Читать книгу Janno ja Joosep. 2. osa. Lohe needus - Helen Käit - Страница 3

Joosep jäi magama peaaegu samal hetkel, kui ta pea patja puudutas. Janne ei saanud aga kuidagi und. Ta mõtles ikka ja jälle Ferrumile, homsele ordu nõupidamisele ja miskipärast ka sellele imelikule oigavale helile, mida nad metsas kuulsid. Ta ei saanud ise ka päriselt aru, mispärast see talle ikka ja jälle meelde tuli. Ta tahtis sellest emandale rääkida, aga polnud siiani sobivat momenti leidnud. Kui ta homme emandaga kahekesi servikaputiisandaid kutsuma läheb, siis võib-olla tekib ka võimalus sellest juttu teha, arvas ta.

Janne lootis, et nad ikka lähevad emandaga kahekesi. Tal ei olnud aimugi, kas kõrgest soost emandal sobib üldse ilma saatjateta kuhugi minna. Võib-olla võtab ta hunniku toatüdrukuid ja teenijaid kaasa. Kuigi tegelikult Janne seda eriti ei uskunud. Nii palju, kui ta emandat tundis, poleks too sellist tsirkust välja kannatanud.

See kummaline oigamise ja ulgumise vahepealne hääl kummitas Jannet sellest hetkest alates, kui ta seda metsas kuulis. Ta ei saanud aru, mismoodi, aga ta uskus kaljukindlalt, et see on mingil moel oluline. Seega tuleks kindlasti välja uurida, kes ja miks sellist häält tegi. Aga tal polnud õrna aimugi, mil moel seda teha. See oli samuti üks põhjus, miks ta tahtis hirmsasti emandaga rääkida.

Lõpuks jäi tüdruk peamiselt omaenda tormilistest mõtetest kurnatuna magama, vajudes rahutusse, ebareaalsete unenägudega unne. Kui Flossi neid hommikul äratama tuli, pidi ta Jannega tükk aega vaeva nägema, sest vaatamata toatüdruku pingutustele ei tahtnud too kuidagi silmi lahti teha. Alles siis, kui Joosep Flossile appi tuli ning nad koos Jannelt teki pealt ära tirisid ning teda juba üsna energiliselt raputasid, suutis tüdruk end unenägudemaalt lahti rebida.

Ta vaatas hetkelises segaduses enda ümber, aru saamata, kus ta on ning mis temaga toimub. Alles siis, kui Joosep meenutas, et nad peavad tänaõhtuseks ordu nõupidamiseks liikmeid kokku kutsuma minema, jõudis tegelikkus talle kohale. Ta ajas ennast istukile ja lükkas jalad üle voodiääre põrandale.

„Te ei usu iialgi, mida ma unes nägin, ütles ta seepeale.

„No räägi siis, mida sa nägid?” utsitas Joosep teda tagant.

„Mitte praegu. Ma vajan selle üle järele mõtlemiseks natuke aega. See kõik tundus kohati nii… reaalne. Võib-olla oli see mingisugune vihje.”

„Vihje millele?” ei jätnud Joosep järele.

„Ma ju ütlesin, et ma ei räägi sellest praegu. Võib-olla hiljem. Õhtul näiteks. Aga mulle tundub, et me peaksime nüüd ruttu midagi sööma ja siis minema oma tänaseid ülesandeid täitma. Flossi, mis meil süüa on?”

„Tõin teile lossi pagari käest värskeltküpsetatud saiakesi. Need on laual.”

Nüüd tundis ka Janne värskete saiakeste hurmavat lõhna. Kui ta poleks olnud niivõrd oma unenäo lummuses, tundnuks ta seda arvatavasti juba varem.

„Oih… jah… aitäh,” sai ta lõpuks suust.

Flossi itsitas.

„Võta heaks. Ma jätan teid nüüd sööma. Janne, emand on juba valmis ja ootab sind lossi väravahoones. Tule sinna kohe, kui söömise lõpetad.”

„Kus kohas see väravahoone asub?” tahtis Janne teada.

„See on väike punase katusega majake kohe lossivärava kõrval. Sa ei saa seda märkamata sealt mööda kõndida. Aga nüüd – head isu.”

