Читать книгу Mahajätjad - Helga Nõu - Страница 6

Maa on lõputu, tühi ja üksildane. Isegi must taevalaotus tundub siin nii tohutu palju suuremana kui kunagi Vaimastveres väikesel Eestimaal või kasvõi Tallinnas Mustamäel kõrgmajade vahel, sest ka seal oli siiludena näha sedasama taevast – kui see üldse ongi sama taevas. Mehed kõrbes peaaegu kahtlevad selles. Siinne taevas on võõras oma võõraste tähekogudega. Suur Vanker näis küll esimesel pilgul tuttavana, aga lähemalt vaadates on ka see pea peale pööratud.

Öö kõrbes ei ole turvaline, nagu olid suveööd Eestis, maal, kus nad mõlemad lapsepõlvesuvedel olid maganud telgis metsa all või lakas heinte sees, kus ei olnud midagi karta ja kus ei kuulnud muud kui heinaritsika siristamist või hobuse vaikset heinakrõmpsutamist. Ei, see siin, must teadmatus teisel pool maakera, on täis võõraid häälitsusi, sahinaid, praksatusi ja kaugeid möirgamisi. Kõige lähemas põõsastikus murdub aeg-ajalt mõni oks, mispeale mehed võpatavad pingule, haaravad maast ettejuhtuva malaka ja jäävad hinge kinni pidades ootama... Senini pole küll ükski kiskja neid rünnanud, aga nad ei julge end siiski maha külili keerata ja magama jääda – kui nüüd magamisest üldse juttu saab olla. Selle asemel otsustavad nad teha tuld, et metsloomi eemale peletada. Meeles on telekast nähtud metsiku lääne filmid, kus kauboid preerias lõkke ääres valvavad, laskevalmis püss käekaugusel. Neile endilegi oleks püss ära kulunud, kas nad seda kasutada oskaksid või ei. Vanemal on küll kogemusi sõjaväest, aga noorem pole püssi käes hoidnudki.

Kirudes ja käsikaudu kobades hakkavad nad maas leiduvaid puuoksi lõkke jaoks kokku korjama, et öö üle elada. Aga ka tuletegemine osutub raskemaks, kui oleks võinud arvata. Akaatsiapuu okkalised oksad jäävad igale poole kinni, takerduvad puntraks ja torgivad käed veriseks. Viimaks saavad nad siiski keskmise kuhja kokku.

Süüteks kitkutud suur kuivanud rohutuust võtab aga otsekohe tuld ja põleb laia leegiga, mispeale lõke saab praksudes hoogu ja tuli tõuseb taeva poole. Tulekuma valgustab ümbritsevat põõsastikku ja sealt helgivad nüüd vastu mitmed varitsevad silmapaarid – kas ei läigi mõned neist punakalt? Teadaolevalt hiilgavat lõvide silmad punaselt... Nad tõmbuvad lõkkele lähemale.

Meeleolu on aga romantilisest tule ääres istumisest kaugel. Pärast äpardusi ja õnnetust, mis neid praegusesse täbarasse olukorda viis, süüdistavad nad teineteist valede otsuste tegemises. Kes oli tahtnud iga hinna eest jalgsi tulema hakata, kes oli kaarti valesti lugenud või teinud vale kalkulatsiooni. Nad oleks pidanud kohapeale ootama jääma, kuni abi saabub. Keegi ikka oleks tulnud. Nüüd on aga hilja ümber mõtelda ja nad ei oskakski enam algpunkti tagasi minna.

Tuli on see, mis elu alal hoiab, aga mis ka, kui ta valla pääseb, elu hävitab. Kõrbes jagab lõõmav päike päevad otsa oma tulekiiri ja kõrvetab ilma küsimata valge mehe nahka. Inimese teenistuses täidab tuli kuulekalt oma ülesannet, aga on seejuures salakaval ja teda ei saa kunagi usaldada. Üksainus valvamata hetk ja punane kukk lipsab välja vabadusse ning neelab kõik, mis ette juhtub.

