Читать книгу Janne ja Joosep. Lohe needus. 1. osa - Helen Käit - Страница 3

Pühapäev

Järgmisel päeval luusisid Janne ja Joosep maja lähedal metsas ja natuke ka põldude vahel, sest päris alguses, kui ei olnud tükk aega vanaema juures käinud, oli see isegi mõneti huvitav. Metsas võis hea õnne korral näha jänest silkamas ja põldudel oli ilusaid mustaselgseid hiiri. Joosepil oli mitu korda õnnestunud mõni selline kinni püüda ja siis oli neil Jannega tükiks ajaks tegemist. Täna aga ei sattunud nad nägema ühtegi hiirt ega jänest ning nii lonkisid nad üsna pettunult koju tagasi. Ema ja vanaema nokitsesid mõlemad kummargil juurviljaaias ning hirmust, et äkki sunnitakse neid ka peenraid rohima, hiilisid õde-venda tasakesi tuppa. Värskes õhus oli mõlemal kõht tühjaks läinud.

„Kuule, eilsest peaks veel pannkooke alles olema,” arvas Joosep. „Lähme vaatame sahvrist.”

„Ei tea, kas vanaema ikka lubab?” kahtles Janne.

„Muidugi lubab. Ega ta ju taha, et me ära nälgiksime!”

See põhjendus tundus Jannele üsna loogiline ning nad suundusid sahvrisse. Kooke ei olnudki vaja kaua otsida, sest need seisid taldrikuga ilusti riiuli peal, teine taldrik kärbeste kaitseks kummuli peale asetatud. Joosep võttis koogitaldriku ja Janne haaras riiulilt pooliku moosipurgi ning nad siirdusid rahulolevalt kööki tagasi. Aknast oli näha, et ema ja vanaema toimetasid endiselt peenarde vahel. Kuigi Joosep oli Jannele kinnitanud, et vanaemal ei ole midagi selle vastu, kui nad kooke võtavad, polnud ta ise selles tegelikult nii väga kindel. Igal juhul oli parem veenduda, et vanaema või ema neid praegu tuppa otsima ei tule. Aga vanaemal ja emal oli muudki teha, nii et Janne ja Joosep said rahulikult pannkooke nautida. Nad ei lõpetanud enne, kui viimanegi koogiraas oli otsas ning moos purgis üsna olematuks kahanenud.

Janne pistis viimase koogitüki suhu ja ohkas mõnust. Vanaema pannkoogid olid ikka super! Kui ainult kogu ülejäänud olemine ka nii super oleks … Talle tuli jälle meelde, et ees ootab peaaegu kolm kuud täiesti mõttetut koolivaheaega ilma sõprade, mänguasjade ja arvutita, samal ajal kui kõik klassikaaslased üksteise seltsis igasuguseid põnevaid asju teevad. Ta ohkas uuesti, aga seekord juba kaastundest iseenda ja oma õnnetu saatuse vastu. Joosep vaatas talle otsa ja sai aru, millest õde mõtleb. Ega tema tuju ka suurem asi olnud. Ta igatses samu asju, mida õdegi. Aga ta oli suur vend ja pidi oma väikesele õele igati toeks ja eeskujuks olema. Seetõttu ajas ta selja sirgu ja tegi hoopis teist juttu.

„Peaksime vist taldriku puhtaks pesema ja ilusti kappi ära panema, siis ei tule vanaemal äkki meeldegi, et tal sahvris veel pannkooke oli.”

„Aga sa ju ise ütlesid, et tal pole selle vastu midagi, kui me kooke võtame,” ei saanud Janne aru.

Joosep ohkas. Küll see Janne võis mõnikord ikka mõistmatu olla. Ütles, mis ta ütles, aga iial ei või ju teada. Täiskasvanutest ei saa kunagi päris täpselt aru, mida nad parajasti mõtlevad. Muidugi ei oleks vanaemal midagi selle vastu, kui kaks näljast last paar pannkooki võtavad, aga …

„Muidugi ei ole. Aga see oleks meist ju ometi viisakas, kui me taldriku ise ilusti ära peseksime, eks ju? Nii et ma pesen ja kuivatan selle ära, sina mine vii moos nii kaua sahvrisse tagasi.”

