Читать книгу Isepäine põgenik - Helena Norman - Страница 5

LANTŠI AJAL ASUS Steven tutvuma Audrey Duffi puudutavate materjalidega, millega Tracy oli teda varustanud. Kaust oli üsna paks ning sisaldas kümne ja kahekümne aasta taguste ajalehtede ja ajakirjade väljalõikeid.

Mõned neist olid pühendatud tema esimestele esinemistele teatrikoolis. Erinevalt teistest noortest näitlejataridest ei tulnud Audreyl rakendada erilisi jõupingutusi, et kuulsust saavutada. Ühes ajakirjas kirjutati koguni järgmist: “Niisugused näitlejad nagu Audrey Duff sünnivad selleks, et pakkuda lihtsurelikele enneolematut esteetilist naudingut.” Niisuguse kuvandi loomisele aitas märkimisväärsel määral kaasa tema hämmastav inspiratsioonivõime.

Muidugi, aja möödudes ajakirjanikud Audreyt enam ülemäära ei idealiseerinud, kuid retsensioonid olid endiselt suurepärased. Peagi aga hakkasid levima kuuldused tema armusuhetest, mis tal olevat olnud peaaegu kõigi ta väljapaistvate lavapartneritega. Leidus neidki, kes nimetasid teda lausa meesteõgijaks. Kuid pikantsed üksikasjad üksnes õhutasid publiku kasvavat huvi tema vastu. Paljud ei uskunud neid väljamõeldisi ning pidasid Audreyt igati korralikuks inimeseks, märkis Steven kibedalt ja tellis õlut. Oli tõde milline tahes, kiusuks vaenlastele ja rõõmuks sõpradele, kuid ta ise oli alati välja näinud rahulik ja ligipääsmatu.

Audrey oli mänginud paljudes filmides ja ehkki Steven polnud just naistekütt, tõmbas selle naise ilu tedagi enda poole. Plaatinakarva juuksed, täiuslik jume, rohelised silmad ja täidlane suu, kuhu oleks tahtnud suruda oma huuled – nii heldelt oli loodus õnnistanud Audrey Duffi. Miks ta siis oli otsustanud loobuda sellisest huvitavast, külluslikust elust ja paljulubavast karjäärist? Ja mis peamine, ta oli hoidnud seda põhjust kõigi eest saladuses tervelt kümme pikka aastat. Kas Bernard siis tõesti ei mõista, et vaevalt ta nüüdki oma saladust avaldada tahab?

“Vabanda, kallis, ma jäin natuke hiljaks.”

Sandy Dahrem istus Steveni kõrvale toolile ja suudles teda põsele oma jahedate huultega. Väljas oli juba sügiseselt külm, aga baar oli mõnusalt soe ja õdus.

“Pole midagi, ära muretse.” Steven naeratas tahtmatult ja noogutas ettekandja suunas. “Kas tellin sulle midagi?”

“Jah, palun, nagu tavaliselt,” lausus Sandy malbe häälega.

Steven tellis kokteili.

“Millega sa tegeled?” küsis Sandy, osutades mapile, kus lebasid paberid.

Surunud vaevu maha endalegi kummalisena tunduva soovi mapp ära peita, ulatas ta selle asemel mapi hoopis Sandyle.

“Vaata ise.” Ta jõi õlle lõpuni ja andis kelnerile märku tuua veel üks pudel. “Tracy tahab, et ma kirjutaksin temast, muidugi, kui mul õnnestub ta leida.”

Sandy kummardus mapi kohale, püüdes lükata kõrvale näole langevaid kastanpruune juuksekiharaid. Erinevalt Audrey Duffist, kelle ilu kandis sensitiivset iseloomu, seisnes Sandy veetlus ta väikeses hapras kehas ja peentes näojoontes. Isa kutsus teda tasku-Veenuseks ja selles oli omajagu tõtt.

“Kas see on seesama Duff?” küsis neiu imestunult. “Ma arvasin, et ta on surnud.”

Steven surus maha soovi mapp eemale visata ja kehitas õlgu.

“Seda arvavad paljud.”

“Kas see siis pole nii?” küsis Sandy.

“Muidugi mitte.” Steven hakkas muutuma kannatamatuks, kuid ta püüdis end vaos hoida. “Bernie jutu järgi elavat ta mingil üksikul saarel kusagil Timori lähedal. Mingil moel – ma ei püüdnud täpsustada, millisel täpselt – sattus ta talle jälile. Ta tahab, et ma ta üles otsiksin ja veenaksin vajaduses meiega koostööd teha.”

“Sina?!” hüüatas Sandy imestunult, ajades silmad pärani. “Aga, Steve, mis sina siia puutud? See ei kuulu ju sinu kohustuste hulka.”