Kui Flossi lahkus, kugistasid Janne ja Joosep kumbki kaks saiakest alla, jõid head külma maasikamahla peale ja olidki valmis kumbki oma ülesannet täitma. Väravani kõndisid nad koos. Seal pööras Janne sisse väravamajakesse, Joosep aga väljus lossiväravast ja suundus mööda tuttavat teed küla poole.

Emand Mandolina juba ootas Jannet, nagu Flossi oli öelnud. Ta oli väravamajas üksi ning Janne lootis, et nii see jääbki.

„Ärme siis rohkem aega raiska, hakkame liikuma. Hobused on juba saduldatud.”

„Hobused? Kas me läheme hobustega?”

„Just nii. Jala ei jõuaks me õhtukski kohale. Oled sa varem ratsutanud?”

„Ei.”

„Pole midagi, valisin sulle rahuliku ja taltsa looma, sul ei teki temaga mingit probleemi. Tema nimi on Kiki. Tule, ma teen teid tuttavaks.”

Nad astusid majast välja. Maja ees oli lasipuu külge seotud kaks kõrbi hobust – üks suurem, teine väiksem. Janne märkas neid tulles, aga ei pööranud neile erilist tähelepanu. Tal polnud pähegi tulnud, et need seisavad seal tema ja emanda jaoks. Emand läks valge lauguga hobuse juurde ja patsutas teda turjale.

„See ongi Kiki. Tule tee talle pai.”

Janne lähenes ettevaatlikult hobusele. Kuigi ta polnud varem ratsutanud, polnud ta varem ühele hobusele ka nii lähedal olnud. Ta kartis natuke, aga võttis siis ennast kokku, astus hobuse juurde ja katsus ettevaatlikult tema kohevat lakka. Hobune pööras oma pea tema poole ja vaatas talle oma ilusate pruunide silmadega otsa. Hetkega kadus Janne hirm. Ta paitas õrnalt Kiki karvast põske. Hobune nügis omakorda hellalt oma pehme ninaga ta kätt. Rohkem polnud vajagi.

„Võta nüüd valjastest kinni, pane jalg jalusesse ja tõmba ennast sadulasse,” õpetas emand.

Janne tegi nagu õpetatud. Et Kiki oli väikesekasvuline hobune, polnud tal sadulasse tõusmisega probleeme. Ja kui ta juba kord sadulas istus, tundis ta end seal üsna kindlalt.

„Ma ratsutan ees. Sina ratsuta Kikiga mulle lihtsalt järele. Kiki on tark hobune, usalda teda.”

„Ma usaldangi.”

Emand hakkas oma hobusega ees astuma ning Kiki järgnes talle ilma igasuguse juhendamiseta. Ta oli tark hobune, just nagu emand Mandolina ütles. Alguses ratsutasid nad teineteise taga, emand ees ja Janne tema järel. Teerada oli lihtsalt nii kitsas, et kõrvuti ratsutades oleksid nad terve tee enda alla võtnud ja vastutulijad poleks mööda pääsenud. Kui nad juba metsa vahele jõudsid, muutusid vastutulijad üha harvemaks ning kui nad juba tükk aega kedagi ei kohanud, võttis Janne südame rindu, kannustas oma hobust ja ratsutas emanda kõrvale.

„Emand Mandolina, ma tahaksin sinuga millestki rääkida.”

„Jah – ja mis see on?”

„Ühel päeval, kui me Joosepiga metsas jalutasime, kuulsime mingit imelikku oigavat ulgumist. Või siis ulguvat oigamist. Ma pole päris kindel, kumb see oli. Esialgu tundus see võigas ja verdtarretav, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem tundub mulle, et see oli pigem appikarje. Oskad sa arvata, kes sellist häält võiks teha?”

Emand jäi viivuks mõttesse.

„Te olite seal ju päevasel ajal? Muidugi, rumal küsimus. Manuhhid uluvad mõnikord, aga nad teevad seda eranditult öösel, sest nad ei talu päevavalgust. Päevasel ajal ei tule nad kunagi välja. Rohkem selliseid loomi, kel oleks kombes ulguda, meie metsades ei ela. Kui see polnud just mõni haavatud loom, kes valu pärast sellist häält tegi.”

Janne ei saanud sellest just palju targemaks. Ta ei uskunud, et see oli lihtsalt mõni haavatud loom. Selles hääles peitus midagi tähenduslikku, mida ta ei suutnud mõista, ja see häiris teda.

