Pärnusse.

Naine lähenes juba neljakümnendale eluaastale, kui tuli iseseisvat elu alustada. Algasid vaevad majandusliku toimetulekuga, töö- ja leivamured, peavarjuhool, sekeldused rahapuuduse ja võlgadega. Kõigepealt kogus ta enda ümber kümmekond last, kellele hakkas algõpetust andma. Kuid Lilli hinges pakitses oma kooli asutamise soov. Ta kutsus õe Anette Peterburist appi ja koos asutati 1882. aastal kolme klassi ja kuueaastase kursusega eraalgkool. Kuid õpilasi kogunes vähe. Pärnu oli ju teada-tuntud baltisaksluse kants ja eestlasedki häbenesid oma lapsi viia rahvuskaaslase juurde kooli, otsiti kohta, kus saaks enam saksa keelt ja meelt. Peagi pidi Anette Peterburi tagasi sõitma, sest kooli tuludest kahele ei jätkunud.

Kooli ülalpidamiseks võttis Lilli heategevusmüüke korraldada, näitemänge organiseerida või kõnesid pidada. Aga siiski jäi Suburg oludele alla. Appi tuli õnnelik juhus. Viljandi jõukamate perekondade vanemad panid raha kokku ja kutsusid Lilli Viljandisse õpetama.

Viieklassiline tütarlaste progümnaasium Viljandis alustas tööd 1885. aastal ja näis, et ümberkolimise samm oli end õigustanud. Peagi võitis Suburg lastevanemate usalduse, tal õnnestus üürida avaramad ruumid, õpilaste arv suurenes ja majanduslik olukord paranes. Lilli Suburg lõi kooli juurde internaadi. Lõpuks ometi oli tal kõik: maja, lastepere ja rahaline kindlustatus, et kujundada ihaldatud omanäoline kasvatusasutus.

Lilli pööras suurt tähelepanu õpilaste mõistuse teritamisele, heade kommete kasvatamisele ja iseseisva otsustusvõime arendamisele. Ta ei pidanud õigeks tuupimist ja vältis karistusi. Kuigi õppetöö oli saksakeelne, toimus see kindlalt eesti meeles. Suburgi käe alt kasvasid välja Eesti Vabariigis tuntud pedagoog Leeni Mõru, lauljanna Aino Tamm, esimese kodumajanduskooli asutaja Mari Raamot jt.

Koolimaja teises otsas jätkas Lilli ajakirjanduslikku ja kirjanduslikku tegevust. Selle krooniks sai esimene „literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale” – Linda. Esiknumber trükiti Karl August Hermanni trükikojas Tartus 15. oktoobril 1887. Vastuoksa toonastele ootustele ei olnud Linda mõeldud koduperenaistele praktiliste oskuste jagamiseks, vaid naiste üldise haridustaseme tõstmiseks ja maailmapildi avardamiseks. Juba teine number kandis ilmseid märke naiste õiguste eest võitlemisest.

Ajakirjaga oli Suburg loonud läbi raskuste lõpuks ometi tribüüni, millelt kisendavast ebavõrdsusest jutustada. Ta oli veendunud, et ühiskonna parandamine sõltub naistest. Eriti teravalt kõlas tema üleskutse karskusele: „Võtke ükskord vahvust südamesse ja jätke kõik joodikud ja prassijad mehed üksinda kõdunema, ärge minge neile appi, inimese soole õnnetumaid liikmeid juurde sünnitama ja kasvatama!”

Linda tellijaid oli isegi parimail päevil kahjuks ainult 380. Tolle aja kohta julgetele naisõiguslust käsitlevatele kirjutistele vastati mitmelt poolt väga vihaselt. Hoiatati teisi naisi sõna võtmast, sest iga naine, kes julgeb avalikult kõnelda, kaotab sellega teiste austuse ja saab igaveseks määritud. Ajakirja süüdistati vaenu õhutamises meeste ja naiste vahel.

Närvesöövad olid sekeldused trükkimisega. 1888 ostis Suburg Riiast isikliku trükipressi ja kirjutas selle algklasside õpetaja Johan Jannseni nimele, kes oli „postipapa” kauge sugulane. Kuid 1891. aastal juhtus midagi ootamatut – pettunud lootuses Anna Wiegandtiga ühine kodu rajada, müüs meeleheites Jannsen trükikoja salaja Sakala toimetajale Jüri Peedile, Lilli vaenlasele, ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. Lilli võitles küll oma ajakirja eest nagu emalõvi, aga võlad rõhusid lämbumiseni ning 1893 loovutas ta Linda juriidilised õigused, misjärel sellest kujundati harilik pereajakiri.

Venestusreformide käigus tuli koolis üle minna venekeelsele õppetööle, millega Lilli toime ei tulnud. 1892. aastal andis Suburg kooli juhtimise üle Annale, kes sai võimudelt loa pidada viieklassilist teise järgu tütarlastekooli. Sellisena tegutses Suburgi rajatud kool veel kuus aastat.

Sajandi lõpul hakkas Lilli eluring ahenema. Ta elas põhiliselt Lätimaal Oomulis, kuhu pärast abiellumist Jaan Lammasega oli kolinud Suburgi kasutütar. Seal Egeri talus õpetas ta ümbruskonnas elavaid eesti lapsi ja tegi kirjatöid. Aeg-ajalt käis ta külas õdedel Valgas ja just seal jõudis tema elu 8. veebruaril 1923. aastal lõpule. Lilli Suburg maeti Vändra kalmistule.

1982 tähistasid viljandlased Suburgi koolimaja ja Linda toimetuse asukoha mälestustahvliga.