Mehed kõrbes on kõigist oma vintsutustest surmani väsinud. Lõke pakub väheseks ajaks petlikku turvalisust ja nähes, et see hoiab siiski ulukid eemal, julgevad nad tule äärde maha istuda. Rammestus tuleb aga raskelt nende valutavatesse liikmetesse ja uni kipub vägisi kallale. Võib-olla tukastavad nad korraks. Või hajub tähelepanu ka niisama suurest kurnatusest. Ühel sellisel hetkel kasutabki ahne punane kukk juhust ja hiilib nende võimusest välja. Leegid hakkavad mööda tuhkkuiva rohumaad edasi hiilima ja juba nilpsavad tulekeeled lähemaid põõsaoksi. Kui mehed lõpuks hädaohtu märkavad, on kulutuli juba kaugele üle rohumaa levinud.

Appi!

Röögatusega kargavad mehed jalule ja otsivad midagi, millega tuld materdada.

„Kaamerad! Päästa kaamerad!”

Paari suure hüppega jõuavad nad oma varustuse juurde ja tõmbavad seljakotid tulefrondist eemale. Fotoaparaadid olid nad õnneks enda selja taha suurema puutüve külge riputanud. Kui need nüüd sealgi kindlad on, sest eemal lõõmab juba tuli... Ümberringi laiub lage savann ja maapind on nii kaugele, kui silm ulatab, kaetud hõreda kuiva rohu ja madala põõsastikuga. Pealegi näib nüüd tuli ringiga ka selja tagant ähvardavat. Ühekorraga on leegid igal pool. Kui läheb põlema kogu savann, põlevad nad ise koos sellega!

Hirmust tulesurma ees tõmbavad nad särgid seljast ja hakkavad tulehiiglasega maadlema, püüdes seda lämmatada. Järgneb meeletu ja tahmane võitlus ja vehkimine, nad on ise hingetud ja läkastavad. Päris uskumatult annab see lõpuks tulemust: leegid vaibuvad ja alles jääb ainult suitsev must maapind. On ka võimalik, et tuli kustub iseenesest, kui sellel enam sööta ei ole. Eespool on ainult liiv, kivi ja sool.

Pingutusest ja suitsust peaaegu oimetuna langevad nad lõpuks lõkkekoha juurde maha ja ei jaksa ennast enam tükil ajal liigutada. Ei jaksa isegi teineteist tulekahju põhjustamises süüdistada. Kõigest hoolimata on neil jälle õnne olnud: nad ise on elus ja seljakotid koos passi ja piletitega alles – mida nad ilma oleks teinud? Samuti on kaamerad tulest päästetud, võib ainult loota, et need kuumuses kannatada ei saanud. Särkidest seevastu ei ole palju järel ja edasi minnes peavad nad katma oma ihu tahmaste ja poolpõlenud riideräbalatega. Aga nüüd ei peaks nad enam pääsust kaugel olema, küsimus võib olla ainult sadades meetrites või kõige rohkem kilomeetris. Varsti koidab hommik ja lõpeb öine must košmaar.

„Vett!” ägiseb vanem mees, kes viimaks toibudes end istukile ajab. Ta suu ja kurk on suitsust ja kuumusest kuivad ja sõnad tulevad vaevaga üle huulte. Ta kobab käsikaudu enda ümber, aga ei leia veeanumat. „Ulata mulle vett!”

Vesi on jäänud noorema kanda, aga ka tema ei leia kõrvale pandud neljaliitrist plastanumat. Kuhu ta selle ennist asetas? Vist sinnasamasse, kus seljakotid. Aga seljakotid olid tule eest eemale heidetud. Üksikud puunotid suitsevad ja hõõguvad veel liivas, kui ta kätega põlenud maapinda kompab. Äkitselt puudutavad sõrmed mingit suuremat siledat ja põletavalt kuuma eset. Teadmine jõuab kohale ühe murdosaga sekundist – veeanum! Nüüd on sellest alles kõrbenud ja pooleldi sulanud plastkobakas ilma tilgagi veeta. See oli põhiline osa nende joogiveetagavarast. Nüüd jääb neil kahe peale alles ainult väiksem, liitrine pudel. Ja ka sellest on juba veerand ära rüübatud.