Janne mõtles hetke ja noogutas siis. Joosepil oli õigus. Ta haaras laualt purgi ja kõmpis sellega sahvrisse, Joosep hakkas taldrikut pesema. Ta jõudis omadega valmis just selleks hetkeks, kui eeskojast vanaema ja ema hääli kostma hakkas. Joosep haaras taldriku ja peaaegu et viskas selle kappi teiste taldrikute juurde. Ta mõtles, kas peaks minema vaatama, mida see Janne seal sahvris nii kaua teeb ja ta sealt ruttu välja ajama, aga selleks polnud õnneks vajadust. Samal hetkel, kui tema kapiukse kinni lõi, astus Janne sahvrist kööki. Viis sekundit hiljem sisenesid kööki ema ja vanaema.

„Ema peab varsti bussi peale minema hakkama,” sõnas vanaema. „Otsin talle seniks veel midagi hamba alla. Kas tahate ka, lapsed?”

Janne ja Joosep raputasid pead.

„Meil ei ole praegu kõht tühi,” teatas Janne.

„Hea küll, ma siis teen ainult emale,” ütles vanaema ja läks sahvrisse.

Joosep hoidis hinge kinni. Kas vanaema avastab, et pannkoogid on kadunud? Ja moos purgis peaaegu otsa saanud? Aga vanaema tuli sahvrist, käes pott eilse kapsahautisega. Pannkookidest ei lausunud ta sõnagi ning Joosep hingas kergendatult. Võib-olla oli ta koogid juba unustanud.

Pärast seda, kui vanaema oli toidu pliidil üles soojendanud ja ema kõhu täis söönud, asutas ta end minekule.

„Olge siis vanaemale head lapsed. Ja ärge kuhugi kaugele kolama minge. Me isaga tuleme teid nädalavahetustel vaatama. Mitte päris igal nädalavahetusel, aga iga kord, kui saame.”

Ema kallistas kordamööda Jannet, Joosepit ja vanaema ning hakkas siis mööda külavaheteed bussipeatuse poole astuma. Lapsed kõõlusid aiavärava peal ja vaatasid talle järele, kuni paelana põldude vahel lookleval teel paistis veel ainult väike must täpp, ronisid siis aia pealt maha ja läksid tuppa. Vanaema oli uuesti aeda tööle läinud ning lapsed tundsid ennast korraga väga üksildaste ja mahajäetutena.

Esmaspäev

Järgmisel päeval ajas vanaema nad tavapäraselt kell kaheksa üles. Vanaema oli eluaeg vara üles tõusnud, et rasket talutööd teha ning tema arvates ei olnud paslik hommikuti kaua põõnata. Pealegi oli päike juba ammu suures kõrges. Lapsed ajasid ennast suure vaevaga voodist välja. Uni oli olnud nii magus. Ja pealegi jõudis Joosep lihtsale järeldusele, et mida kauem nad magavad, seda vähemaks jääb neil ärkvelolekuaega ehk siis teisisõnu igavlemise aega. Heal juhul võis unes näha midagi lahedat, aga kui sa olid juba kord üles tõusnud, siis polnud siin ka parima tahtmise juures midagi põnevat teha. Oleks Janne vähemalt poisski olnud, oleks saanud temaga kasvõi metsa vahel luurekat või indiaanlasi mängida. Joosepil oli kodus üks raamat, kus poisid mängisid indiaanlasi ja see tundus ilmatuma põnev. Aga Janne oli kahjuks tüdruk ja kõigest 9-aastane pealegi. Seega tuli mingi muu tegevus välja mõelda, aga Joosepil ei tulnud pähe mitte ühtegi rahuldavat ideed.

