Отрывок из книги
Märten trummeldas sõrmedega närviliselt lauale ja silmitses pahuralt oma siresäärset abi. Olematu pikkusega seeliku alt paistnud lõputuna näivad jalad olid ta tookord ära võlunud. Lipsusõlme lõdvemaks lastes ja kõrisõlme lõnksudes oli ta ülejäänud kandidaate ära kuulamata Millale teatanud, et ta on tööle võetud. Neiu oli oma pikad jalad seepeale veel pikemalt välja sirutanud ja toonud kuuldavale heli, mis nägemuse saanud Märtenile meenutas näugumist. Hiljem polnud ta selles enam nii kindel. Nimelt siis, kui ta avastas, et lisaks pikkadele jalgadele ja lühikestele seelikutele on siresäärel kõrvalnähuna ka komme öelda valel ajal valesid asju. Nagu nüüdki.
„Ma rääkisin just Sennyga. Tead, Karla pidavat iga kord pead vastu seina taguma, kui sa talle meelde tuled. Nii et omavahel öeldes oleks kasulik, kui sa talle lähipäevadel silma alla ei satu,“ märkis Milla eneseteadlikult. Kõlksti! maandus kohvitass Märteni ees laual ja pikad jalad kõndisid kõrgetel kontsadel kahele poole õõtsudes toast välja. Klõmm! lajatas uks kinni
.....
Politseinikud ei paistnud tema jutust väljagi tegevat. Märtenil hakkas lõug värisema. Mis see siis olgu! Tema tuli baari, et pisut närve rahustada. Nüüd vajab ta juba midagi viskist kangemat, et närve, ärevust ja kurat teab mida veel rahustada. Järsku tuli talle päästev mõte. Pikemalt kaalumata lõi ta selle lauale.
„Laske mind lahti, te ei tohi minuga nii käituda, ma olen riigikogu liige Märten Moks!“
.....