Meeleheide on kerge tulema. Äsjane kergendustunne tulesurmast pääsemise üle muutub otsekohe mureks ja agressiooniks ning nad süüdistavad teineteist: kes oli hooletu tulega, kes asetas veeanuma lõkke lähedale, kes tegi või jättis tegemata midagi muud. Vanem mees peab enda õiguseks pudelist veel otsekohe kolmandiku kulinal ära juua. Teine võtab ka mõned lonksud, kuni lõpuks lepivad nad kokku ülejäänud tilga tagavaraks jätta ja vennalikult jagada.

Viimaks ometi koidab hommik ja päevavalgus ning nad saavad oma kõrberännakut jätkata. Matk, mis arvestuse järgi oleks pidanud võtma paar-kolm tundi, jätkub mõistusevastaselt ka sellel uuel päeval. Maanteed ei ole ikka näha. Ümberringi laiub ainult lõputu lage liivane ja kõrbekuiv maa üksikute surnud puude ja põõsastega. Kogu lugu ei ole mitte enam mõistatus, vaid otse hullumeelsus!

Nad rühivad edasi, sest muud valikut ei ole, kumbki omaette vaikides, nohisedes, hingeldades ja lõõtsutades, vahetevahel isegi valust oiates. Nad peaaegu ei räägi enam teineteisega. Usaldus, mis neil niikuinii omavahel puudus, lööb välja umbusaldusena, ärritusena ja isegi vihana. Kui nad järjekordselt peatuvad ja seljakotist veepudeli välja tõmbavad, tabab vanemat meest hirmus kahtlus: ega ometi poisinolk, kuramus, pole sellest vahepeal veel salaja endale kurku kallanud? Eelmine kord oli ikka veel hea hulk vett pudelis alles, aga nüüd korraga on seegi tilk kahtlaselt kahanenud.

„Sa tõbras oled siit salaja joonud!” karjatab ta.

„Keda sa raisk süüdistad! Ise võtsid lonksu viimati.”

„Ma tapan su ära, kui sa mind alt vead...”

Vesi on paratamatult lõppemas. Kokkuleppe kohaselt pidid nad seda viimast tilka kristlikult jagama ja kumbki võtma ainult lonksu korraga, aga kui suure lonksu, seda ei saanud teine kontrollida. Kahtlus ja janu lõid välja viha ja meeleheitena: kõik ongi selle nolgi süü, otsustab vanem. Kuidas, sellest ei anna ta endale täit aru, aga viltu hakkas vedama sellest momendist peale, kui ta selle poisi endale teekaaslaseks sai. Või veel varemgi... Kergem on teise peale vihastada kui iseennast süüdi tunnistada.

Miks nad on üldse selles üksildases ja ärakuivanud paigas, kui ülejäänud maakera on ülerahvastatud ja kaks kolmandikku veega kaetud? Kuskil on midagi kapitaalselt viltu.

Kes on süüdi? Esiteks muidugi firma World Photo ja direktor Pankmann, kes oli andnud neile sõiduks vale aja, oktoobrikuu, kui oli juba kõrbemiseni kuum ja vihmad polnud veel alanud. Reis off season tuli muidugi odavam kui kõrghooajal, maist augustini, Botswana talvel, kui valitseb eurooplasele mõnus 25-kraadine temperatuur. Mis määras, oli raha, ikka raha! Tööandja koonerdas.

Aga nemad lollid olid pakkumise tänulikult vastu võtnud, eriti tema ise. Reis Aafrikasse oli ta unelmate reis! Kuidas ta oli seda veel oodanud ja selle eest võidelnud... (Isegi oma konkurendi kõrvaldanud, piniseb lubamata mõte kõrva ääres. Ei, see muidugi ei olnud nii. Ta lükkab selle mõtte kõrvale.) Seevastu ja täiesti absurdselt oli ta ise just sellist kõrbetühjust soovinud. Ma tahaks pildistada tühjust, oli ta öelnud. Tahan kujutada kõrbe, selle üksildust ja suurust, värve, lõhnu ja häälitsusi... Siin nüüd on su higi ja põlenud särgi lõhn ning häälitsused, üks hirmutavam kui teine!

Nad panevad esimest korda tähele pea kohal tiirlevaid suuri linde.– ega ometi raisakullid?