“Seda küll,” nõustus Steven, soovimata laskuda üksikasjadesse. “Lihtsalt... noh, mu ema ja Audrey olid kunagi väga lähedased sõbrad.”

“Kas ainult ema?”

“Mida sa silmas pead?” alustas Steven valvsalt, kuid mõistis kohe, et Sandy teeb lihtsalt nalja. Neiu näoilme oli küll kelmikas, kuid paistis, et Steveni järsk toon tekitas temas rahutust. “Ja ka vanuse poolest sobis ta sõbrannaks pigem mu emale kui mulle,” lõpetas ta, ehkki ta hääles puudus veendumus. “Aga aitab sellest.”

Sandy rahunes kohe.

“Mehed on jumaldanud ka vähem kauneid naisi kui tema. Ja siiski ma ei mõista. Isegi kui su ema temaga sõbrustas...”

“Jah, nad olid lähedased,” väitis Steven kangekaelselt. “Igal juhul olid nad sõbrannad. Tema, see tähendab Audrey Duff viibis üsna tihti meie mõisas.”

“Isegi nii?” Sandy vaatas teda ainiti. “Sa pole mulle sellest kunagi rääkinud.”

“Miks ma oleksin pidanud sulle sellest rääkima?” kaitses Steven end. “See oli tükk aega enne seda, kui meie sinuga tutvusime ja sa ju ise ütlesid, et varem ei teadnud sa temast midagi.”

“Tähendab, sinu ema hoidis temaga sidet?”

Sandy jätkas visalt küsimuste esitamist, imedes kokteili ja jälgides tähelepanelikult kaaslase näoilmet. Steven hakkas juba kahetsema, et oli selle õnnetu mapi kaasa võtnud, kuid uudishimu oli olnud nii suur, et ta otsustas võimalikult ruttu kõiges selgusele jõuda ja otsingutega algust teha.

“Jah, nad sõbrustasid, kuid südamesõbrannadeks neid pidada ei saa,” vastas ta, võttes Sandy käest mapi. “Mulle meenub, et Audrey sõitis Hollywoodi, kuhu teda kutsuti filmivõtetele...”

“Hollywoodi?” kordas Sandy.

Steven noogutas.

“Siis toimus seal mingi skandaal ja pärast seda kadus ta ootamatult.”

“Kui huvitav!” hüüatas Sandy erutatult.

“No kas just seda,” Steven püüdis rääkida tasakaalukalt. “Niipalju kui mina tean, kirjutas ema talle mitu kirja, kuid vastust ei saanud. Me ei tea isegi seda, kas ta need üldse kätte sai.”

“Oh heldeke!” Sandy asetas pokaali lauale. “See kõik on nii salapärane!”

“Jah, salapärane kohe kindlasti,” lausus Steven. Ent siis, justkui mõtisklustest ärgates, küsis: “Aga mida sa sööd? Vahest ehk biifsteeki või võtad mõne võileiva?”

“Võileivast peaks piisama,” vastas Sandy. “Ja kus sa ütlesid ta praegu elavat?”

“Kuskil Timori saare lähedal,” vastas Steven põiklevalt, andes oma hääletooniga mõista, et aeg on vahetada teemat. “Ma vist võtan ka võileiva. Millega sulle? Muna ja majoneesiga või vasikalihaga?”

“Pigem vasikalihaga,” vastas Sandy vaikselt.

Steven lootis, et Sandy ei solvunud ta peale, nähes, et ta ei soovi seda teemat arutada. Jumala pärast, ta polnud ju kunagi varem ilmutanud erilist huvi Steveni töö vastu. Teda olid ikka rohkem köitnud igasugused lõbustused ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks Steven nii palju töötab, selle asemel et käia tantsimas, kinos või veel kusagil. See oli alati olnud nende omavaheliste vaidluste teema.

“Mida sa hommikul tegid?” küsis Steven, pööramata tähelepanu kaaslase pahasele näoilmele. Ehkki ta oleks võinud seda ka mitte küsida. Muidugi oli ta käinud sisseoste tegemas. Pikk jalutuskäik mööda kauplusi ja kohvikukülastus mõne sõbrannaga.

Sandy kehitas õlgu.

“Ei midagi erilist.”

“Kas käisid mööda poode?”

“Ma ei tegele ainult sellega,” nähvas Sandy punastades.

Steven naeratas tema katse peale vastata irooniliselt.

“Olgu peale,” ütles ta leebelt. “Mida sa siis ikkagi tegid? Oh, ma unustasin täiesti. Täna on ju teisipäev, sa käisid terviseklubis, seepärast ongi su põsed nii roosad.”

“Minu põsed on roosad sellepärast, et olen su peale vihane,” vastas Sandy järsult. “Sa räägid alati, et ma ei tunne su töö vastu huvi, aga nüüd, kui ma selle kohta küsin, arvad sa, et püüan välja pinnida mingeid saladusi või midagi muud selles vaimus.”

