Читать книгу Mida te kogu aeg lõkerdate? - Helen Eelrand - Страница 7

Olgem ausad, mägiteedel liiklemine polekski suurele autole kontimööda olnud. Need poisid oma BMW-ga sadasid näiteks kuristikust alla.

“Krisleri” viimased hingetõmbed
(Eesti kindlustusfirma teab)

24 tundi laevas on oluliselt pikem aeg kui 24 tundi autos, vähemalt kõrvalistujana tundub see nii. Aga mingil hetkel kihutasime sellele vaatamata lõpuks mööda Saksamaa tsiviliseeritud kiirteid ja Belgias õnnestus esimest korda pikad vammused seljast visata ning päikesele ja fotoaparaadile oma sinakasvalget nahka demonstreerida. Euroopas oli aprilli esimestel päevadel kevad, Hispaanias seevastu juba suvi. Toledo tervitas meid sumeda musta öötaeva ja kohaliku esindusroa, äädikas marineeritud vuttidega. Järgmisel päeval ületasime Andaluusia maakonna piiri. Kui välja arvata pidev lahing Natu kadunud luti (jajah, kolmeaastane ei peaks sellest enam huvituma, ma tean küll!) pärast ning üleüldine tagumistelt istmetelt kostev kraaklemine, olime probleemideta kohale jõudmas.

Andaluusia polnud kolmveerandi aastaga üldse teist nägu läinud ega vanaks ja kortsu jäänud. Me leidsime teineteist kohe uuesti: 30 kraadi sooja, lehtedesse puhkenud viinamarjaistandused, oranže kerasid täis apelsinipuud, raadiost käteplaksutuste saatel kostev ”¡ole-eeee!” ... kõik see, mida olin vahepealsetel kuudel nii hullusti igatsenud.

Seda ma just parasjagu õhkasin: kas ma tõepoolest üldse väärin võimalust elada unistuste riigis ja teha seda, mida eluaeg olen tahtnud tärminite ja teiste piiranguteta teha – kirjutada.

Paistab, et peale minu seadis keegi veel selle kahtluse alla. Sevillasse, kuhu järgmiseks neljaks ööks olime hotelli broneerinud, et Semana Santale (vaiksele lihavõttenädalale) pühenduda, jäi 100 km, kui Chrysleri käigukastist kostis pahaendeline krooks ning seejärel keeldus ta Tomi korraldustele allumast. Võtsime kiiresti tee äärde. Täpsustan: kiirtee äärde. Sama seis. Ükski käik ei liikunud, see-eest tuhisesid lakkamatult mööda 150-kilomeetrise tunnikiiruse ning eri mõõtmetega autod. Ohukolmnurk? Jah, see oli küll, aga … kui su auto on täis järgmiseks sajaks aastaks vaja minevaid asju, ei leia seda keegi kuratki.

Mida teie teeksite? Tuli meelde, et kilomeeter tagasi külakeses, kust olime viimati bensiini tankinud, nägime tee ääres Guardia Civili, politseid ühesõnaga. Lugenud tüdrukutele korduvalt sõnad peale, et autost lahkumine on keelatud (ehkki sa ei tea, kumb tegelikult on ohtlikum, kas püsida kiirtee ääres autos, kus iga järgmine kihutav autojuht ei pruugi sind märgata, või turnida alla piirdeäärsesse teelõiku), vantsisime külla tagasi. Guardia Civil oli läinud parematele jahimaadele.

“See on vist üks lollimaid lugusid, mis üldse sai juhtuda?” usaldasin Tomilt küsida.

Olgem ausad, mägiteedel liiklemine polekski “On jah,” vastas tema. Kõmpisime tagasi. Tüdrukud olid elu ja tervise juures, aga meie pead absoluutselt tühjad. Isegi ühtki numbrit ei teadnud, kuhu helistada, või nojah, Adriani oma. Ainuke teadaolev, ehkki Eestis elav elus hispaanlane ikka pidanuks teadma, kuidas neis oludes käituda. Saime temalt hädaabinumbri ning järgmise tunni jooksul hargnes minu ja autoabi teenindajate vahel umbes niisugune dialoog (tõlgitud vigasest hispaania keelest eesti keelde).

Automaatvastaja:

“Kui olete sattunud õnnetusse, vajutage klahv 1, kui teie auto on purunenud (vist? Telefonis ei saa ju täpselt aru!), vajutage 2, kui … (jälle ei saa täpselt aru), vajutage 3.

Vajutan 2.

“Tere! See-ja-see kuuleb, kas ma saan teid aidata?”

“Tere, andke andeks, ma ei räägi väga hästi hispaania keelt, aga paistab, et meie autoga juhtus midagi, oleme siin kiirteel, 100 km Sevillast ...”

“Selge, öelge oma auto number.”

“914 MGB, see on Eesti autonumber.”

“Ma ei saa aru, üks number on puudu.”

“See on Eesti autonumber, sellepärast ongi vähem ...”

“Mis riigist? Öelge oma kindlustuspoliisi (vist? Kust ma seda sõna hispaania keeles teadma peaksin?) number.”

“Üks moment. Vaatame. Igal juhul oleme siin 100 km enne Sevillat, Ruta de Plata, väljasõit number ...”

“Küll me teid üles leiame, öelge kindlustuspoliisi number.”

“Meil on Eesti kindlustusfirma, ma ei tea, kas see sobib.”

“Oodake natuke, ärge toru ära pange.”

Siis kostis torust ooterežiimi muusikat. Kiirteel kihutasid autod endiselt mööda, Bianka üritas Natut talle raamatut lugedes ja soengut tehes lõbustada. Higistasin palavusest ja pingest, muusikat kostis ikka.

20 minuti pärast sai kannatus otsa. Valisin sama numbri uuesti. “Kui teie autoga juhtus midagi, vajutage 2.”

“Tere! See-ja-see-või-teine kuuleb! Kas ma saan teid aidata?”