Silmapiirini, nii kaugele kui näha, laiub Kalahari ääremaade poolkõrb, bioom, mis kujuneb parasvöötmes rohtla ja kõrbe vahel ning troopikavöötmes savanni ja kõrbe vahel. Liiv ja kuivanud rohi, kohati pruuniks kõrbenud madal põõsastik, kõik üle mõistuse kaugeleulatuv ja lage, lage, lage... Keset lagedust ainult nemad kahekesi, kaks meest, peaaegu tundmatuseni tolmused, tahmased ja räbaldunud.

Igale kõrgendikule või luiteharjale jõudes nad algul loodavad ja pärast pettuvad: maantee, mis kaardil märgitud, on maa pealt justkui kadunud. Kurat, et müüakse nii valesid kaarte!

Janu kõrvetab ja vesi on lõplikult otsas. Issand jumal! Kuidas nad võisid nii valesti arvestada? Kes arvestas? Eks ikka tema, kes oli neist kahest vanem ja kel lasub vastutus. Tema oli see, kes reisi kavandas ja kohapeal otsustas. Kui aus olla, ei tahtnudki ta nooremat kõikidesse asjadesse pühendada – seeläbi oli tal võimalus oma üleolekut näidata. Noormehel ei olnudki palju kaasa rääkida, tema oli enam-vähem juhuslikult kaasa võetud jooksupoisiks ja pakineegriks. Autojuhiks muidugi ka.

Ehk ei olnud nad seda reisi küllalt hästi ette valmistanud? Seda muidugi, sest sõidu eeldused olid ju viimasel minutil muutunud. Aga kas see oleks ka asja muutnud, kui kõik oleks algse plaani kohaselt läinud? Võib-olla oleks, võib-olla mitte, võib-olla oleks ta hoopis sõitmata jätnud... Reisi esimene nädal oli siiski enam-vähem kavakohaselt möödunud, kui maha arvata mõned isiklikud ootused ja pettumused, mis ei puutunud õieti asjasse. Täiesti viltu on läinud ainult need viimased päevad.

Peale selle oleksid nad pidanud nii ühes kui teises asjas targemate ja kogenumate nõu kuulama, siis oleks ehk mõned saatuslikud rumalused tegemata jäänud. Ehkki päris kindel ei saa olla, sest inimestel on omad seadused ja kõrbel omad.

Nad ise olid eksinud mitme põhjapaneva reegli vastu, millest kõige tähtsam ja saatuslikum oli see, et avarii puhul poleks tohtinud kohalt lahkuda. Nii nagu merehädaline ei tohi hakata lekkiva paadi juurest eemale ujuma, vaid peab selle asemel paadiservast kinni hoidma ja abi ootama, oleksid ka nemad pidanud jääma õnnetuskohale, kust neid oleks varem või hiljem leitud. Mis puutub aga paadi juurde jäämisse, siis oleksid nad, kui neile valida oleks antud, päris kindlasti eelistanud uppumissurma kõrbes kängumisele.

Kõrbes valitsevad neli klassikalist ürgset elementi: õhk, maa, tuli ja vesi. Kahte esimest on liiga palju, kolmas neelab, kui valla pääseb, kõik kättesaadava, kuna neljas puudub peaaegu täielikult ja puudus sellest on just seetõttu kõige pakilisem.

Pärastlõunaks on nad nõrkemiseni läbi ja vesi ammugi tilgatumaks otsas. Päike on põletanud nende katkistest särkidest katmata õlad ja selja villi. Tuleb taas kord õhtu. Seekord ei tule neile mõttessegi hakata lõket tegema. Nad leiavad enne pimeduse tulekut suure õõnsa ärakuivanud ahvileivapuu ja poevad ööks selle tüvesse varju.

Ja saabubki veel üks kõrbeöö ning laotab neile jälle pimeduse kui musta teki peale. Mehed, kes seni on olnud maise ilmavaatega ja jalad kindlalt maa peal, tõstavad viimses hädas oma palge taeva poole ja saadavad salaja abipalve tundmatusse kõrgusesse. Kui kunagi ja kuskil oleks vaja taevalist abi, siis on see nüüd selles põrgulikus paigas. Nad ei maga, aga viibivad aeg-ajalt teadvusetuse piirimaadel, kust nad siis jälle mõne krabina, praksatuse või klähvatuse peale üles võpatavad. Üle kõige kõlab pilkavalt hüäänide niuksuv naer.