“Sandy, kallis...”

“No ütle, kes tunneb huvi Audrey Duffi vastu?”

“Tracy loodab, et see huvitab kõiki,” märkis Steven kuivalt.

“Ainult mitte mind,” turtsatas Sandy. “See on üks järjekordne mahakantud näitleja ja sellega on kõik öeldud.”

“Kuid tema oli eriline,” kaitses Steven visalt Audreyt, mõistes, et nii käitudes kutsub ta Sandys esile kahtlusi.

Too hakkaski talle kõõrdpilke heitma.

“Ah et selline on siis sinu arvamus. Aga mina arvasin, et tol ajal olid sa liiga noor, et talle üldse tähelepanu pöörata.”

Steven ohkas.

“Ära nori, Sandy. See ei sobi sulle.”

“Muide,” ütles tütarlaps pead vangutades, “selleks, et filmides mängida, pole annet vajagi. Ma kuulsin, et ühte episoodi ei filmita kauem kui minut. Pole vaja isegi rolli teksti meelde jätta. Isa räägib, et see on kerge vaevaga saadud raha.”

Jah, see mees teab raha väärtust, mõtles Steven, ehkki ta vaated langesid harva kokku riigi ühe mõjukama ärimehe Ben Dahremi vaadetega. Dahrem juhtis korporatsiooni, mille valduses oli tulutoovate kaubahallide võrk Iirimaal ja Šotimaal. Oma ala ta kahtlemata tundis, kuid mitte filmitootmist.

“Võib-olla on tal õigus,” kiirustas Steven nõustuma, soovimata diskussiooni jätkata. “Vabanda, kui olin taktitu.”

Sandyt polnud raske rahustada.

“Ah ei, sa ei olnud taktitu, vahest ehk õige pisut,” ütles ta, ulatades leppimise märgiks üle laua käe. Ja naeratas. “Sa oled lihtsalt millegipärast pahane ja kõik. Võib-olla sellepärast, et sul pole erilist tahtmist hakata seda naist otsima? Aga Bernard Tracy valis sinu, kuna su ema oli ta hea tuttav.”

“Umbes niimoodi, jah,” nõustus Steven vaoshoitult. “Aga kas me ei võiks millestki muust rääkida? Mul on veel kõigest pool tundi aega. Lõpetame täna töö loomakaitseteemalise dokumentaalfilmi viimase osaga. Kohtumisele avalikkuse esindajate ja loomakaitseühinguga kutsusime publitsist Robert Laini. Meie käsutuses on vapustavad kaadrid loomade julmast kohtlemisest, nii et see kohtumine peaks päris huvitav välja kukkuma.”

Sandy kortsutas rahulolematult kulmu.

“Ma ei mõista, kuidas sa võid sellistes aruteludes osaleda,” oli ta nördinud. “Mul tõmbus süda valust kokku, kui sa eile neist õnnetutest kassidest ja koertest jutustasid. Mulle tundub, et su vanemad eelistaksid näha sind hoopis mõisaasjadega tegelemas. Keegi peab ju seda ometi tegema, kui su isa vanaks jääb.”

“Usud sa või mitte, kuid mind see eriti ei häiri,” lausus Steven kavala muigega. “Kui tahad mõisa perenaiseks saada, heida parem silma vend Gregorile. Arvan, et sind võib tabada suur pettumus, kui loodad, et ma oma otsust muudan.”

Sandy tõmbus mossi.

“Aga sina oled ju vanem poeg!” vangutas ta etteheitvalt pead. “Niisugune on traditsioon.”

“Olgu õnnistatud see, kes millelegi ei looda, siis ei pettu ta kunagi,” märkis Steven, pannes Sandy raskelt ohkama.

“Kellele need sõnad kuuluvad?”

“Mulle. Ma just äsja tõin need kuuldavale.”

Sandy vaatas teda nõutult.

“No mis sa lollitad? Sa ju mõistad, mida ma silmas pean.”

“Oo jaa, muidugi. Minu arvates kuuluvad need sõnad ühele renessansiajastu luuletajale ja teadlasele.”

Tütarlaps kavatses asuda öeldut ägedalt kommenteerima, kuid siis toodi võileivad ja ta piirdus üksnes etteheitega:

“Sa oled kohe nii tark, kas pole? Ei mõista, mida sa küll leidsid sellises rumalukeses nagu mina?”

“Kas sa tõesti ei mõista?”

Steveni silmades vilksatas selline himur kuradike, et Sandy puhkes rõõmsalt naerma ja asus toidu kallale.

“Olgu peale,” andis ta alla ja punastas. “Ära vaata mind niimoodi. Hakka parem sööma.”