Читать книгу Palavik - Heiti Talvik - Страница 3

I

LEGENDAARNE

Üle heliseva luiteliiva

keerleb kajakate legendaarne lend.

Üle virvendava, valge liiva

matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,

hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.

Lainte rütmi kajastab mu veri,

igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad,

pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.

Vennakesel silmad kinni vaovad,

käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi

hoiab hellana meid kangastuval teel.

Astu, vennakene, ära väsi,

rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirönkaid mere taga,

sinna manitses meid ükskord isa hääl.

Pilved vestlevad sääl jumalaga,

kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,

läbi helge päeva virvendab me rand.

Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,

igavese päikse võrsuv and.

1925.

SIMMANIL

Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.

Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.

Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,

noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.

Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.