Nad sõid hommikuks kumbki ühe võileiva, jõid peale värsket piima ning läksid seejärel õue. Toas oleks ju võinud telekat vaadata, aga vanaema ei lubanud kunagi enne õhtut telekat vaadata. Ja õhtuti vaatas vanaema sealt selliseid igavaid asju nagu uudised ja jutusaated, mistõttu ei olnud telekast Jannele ja Joosepile tegelikult mitte mingil moel abi.

Seega ei jäänudki õel-vennal muud üle, kui õue minna. Ega sealgi midagi teha olnud, aga vähemalt ei sundinud vanaema neid esialgu peenraid rohima. Küllap mõtles, et las puhkavad väheke kooliväsimust välja, küll nad jõuavad aiatöid ka teha. Igaks juhuks pidas Joosep siiski kindlamaks vanaema nägemisulatusest pisut eemale hoida, sest kunagi ei saanud kindel olla, et ta ümber ei mõtle. Nad kaalusid Jannega pisut aega, kas minna põldude vahele hiiri otsima või metsa kolama ja otsustasid lõpuks metsa kasuks. Kuna oli juuni algus, õitses metsa all erinevaid lilli ning Janne otsustas, et tahab vanaemale ilusa kimbu korjata. Joosep ei arvanud sellisest korilusest eriti midagi, aga kui õde seda tahtis, siis mis seal ikka. Ta lootis, et äkki leiab juba ka mõne metsmaasika, kuigi selleks tundus vist pisut liiga vara olevat.

Nii keksisidki nad kahekesi mööda metsarada, saatjaks hommikune kõrvulukustav linnulaul. Mispärast nad peaksid küll nii hirmsasti karjuma, mõtles Joosep. Mõnda aega järgnes neile ka Reku, aga tüdines varsti ja lontsis kodu poole tagasi.

Reku oli juba vana koer, üle kümne aasta kindlasti. Tal hakkas karvgi selja pealt halliks minema. Seepärast ei olnud ta enam lastega kaasajooksmisest huvitatud nagu varem. Enamiku päevast veetis ta oma kuudi ees tukkudes, kus Malviina talle tihti seltsiks oli. Malviina oli alles noor kass, aga kassid armastavad teatavasti enamiku päevast magada, mistõttu sobisid nad Rekuga suurepäraselt. Kohe, kui Malviina toodi, oli Reku ta oma hoole alla võtnud ja tundus, et Malviina oli oma „kasuisaga” igati rahul. Igal juhul ei saanud nende puhul öelda, et kisklevad nagu „kass ja koer”. Malviina küll vahel kiusas Rekut, aga vana koer kannatas selle suuremat välja tegemata ära. Ja ega siis Malviina paha pärast. Ta oli ju alles noor ja mängulusti täis ja tal lihtsalt polnud kellegi teisega mängida. Vahel tõi ta küll omale põllu pealt mõne hiire, aga need ei pidanud tema väntsutamisele kuigi kaua vastu ja nii kaotas ka Malviina asja vastu huvi. Vaatamata sellele, et ta oli üks korralik maakass, mitte mingi linnavurle, ei söönud ta iialgi ühtegi kinnipüütud hiirt ära.

Ootamatu leid

Niisiis olid Janne ja Joosep metsas kahekesi, kui kõik need täiest kõrist hommikule ja päikesele ülistuslaulu hõiskavad linnukesed välja arvata. Joosep imestas alati, kui lärmakas üks mets tegelikult olla võib. Võiks ju arvata, et peale tuule kohina ladvaokstes ei kuule seal midagi, aga võta näpust. Janne oli juba avastanud mingite valgete lillede puhma ning noppis sealt nüüd ilusamaid kimpu. Joosep jäi teda järele ootama ja niisama ringi vahtima, kui miski eemal põõsastes järsku tema tähelepanu köitis. Rohi ei olnud veel eriti kõrgeks kasvada jõudnud ning seetõttu paistis maapinnalt midagi erkpunast. Ta hakkas põõsa poole minema. Oksi kõrvale lükates nägi ta, et see oli ilusate erkpunaste kaante ning kuldsete ornamentidega kaunistatud raamat.