„Mul on mõte,” ütles emand järsku.

Janne jäi talle ootavalt otsa vaatama.

„Sa peaksid Oculusele selle loo ära rääkima. Äkki saab tema sind aidata? Lõppude lõpuks on ju tema oraakel – kui keegi üldse midagi teab, siis just tema.”

Janne arvates oli see hea mõte. Ta ainult imestas, et ise varem selle peale ei tulnud. Kuna nad pidid niikuinii õhtul Oculusega kokku saama, otsustas Janne muuhulgas ka selle teema üles võtta.

Nad ratsutasid kõrvuti edasi, samal ajal õhtuse nõupidamise üksikasju arutades. Nii jõudsid nad varsti kõrge linnamüüri taha. Väravad olid lahti ja nad ratsutasid sisse. Valvurid tervitasid emandat lugupidavalt, millest Janne järeldas, et ta käib siin üsna tihti.

Janne ratsutas emanda kannul läbi kitsaste linnatänavate, kus kees hommikune melu. Varsti peatusid nad ühe uhke kolmekordse kivimaja ees. Emand tuli hobuse seljast maha ja andis Jannele märku sama teha. Nad sidusid hobused lasipuu külge ja emand sikutas ukse kõrval rippuvast kellanöörist. Läbi suletud ukse kuuldus nõrka kellahelinat.

Hetke pärast uks avanes ja uksel seisis üks servikaput.

„Tervitus, emand Mandolina,” lausus too aupaklikult. „Palun astuge sisse. Isand Marcolus Crandolare on oma kabinetis. Ma teatan talle teie tulekust.”

Ta eemaldus, jättes emanda ja Janne suurde luksuslikult sisustatud eestuppa ootama. Ei läinud kaua aega, kui ilmus isand Marcolus Crandolare isiklikult. Too oli peaaegu samasugune hirvepeaga olend, nagu Janne ja Joosep esimesel päeval oma kambri aknast nägid. Aga ta oli palju uhkemalt riides – tema vest oli kullakarva brokaadist ja rohelisest sametist vammust ääristas lumivalge pehme karvariba. Ja millegi poolest erines ta veel väga oluliselt suuremast osast seni nähtud servikaputitest – temal polnud sellist kõrki pilku. Tal olid hoopis sõbralikud samblarohelised silmad, millega ta uudishimulikult Jannet ja emandat piidles.

„Emand Mandolina. Tere tulemast minu tagasihoidlikusse pesakesse! Millest selline au?”

Marcolus Crandolare kummardus aupaklikult.

„Tänan, isand. Ma väga vabandan, et me nii ette teatamata teie juurde sisse tungisime, aga asi on pakiline ja me pidasime paremaks isiklikult kohale tulla. See siin on Janne.”

Janne tegi viisakalt kniksu. Tema üllatuseks kummardas servikaput tema ees täpselt samamoodi nagu emanda ees.

„Tere tulemast, Janne. Palun astuge edasi, ma lasen Gringeril kaminatuppa laua katta.”

„Tänan, aga pole tarvis – me ei saa kauaks jääda. Muide, kas isand Carmone Menolaret polegi kodus?” tahtis emand teada.

„Kahjuks mitte, ta läks juba varahommikul meie istandust üle vaatama ja arvatavasti enne pärastlõunat tagasi ei jõua. Aga mida ma saan teie heaks teha?”

„Te pakkusite mulle ükskord, et sooviksite meid aidata. Ferrumiga võitlemisel siis nimelt,” alustas emand. „Nüüd tulimegi teid appi paluma.”

„Ahaa. Ja, muidugi aitame me igati. See õel lohe on suureks ohuks kogu kuningriigile ja iga elaniku kohus on tema vastu võidelda. Aga mida me teha saaksime? On teil mingi konkreetne plaan?”

„Peaaegu. Või no tegelikult on küll,” pudistas Janne.

„Janne tahab öelda, et me otsustasime luua Ferrumiga võitlemiseks Lohe Ordu ja tulime küsima, kas te olete nõus meiega liituma. Juhul kui olete, siis kas saaksite täna õhtul minu lossi esimesele nõupidamisele tulla,” lisas emand.

Marcolus Crandolare mõtles viivu ja sõnas siis: „Usun küll, et saame. Minu vend peaks ka selleks ajaks tagasi olema ja ma tean täiesti kindlalt, et võin rääkida ka tema eest. Me tuleme.”

Emand kummardas kergelt.

„Ma hindan teie panust. Ootame teid siis kell kaheksa basseinisaalis. Ja ma oleksin väga tänulik, kui meie praegune vestlus jääks meie vahele. Aeg ei ole veel käes, et seda avalikult kuulutada.”

„Võite minu peale kindel olla. Ja minu venna peale ka,” sõnas Marcolus Crandolare väärikalt. „Kohtume siis kell kaheksa.”

Tagasi ratsutasid nad vaikides. Janne tundis Kiki iga sammu juures, kuidas tal kõik kohad järjest rohkem valutama hakkavad. Aga arvestades, et ta istus elus esimest korda hobuse seljas, sai ta väga hästi hakkama. Natuke veel tuli vastu pidada ja siis sai taas kindlat maad jalge all tunda. Kui nad emanda lossi ees sadulast maha ronisid, ei suutnud tüdruk vaikset oiet tagasi hoida.

Emand vaatas teda kaastundlikult.

„Vaene väike. See oli esimeseks ratsutamistunniks küll natuke liiga pikk maa, aga kokkuvõttes said sa väga hästi hakkama. Mine heida natukeseks pikali. Ja vaata, kas su vend on tagasi jõudnud. Küllap ta on, küla ei asu ju kaugel. Ma lähen räägin korra veel Oculusega. Ja uurin välja, kas kuller on Filomena juurest tagasi jõudnud ja mis ta mulle räägib. Ma saadan Flossiga sõna, kui saan midagi olulist teada.”

Janne oli emandale ülimalt tänulik, et too talle pisut toibumisaega andis. Ta tahtis küll väga Oculusega rääkida, aga sai aru, et see paar tundi ei muuda enam midagi. Ta lonkas vaevaliselt treppidest üles, silme ees ainult üks siht – voodi. Ta tahtis nii meeletult pikali visata.

Oma tuppa jõudes avastas ta, et vend polnud veel tagasi jõudnud. Või oli siis uuesti välja läinud. Viimane variant tundus tõenäolisem, sest oli juba hiline pärastlõuna ning polnud võimalik, et külas käimine nii kaua aega võttis. Küllap veetis ta kusagil koos Sissi ja Portusega aega. Janne ei hakanud rohkem oma pead sellega vaevama, vaid vajus ohates voodile. Pikali oli pisut parem olla. Ta sulges korraks silmad, kuid hetk hiljem ta juba magas.

Janne ärkas selle peale, et keegi sikutas teda varrukast. Ta avas ehmunult silmad. Kas ta jäi tõesti magama. Tundus küll nii. Flossi seisis sõbralikult naeratades ta voodi ees.

„Hei, ratsanik. Aeg ärgata. Kuidas sa ennast tunned?”

Janne liigutas käsi ja jalgu. Ta tõdes üllatusega, et valu polnud enam pooltki nii terav kui enne magama jäämist.

„Pole väga vigagi,” teatas ta rõõmsalt ja ajas end püsti. Seistes andsid jalad ja selg veidi rohkem tunda, aga kokkuvõttes oli see täitsa talutav. Siis meenus talle, et ta pole hommikust saadik oma venda näinud.

„Flossi, kas sa tead, kus Joosep on?”

„Tean küll. Ta läks juba basseinisaali. Ta käis vahepeal siin, leidis sind magamas, kuid ei tahtnud veel äratada. Ta palus, et ma su õigel ajal üles ajaksin. Ta läks ise juba tükk aega tagasi emanda juurde oma käigu tulemustest aru andma. Aga kell saab kohe kaheksa, nii et tule võta paar ampsu – ma tegin sulle ühe võileiva – ja siis punuma! Teised peaksid kõik juba kohal olema.”

Janne tegi, nagu Flossi ütles, toppides terve võileiva peaaegu ühekorraga suhu, millega teenis ühtlasi ära Flossi etteheitva pilgu. Aga ta ei hoolinud sellest, sest põles soovist liikuma hakata ja ülejäänutega liituda. Ta ei tahtnud, et teised tema järele ootama peavad. Ta kugistas viimase suutäie alla ja astus otsustavalt uksest välja.